Eesti muinsuskaitse 1OO aastat
Sisukord
11 14 20 21 23 26 30 34 36 38 39 42 50 54 57 65 65 67 68 71 77 81 84 90
Saateks Eellugu Omariiklus ja uus muinsuskaitse Esimese põhiseaduse ja Toompea lossi uudne vaim Keskaegne Tallinn – varandus või taak? Rahvusliku muinsuskaitse lähtekohad Rahvuslikkus ja rahvalikkus Tulevikku suunatud muinsuskaitse Arheoloogia kui Eesti muinsuskaitse läte Eesti mälu – Stalinist Gorbatšovini Mälumaastiku hävitamine Muinsuskaitse korraldus pärast Teist maailmasõda Nõukogude muinsuskaitse suutlikkus Nõukogude muinsuskaitse rahalised võimalused Passiivne vastupanu Murranguline muinsuskaitseliikumine Raamatuklubi Tõru Katse asutada muinsuskaitseseltsi Muinsusklubide esimene kokkutulek Jüris Kinomaja kokkutulekust Keila kokkutulekuni Tarvastu kokkutulek: rahvas piilub kardinate vahelt Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutav kogu Tartu muinsuskaitsepäevad Pärast Tartut: Eesti lipu kinnistamine
91 92 93 96 99 101 104 108 108 111 119 122 127 128 133 139 142 146 152 158 159 164 171 176 176 177
Algab Vabadussõja ausammaste taastamine Välis-Eesti Muinsuskaitse Seltsi sünd ja kuum suvi 1988 Eestimaa laul 88 Pärnu muinsuskaitsepäevad ja president Pätsi mälestuse jäädvustamine Eesti kodanike komiteede liikumise ja Eesti Kongressi sünd Balti kett Üleminekuajastu algab Uus algus Turumajandus – kas võluvits? Muinsuskaitseameti loomine Muinsuskaitse korraldus ja suutlikkus Tühi kott ei seisa püsti Kalmistud ja mälestusmärgid Kaitseväe kalmistu Vabadussõja mälestusmärgid kihelkondades ja pealinnas Eesti Muinsuskaitse Selts – üle aegade Vabaduse raske koorem Purjetamine vastutuules Muinsuskaitse sümbolikeel – heraldika Muinas-Julled ja õpilastööd Rahvusvaheline koostöö Mälusiirded koju Säästev uuendamine Riigi Muinsuskaitseamet uuel sajandil Pühakojad ja looduslikud pühapaigad Veealused muinsused
178 179 180 182 184 184 185 187 188 189 190 191 193 194 195 198 199 201 205 206 207 208 209 210 211 215 217
Uuringud ja aruanded Käsiraamat ja aastaraamat Kunstiakadeemia – muinsusmõtte sepikoda Ameti järjepidevus ja haare Pärijata pole pärandit Euroopa ja Eesti kultuuripärandi aasta Pärand kui kogum väärtuslikke esemeid Pärand kui keskkonna osa Pärand kui sotsiaal-kultuuriline konstruktsioon Pärandi otstarve ühiskonnas Pärand kui ainuomasuse alus Sidus ja säästev areng Kelle oma on pärand? Rebala muinsuskaitseala kui katsepolügoon Pärimusvilje ja ellujäämine Vaade tulevikku Eesti ebaühtlane areng ja pärandi saatus Riikluse maamärgid Eesti mälumaastikul Kas eesti keelega saab elus hakkama? Keldid ja läänemeresoomlased Riigireetmine? Parem hoida kui oiata! „Mina jään!” Priiuse põlistumise pööripäev Muinsused astuvad riigi teise sajandisse Kasutatud kirjandus Isikuregister
Tallinna vanalinna Katariina käigus on ehe muinsuskaitse hþng. Foto: Jaan Kolberg, 21.02.2019. Erakogu
Saateks
Nõukogude võõrvõimu pikkadel aastakümnetel leidis eesti rahvas mitmesuguseid viise, kuidas seista vastu ebameeldivale, sageli alandavale ja jõhkrale survele, et jääda iseendaks. Üks selliseid oli kodu-uurimise harrastamine, mis teatud ettekäändeil oli teatud piirini võimukandjate silmis sallitud. Meie kodu-uurimise väsimatu lipukandja – eesti kultuuri ülemaednik – Voldemar Miller tavatses nimetada kodu-uurimist muinsuskaitse teoreetiliseks aluseks. Kodu-uurimine oli levinud paljudes koolides, korraldati kokkutulekuid, tõsteti esile paremaid. Seda püüti teha väärikas ümbruses, kui võimalik, siis nimekaid inimesi autasustamisele kaasates. Nõnda andis kirjanik ja filmimees, kultusliku raamatu „Hõbevalge” autor, hilisem Eesti Muinsuskaitse Seltsi volikogu liige Lennart Meri perestroika algusajal iidses Tallinna raekojas noortele kodu-uurijatele kätte nende autasusid. Ta silitas peopesaga kodanikesaali kuue sajandi vanuseid sambaid ja ütles: „Vaadake – neid piilareid on puudutanud paljud kroonitud pead.” Ja lisas: „Kõik, millele on peale hinganud kõikvõimas Aeg, on – muinsus.” Lennart Meri kutsus üles tõlgendama muinsuse mõistet suuremeelselt, see tähendab – võimalikult avaralt. Iga asi võib saada muinsuseks, kui aeg on küps. Ka rõhutas Meri muinsuse kui mõiste keelelist seost mäluga. Muinsuskaitse on meie mälu kaitse. Ilma mäluta ei jää ellu ükski olevus, olgu suur või väike. Seega on muinsuskaitse iseenesest meie elu, meie olemasolu, meie tuleviku kaitse. Muinsuskaitse on iga kestva rahva paratamatus! Käesolev raamat püüab mõtestada Eesti muinsuskaitse lugu viimase saja aasta jooksul. Teose piiratud maht ei võimalda mõistagi võrdse 11
põhjalikkusega süüvida igasse aastakümnesse või igaühte muinsuskaitse arvukatest valdkondadest, rääkimata tähtsamate muinsuste üksikasjalikust kirjeldamisest. Siinne tekst püüab pigem olla linnulennuline ülevaade või üldistus tervikust, üritades muinsust tõlgendada just nimelt avaralt – otsekui rahva ühismälu ilmutust. See raamat ei ole Eesti muinsuskaitse minileksikon, kus leiduks paar rida iga olulise mälestise või muinsushoidja kohta. Küll aga esitatakse siin näiteid peamiste suundumuste või arusaamade illustreerimiseks. Eesti muinsuskaitse viimase sajandi puhul on oluline küsida: kas me peame silmas eestlaste rahvuslikku mälu ja selle kandjaid? Või Eesti elanike – s.t ka siin asunud või veelgi asuvate venelaste, sakslaste, rootslaste, juutide pärandit? Arusaadavalt keskendume koos lugejaga esmajoones sellele, mida oleme harjunud pidama eesti kultuuri osaks, pärandile, mida on viljelnud eesti rahvas. Ent, nagu me teame, eesti ja baltisaksa kultuur on enam kui seitsme sajandi jooksul nõnda läbi põimunud, et vahe tegemine pole sugugi lihtne ja sageli ka mitte vajalik. Selle tõsiasja rõhutamiseks püstitati 2018. aasta oktoobris Põhja-Eesti kõrgele pankrannikule Saka mõisa kõnekas mälestusmärk Umsiedlung’ile, baltisakslaste ümberasumisele. Pronksist rändlinnud – Teise maailmasõja hakul Hitleri käsul kodumaalt lahkujad – lehvitavad otsekui hüvastijätuks oma tiibu, olles jätnud maha suure pärandi. Mis on tõsi baltisakslaste puhul, on suuresti tõsi ka siin põliselt elanud venelaste, rootslaste, juutide jt kohta. Peipsiäärne vanausuliste ja mereäärne rannarootslaste kultuur on kahtlemata osa Eesti kultuurimaastikust. Kultuuri sünonüümina toome siinses raamatus unustuse hõlmast esile Ain Kaalepi loodud omasõna – vilje. (Sel mõistel on sama ulatuslik ja oluline kasutusala, nagu seda on mõistel teave. Miks siis jätta nii oluline omasõna unarusse?) Eelistame teisigi omasõnu, nagu – ainuomasus (identiteet), esem (objekt), ilmavõrk (internet), liidendama (annekteerima) jm. Raamat on jagatud kümneks peatükiks – peamiselt piki ajatelge. Eelloole järgneb Eesti omariikluse mõtestamine muinsuskaitse seisukohalt. Omaette peatükkideks on Teine maailmasõda koos järgnenud pika okupatsiooniajaga ning siis vabaduse ja uuestisünni ajastu. Iseseisvuse taastanud Eesti ja sellele vahetult eelnenu kohale loob ulatusliku silla 12
üldrahvalik muinsuskaitseliikumine, mis tõlgendas „muinsust” väga avaralt – suuremeelselt. See avar tõlgendus vajutab pitseri kogu raamatule: muinsused ei ole üksnes riiklikku registrisse kirja pandud mälestised, ammugi mitte üksnes väärtuslikud vanad hooned või taiesed. Seetõttu on raamatus suhteliselt rohkem ruumi antud rohujuuretasandi muinsuskaitsele, samas kui riigi Muinsuskaitseameti hiiglasuur töö on kokku võetud pisut lühemalt. Kuna keel on iga rahva olulisemaid mälu hoidjaid ning ainuomasuse kandjaid, siis on raamatus juttu ka eesti keelest kui ühest meie muinsuskaitse lättest ja alustalast. Teose lõpupeatükk on kokkuvõttev üldistus muinsuskaitse sügavamast tähendusest Eesti elurikkusele – olgu looduses või inimtekkelises keskkonnas. Raamatu lõpus on viidatud kasutatud allikatele ja autoritele, kelle väärtuslike uurimuste ja mõtteavaldusteta poleks siinne teos saanud sellisel kujul ilmuda. Eriti tahan tänada Riin Alatalu tema põhjaliku doktoritöö eest, samuti tema kasulike näpunäidete eest raamatu käsikirja viimistlemisel. Olen palju tänu võlgu Küllo Arjakale, Ülo Puustakule, Oliver Orrole, et nad võtsid vaevaks käsikirja läbi lugeda ja head nõu anda. Minu erilised tänusõnad selle raamatu toimetajatele Katrin Hallasele ja Mart Oravale! Muidugi olen teadlik raamatu vajakajäämistest, aga loodan, et lugejat huvitab enam see, mis sellest leida on. Trivimi Velliste
13
Eellugu
Inimkonna lugu on kestnud kümneid tuhandeid aastaid ja kauemgi. Ainuüksi viimase mõne aastatuhande jooksul on inimühiskonnas aset leidnud nii suuri ja põhjalikke muutusi, et meil on raske mõista kunagisi liigikaaslasi. Ilmselt täiesti võimatu oli neil tuhandete aastate eest aimata seda, millised meie tänapäeval oleme, millega tegeleme ja kuidas me välja näeme. Ometi on midagi ka üsna muutumatu. Inimloomus, inimese soovid ja ihad. Mälu. Ilma mäluta ei oleks elusloodust, ammugi inimest. Meie esivanemad on praktilistel kaalutlustel jätnud sõnumeid oma järglastele, järeltulevatele põlvedele. Et säiliks inimsugu kui liik, inimkond kui vilje (kultuur), kui rahvas – suguharu, kogukond, perekond. Areng on ikka olnud võitlus uue ja vana vahel. Igas ühiskonnas on alati olnud neid, kel kustumatu janu uue järele, kes ei malda oodata, millal saaks vanast lahti. Ja teiselt poolt on igal ajal, igal maal olnud neid, kes kutsunud ettevaatusele, alalhoidlikkusele, vältima tormakust ja hukku, hoidmaks saavutatut, andmaks kättevõidetu edasi lastele ja lastelastele, et nemad saaksid oma tulevikku ehitada. Võitlus uue ja vana vahel on olnud lakkamatu ning sel ei tule iial lõppu. Ent oluline on olnud uue ja vana tasakaal. Oluline on, kas kumbki pool on osanud teist kuulata ja tahtnud mõista. Kas on leitud kuldne kesktee? Kus peaks see asuma? Eesti praeguse asuala suur murdepunkt ajateljel, vana ja uue vahel, asetub kaheksa sajandi tagusesse, muistse vabadusvõitluse päevadesse. Tollest ajast on vähe kirjalikke allikaid, ent Henriku kroonika annab meile siiski aimu, millised suured muutused toona aset leidsid. 14
Henriku Liivimaa kroonika on meie varasema ajaloomälu hindamatu läte. RR/Digar
See oli aeg, kui jumalad võitlesid omavahel ja nõrgemad pidid taanduma. Tulnukate ainujumal oli muljetavaldav. Hakkasid kerkima kivist kirikud, muutusid matmise kombed. Paraku ei tea me kuigi hästi, mis toimus toonaste esivanemate hinges, kui sügavad olid muutused maailmapildis, millisel määral anti lihtsalt järele välisele survele, et edasi elada. Millisel määral tunnustati oma maa ülikuid, kes asusid uute peremeeste teenistusse vasallidena? Ajaloolaste hinnangul oli 13. sajandi alguseks meie maa kihelkondlik jaotus üldjoontes välja kujunenud. Ristiusustajad võtsid selle üle ja kihelkonnakirikute võrk jäi püsima sajanditeks ning kestab tänapäevani. Keskajal ei tajutud rahvusi nüüdses tähenduses, ent keelte erinevust märgati kahtlemata. Jumalasõna kuulutamine kogudusele arusaadavas keeles oli ikka oluline, ka katoliiklike preestrite jaoks, samuti kerjusmunkadele, kes elatusid almustest. Põhja-Saksamaalt viis sajandit tagasi (1517. aastal) alguse saanud Martin Lutheri usupuhastusliikumine tõi suure murrangu eesti rahva ajalukku. Nüüd tõsteti jumalasõna kuulutamine kuulaja emakeeles nii kõnes 15
kui kirjas tõeliselt kilbile. Ilmusid esimesed eestikeelsed trükised. Eestlased muutusid kirjarahvaks. Aegamisi arenes välja eesti kirjakeel. Need olid varased eelsammud eesti rahvuse tekkeks hilisemas tähenduses, ilma milleta poleks omariiklus mõeldav. Eestlaste, liivlaste ja lätlaste asuala koloniseerimine oli Euroopa ajaloos ebaharilik selles mõttes, et kolonistid moodustasid väiksearvulise poliitilist ja majanduslikku võimu omava kõrgkihi, kellega ei kaasnenud sama emakeelt rääkivat arvukat teenijaskonda, alamkihti ega isegi mitte nimetamist väärival määral keskkihti. Keskaegsed linnad olid küll peamiselt saksakeelsed, ent kogu linnarahvastik ühtekokku moodustas vaid murdosa meie asuala elanikkonnast. Seega langesid kultuuriliste ja sotsiaalsete vastasseisude eraldusjooned peaaegu kokku, mis tegi aja möödudes eesti keelel ja talurahvaviljel rajaneva riigi sünni võimalikuks.
Karl XI plakat 1666 – esimene muinsuskaitse seadus.
Nii nagu igas maailma nurgas, nii anti ka meil põlvest põlve edasi esivanemate pärimust – olgu ainelist või vaimset pärandit. Kui eestlaste praegune asuala oli saanud Rootsi kuningriigi osaks, tõusis sellest meie esivanematele tulu – muu hulgas loodi koolide võrgustik lihtrahvale, talupoegade lastele. Ja veel enne, kui Bengt Forselius jõudis asutada oma kuulsa õpetajate seminari, andis kuningas Karl XI 1666. aastal välja tolle aja kohta vägagi tulevikkuvaatava seaduse – tänapäeva mõistes muinsuskaitse seaduse! Kuninga kaitse alla võeti mineviku tunnismärgid – linnused, kivivared, vanade majade varemed, kuningate hauad kloostrites, kirikutes jm. Plakatis noomitakse, et moodi on läinud ruunikivide kasutamine müürides. Samuti võeti kaitse alla lahinguväljad, aga ka endised paganlikud ohvrihiied ja -allikad.
16
18. sajandi esimesel veerandil sai otsa „kuldne” – kui uskuda rahvasuud – Rootsi aeg ja algas hoopis teistsugune Vene aeg. Siiski ei olnud muutus nii järsk, kui võiks arvata. Balti aadel murdis truudust Rootsi kroonile ja vandus truudust Vene troonile. Vastutasuks kinnistas keiser Peeter I siinsele rüütelkonnale Balti erikorra, mis tähendas, et paljud vanad seadused jäid kehtima, aadlil säilis palju otsustusõigust. Maa jäi endiselt luterlikuks ja valitsemine saksakeelseks. 1739. aastal ilmus täielik eestikeelne piibel, mis oli pikk samm eesti kirjakeele tekkimise poole. Päris sajandi lõpus astuti keisririigi pealinnas samme haridusvõrgu parandamiseks – talupoegade lapsed hakkasid elementaarkoolis saama emakeelset haridust. Ja lisaks pingutas kohalik aadel selle nimel, et Tartus taastataks 1632. aastal asutatud ülikool, mis 1802. aastal ka õnnestus. 19. sajandi keskel oli saksakeelsel ja eestikeelsel rahval siinsel maal kinnistunud vastastikku teineteist välistav omamüüt. Baltisakslased pidasid ka akadeemilises käsitluses oma esivanemaid õilsateks valguse toojateks alaarenenud paganlikele pärismaalastele. Seevastu eesti ärkamisaja ühe väljapaistvama juhi Carl Robert Jakobsoni kirjeldust mööda olid maarahva esivanemad muinasajal elanud vaba ja kõrgväärtusliku
Esimene eestikeelne piibel 1739. Trükkinud Jacob Johann Köhler Tallinnas 17
kultuurrahvana, millele vallutajad Saksamaalt ja Taanist tegid lõpu. Järgnes sajandeid kestnud pime öö. Ent oma 1868. aastal Tartus peetud kolmes isamaa kõnes kuulutas Jakobson juba koiduvalguse kuma. Carl Robert Jakobsoni täiendas omal viisil kirikuõpetaja Jakob Hurt, kes 1888. aastal kuulutas välja ainulaadse vanavara kogumise. Ta pöördus kaasmaalaste poole palvega panna kirja vanu lugusid, mida rahvasuu pajatab. See oli aeg, Jakob Hurt – vanavara kui muistseid lugusid veel mäletati, ja Hurda palalusmüüri laduja, 1928. vet võeti kuulda. Tänu sellele algatusele on Eesti RA Kirjandusmuuseumis igaviku tarbeks talletatud erakordselt rikkalik kogum meie rahva varasemat ühismälu – vanavara. Arhitektuur on üks silmapaistvamaid keeli, mille abil antakse edasi sõnumeid põlvkonnalt põlvkonnale. 19. sajandi lõpul ärkas Euroopas historitsism. Hakati senisest rohkem väärtustama ajalugu ja ajaloolist. Saadi aru, et kõike vana ei pea tingimata asendama uuega. Asuti konserveerima vanu varemeid – need tundusid romantilised. Iseäranis väärtustati sajandite tagust gooti arhitektuuri. Kui kavandati uusi hooneid, siis eelistati neogooti stiili. See kõik jõudis ka Läänemere äärde, praegusele Eesti alale ja selle suurimasse keskusse Tallinna. Tallinnal oli ajaloos õnne olnud. Pärast hoogsat rikastumist soolakaubanduse toel 15. sajandi alguses, kui hansalinnas valmisid näiteks raekoda, Suurgildi hoone või linna lähedal ka Pirita klooster, järgnesid palju kitsamad sajandid, mil majaomanikud pidid hoolega kaaluma, kas lubada endale hoonete ümber- või juurdeehitamist. Või siiski piirduda enam-vähem olemasolevaga. Ja et Tallinn ka kahel korral alistus sõjas – 1561 Rootsi kuningale ja 1710 Moskva tsaarile –, jäi see vana linn kriitilistel päevadel purustamata ning kuulub nüüd UNESCO maailmapärandi nimekirja. Paraku kasvas 19. sajandil keskaegses linnasüdames elavate baltisakslaste pieteeditunne omaenda põlise ehituspärandi vastu liiga pikaldaselt. Nii mõnigi iidne Tallinna hoone lammutati, et teha ruumi uuele. 18