„Kas sa võiksid mulle öelda, mida see tähendab?“ sisistas naine talle, üritades Leoga sammu pidada. „Asi muutub aina huvitavamaks!“ Leo muigas. „Noh, mul oli ju vaja põhjust, miks me siia kahekesi saabume. Ja sina ütlesid, et sind huvitab tehnika. Mul on vaja ilmutamisel abi ja härra Pietznerit ei saa ma kuriteopiltide ilmutamisse segada, nagu sa isegi mõistad. Piisab sellest, mida ajalehed praegu kirjutavad.“ „Aga ma ei oska ju pilte ilmutada!“ vaidles Julia. „See on väga lihtne. Ma näitan sulle.“ Ta juhtis Julia läbi valgusküllase ateljee, mille lagi oli osalt klaasist, nii et pärastlõunase päikese soojad kiired paistsid sisse. Seinte ääres seisid kipsist Kreeka sambad ja fassaaditükid, mis ilmselt pidid moodustama fotodele tausta. Nende kõrval oli kunstpalme, amforates sõnajalakimpe, kipskrokodill ja isegi pisike eesriidega teater. „Carl Pietzner on sellest aastast keiserlik-kuninglik õukonnafotograaf,“ selgitas Leo, kui nad läbi koridori kiirustasid. „Ta on tohtinud isegi keisrit pildistada. Tema alluvad töötavad vahel ka politsei heaks. Pietzner oli nii lahke ja lubas mul oma pimikut kasutada.“ Ta lükkas kõrvale paksu eesriide, mille taga oli tohutu uks. Alles siis, kui eesriie oli taas sulgunud, tegi Leo ukse lahti. Selle taga oli lihtne ruum, mille otsaseinas seisis pikk paljude plekkvannidega laud. Seal oli ka paar väikese raamiga puust jalga, mille eesmärgist ei saanud Julia esiotsa aru. Ruumi valgustas üksainus gaasilamp, mille ümber oli punane mattklaas ja mis ujutas toa üle kõhedust tekitava, peaaegu põrguliku valgusega. „Punavalgus,“ sõnas Julia noogutades. Lummus, mis teda sisseseadet nähes valdas, oli suurem kui esialgne kõhklus. „Täpselt.“ Leo vaatas teda tunnustavalt. „Nii et sa ikkagi tunned asja.“ „Isa seletas mulle pisut. Punavalgus on ainus, mida tohib piltide ilmutamisel kasutada. Muidu on fotod untsus.“ „Nõnda see on.“ Leo pakkis kaamera lahti ja tõmbas magasini välja. Selles olid juba valgustatud klaasplaadid. Nüüd järgnevat toimingut vaatas Julia kasvava hämminguga, see kõik meenutas talle peaaegu et usurituaali. Leo pani esimese plaadi ettevaatlikult kõigepealt vasakpoolsesse vanni, siis keskmisse ja viimaks parempoolsesse. „Ilmutusvedelikus lahustuvad valgustamata hõbedaioonid,“ selgitas ta, toimides teise plaadiga samamoodi. „Siis lähevad nad kinnitusvedelikku ja viimaks tuleb veel veega niisutada.“ „Moodne alkeemia.“ Julia muigas. Talle hakkas uus töö fotograafiabilisena juba meeldima. „Täpselt. Ja sina oled mu võluriõpilane.“ Ta ulatas Juliale esimese niisutatud plaadi. „Pane see sinna raamile kuivama. Aga ole ettevaatlik, et katki ei läheks.“ „Kus sa seda õppisid?“ küsis Julia. „Isa kinkis mulle kaamera, kui olin viieteistaastane. Wenigi lõõtsaga amatöörkaamera, pildiformaat oli 8,5 korda 10 sentimeetrit, käepärane riist, kuigi pigem mänguasi.“ „Üpris kallis mänguasi,“ sõnas Julia ja pani alusele järgmise pildi.
Leo kehitas õlgu. „Fotograafia on alati olnud kulukas ja luksuslik hobi. Aga ilmselt hakkab see muutuma. Ameerikas on firma nimega Kodak, see toodab filmirulliga fotoaparaate. Aparaat viiakse ilmutusse ja saadakse tagasi pildid ja kaamera koos uue filmiga. Ma arvan, et see ongi tulevik.“ „Kas ma tohin ka?“ palus Julia. „See tähendab, ilmutada.“ Leo pilgutas talle silma. „Ma ju teadsin, et sulle meeldib.“ Julia oli tõepoolest äärmiselt lummatud. Kui ta sõrmed ilmutusvedelikku kastis, tajus ta peaaegu et erootilist tunnet. Lisandus veel tugev, kergelt uimastav lõhn. Nende silme ees ilmusid klaasplaatidele otsekui nõiaväel esemed, maastikud ja inimesed, algul ähmaselt, siis aga muutusid aina selgemaks. See oli otsekui ajareis, nagu saaks läbi klaasplaatide vaadata minevikku. Kuigi üpris verisesse minevikku. Alles nüüd vaatas Julia pilte lähemalt. Mõnel olid näha inimkeha osad, harali reied, kõveras käsi, kingata jalg, haigutav haav kaelas, surmakrambis tardunud nägu. Valentine … Plaat libises Julia sõrmede vahelt ja kukkus klirinal põrandale puruks. „Neetud, ma ju ütlesin …“ alustas Leo, kuid siis mõistis. „Taevake, kui rumal ma olen! Kuidas ma sain sind siia kaasa võtta? Valentine Mayr, sa ju tundsid teda! Mul ei ole teisest sündmuspaigast küll ühtki pilti, aga ma mõistan, et sa …“ „Kõik on korras,“ katkestas teda Julia. „Ma pean vastu. Nüüd ma vähemalt tean, mis … mis juhtus.“ Tal hakkas korraks paha ja ta pidi lauaservast kinni haarama. „Lõpetame kohe ära!“ ütles Leo ja hakkas juba plaate kokku pakkima. „Mitte mingil juhul!“ Julia ajas end sirgu. „Ma tahan teada, mida sa piltidelt leiad. Kui mul juba paha on, peab see end vähemalt ära tasuma.“ „Kui sa nii arvad.“ Mees kortsutas laupa ning jätkas siis: „Sündmuspaigapilte on vaja selleks, et juhtumit veel kord ette kujutada. Minu õpetaja Hans Gross usub, et niimoodi leiab asju, mis jäid ehk esmapilgul kahe silma vahele. Nagu pusletükid, mis lähevad kokku alles pärast pikemat vaatamist.“ „Nii et me otsime vihjeid kurjategijale?“ „Me otsime kõike, mis meid edasi aitab,“ selgitas Leo. Nüüd, kui fotod olid ilmutatud, süütas ta väikeses toas veel ühe gaasilambi ja ruum muutus märksa valgemaks. Julia kissitas silmi ja kummardus puuraamidel olevate klaasplaatide kohale. Nad olid pildid seadnud ülesvõtmise järjekorda. Esimese sündmuspaiga pildid olid ülemises reas, kolmanda omad selle all. Leo oli võtnud kohvrist luubi, millega silmitses nüüd hoolikalt pilte. Aegamisi õnnestus Julial näha neil mitte enam surnud inimesi, vaid seda, mis oli nende taga. Fotod jutustasid kaks lugu, mis olid teineteisega väga sarnased. Kohtumine üksildases paigas, romantilised lubadused, ei mingit võitlust, pigem üllatusrünnak, kõik oli ilmselt käinud kiiresti. Ja siis see hirmus teivas … Ühel pildil oli see selgesti näha, juba väljatõmmatuna, see lebas metsa all nagu murtud jalutuskepp. Mustad laigud sellel oli veri, sisselõigatud kiri paistis välguvalguses selgesti. Julia palus Leolt luupi. „Domine, salva me,“ sosistas ta.
„Issand, päästa mind,“ tõlkis Leo. „Vähemasti seda pisiasja ajalehed täna hommikuks veel ei teadnud. Huvitav, kes neile teiba kohta infot andis?“ „Mina mõtlen pigem, milline pervert sellist asja teeb,“ ütles Julia end võdistades. „Naine teibaga läbi torgata? Ja veel … sellisel moel.“ „See kummaline veidrik keskkalmistult arvab, et teibasseajamine on pärit vampiirilugudest. Professor Hofmann on muuseas samal arvamusel.“ Leo osutas viimasele fotole. „Teivas ei ole mitte suvalisest puidust, vaid viirpuust, nagu soovitatakse ebasurnute puhul. Samuti soovitatakse nende ohjeldamiseks pea mahavõtmist, nagu kahel teisel laibal.“ „Millisel kahel teisel?“ Leo kõhkles, kuid lõi siis käega. „Ah, mis seal ikka. Sul juba on paha ja oma töökohast olen niikuinii prii, kui Stukart või Leinkirchner teada saavad, et olen sind teibamõrvadesse pühendanud.“ Ta ohkas. Siis jutustas ta naisele kahest peata laibast. Julia kuulas, suu lahti. „Õnneks me ei pea peata laipadest pilte ilmutama,“ sõnas naine viimaks. „Kõik muutub tõepoolest üha kummalisemaks. Ja sa arvad, et need juhtumid on seotud?“ „Võimalik.“ Leo kehitas õlgu. „Aga ma ei näe motiivi, midagi, mis neid juhtumeid ühendaks, peale selle, et tegu on väidetava ebasurnute kahjutukstegemisega. Otsekui käiks Viinis ringi hullumeelne vampiirikütt.“ „Siis ju ajalehed nii väga ei eksigi.“ Julia noogutas. „Kui leheneegrid saavad teada ka peade mahavõtmisest, on Viinis põrgu lahti. Piisab teibamõrvarist, peata laipu pole enam vaja!“ Ta judises. „On üks asi, mida sa peaksid teadma,“ lausus ta viimaks. „Kohtusin täna sõbratariga, kes tundis samuti Valentinet. Tema nägi teda veel enne surma. Ma ei tea, kas see on tähtis, aga tookord toimus midagi imelikku.“ Ta rääkis Leole Josefine kohtumisest Valentinega ja viimase kummalistest sõnadest musta valsi kohta. Leo hõõrus mõtlikult lõuga. „Hm, kaarik noorte ja uhkelt riides tüdrukutega, kes sõidavad mustale valsile? See ei sobi meie juhtumiga kohe üldse. Valentine kandis mõrvaööl pigem lihtsat kleiti ja seda ripatsit … See pole kallis, pigem pisiasi.“ Ta vangutas pead. „Meie mõrvar ei ole rikas aadlik, tema on seelikukütt, võrgutaja.“ „Ja koletis.“ Julia ohkas sügavalt ning kummardus siis uuesti luubiga piltide kohale. Tööle keskendumine viis ta mõtted kummalistelt juhtumitelt kõrvale. Ta pilk libises üle piltide, mõned neist olid udused, teistel oli näha vaid maapind. Äkki ta jahmus. „Mis see on?“ küsis ta. Leo tuli talle päris ligi, naine tundis ta kalli habemeajamisvee lõhna. „Mida sa silmas pead?“ „Siin. Need imelikud vaod.“ Julia osutas ühele alumise rea piltidest ja siis ühele ülemistest. „Väga väikesed, nagu … nagu mingid jäljed maapinnal.“ Leo võttis luubi ja uuris uuesti ülesvõtteid. „Neetud, sul on õigus! Need on mingid jäljed. Võib-olla jalajäljed?“ „Selleks on need liiga kitsad ja pikad. Pigem justkui mingi muster maapinnal, nagu maojäljed.“ „Ja need on mõlemas kuriteopaigas.“ Leo tõusis. „Kurat, kuidas ma seda kohapeal ei näinud!“
Julia naeratas. „Sinu kaamera nägi. Kas just seda su õpetaja, see Hans Gross ei mõelnudki? Et fotosid tehakse selleks, et sündmuspaik veel kord silme ette tuleks. Kahjuks on jäljed väga väikesed ja ähmased. Kas fotosid ei saa kuidagi suuremaks teha?“ Leo mõtles järele. „Saab ikka, aga see on üsna keerukas. Ma võin paluda härra Pietzneril meile suurendused teha. See võtab kindlasti aega. Aga me võime teha ka midagi muud.“ „Ja nimelt?“ „Me sõidame veel kord sündmuspaika tagasi. Need jäljed olid kruusatee kõrval, kas näed? Kui meil veab, on need veel alles.“ Leo pakkis fotod kärmelt kokku. „Võtan pildid kontorisse kaasa, kuni saan neid Stukartile näidata.“ Ta pani kohvri kinni ja naeratas Juliale. „Palju õnne, sa oleksid üsna hea politseiagent!“ „Mis tähendab, oleksin?“ küsis Julia. „Üht võin ma sulle lubada: nüüdsest peale sa minust enam lahti ei saa. Vähemalt mitte enne, kui oleme leidnud selle sea, kes mu sõbratari surmas süüdi on.“