ESIMENE peatükk Aasta kõige oodatum on kindlasti kutse Bridgertonide maskiballile, mis peetakse järgmisel esmaspäeval. Tõepoolest, ei saa astuda sammugi, ilma et tuleks kuulata mõnd seltskonna-mammat arutlemas selle üle, kes küll osaleb, ja mis on vahest veelgi tähtsam, millist kostüümi keegi kannab. Ükski neist eelmainitud teemadest pole siiski kaugelt sama huvitav kui lugu kahest vallalisest Bridgertonide vennast: Benedictist ja Colinist. (Enne kui keegi osutab asjaolule, et on ka kolmas vallaline Bridgertonide vend, siis käesoleva lehe autor kinnitab teile, et on täielikult teadlik Gregory Bridgertoni olemasolust. Ometi on ta alles neljateistkümneaastane ega vasta selle lehe valikutingimustele, mis kätkevad, nagu siinse autori lehtedes sageli juhtub, kõige pühamat spordiala: abikaasa küttimist.) Kuigi härrased Bridgertonid on lihtsalt härrad, peetakse neid siiski hooaja kaheks parimaks maiuspalaks. On teadatuntud tõsiasi, et kumbki omab märkimisväärset varandust, ning pole vaja ideaalset silmanägemist, et neil – nagu kõigil kaheksal Bridgertonide järeltulijal – on ka hea väljanägemine. Kas mõnel õnnelikul noorel daamil veab ja ta saab ära kasutada maskeraadiöö saladuslikkust, et püüda võrku üks neist ihaldusväärsetest poissmeestest? Siinne autor ei hakka isegi püüdma sellega spekuleerida. LADY WHISTLEDOWNI SELTSKONNALEHT, 31. MAI 1815
B R I D G E R T O N I D
„Sophie! Sophieeeeee!“ Kriiskamine oli nii vali, et võinuks aknaklaasid purustada. Või vähemalt trumminaha. „Tulen, Rosamund! Juba tulen!“ Sophie haaras karedast villasest kangast seeliku saba näppude vahele ja tormas trepist üles, komistas siis neljandal astmel ja jõudis vaevu käsipuust kinni haarata, enne kui oleks istukile maandunud. Ta oleks pidanud mäletama, et trepp on libe – ta ise oli alumise korruse teenijatüdrukul seda samal hommikul vahatada aidanud. Pidurdanud Rosamundi toa ukselävel, küsis Sophie hingeldades: „Mis on?“ „Mu tee on jahtunud.“ Sophie oleks tahtnud öelda nii: „See oli kuum siis, kui ma selle sulle tund aega tagasi tõin, sa laisk paharet.“ Aga ütles hoopis: „Ma toon sulle uue kannutäie.“ Rosamund nohises. „Eks näis, kas tood.“ Sophie venitas huuled grimassiks, mida peaaegu pime oleks võinud pidada naeratuseks, ja võttis laualt teeserviisi. „Kas ma jätan küpsised siia?“ küsis ta. Rosamund raputas oma kaunist pead. „Ma tahan värskeid.“ Õlad raskest teeserviisiga kandikust längus, astus Sophie toast välja ja pingutas hoolega, et mitte hakata torisema enne, kui on ohutult koridori jõudnud. Rosamund tellis vahetpidamata teed, aga ei viitsinud seda enne tunni möödumist jooma hakata. Aga siis oli see muidugi juba jahtunud, nii et ta pidi tellima uue kannutäie. Mis tähendas, et Sophie jooksis alalõpmata trepist üles ja alla, üles ja alla. Mõnikord tundus, et ainult seda ta kogu oma noore elu jooksul teebki. 26
E T T E P A N E K
Üles ja alla, üles ja alla. Ja muidugi kõiksugused parandus- ja nõelumistööd, triikimine, soengute sättimine, kingade viksimine, voodite ülestegemine ... „Sophie!“ Sophie pööras ringi ja nägi Posyt endale lähenemas. „Sophie, ma tahtsin sinult küsida, mis sa arvad, kas see värv sobib mulle.“ Sophie seiras Posy näkineiukostüümi. Lõige polnud just päris õige Posy jaoks, kes ei olnud veel kogu oma titerasva kaotanud, aga värv tõi tõepoolest tema jumest esile parima. „Väga armas rohelise toon,“ vastas Sophie päris ausalt. „See paneb su põsed õhetama.“ „Oh, hästi! Ma olen rõõmus, et sulle meeldib. Sa oled nii osav mulle rõivaid valima.“ Posy naeratas ja noppis kandikult ühe suhkruküpsise. „Ema on olnud kogu nädala maskiballi pärast tüütus ise ning ma tean, et ei jõua tema epistlit ära kuulata, kui ma ei näe kõige parem välja. Või,“ – Posy nägu kõverdus grimassiks – „kui ta arvab, et ma ei näe kõige parem välja. Tead, ta on pähe võtnud, et üks meist krabab endale ühe alles jäänud Bridgertonide vendadest.“ „Tean.“ „Ja mis veelgi hullem, too Whistledowni mutt kirjutas neist jälle. See üksnes,“ – Posy lõpetas mälumise ja tegi neelatades pausi – „see vaid õhutab tema isu.“ „Kas tänahommikune leht oli hea?“ küsis Sophie ja toetas kandiku puusale. „Mul pole olnud veel mahti seda lugeda.“ „Ah, tavaline pahn,“ ütles Posy käega rehmates. „Tead, tegelikult võib see olla päris üksluine.“ 27
B R I D G E R T O N I D
Sophie püüdis naeratada, aga see ei tulnud tal hästi välja. Talle ei meeldinuks miski rohkem kui elada üksainumas päev Posy üksluises maailmas. Nojah, vahest ta ei tahtnud, et Araminta oleks ta ema, aga tal poleks midagi pidude, vastuvõttude või muusikaõhtute vastu. „No vaatame,“ mõtiskles Posy poolihääli. „Seal oli kokkuvõte Lady Worthi hiljutisest ballist, natuke vikont Guelphist, kes tundub olevat sisse võetud ühest šoti neiust, ja siis pikavõitu lugu peatsest Bridgertonide maskiballist.“ Sophie ohkas. Ta oli sellest varsti toimuvast maskeraadist lugenud juba mitu nädalat, ja kuigi ta oli lihtsalt leedi ümmardaja (ja mõnikord ka toatüdruk, kui Araminta otsustas, et ta polnud küllalt hästi töötanud), ei saanud ta midagi parata, et soovis ballil osaleda. „Ma oleksin näiteks nii põnevil, kui vikont Guelph kihluks,“ tähenda Posy ja sirutas käe järgmise küpsise järele. „See tähendab ema jaoks võimaliku väimehe otsingul üht poissmeest vähem. Muidugi pole minul mingitki lootust tema tähelepanu köita.“ Ta hammustas küpsist; see krudises valjusti tema hammaste all. „Ma tõesti loodan, et Lady Whistledownil on tema suhtes õigus.“ „Arvatavasti ongi,“ vastas Sophie. Ta oli lugenud Lady Whistledowni Seltskonnalehte alates 1813. aastast, mil see ilmuma hakkas, ning tol kõmulehe sulesepal oli kosjaturgu puudutavates küsimustes peaaegu alati õigus olnud. Mitte et Sophiel endal oleks olnud kunagi võimalust kosjaturgu näha. Aga kui Whistledowni Seltskonnalehte piisavalt tihti lugeda, võis päriselt ballidel käimata tunda ennast peaaegu Londoni seltskonna osana.
28
E T T E P A N E K
Õigupoolest oli Whistledowni Seltskonnalehe lugemine Sophie ainus tõeliselt nauditav vabaajategevus. Ta oli juba läbi lugenud kõik raamatukogus olevad romaanid, ning kuna ei Araminta, Rosamund ega Posy olnud lugemisest eriti sisse võetud, ei suutnud Sophie ära oodata, millal majja mõni uus raamat ilmub. Aga Whistledowni Seltskonnaleht oli väga lõbus. Keegi tegelikult ei teadnud, kes selle kirjutaja päriselt on. Kui üheleheline ajaleht oli kaks aastat tagasi ilmuma hakanud, oli selle üle ohtralt spekuleeritud. Isegi nüüd, kui Lady Whistledown avaldas eriti mahlaka kuulujutu, hakkasid inimesed uuesti rääkima, arvama ja arutlema, kes see ometi on, kes suudab asjast nii kiiresti ja korralikult ette kanda. Ning Sophie jaoks tähendas Whistledowni Seltskonnaleht ahvatlevat pilku maailma, mis oleks võinud kuuluda talle, kui ta vanemad oleksid oma liidu seaduslikuks teinud. Ta oleks olnud krahvitar, mitte krahvi sohilaps; tema nimi oleks olnud Gunningworth, mitte Beckett. Ta sooviks vaid korragi tõlda istuda ja ballile sõita. Selle asemel riietas ta teisi õhtul linna peale minekuks: sikutas Posy korsetipaelu, plettis Rosamundi juukseid või viksis Araminta kingi. Aga ta ei võinud – või vähemalt ei tohtinud – kaevelda. Kui ta pidigi Aramintat ja tema tütreid toatüdrukuna teenima, siis vähemalt oli tal olemas kodu. Mis oli rohkem kui paljudel teistel tema positsiooniga tütarlastel. Kui isa oli surnud, polnud ta Sophiele midagi jätnud. Nojah, ei midagi muud kui katuse pea kohal. Krahvi testamendiga oli tagatud, et teda ei tohi välja visata enne, kui ta
29
B R I D G E R T O N I D
saab kahekümneaastaseks. Polnud tõenäoline, et Araminta võiks ohverdada Sophiet ukse taha heites neli tuhat naela aastas. Aga see neli tuhat naela oli Araminta, mitte Sophie oma, ja Sophie polnud sellest punast pennigi näinud. Läinud olid tema kenad riided, mida ta varem kandis, asendunud teenijate karedavõitu villaste ürpidega. Ja ta sõi seda, mida sõid ülejäänud teenijatüdrukud – mida iganes Araminta, Rosamund ja Posy otsustasid neile jätta. Sophie kahekümnes sünnipäev oli aasta eest ära olnud, aga ta oli ikka veel siin, elas endiselt Penwood House’is ja ümmardas Aramintat. Mingil teadmata põhjusel – arvatavasti seetõttu, et ta ei tahtnud uut toatüdrukut välja koolitada (või talle maksta) – oli Araminta lubanud Sophiel majapidamisse jääda. Ja Sophie oli jäänudki. Kui Araminta oli see saatan, keda ta tundis, siis ülejäänud maailm oli saatan, keda ta ei tundnud. Ja Sophiel polnud aimugi, kumb neist on hullem. „Kas see kandik raske ei ole?“ Sophie pilgutas mõtisklustest väljatulemiseks silmi ja keskendus Posyle, kes sirutas käe viimase kandikul oleva küpsise poole. Kurivaim! Ta oli lootnud selle endale nihverdada. „Jah,“ ütles ta vaikselt. „Jah, üsnagi. Ma peaksin nüüd tõesti sellega kööki minema.“ Posy naeratas. „Ma ei hoia sind kauem kinni, aga kui sa oled sellega ühele poole saanud, kas sa saaksid mu roosa kleidi ära triikida? Ma tahan selle täna õhtul selga panna. Oi, ja ma arvan, et sellega sobivad kingad tuleks ka valmis panna. Need läksid viimati, kui neid kandsin, veidi poriseks ning sa tead ju, kui pedantne ema kingade suhtes on. Isegi 30
E T T E P A N E K
siis, kui neid seelikuääre all sugugi näha ei ole. Ta märkab pisimatki poriplekki selsamal hetkel, kui ma trepist üles minnes kleidisaba kergitan.“ Sophie noogutas ja pani Posy soovid vaimus oma päevakohustuste nimekirja. „Näeme siis hiljem!“ Toda viimast küpsist valjusti närides Posy pöördus ja kadus oma kambrisse. Ja Sophie rühkis trepist alla köögi poole. Mõni päev hiljem oli Sophie põlvili, nööpnõelad hammaste vahel, ja tegi Araminta maskeraadikostüümile viimase minuti parandusi. Kuninganna Elizabethi kleit istus tänu õmblejannale muidugi täiuslikult, aga Araminta väitis, et see on taljest veerand tolli võrra liiga lai. „Kuidas nüüd on?“ küsis Sophie hammaste vahelt rääkides, et nööpnõelad maha ei kukuks. „Liiga kitsas.“ Sophie kohendas paari nööpnõela. „Aga nüüd?“ „Liiga lai.“ Sophie tõmbas ühe nööpnõela välja ja pistis selle täpselt samasse kohta tagasi. „Nii. Kuidas nüüd tundub?“ Araminta keerutas end üht- ja teistpidi ning lõpuks teatas: „Käib küll.“ Sophie muigas endamisi, kui tõusis ja Aramintal kleidi seljast aitas. „Mul on vaja, et see saaks tunniga tehtud, sest me peame õigeks ajaks ballile jõudma,“ ütles Araminta. „Muidugi,“ kostis Sophie poolihääli. Ta leidis, et vestlustes Aramintaga on kõige lihtsam alati öelda „muidugi“.
31
B R I D G E R T O N I D
„See ball on väga oluline,“ väitis Araminta teravalt. „Rosamund peab tänavu soodsa kosjakauba tegema. Vastne hertsog ...“ Ta judistas vastikusest õlgu: ta pidas uut hertsogit endiselt sissetungijaks, hoolimata sellest, et too oli vana hertsogi lähim elus meessoost sugulane. „Nojah, ta on mulle öelnud, et praegune aasta on viimane, mil me võime Penwood House’i kasutada. Oh seda meesterahva närvilisust! Lõppude lõpuks olen mina leskkrahvinna ning Rosamund ja Posy on krahvi tütred.“ Kasutütred, tegi Sophie hääletu märkuse. „Meil on täielik õigus hooajal Penwood House’i kasutada. Mis ta selle majaga teha kavatseb, seda ei saa ma kunagi teada.“ „Vahest soovib ta hooajaüritustel osaleda ja endale naise leida,“ pakkus Sophie. „Ma olen kindel, et ta tahab pärijat.“ Araminta kibrutas kulmu. „Kui Rosamund ei abiellu rikka mehega, siis ma ei tea, mida me teeme. On nii raske leida üürimiseks sobivat maja. Ja samuti nii kallis.“ Sophie hoidus märkimast, et vähemalt ei pea Araminta oma toaneitsile palka maksma. Tegelikult oli ta kuni Sophie kahekümneaastaseks saamiseni saanud neli tuhat naela aastas selle eest, et tal toaneitsi oli. Araminta nipsutas sõrmi. „Ära unusta, et Rosamundil on vaja juukseid puuderdada.“ Rosamund osales Marie Antoinette’iks riietatuna. Sophie oli küsinud, kas kasuõel on plaanis joonistada ümber kõri kunstverega vorp. Rosamund polnud sellest vaimustuses. Araminta tõmba selga hommikumantli ning sidus selle laia vöö kiirete liigutustega kõvasti kinni. „Ja Posy ...“ Ta 32
E T T E P A N E K
krimpsutas nina. „Nojah, ma olen kindel, et ka Posyl on sind nii ühes kui teises asjas vaja.“ „Aitan Posyt alati hea meelega,“ vastas Sophie. Araminta silmad tõmbusid kissi, kui ta püüdis nuputada, ega Sophie üleolevalt ei käitu. „Lihtsalt tee seda,“ ütles ta lõpuks silpe teravalt välja hääldades. Ta marssis vannituppa. Sophie hingas kergendatult, kui uks tema taga sulgus. „Ah seal sa oledki, Sophie,“ ütles Rosamund, kes sahmerdades tuppa astus. „Mul on silmapilk sinu abi vaja.“ „Kahjuks peab see ootama, kuni ...“ „Ma ütlesin: silmapilk!“ nähvas Rosamund. Sophie lükkas õlad taha ja heitis Rosamundile jäise pilgu. „Sinu ema tahab, et ma tema kleiti kohendaksin.“ „Tõmba lihtsalt nööpnõelad välja ja ütle, et võtsid sisse. Ta ei tee vahet märkamagi.“ Sophie oli sedasama kaalunud ja oigas. Kui ta teeb nii, nagu Rosamund soovitas, kannab too juba järgmisel päeval tema peale keelt ning siis röögib ja raevutseb Araminta terve nädala. Nüüd pidi ta kindlasti kleidi kitsamaks tegema. „Mis sul vaja on, Rosamund?“ „Minu kostüümi allserv on rebenenud. Mul pole aimugi, kuidas see juhtus.“ „Võib-olla siis, kui sa seda selga proovisid ...“ „Ära ole häbematu!“ Sophie lõi suu plaksuga kinni. Rosamundilt oli palju raskem korraldusi vastu võtta kui Aramintalt, ilmselt sellepärast, et kunagi olid nad olnud võrdväärsed, istunud samas klassitoas ja olnud sama guvernandi hoolealused. 33
B R I D G E R T O N I D
„See tuleb otsekohe ära parandada,“ ütles Rosamund ja tõmbas albilt ninaga. Sophie ohkas. „Too see siia. Ma teen selle terveks kohe, kui olen su ema kleidiga ühele poole saanud. Luban, et saad selle piisavalt aegsasti tagasi.“ „Ma ei tohi sellele ballile hiljaks jääda,“ hoiatas Rosamund. „Kui jään, siis nõuan kandikul sinu pead.“ „Sa ei jää hiljaks,“ lubas Sophie. Rosamund mühatas pahuralt ja tormas siis uksest välja kostüümi tooma. „Oih!“ Sophie vaatas üles ja nägi, kuidas Rosamund põrkab kokku Posyga, kes uksest sisse kiirustas. „Vaata, kuhu sa astud, Posy!“ nähvas Rosamund. „Ka sina võiksid vaadata, kuhu astud,“ märkis Posy. „Ma vaatasingi. Võimatu on sinu teelt eemale hoida, sa tainapea.“ Posy põsed värvusid punaseks ja ta astus kõrvale. „Kas sul oli midagi vaja, Posy?“ küsis Sophie niipea, kui Rosamund oli läinud. Posy noogutas. „Kas sa saaksid täna õhtul veidi aega minu soengu peale kulutada? Ma leidsin mõned rohelised lindid, mis näevad välja nagu vetikad.“ Sophie ohkas pikalt. Tumerohelised paelad ei paista Posy tumedate juustel taustal ilmselt eriti hästi välja, aga tal polnud südant sellele tähelepanu juhtida. „Ma püüan, Posy, aga ma pean parandama Rosamundi kostüümi ja sinu ema kleidi kitsamaks tegema.“ „Oeh.“ Posy paistis muserdunud. See peaaegu murdis Sophie südame. Posy oli Araminta majas ainuke inimene, 34
E T T E P A N E K
kes oli tema vastu veidikegi kena, kui just teenijad kõrvale jätta. „Ära muretse,“ kinnitas ta Posyle. „Ma kannan hoolt, et sa saad armsa soengu, ükskõik kui palju või vähe meil selleks ka aega on.“ „Oi, tänan, Sophie! Ma ...“ „Kas sa oled minu kleidiga juba algust teinud?“ käratas Araminta pesuruumist naastes. Sophie neelatas. „Ma rääkisin Rosamundi ja Posyga. Rosamundi kleit on rebenenud ja ...“ „Hakka tööle!“ „Hakkan. Otsekohe.“ Sophie potsatas kanapeele ja pööras kleidi pahempidi, et seda vöökohalt sisse võtta. „Kiiremini kui otsekohe,“ pomises ta. „Kiiremini kui koolibri tiivad. Kiiremini kui ...“ „Mida sa seal kobised?“ päris Araminta nõudlikult. „Ei midagi.“ „Nojah, lõpeta oma vada jalamaid. Mulle käib sinu häälekõla iseäranis närvidele.“ Sophie surus hambad kokku. „Ema,“ ütles Posy. „Sohpie seab täna õhtul mu juuksed nagu ...“ „Muidugi seab ta sinu juuksed. Ära raiska rohkem aega ning mine pane silmadele kompress, et need paistes ei oleks.“ Posy langes näost ära. „Mu silmad on paistes?“ Sophie raputas pead, kasutades ära harukordse juhuse, mil Posy otsustas alla tema poole vaadata. „Sinu silmad on alati paistes,“ vastas Araminta. „Kas sina ei arva nii, Rosamund?“ Posy ja Sophie pöördusid mõlemad ukse poole. Rosamund oli just sisse astunud, kaasas Marie Antoinette’i 35
B R I D G E R T O N I D
kostüüm. „Alati,“ nõustus ta. „Aga ma olen kindel, et kompress aitab.“ „Sa näed täna õhtul rabav välja,“ ütles Araminta Rosamundile. „Ja sa pole ettevalmistustega veel isegi algust teinud. See kuld sinu kleidil sobib võrratult hästi sinu juustega.“ Sophie heitis kaastundliku pilgu tumedajuukselisele Posyle, kes polnud emalt kunagi selliseid komplimente saanud. „Sa püüad mõne neist Bridgertoni-vendadest lõksu,“ jätkas Araminta. „Ma olen selles kindel.“ Rosamund lõi tagasihoidlikult silmad maha. See oli liigutus, mille ta oli täiuslikkuseni lihvinud, ja Sophie pidi tunnistama, et see oli tema juures armas. Aga tegelikult oli peaaegu kõik Rosamundi juures armas. Tema kuldsed juuksed ja sinised silmad olid tänavu moes ning tänu heldele kaasavarale, mille lahkunud krahv talle pärandas, oli laialt levinud arvamus, et ta teeb hiilgava partii veel enne hooaja lõppu. Sophie heitis uuesti pilgu Posyle, kes seiras ema mõtlikult nukral ilmel. „Kas sina oled armas, Posy,“ ütles Sophie impulsiivselt. Posy silmad lõid särama. „Kas sa tõesti arvad nii?“ „Absoluutselt. Ja sinu kostüüm on jube originaalne. Ma olen kindel, et seal ei ole teisi näkineide.“ „Kust sa tead, Sophie?“ küsis Rosamund naerdes. „Sina pole ju kunagi kodust väljas seltskonnas viibinud.“ „Ma olen kindel, et sul on seal väga tore, Posy,“ ütles Sophie otsustavalt, Rosamundi pilkest välja tegemata. „Ma olen kohutavalt kade. Tahaksin ka minna.“
36
E T T E P A N E K
Sophie vaikne ohe ja soov võeti vastu täielikus vaikuses ..., millele järgnes nii Araminta kui ka Rosamundi räme naerupahvak. Isegi Posy itsitas veidi. „Oi, see oleks alles lõbus,“ lausus Araminta vaevu hinge tõmmates. „Väike Sophie Bridgertonide ballil! Sohilapsi seltskonda ei lubata, tead ju küll.“ „Ma ei öelnud, et ma loodan minna,“ ütles Sophie ennast kaitstes, „vaid et tahaksin.“ „Kuule, sa ei peaks seda isegi vaevaks võtma,“ ütles Rosamund vahele. „Kui soovid asju, mida ei saa lootagi, siis sa pettud.“ Aga Sophie ei kuulnud, mida kasuõde ütles, sest samal hetkel juhtus midagi ülimalt veidrat. Kui ta pea Rosamundi poole keeras, märkas ta ukseavas seisvat majapidajannat. See oli proua Gibbons, kes oli nende juurde linnamajja tulnud maal asuvast Penwood Parkist, kui linna majapidajanna siit ilmast lahkus. Ja kui Sophie pilk tema omaga kohtus, siis pilgutas naine talle silma. Pilgutas silma! Sophie meelest ei olnud ta kunagi näinud proua Gibbonsit kellelegi silma tegemas. „Sophie! Sophie! Kas sa kuulad mind?“ Sophie vaatas segadusse sattunult Araminta poole. „Palun vabandust,“ pomises ta. „Mida te ütlesite?“ „Ma ütlesin,“ lausus Araminta vastiku häälega, „et sul oleks parem kohe praegu minu kleidi juurde naasta. Kui me ballile hiljaks jääme, siis annad sina selle eest homme vastust.“ „Jah, muidugi,“ kostis Sophie kiiresti. Ta torkas nõela kangasse ja hakkas õmblema, aga tema mõtted olid ikka veel proua Gibbonsil. 37