ROHELISTE HERNESTE REEGEL NR 1 ROHELISTE HERNESTE ESIMENE REEGEL: „KUSSSSSS!“
Püüan ärevust varjata, kui meie kehalise kasvatuse õpetaja preili Mezher selgitab, kuidas pikamaajooksuvõistlus välja nägema hakkab. „Ja järgmisel reedel lähevad viienda ja kuuenda klassi õpilased neile määratud grupi juurde spordiväljakule …“ Hoian hinge kinni ja sulgen silmad. Siit see tuleb … Piip-piip. Piip-piip. Preili Mezher vaikib korraks ja vaatab kokku kogunenud koolipere seas uurivalt ringi. Mina hoian pilku süles oleval matemaatikakaustal. See on alles esimene äratuskell. See on kinnitatud ühe istme põhja külge seal, kus istuvad kolmandikud. See on väike musta värvi kell, millel on punased numbrid. Paar esimest, mille helisema panin, on vaiksemad: heli läheb tasapisi valjemaks, iga ··· 11 ···
minuti järel hakkab helisema uus kell, kuni kätte jõuab suur finaal proua Keireni tagumiku all. Preili Mezher püüab sellest mitte välja teha, arvates ilmselt, et mõni laps unustas telefoni hääletu peale panna, ning jätkab iganädalaste spordiuudiste ettelugemisega. „Ee, lõunavahetunni alguses, et oleks kindel …“ Piip-piip. Piip-piip. Till. Till. Till. Till. Mõned lapsed märkavad seda ja hakkavad ringi vaatama. Õpetajad ka. Mina ei tohi veel liiga huvitatud paista. Järgmine kell hakkab helisema minust kaks rida eespool asuva istme all – siis saan sellele tähelepanu pöörata. Praegu keskendun matemaatikakaustale. Selle kaanele on kleepsutähtedega kirjutatud minu nimi ja ma nokin W-tähte. See oli juba pooleldi lahti ja ma nokin seda edasi, kuni kleeps läheb pooleks ja minu nimi on nüüd „Casey Vu“, mitte „Casey Wu“. Preili Mezher püüab kõigest väest oma jutuga edasi minna. „Ee, et oleks kindel, et kõik saavad kirja pandud, enne kui …“ Piip-piip. Piip-piip. Till. Till. Till. Till. ··· 12 ···
Pröööt. Pröööt. Pröööt. See ongi see kell – see, mis on minust kaks rida eespool, Amelie Bergeri tooli all. Ta teeb väikese hüppe ja vaatab enda ümber ringi. See äratuskell on lärmakam kui eelmised kaks. Lapsed minu ümber hakkavad itsitama. Õpetajad tõusevad püsti. Mina võin nüüd ka ringi vaadata, ilma et ma kahtlust ärataksin. Pröööt. Pröööt. Pröööt. See on üsna jube heli – ma ei kujuta ette, kuidas keegi tahaks selle peale üles ärgata. Kõikide tähelepanu on nüüd sellele suunatud, preili Mezher on kõnepidamisest loobunud ja vaatab abiotsivalt laval olevate õpetajate poole. Ruumis levib pomin. Päid pööratakse segaduses vasakule ja paremale. Ma liitun nendega ja vaatan ringi. Aga mina ei ole segaduses. Mina tean, et järgmine läheb käima viiendike juures. Ja see on vägev helin. Ma kulutasin selle ürituse plaanimisele palju aega. Proovisin kõik äratuskellad läbi ja panin need järjekorda, alustades kõige vaiksemast ja tagasihoidlikumast ning lõpetades kõige räigemaga. „Räige“ on äge sõna. See kõlab nagu mingi haigus ja selles on ä-täht. Ä-tähega sõnad kõlavad alati nii, nagu need ründaksid midagi. ··· 13 ···
Istusin nädalate viisi saalis, visandades salaja kaustikusse toolide asukohta ja pannes kirja, kus kõik istuvad. Seejärel mõtlesin välja, kuhu iga äratuskell peaks minema. Katsetasin kodus kõik läbi: sünkroniseerisin kellad ja panin need minutiliste vahedega helisema. Panin need järjekorras magamistoa põrandale, kuulasin, kuidas need helisema hakkasid, ja timmisin neid, saavutamaks soovitud efekti. Kõike seda nii, et vanaisa oli alumisel korrusel ja vaatas rõõmsalt oma subtiitritega varustatud saateid, teadmata, millega ma tema pea kohal tegelen. See on selle juures, et vanaisa on kurt, üks headest asjadest: äratuskellade testimine ei häiri teda üldse. Zeke naeratab mulle laialt eespoolt, aga ma põrnitsen talle vastu. See on üks Roheliste Herneste reeglitest. „Ürituse ajal teiste liikmetega ei suhelda.“ Lükkasime selle nimekirjas tahapoole. Number kolmekümne teiseks, kui mu mälu mind ei peta. Mis ei tee seda vähem tähtsaks. Kuid Zeke ei suuda end tagasi hoida. Ta on lihtsalt nii … Zeke! Vaatan käekella. Läheb lahti … Piip-piip. Piip-piip. Till. Till. Till. Till. Pröööt. Pröööt. Pröööt. Aisakell, aisakell, kella kauge hüüd. Härmast valge jõulusaan tuhatnelja tormab nüüd. HEI! ··· 14 ···
Püüan kõigest väest mitte naeratada, mõeldes pisikesele jõuluvanaga äratuskellale, mis on teibiga ühe viiendiku tooli alla kinnitatud. Pidin jõuluvanale teibi ümber tõmbama, sest tema käed ja jalad liiguvad helisemise ajal üles-alla, nagu ta teeks lumeingleid. Tess Heckleston vaatab mulle otsa ja pilgutab silma. Ta on üsna madalat profiili hoidnud sellest ajast peale, kui ta paar kuud tagasi selle rahavärgiga vahele jäi, aga ma peaksin teda siiski tänama. Ta ju ikkagi jõudis seda üritust rahastada, enne kui tal jälle näpud põhjas olid nagu kõigil teistel. Saalis on nüüd täielik kaos. Lapsed naeravad ja õpetajad püüavad kõiki maha rahustada – aga see ei toimi üldse. Ma teadsin, et see nii läheb. Sellepärast ma paningi pärast jõuluvana kella ülejäänud helisema kolmekümne sekundi tagant. Piip-piip. Piip-piip. Till. Till. Till. Till. Pröööt. Pröööt. Pröööt. Üle laia lageda, lumivalge uinund maa. Zumm-zumm-zumm. Zumm-zumm-zumm. Pirr-pirrrrrrrrr. Pirr-pirrrrrrrrr. Kell on 8.40, te kuulate raadiojaama WBS sagedusel 107,2 FM ja Wattersonis on käes järjekordne kaunis päev. PRRR! PRRR! PRRR! PRRR! ··· 15 ···
Tirrrrrrr. Tirrrrrrr. Nüüd on saal nagu põrgu eeskoda. Mulle meeldib väljend „põrgu eeskoda“. See annab asja olemuse väga täpselt edasi. Ma armastan selliseid sõnu. Ja kui vaatan enda ümber segadust, mis meie kooli saalis on tekkinud, siis paremat väljendit kui „põrgu eeskoda“ ei ole selle kohta olemas. Lapsed seisavad toolidel või vaatavad nende alla. Kõik kuulevad lärmi, kuid peaaegu mitte keegi ei tea, kust see tuleb. Õpetajad hõiguvad nüüd, püüdes meid kõiki kuuletuma panna ja äratuskelli üles leida. See ei lähe neil läbi: ma paigutasin kellad eemale vahekäigu ääres asuvatest toolidest, millel õpetajad istuvad, ja lapsed naudivad olukorda liiga palju, et aidata õpetajatel mu kelli leida. See vastuhakk on väga hästi läbi mõeldud. Vaatan proua Keireni poole. Ta hakkab näost veidi punaseks minema, võib-olla isegi pisut lillaks. Tema käed pigistavad laval seisva suure puidust tooli käetugesid, nii et küüned on puitu kaevunud. Ta meenutab veekannu, mis on keema minemas. Tean, mis edasi juhtub, ja pakun, et sellest piisab, et tal kaas pealt lendaks. Näen oma kohalt Cookie pead. Ta ei pööra ringi. Tema järgib Roheliste Herneste reegleid palju paremini kui Zeke, aga pinge tema kuklas ütleb mulle, et ka tema ei suuda järgmist osa ära oodata. ··· 16 ···
Vaatan käekella. 8.44. Mõni sekund on jäänud. Piip-piip. Piip-piip. Till. Till. Till. Till. Pröööt. Pröööt. Pröööt. Sõidab linna jõulumees, kristalses täheöös. HO HO HOO! Zumm-zumm-zumm. Zumm-zumm-zumm. Pirr-pirrrrrrrrr. Pirr-pirrrrrrrrr. Täna tuleb sooja kakskümmend neli kraadi, taevas on pilvitu ja … PRRR! PRRR! PRRR! PRRR! Tirrrrrrr. Tirrrrrrr. Ja kolm, kaks, üks … KAA-KAA KAA-KAA KAGAAAAAK! Proua Keireni tagumiku all hakkab helisema kanakell … ja kaas lendab pealt. TA LÄHEB KEEMA! Ma peaaegu et näen tal kõrvust auru välja tulemas. Kogu kool jääb vait ja pöörab end direktori poole. KAA-KAA KAA-KAA KAGAAAAAK! Proua Keiren kargab püsti, nagu ta oleks muna munenud, ja kogu kool prahvatab naerma. Ta sirutab käe tooli ··· 17 ···
alla ja võtab sealt teibiga kaetud kanakella. Plastist kana tema käes lehvitab tiibu. KAA-KAA KAA-KAA KAGAAAAAK! Siis, täpselt nii täiuslikult ajastatult, nagu lootsin, langeb saali laest alla loosung. ÄRATUS! KA DINOSAURUSED ARVASID, ET NEIL ON VEEL AEGA. PÄÄSTKE MEIE PLANEET KOHE NÜÜD.
Ma naeratan uhkelt. Nüüd võin seda teha; minu naeratus kaob ümbritseva mäsu sisse. Mitte ükski õpetaja ei kahtlusta, et matemaatikakaustaga vaikne tüdruk on nende keerukate protestiaktsioonide taga. Või ‒ nagu proua Keiren neid nimetab ‒ vempude. Aga mina, Casey Wu, ei ole lihtsalt vembumeister. Ma olen aktivist. Ma võin ju olla ainult üksteist, aga mul on palju öelda ja ma teen end kuuldavaks. Ükskõik, kui valju häält ma selleks tegema pean. Mõnikord peab olukorra muutmiseks tegutsema. Igaüks saab omal moel millegi eest välja astuda. Igal aktivistil on oma supervõime. Ja minu oma on vempude viskamine. ··· 18 ···
Libistan oma kausta vahelt välja ühe ema kaartidest. Täna tundus sobiv just see kaasa võtta. Trixie Wu mõtted …
MUUTUSTE ESILEKUTSUMISEST Sulle on antud vaid üks elu, armas Casey. Tee nii, et sellest oleks kasu. Kutsu esile muutusi, ükskõik milliseid – suuri või väikeseid, ühe inimese või terve maailma jaoks. Ole ise see muutus, mida tahad näha. Leia oma jõud ja kasuta seda. x mamps