Padre Pirrone oli tõusnud, kohendas vööd ja astus kätt sirutades vürsti juurde: „Ekstsellents, ma olin liiga järsk. Säilitage oma heatahtlikkus minu vastu, kuid võtke mind kuulda– te peate
48
Hommikused poliitilised mõlgutused olid toonud vürsti hinge niisuguse rahu, et ta vaid naeratas selle peale, mida muul ajal oleks pidanud häbematuseks. Ta avas ühe torniakna. Maastik puistas heldelt oma võlusid. Kange päikesepärmi kääritusel näis kõik olevat kaalutu: meri taamal oli ainult värvilaik, mäed, mis öösel tundusid kubisevat hirmuäratavatest püünistest, paistsid aurulaamadena, mis võivad iga hetk õhku hajuda; isegi pahaendelise Palermo majad lamasid rahunenult kloostrite ümber nagu lambakari karjaste jalge ees. Koguni reidil ankrus seisvad välismaa laevad, mis rahutuste ootel olid siia saadetud, ei mõjunud selles majesteetlikus rahus ähvardavalt. Sellel 13.mai hommikul näitas oma tulipunktist veel hästi kaugel seisev päike end Sitsiilia tõelise ainuvalitsejana: vägivaldne ja julm päike, uimastav päike, mis halvas üksikisiku tahet ja hoidis kõiki orjalikus tardumuses, suigutas neid lummusesse ja ülevõimu, mis oli niisama meelevaldne kui unenäod.
„Et muuta meile kallatava võlujoogi koostist, selleks ei piisa ühest Vittorio Emanuelest.“
Jääpihtima.“olimurtud. Vürst võis informeerida padre Pirronet oma poliitilistest oletustest. Jesuiit aga oli kaugel sellest, et jagada tema kergendustunnet ja lootusi. Vastupidi, ta muutus isegisalvavaks.
49
Õnnetu preester hingas raskelt: siiras valu kiriku pärisosa eelseisva rüüstamise pärast ühines ta südametunnistuse pii naga, et ta oli jälle lasknud end kaasa kiskuda, ja kartusega, et solvas vürsti, keda ta armastas ja kelle tormakaid pahameele purskeid ning pillavat headust ta oli tunda saanud. Sellepärast istus ta nüüd valvsalt ja piilus don Fabrizio poole, kes puhas tas harjaga oma pikksilma osi ja laskis paista, et on jäägitult töösse
* Vabamüürluse pooldaja ja mõne vastava ühingu liige. – Toim
„Lühidalt, teie, suured isandad, tahate meie arvel, kiriku arvel, mesti lüüa liberaalidega– ah, mis ma räägin–, ehtsate massoonidega*! On selge, et meie kinnisvara, see vaeste ainuke pärisosa, rüüstatakse ja jagatakse ülekohtusel viisil kõige jultunumate ninameeste vahel, aga kes hakkab siis nälga kustutama neil loendamatuil õnnetuil, kellele kirik täna veel teed näitab ja keda ta toetab?“ Vürst vaikis. „Mida võetakse siis ette selle meeleheitele viidud karja rahustamiseks? Ma ütlen teile kohe, ekstsellents: esiteks visatakse neile kätte üks maatükike, siis teine ja lõpuks kogu teie maavaldus. Ja nii saab teoks Jumala Õiglus, ehkki massoonide käe läbi. Issand tegi terveks kehast põdurad ja silmist pimedad, aga kuhu jõuavad siis vaimust pimedad?“
Varstisüvenenud.vürsttõusis ja pühkis pikkamööda käsi lapi külge. Tema nägu oli täiesti kinnine, tema selged silmad paistsid tähelepanelikult uurivat küünte alla läinud õlitilku. All valitsev valgusküllane vaikus, mis laotus üle kogu villa, oli sügav ja ääretult ülev. Kusagil apelsiniaia sopis aedniku koera ründava
Rahul sellega, et ta polnud vürsti solvanud, ei solvunud ka padre Pirrone. See vihje „kiriku meeleheite“ kohta oli lubamatu, kuid kauaaegsed pihiisakogemused lasksid tal don
50
Bendicò kauge haukumine ja lõunaks liha tükeldava kööginoa tuhm rütmiline täksimine vastu lõikelauda pigem rõhutasid kui häirisid seda rahu. Kõrvetav päike oli imenud endasse nii inimeste tusad kui ka maapinna koreduse. Vürst astus jesuiidi laua juurde, võttis selle taga istet ja hakkas hästi teritatud pliiatsiga, mille preester oli pahameeles kõrvale heitnud, Bourbonide teravaotsalisi liiliaid joonistama. Vürstil oli tõsine, kuid niivõrd rahulik ilme, et kõik padre Pirrone kartused hajusidotsekohe.„Mepolepimedad, kallis isa, oleme kõigest inimesed. Me elame muutuvas maailmas, millega peame kohanema nagu vetikad, mis meres vee raskuse survel painduvad. Püha kirik on kõige kindlamalt surematuks kuulutatud, meie kui sotsiaalne klass aga mitte. Ajutine abinõu, palliatiiv, mis tõotab kesta sada aastat, on meie jaoks niisama hea kui igavik. Me võime küll muretseda oma laste, võib-olla ka lastelaste pärast, aga meie kohustused lõpevad nendega, keda loodame veel oma kätega emmata. Mul ei maksa pead murda selle üle, kes võivad olla minu järglased aastal 1960. Kirikuga on teine asi, kirik peab selle eest hoolt kandma, sest temale on kindlustatud surematus. Tema meeleheite puhul on lohutus kohe olemas. Kas te arvate, et kirik poleks meid ohvriks toonud, kui ta selle hinnaga oleks saanud iseennast nüüd ja tulevikus päästa? Muidugi oleks ta seda teinud, ja oleks teinud õigesti.“
Nüüd, kus mõlemad olid rahunenud, asusid nad arutama teadaannet, mis tuli kiiresti läkitada ühele välismaa observatooriumile, nimelt Arcetrisse. Arvutustele tuginevad ja nende poolt juhitud tähed, mis sel kellaajal polnud nähtavad, kuid siiski olemas, viirutasid eetrit oma täpsete trajektooridega. Kindlaksmääratud kohtumistest kinni pidades olid komeedid harjunud sekundilise täpsusega ilmuma neid jälgivate silmade ette. Nad polnud katastroofide ennustajad, nagu arvas Stella, vaid vastupidi, nende ettekuulutatud ilmumine tähendas kõr gustesse pürgiva ja taevakehade ülevast argielust osa võtva inim mõistuse triumfi. „Jälitagu Bendicò siin all pealegi ulukeid ja tükeldagu koka nuga süütute loomade liha. Selle observatoo riumi kõrgustest vaadatuna sulavad koera uljas klähvimine ja koka verejanulisus rahulikuks harmooniaks. Tõeline eesmärk on jätkata vaimset tegevust tema kõige ülevamates, surmataolistesavaldustes.“Nõndaarutasvürst oma alatisi kahtlusi ja eilset lihalikku libastumist unustades. Nende abstraktsete mõtiskluste ajal puhastas ta end pattudest ja sulas taas kokku universumiga –palju tõhusamalt, kui ta oleks suutnud padre Pirrone õnnistuse abil. Sel hommikul olid jumalad laes ja pärdikud tapeetidel taas sunnitud pool tundi vaikima. Ent võõrastetoas ei märganud seda keegi.
Fabrizio kibestunud huumorist aru saada. Ent vestluskaaslane ei tohtinud võidutseda. „Teil on kaks pattu, mida te mulle laupäeval pihtima peate, ekstsellents. Üks– eilne– lihalik, teine –tänane– vaimne. Pidage seda meeles.“
51
Kui lõunakell neid alla kutsus, oli nii vürsti kui ka jesuiiti talitsenud poliitilise olukorra mõistmine, samuti teadmine, et nad vaatavad toimuvale ülalt alla. Villas levis eriline pingelanguse tunne. Keskpäeval serveeritud lõuna oli kogu päeva kõige tähtsam söömaaeg ja– tänu Jumalale– möödus täiesti lahedas meeleolus. Kujutlege ainult, mis juhtus kahekümneaastase tütre Carolinaga: üks tema nägu raamivatest, nõelaga lohakalt kinnitatud lokkidest kukkus talle otse taldrikule. Intsident, mis mõnel teisel päeval oleks võinud kurvalt lõppeda, kutsus nüüd esile üldise lõbususe; kui neiu kõrval istuv vend kihara üles tõstis ja endale krae külge kinnitas, nii et see kapuutsina kõlkus, võttis isegi vürst heaks armulikult naeratada. Tancredi ärasõit, sihtkoht ja sõidu eesmärgid olid juba kõigile teada, ja kõik aina sellest rääkisidki, välja arvatud Paolo, kes sõi vaiki des. Muide, peale vürsti, kellel südamepõhjas mingi rahutus kripeldas, ja Concetta, kelle ilusale laubale oli vari ilmunud, ei muretsenud Tancredi pärast mitte keegi. „Tüdruk on vist sellesse kelmi armunud. Nad oleksid kena paar! Kardan siiski, et Tancredi sihib kõrgemale, see tähendab, tahtsin ütelda, et madalamale.“ Nüüd, kus poliitilise olukorra selginemine oli hajutanud udu, mis varjas vürsti loomupärast heasüdamlikkust, võis see omadus täies hiilguses esile tulla. Tütre rahustamiseks hakkas ta selgitama, kui vähe efektiivsed on kuningliku sõjaväe püssid. Ta rääkis nende rohmakate vintpüsside keermestuse puudulikkusest ja sellest, kui väike löögijõud on nendest lastud kuulidel. Need olid tehniliselt pealegi mitte
52
Lõunasöögion.lõpuks serveeriti tarretist rummiga. See oli vürsti kõige armsam magussöök ja rahulduse eest tänulik vürstinna oli juba varahommikul selle tellimise eest hoolitsenud. Oma suure torni ja seda ümbritsevate bastionide ja siledaseinaliste vallikraavidega, millest oli võimatu üles ronida, mõjus tarretis ähvardavalt. Kindlust kaitses punaroheline kirsside ja pistaatsiate garnison, see oli läbipaistev ja värelev ning lusikas vajus sellesse imekspandava kergusega. Kui see ambralõhnaline kindlus jõudis kuueteistkümne aastase Francesco Paoloni, keda lauas teenindati viimasena, olid alles ainult purukspommitatud vallimüürid ja segi paisatud rahnud. Rummi aroomist ja värviliste kindluse kaitsjate delikaatsest maitsest joobunud vürst, võtnud osa sünge kantsi lammutamisest isude rünnaku ajal, oli lasknud toidul hea maitsta. Üks tema klaasidest oli pooleldi täis marsalat. Ta tõusis püsti ja laskis pilgu üle terve pere libiseda, peatudes pikemalt Concetta sinistel silmadel. „Meie Tancredi terviseks!“ ütles ta ja tühjendas klaasi ainsa sõõmuga. Tähed „F. D.“, mis varem olid klaasi valatud veini kuldsel pinnal hästi nähtavad, tuhmusid nüüd täielikult.
53 täiesti ausad seletused, millest ainult vähesed aru said ja mis kedagi ei veennud, küll aga rahustasid kõiki, Concettat kaasa arvatud, sest tänu neile paistis nüüd sõda olevat puhas jõudude diagramm, mitte ülimalt konkreetne ja koletu kaos, mis see tegelikult
54
Mõisakontorisse, kuhu vürst pärast lõunat uuesti sisse astus, langesid valguskiired nüüd põiki ja jätsid maavalduste pildid varju, nii et vürstil ei tarvitsenud enam südamevalu tunda.
„Teie Kõrgus, õnnistage!“ pomisesid Pastorello ja Lo Nigro, kaks Ragattisi rentnikku, kes olid toonud „moona“, see tähendab renti, mida tasuti natuuras. Nad seisid tikksirgelt, imetlevad silmad vürstisse kiindunud, habemest korralikult puhtaks aetud näod päikesest pruuniks põlenud. Nad lõhnasid karja järele. Vürst vestles nendega südamlikult, kasutades stiliseeritud murret, päris perekonna tervise, karja olukorra ja loodetava lõikuse järele. „Kas tõite ka midagi?“ küsis ta pärast seda. Ja kui mõlemad vastasid, et „kraam“ on kõrvaltoas, tundis vürst pisut häbi, sest ta märkas, et nende jutuajamine kordab audientsi kuningas Ferdinando juures. „Oodake viis minutit, Ferrara annab teile kohe kviitungi.“ Ta pistis kummalegi pihku paar tukatit, mis arvatavasti ületasid toodud toiduvarude väär tuse – „Jooge klaasike meie terviseks!“–, ja läks moona vaatama. Põrandal oli neli kümnekilost nn esmasoolas juustukera. Vürst silmitses neid ükskõikselt, sest ta ei sallinud seda juustu. Veel oli seal kuus talle– selle aasta viimased. Laia noalõike kohal, mille kaudu hing mõne tunni eest välja oli lastud, rippusid pead pateetiliselt alla. Lahti olid lõigatud ka nende kõhud, kust paistsid lillakad soolikad. „Issand andku rahu tema hingele,“ sosistas vürst, kellele meenus kuu aja eest leitud purustatud kõhuga sõdur. Neli paari seotud jalgadega kanu rabeles ja tundis hirmu Bendicò nuuskiva koonu ees. „Veel üks näide asjatu
55 hirmu kohta,“ mõtles vürst. „Koer ei ole neile üldse ohtlik, ta ei puuduta nende kontegi, sest teab, et saab kõhuvalu.“
Siis tuligi juba Ferrera, kes kirjutas kviitungid välja. Kui vürst oma ruumidesse tagasi jõudis, leidis ta kabinetist, kus ta punasel diivanil tavaliselt lõunauinakut tegi, oma esisündinu Paolo, Querceta hertsogi, kes teda ootas. Noormees oli kogu julguse kokku võtnud ja soovis temaga rääkida. Väi kest kasvu, kõhnuke, oliivikarva jumega, näis ta isast vanem olevat. „Isa, ma tahtsin sinult küsida, kuidas tuleb käituda, kui me Tancredit jälle näeme?“ Vürst taipas otsekohe kõik ja vihas tas. „Mida sa sellega tahad öelda? Mis on muutunud?“
Vere ja hirmu pilt täitis teda vastikusega. „Sina, Pastorello, vii kanad kanalasse, köögis ei ole neid praegu vaja, tallekesed vii järgmisel korral otse kööki, siin määrivad nad ruumi. Sina, Lo Nigro, mine ütle Salvatorele, et ta tuleks koristama ja viiks juustud ära. Ja tee aken lahti, et tuba tuulduks.“
„Aga, isa, sa ei saa ju tema sammu heaks kiita: ta läks nende kelmide juurde, kes on terve Sitsiilia üles ässitanud. Nii eitehta!“Kadedus, vagatseja nördimus eelarvamusteta tädipoja pärast, tobukese sallimatus elava vaimu vastu– ja kõik poliitilise argumentatsiooni taha peidetud! Vürst oli niivõrd solvunud, et ei pakkunud pojale istetki. „Parem rumalusi teha kui hommikust õhtuni hobuste pabulaid uurida! Tancredi on mulle nüüd veel kallim kui enne. Muide, need pole rumalused. Kui sul õnnestub kord tellida visiitkaardid Querceta hertsogi
Ja kui jäigastunud Paolo ukse enda järel kinni tõmbas, võttis vürst redingoti seljast ja saapad jalast. Diivan nagises tema tüseda keha raskuse all. Varsti magas ta rahulikku und.
„Kallis Fabrizio, kirjutan Sulle neid ridu viimases meele heites. Loe läbi ajalehes äratoodud kohutavad teated. Piemontelased on maabunud. Oleme kõik kadunud. Juba täna õhtul lähen koos perega Inglise laevale pelgu. Kindlasti soovid sina sedasama teha. Kui tahad, võin sulle kohad reserveerida. Kaitsku Issand meie armastatud kuningat!
SinuKallistan.Ciccio.“
56 tiitliga, mina aga pärandan sulle mõne soldo*, siis võlgned sa seda Tancredile ja temataolistele. Mine ära, ma ei luba sul enam sellest rääkida! Siin olen mina peremees.“ Mõnevõrra rahunenud, vahetas ta viha iroonia vastu. „Mine, mu poeg! Ma tahan magada. Mine räägi poliitikast oma täku Guiscardoga, te mõistate teineteist suurepäraselt.“
* Itaalia münt kuni aastani 1947, 1/20 liiri. – Toim
Vürst ärkas, kui tuli teener, kes tõi kandikul ajalehe ja kirja. Need oli talle läkitanud naisevend Màlvica Palermost ja üks ratsakäskjalg oli saadetise äsja kohale toimetanud. Pärastlõuna sest uinakust pisut uimasena avas vürst kirja.
57
Ta murdis kirja kokku, pistis tasku ja puhkes valjusti naerma. Ah seda Màlvicat! Ta on alati olnud jänespüks. Mitte millestki pole ta aru saanud ja lõdiseb praegugi. Ning jätab palee teenrite hooleks! Seekord leiab ta maja tõepoolest tühjana! „Muide, Paolo peaks Palermosse minema. Sellisel ajal maja maha jätta tähendab sama mis seda lõplikult kaotada. Räägin temaga õhtusöögi ajal.“
* Mereröövlite nimetus XVII sajandil. – Tlk
Ta avas ajalehe. „Ilmse piraatluse akt saadeti korda 11. mail, kui Marsala rannikul maabusid relvastatud mehed. Hilisemate andmete põhjal on kindlaks tehtud, et maabunud jõuk on umbes kaheksasajaliikmeline ja seda kamandab Garibaldi. Niipea kui need flibustjeerid* maale said, liikusid nad, nagu meile teatatakse, Castelvetrano poole, kusjuures nad tee peal röövides ja kuninglike väeosadega kokkupuutumist vältides ohustasid rahulikke kodanikke, ähvardasid, riisusid jne jne.“
Garibaldi nimi tegi teda veidi rahutuks. Pole kahtlust, et see juustesse ja habemesse kasvanud avantürist on Mazzini pool daja. Ta võib veel pahandust teha. „Kui aga Aumees ise ta siia saatis, siis– tähendab– on temas kindel. Küllap panevad talle päitsed pähe.“ Vürst sai rahu tagasi, kammis end, laskis redingoti selga ja saapad jalga panna. Ajalehe torkas laualaekasse. Lähenes õhtupalvuse aeg, kuid saal oli alles tühi. Ta istus sohvale ja jäi ootama. Korraga märkas ta, et Vulcanus laemaalil meenutab millegagi Garibaldi litograafiaid, mida ta oli näinud Torinos. Ta naeratas: „Sarvekandja!“
„Meie olime gepardid, lõvid. Need, kes meie asemele tulevad, on šaakalid, hüäänid. Aga me kõik – gepardid, šaakalid ja lambad – usume endist viisi, et oleme maa sool.“
58
On aasta 1860. Sitsiilia rannikul, Bourbonide dünastia viimase kantsi ukselävel, maabub Garibaldi juhtimisel vabariiklaste armee. Salina prints Fabrizio mõistab, et ajaloolise progressi võimsalt põristavaid trumme ei ole enam võimalik vaigistada. Kui printsi armastatud õepoeg Tancredi end nimme garibaldilaseks kuulutab, näib Sitsiilia aristokraatia loojak möödapääsmatu. Minevikunostalgia muudab olukorraga leppimise siiski raskeks ja uhke prints taandub vürstliku palee seinte vahele juurdlema, kas jääda uue ajastu koidikut passiivselt tunnistama või osutada viimast, olgugi lootusetut vastupanu.
„Gepard“ on ajatu lugu väärikuse ilust, saatuselöökide kiuste jalule jääjast, mõtlematute ja kärsitute üle muigajast, läbi pisarate naerjast. See on raamat Sitsiilia aristokraatide sümbolist – majesteetlikust, aga vanast gepardist, kelle asemele on noore ja salaliku hüäänina astumas kodanlus.postimehekirjastus.ee