Autor tänab Eesti Kultuurkapitali.
Autor Mehis Heinsaar
Toimetanud Piret Põldver
Kujundanud Marge Nelk
Kaanepildi autor Marge Nelk
Korrektuuri lugenud Karet Eesmäe
Kirjastaja Menu Kirjastus, 2022
Autoriõigus Mehis Heinsaar
ISBN 978-9949-686-71-1
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Mehis Heinsaar„Ära vaata!“ sosistas mingi sisemine hääl filosoofile. Ta ei pidanud vastu ja vaatas.
N. Gogol, „Vii“On olemas saladusi, mille sisemine kulg ja loomus on sedavõrd hämarad ja mõistmatud, et võivad nende leidja täieliku hämmelduse, isegi uskumatusega täita. Nad kanduvad omasoodu edasi närvijõgede ja unenägude kaudu, kasvavad ja küpsevad läbi põlvkondade, haarates iga uue inimelu headusest või kur jusest, kannatustest ja imelistest hetkedest midagi ühes. Aegajalt annavad nad enese olemasolust märku mõne kummalise meeleolu, armastuse või meloodia kaudu, et siis kaduda, var juda taas. Miljonitest tundmustest, tõdedest ja valedest saavad nende seemned toitu, muundades ja täiustades läbi vere, sigi miste ja sündide oma olevast ja tulevast kuju: allasurutud ihad, salapatud ja mõistatused, vastamata jäänud küsimused juma lale, hirm deemonite ees – kõik sobib neile kasvupinnaseks. Aastatuhandeid kanduvad nood saladused inimesest inimesse, kuni mõni neist ühel päeval kelleski idaneb ja oma võrsed heledasse päevavalgusse laiali sirutab.
MINU LUGU SAI ALGUSE PALJU AASTAID TAGASI ja kestab edasi kuni tänase päevani, mil siin hämaras köögis neid ridu kirja panen. Alles nüüd, kõigele tagasi vaadates ning mõnevõrra rahunenuna saan enda jaoks lahti seletada nii mõndagi, mis esmapilgul paistis segaste sündmuste jadana, kuid millel tagantjärele tundub olevat oma loomulik kulg ja sise mine seaduspära. Tahan oma loo kirja panna nõnda, nagu see oli, ilma midagi muutmata, ning sellisena, nagu olen kõike mind ümbritsevat ja juhtunut näinud, kogenud ja tajunud... Korraga seda palju teha ei saa. Nemad, keda ma küll armas tama olen õppinud, kuid kelle meelevalla all ma elan, nende meeled ja vaistud, nende kuulmine ja haistmine on kümneid kordi ergemad minu omast, mistõttu kirjutan siinseid ridu kiiruga ja ärevuses. Nad on hulkumas praegu kusagil kaugemal metsas ega naase enne õhtut, kuid pean olema valmis iga hetk siit püsti kargama ja kaustiku kindlasse kohta peitma. Kui olen neilt midagi õppinud, siis eelkõige ettevaatlikkuse kunsti. Need ülestunnistused on äärmiselt olulised. Isegi siis, kui neid ridu siin ei peaks ka hiljem enam keegi nägema, aitavad nad mul vähemasti enda jaoks lahti harutada selle kummalise sündmuslabürindi, milliseks mu viimased aastad on kujune nud. Püüdes selgel pilgul oma elule tagasi vaadata, tundub see nagu mingi imelik ja pikale veninud, ühtaegu kohutav, vaimustav ning painajalik unenägu... Olles kummargil selle vana kaustiku kohal, kuulen, kuis väljas tibutab vihma ja
ukse taga kraabivad tuhkrud, nõudes sisselaskmist. Loode tavasti on mul veel tunnike aega, enne kui avaneb uks, enne kui pean silma vaatama neile, kellest on nüüdseks saanud mu perekond ja ilma kelleta, nii veider kui see ka pole, ma oma elu enam ette ei kujuta.
Aga on parem, kui alustan päris algusest ja oma hajali mälestused õigesse järjekorda sean. Sellest, kuidas kõik algas, kuidas hakkas veerema see pööraste sündmuste vanker, mis mu nüüdseks siia, sellesse imelisse, üksildasse ja kohutavasse paika on toonud. Ainult nii mõistatan ehk ära oma saatuse.
Mind polnud siia ilma sündides õnnistatud just kõige parema loomusega. Ahnus ja laiskus, lõbujanu ja joomahimu on mulle verega kaasa pärandatud ja neist loomuomadustest said ka mu noorusaastate truud ja igapäevased saatjad. Andsin neile tegutsemiseks alati vaba voli, kui selleks võimalus avanes. Mingil ähmasemal kujul oli minus küll olemas ka päikselisem pool, tahtmine siin maailmas midagi ilusat, head ja ebatavalist korda saata, kuid mul puudus vähimgi ettekujutus sellest, mis see olla võiks. Ehk nagu mõne puhul öeldakse – pole talle saatuse poolt kaasa antud oma koidutähte, mida järgides kartmatult ja ohte trotsides elumerelainetel edasi sõuda. Kuni teismeea lõpuni olin lühikest kasvu, liiga suure pea ja erepunaste juustega, kidakeelne ning arg. Mu nahk oli ja on siiani valge, päikesevalgust halvasti kannatav ning tedretäh niline. Ainult silmad, nood isapoolsest suguvõsast päritud, on midagi haruldast mu näos – ahne imestusega maailma uudis
tavad, tumerohelised, sügavad ja säravad silmad. Väiksena meeldis mulle neid vahel peeglist vaadata nagu mingeid oma ette elu elavaid smaragdseid veeputukaid. Ja veel – alati, kui naersin, muutusid inimesed mu ümber rõõmsaks. „Naermine sobib sulle,“ ütlesid nad, „see muudab su ilusaks ja armsaks. Sa pead rohkem naerma!“
Mu vanemad lahutasid, kui olin kaheteistkümne-aastane. Küllap kena välimuse ja romantilistele seiklustele vastuvõtlik ema lihtsalt tüdines oma vaiksest ja mornivõitu, omaette nokitseda armastavast napsulembesest mehest. Mu isast siis, tähendab. Tallinna Olümpiaregati päevil armus ta ülepea kaela ühte ukrainlasesse, Vinnõtsjast pärit inseneri, kes oli Moskva olümpiamängudega seoses mingite tehniliste küsi muste lahendamise tarbeks Eestisse komandeeritud. Kusagil seal Tallinnas mingil üritusel nad siis kohtusid ja teineteisesse armusid. Ema läks oma uue armastatuga sama aasta lõpul lõunasse kaasa, soovides mindki enesega ühes võtta, kuid ma ajasin sõrad vastu, otsustades isa juurde jääda. Ise ka imestan tagantjärele, miks, kuna mul oli emaga suurem hingeline side. Võib-olla koha pärast, kus me tollal elasime ja mis mulle väga meeldis: väike ja rohelust täis Abja-Paluoja alevik, mille südames, lopsakate aedade ja kruusateede vahel, asus meie nelja korteriga vana, tumepruun maja kitsaste puust trep pide, sahvrite ja sopilise pööninguga. Too pööning oli täis kõikvõimalikku põnevat kila-kola, eelmise põlvkonna laste mänguasju, Horisonte ja Pikreid, seal hõljus ringi mingi ajatu tolmune fluidum, mis täitis mu kummaliselt kerge tundega ja mille keskel oli alati põnev olla. Jäin vist ikka ka kooli ja mõne sõbra pärast. Kuigi koolis meeldisid mulle ainult loodusõpe
tuse ja ajalootunnid, kõik muu tundus täielik jama, mistõttu õppisin aja jooksul ka tunduvalt osavamalt spikerdama kui teadmisi omandama. Tundsin alati paanilist hirmu igasuguse rutiinsemat sorti teadmiste omandamise ees, milleks füüsikaja matemaatikavalemite ja võõrkeelsete sõnade pähetuupimine paraku olid. Raamatuid lugeda mulle meeldis, küll stiihiliselt ja harvade hoogude ajal, aga midagi see mu peas ja hinges lii kuma pani. Emaga säilis mul kogu keskkooli aja tihe kirjavahetus. Paar-kolm korda aastas käisime teineteisel külas, mina Ukrai nas, tema siin. Nelja aasta jooksul sündis mulle kaks poolõde. Mu ema armastatu, too slaavi verd insener, oli südame poolest hea inimene ning suhtus minussegi sõbralikult, ent mõnikord jooma puhkedes võis ta märatsema, asju lõhkuma ja kõiki valimatult sõimama hakata, mis oli kaunis hirmutav ja vastik vaatepilt. Enamuse ajast tundusid nad siiski elavat rõõmsameelset elu. Minu lahkumised Vinnõtsjast, LõunaBugi jõe kaldal asuvas väikesest majast, olid alati üsna dra maatilised. Ema palus siis pisarsilmil, et koliksin nende juurde, mulle aga sealne palav kliima ja rahvastiku poolest liig kirju ja käratsev keskkond ei meeldinud. Selles mõttes olin ja jäin ma põhjamaalaseks. Pärast keskkooli lõpetamist kolisin oma kidakeelse ja endasse tõmbunud isa juurest, kes emast lahkumineku tõttu üha enam pudelipõhjast lohutust otsis ja pottsepana vaid harvu tööotsi leidis, ära Tartusse, püüdes õppima asuda geograafia-, ajaloovõi rahvaluule osakonda. Mul õnnestus sisse saada ainult vii masesse. „Noh, parem ikka kui sõjavägi või vaikne mandumine alevis,“ mõtlesin asjade käiguga siiski rahule jäädes.
Tudengiaastad möödusid tormiliselt, enamasti koos mõne kursusekaaslasega mööda kunsti- ja kirjandusürituste ava misi, Karlova või Supilinna agulitänavaid ning kõrtse ringi konnates, vahel ka mõnda lühikesse, ent seda kirglikumasse ja valulikumasse armulukku uppudes, nõnda et korralikust õppimisest ei tulnud esimestel aastatel suurt midagi välja. Mõnikord, teravamatel silmapilkudel, kannatasin oma tühise loomuse käes, kahetsedes, et elan tegelikust elust mööda, seda aina raisates ja pillates ning sellest parema osa maha magades, kuid kahetsustki tundsin enamasti vaid tagantjärele, peale mõnda järjekordset prassingut või pikemat laiskusperioodi. Õnneks hakkasid mind ülikooli teisel kursusel huvitama filo soofialoengud, iseäranis hiilgava mõtte- ja kõneanniga Tõnu Luige omad, kellelt kolme-nelja aasta jooksul kuulasin kõike, mida üldse kuulata andis. Veel meeldisid mulle loengud eri nevate maailma usundite kohta, Euroopa ja vene kirjandus, eesti kohapärimused ja vanad regilaulud: nende teemadega jätkus mul viitsimist ka omal käel edasi tegeleda. Muude ainete eksamitel eelistasin kasutada juba keskkoolis omandatud meisterlikku mahakirjutamise kunsti. Kokkuvõttes pingutasin just nõndapalju, et ülikooli hinge kirjas kuidagi edasi püsida.
Pärast etnoloogia ja rahvaluule õppekava lõpetamist, millega ma, ime küll, kaheksa aasta ja suure eneseületamise hinnaga lõpuks hakkama sain, olin aasta-poolteist töötu. Püüdsin küll kohe peale kooli lõppu saada tööle kirjandusmuuseumisse, kuid neil polnud mulle midagi pakkuda. Ega see küll esialgu ei kurvastanudki mind, pigem rõõmustasin uue vabaduse üle.
Mitmesuguseid juhutöid pidin muidugi aeg-ajalt tegema, et endal kuidagi hinge sees hoida. Mõned kuud elasin kodu kandis, aitasin isal uut ahju üles laduda, kondasin armsas ale vikus ja selle ümbruses niisama ringi, suve teises pooles aga korjasin korvide viisi mustikaid, mida ülesostjad omakorda Rootsi edasi müüsid. See oli tol ajal kasulik töö, ülesostmise hind ulatus kümne kroonini kilo eest ja ma teenisin nõnda saja krooni ümber päevas, mis üheksakümnendate alguses oli suur raha. Varatalvel, kui suvised rahad läbi löödud, läksin Jänese tänava vineeri- ja mööblivabrikusse abitööliseks, kus pidasin vastu kolm kuud. Seejärel sain tööbüroo kaudu Kastani tänaval Greifi trükikojas majahoidja koha, kuid sealgi ei pidanud ma kauem vastu kui pool aastat. Järgmise suve hakul sain ametisse arheoloogilistel väljakaevamistel, mis asusid hilisema Kauba maja asukohas. Vahetasin nii tihti töökohti üpriski proosalisel põhjusel: kui ühest kohast vallandati mind sissemagamise või seanahavedamise pärast, siis teisest kohast lasin ise liigse sunduse või näruse palga tõttu jalga.
Rahutust vabaduse- ja elujanust kantuna jälestasin halli ja igavat argipäeva selle iiveldama ajavas rutiinis. Seetõttu ma aina kiirustasin kuhugi, mõtlesin pidevalt mingeid otsustava tähtsusega mõtteid, põlates kõike keskpärast. Võimalik, et oma osa mängis ka hirm kohtumise ees oma sisemise tühjusega, aga seda arvan alles nüüd, tagantjärele. Tollal ma selle peale ei mõtelnud. Ja miks peakski millegi nii tühise peale mõtlema, kui sind kannab nagu suurt valget purjekat ühest päevast teise nooruse jumalikult tujukas ja rahutu meri...
Peale säärast nipernaadielu, mis kestis ühtekokku pea kolm aastat, õnnestus mul kirjandusmuuseumi rahvaluule
osakonnas viimaks poole kohaga ametisse saada. Muuseumi töö seisnes enamjaolt küll üsna tüütus ja üksluises käsikirja lise arhiivimaterjali arvutisse ümberlöömises, ning palgastki jätkus hädavaevu söögi, korteri üüri ja nädalalõpu kõrtsiarvete tasumiseks, kuid suuremaks nurisemiseks polnud siiski põhjust. Olin seda eriala ülikoolis õppinud, töö ei murdnud konti ning ajaga sai samuti üsna vabalt ümber käia. Kevadeti ja suveti aga, kui mul õnnestus end kaasa kaubelda mõnele rahvaluule ja vanavara kogumise retkele, muutus elu juba lausa lõbusaks. Nois kaugetes Eestimaa äärealade külades vanu laule ja lugusid kogudes tundsin end lõpuks kui omas elemendis ja aja jooksul kujunes meil välja oma väike ning mõnus rahvaluule kogujate kamp, keda ühendas töö, rännu lust ja sõprus ning muud maised rõõmud. Võimalik, et nii oleks see kõik oma loomulikku rada pidi edasi läinud. Oleksin uute ja kasulike harjumuste jõul tasapisi aina hoolsamaks muutunud, saanud viie või kümne aasta jooksul nooremteaduri, siis juba teaduri ja lõpuks ehk isegi vanem teaduri koha, teinud kaasa aina kaugemaid ja põhjalikumaid uurimisretki maride ja komide, võib-olla isegi teispoole Uura leid asuvate hantide, manside, nganassaanide ja sölkupi hõimurahvaste juurde, kui poleks juhtunud midagi, mis selle juba vaikselt lahti rulluma hakkava tee kummuli keeras.