Mälestused temast

COLLEEN HOOVER

MÄLESTUSED TEMAST

Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar

ESIMENE PEATÜKK

KENNA

Teepervel on maasse löödud väike puurist, millel on ta surma kuupäev.

Scotty ei taluks seda. Ma olen päris kindel, et risti pani sinna ta ema.

„Palun pidage kinni.”

Taksojuht võtab kiiruse maha ja peatab auto. Ma väljun autost ja kõnnin natuke maad tagasi risti juurde. Ma liigutan seda küljelt küljele, kuni rist loksub mulla sees vabalt, ja tõmban selle maast välja.

Kas ta suri täpselt siin selles kohas? Või tee peal?

Ma ei pööranud eelistungi ajal sellele tähelepanu. Kui kuulsin, et ta oli autost mitu meetrit eemale roomanud, hakkasin ümisema, et ma ei kuuleks enam ühtki sõna, mida süüdistaja ütleb. Ja et mitte kuulda kõiki üksikasju, juhul kui juhtum peaks kohtusse minema, tunnistasin ma end süüdi. Sest sisuliselt ma olin süüdi.

Ma ei pruukinud teda tappa oma tegevusega, ent ma tapsin ta täiesti kindlasti oma tegevusetusega.

Scotty, ma arvasin, et sa olid surnud. Aga surnud inimesed ei saa roomata.

Ma sammun tagasi takso juurde, rist käes. Ma panen risti enda kõrvale tagaistmele ja ootan, et taksojuht keeraks auto tagasi tee peale, aga ta ei tee seda. Ma vaatan talle tahavaatepeeglis otsa ja tema vahib mind kergitatud kulmul.

„Teeäärsete mälestusmärkide varastamine peaks suurendama karmavõlga. Kas te ikka tahate seda?”

Keeran pilgu ära ja valetan. „Jah. Ma ise panin selle sinna.” Ma tajun, kuidas ta teele tagasi keerates mind ikka veel vahib.

Minu uus korter on siit kõigest kahe miili kaugusel, aga asub mu varasema elukohaga võrreldes vastassuunas. Mul ei ole autot ja ma otsustasin otsida elukoha kesklinnale lähemale, et ma saaksin jala tööl käia. Kui ma üldse töökoha leian. Minu minevikku ja kogemuste puudumist arvesse võttes on see raske. Ja taksojuhi sõnade järgi ka halva karma tõttu, mida ma praegu endaga kaasas kannan.

Scotty mälestusmärgi varastamine võib ju suurendada karmavõlga, aga samas võib väita, et see juhtub ka siis, kui sa jätad alles mälestusmärgi, mis on püstitatud teeäärsete mälestusmärkide suhtes otsesõnu vastumeelsust väljendanud poisile. Just sellepärast ma lasingi taksojuhil ringiga siia kõrvalisele teele sõita. Ma olin kindel, et Grace oli avariikohta midagi pannud, ja tundsin, et pean Scotty pärast selle sealt ära võtma.

„Kaardiga või sularahas?” küsib taksojuht.

Heidan pilgu taksomeetrile, võtan rahakotist vajaliku sularaha ja jootraha ning annan talle üle, kui ta auto peatab. Siis võtan ma oma kohvri ja äsja varastatud puuristi, väljun taksost ja sammun maja poole.

Minu uus korter ei asu tohutusuures elamukompleksis. Tegemist on eraldi seisva majaga, mille kõrval ühel pool on mahajäetud autoäri ja teisel pool esmatarbekaupade pood. Alumise korruse aken on vineerplaadiga kinni löödud. Kõikjal vedelevad vanad õllepurgid. Lükkan ühe jalaga eest, et see ei jääks kohvri rataste alla kinni.

Maja näeb välja veel kohutavam kui interneti pildil, aga seda ma olingi arvanud. Majaomanik ei küsinud isegi mu nime, kui ma talle helistasin, et uurida, kas neil on vaba

elamispinda. Ta ütles vaid: „Meil on alati vabu kortereid. Maksmine on sularahas; mina olen korteris number üks.” Ja seejärel pani toru hargile.

Ma koputan korteri number üks uksele. Akna peal istub kass, kes vahib mind. Kass on täiesti liikumatu, mille peale ma hakkan juba arvama, et tegemist on kujuga, aga siis pilgutab kass silmi ja hiilib minema.

Uks avaneb ja mulle vahib otsa pahura olemisega vanemaealine väikest kasvu naine. Naisel on juustes lokirullid ja ta ninal on huulepulga jälg. „Ma ei vaja midagi, mida te müüte.”

Ma jõllitan ta värvitud huuli ja märkan, kuidas huulepulk imbub ta suud ümbritsevatesse kortsudesse. „Ma helistasin eelmisel nädalal korteri asjus. Te ütlesite, et teil on üks korter vaba.”

Naise kuivatatud ploomi meenutaval näol välgatab äratundmine. Ta ümahtab mind pealaest jalatallani mõõtes. „Ma ei oodanud, et te näete välja niisugune.”

Ma ei oska ta sõnade kohta midagi arvata. Kui ta mõneks hetkeks ukselt eemaldub, langetan ma pilgu oma teksadele ja T-särgile. Tagasi tulles on tal kaasas tõmblukuga kotike. „Kuutasu on viissada viiskümmend. Esimese ja viimase kuu üür tuleb täna ära maksta.”

Ma loen välja vajaliku summa ja ulatan naisele. „Kas lepingut ei ole?”

Naine naerab raha kotti pistes. „Korter number kuus.” Ta osutab sõrmega pea kohale. „See on täpselt minu kohal, nii et ärge tehke lärmi, ma lähen vara magama.”

„Millised kommunaalteenused kuuluvad hinna sisse?”

„Vesi ja prügi, aga elektri eest maksate ise. Elekter on sisse lülitatud – teil on kolm päeva aega see oma nimele

registreerida. Deposiit on kakssada viiskümmend dollarit elektrimüügifirmale.”

Persse. Kolm päeva, et leida kakssada viiskümmend dollarit? Ma hakkan juba kahtlema oma otsuses nii kähku tagasi tulla, aga kui mind üleminekumajutusest välja arvati, oli mul kaks valikut: kas kulutada kogu oma raha sellele, et püüda tolles linnas toime tulla, või sõita maha kolmsada miili ja kulutada kogu oma raha siin selles linnas.

Ma elaksin pigem linnas, kus on kõik omal ajal Scottyga seotud olnud inimesed.

Naine astub sammu tagasi, oma korterisse. „Tere tulemast Paradiisikorteritesse! Kui olete end sisse seadnud, toon teile kassipoja.”

Ma panen kähku käe ta uksele, et ta ei saaks ust kinni lükata. „Oodake. Mida? Kassipoja?”

„Jah, kassipoja. Nagu kassi, ainult väiksema.”

Ma taganen uksest, just nagu see aitaks mind ta äsjaste sõnade eest kuidagimoodi kaitsta. „Tänan, ei. Ma ei taha kassipoega.”

„Mul on neid liiga palju.”

„Ma ei taha kassipoega,” kordan ma.

„Kes ei taha kassipoega?”

„Mina.”

Ta turtsatab pahaselt, justkui oleks minu vastus absurdne.

„Mul on ettepanek,” ütleb ta. „Kui võtate ühe kassipoja, jätan elektri kaheks nädalaks sisse.” Mis paganama maja see on?

„Olgu,” ütleb ta, reageerides mu vaikimisele, nagu see oleks läbirääkimiste taktika. „Kuuks ajaks. Ma jätan elektri terveks

kuuks sisse, kui te võtate kas või ühe kassipoja.” Ta eemaldub uksest, aga jätab ukse lahti.

Ma ei taha kassipoega, ma ei taha seda mitte mingil juhul, aga kui ma ei pea kulutama sel kuul kakssada viiskümmend dollarit elektri deposiidile, on see väärt mitut kassipoega.

Naine ilmub tagasi uksele, kaasas väike musta-oranžikirju kassipoeg. Ta paneb kassipoja mulle sülle. „Palun väga. Kui peaksite midagi vajama, siis minu nimi on Ruth, aga püüdke mitte midagi vajada.” Ta tahab ukse uuesti kinni panna.

„Oodake! Kust ma leian taksofoni?”

Naine itsitab. „Hehee, aastal 2005.” Ta paneb ukse täiesti kinni.

Kasspoeg näugub, aga see pole armas näugumine. See kõlab pigem nagu appikarje. „Eks me mõlemad,” pomisen.

Ma pöördun trepile, koos oma kohvri ja … kassipojaga.

Võib-olla oleksin pidanud püüdma enne siia sõitmist veel mõne kuu vastu pidada. Minu eesmärk oli säästa kaks tuhat dollarit, aga enamik sellest kulus siiakolimise peale. Ma oleksin pidanud rohkem säästma. Mis siis, kui ma ei leia kohe tööd? Ja nüüd on mul veel kohustus ka kassipoega elus hoida.

Mu elu läks äsja kümme korda keerulisemaks, kui see oli eile.

Ma jõuan ülemisele korrusele, oma korterisse. Kassipoeg klammerdub mu särgi külge. Ma pistan võtme lukku ja pean kahe käega ust tõmbama, et võti lukus keeraks. Ma hoian oma uue korteri ust lahti lükates hinge kinni, sest ma kardan, mis lõhn võib mind vastu võtta.

Ma lülitan valgustuse sisse ja vaatan aeglaselt välja hingates ringi. Mingit erilist lõhna ei ole. See on ühest küljest hea, teisest küljest halb.

Elutoas on diivan, aga see on sisuliselt ka kõik, mis korteris on. Väike elutuba, veel väiksem köök, söögituba ei ole. Magamistuba samuti mitte. Korter on väga väike, siin on kõigest

riidekapp ja vannituba, mis on nii tilluke, et tualetipott on vastu vanni.

Korter on närune urgas. Neljakümne viie ruutmeetri suurune täielik pask, aga minu puhul samm edasi. Ma olen liikunud üheksa ruutmeetri suurusest kahesest vangikongist edasi üleminekumajutusasutusse, kus ma elasin ühes toas koos kuue toakaaslasega, ja sealt edasi neljakümne viie ruutmeetri suurusesse korterisse, mida ma võin nimetada enda omaks.

Ma olen kahekümne kuue aastane ja see on esimene kord, kui ma elan ametlikult kuskil üksinda. See on ühteaegu hirmutav, aga teisalt vabastav.

Ma ei tea, kas mul on võimalik seda eluaset endale lubada, kui kuu aega täis on saanud, aga ma püüan. Isegi kui see peaks tähendama, et pean kandideerima tööle igasse viimsesse kui ühte asutusse, mis mu tee peale jääb.

Fakt, et mul on oma korter, peaks olema kindlasti soodustav asjaolu, kui ma pöördun Landryte poole palvega praegust olukorda muuta. See näitab, et ma saan nüüd oma eluga hakkama. Kuigi see saab olema raske.

Kassipoeg tahab maha ja ma panen ta elutoa põrandale. Ta kõnnib ringi ja halab kellegi pärast, kes jäi alumisele korrusele. Mul on valus vaadata, kuidas ta käib nurgast nurka ja otsib väljapääsu. Pääsu tagasi koju. Pääsu ema ja õdede-vendade juurde.

Oma mustade ja oranžide laikudega näeb ta välja nagu kimalane või mingi halloween’i tegelaskuju.

„Mis me sulle nimeks paneme?”

Ma tean, et suure tõenäosusega jääb ta paariks päevaks, kuni ma ta nime üle mõtlen, ilma nimeta. Ma suhtun nimepanekusse väga tõsiselt. Kui ma pidin viimati kellelegi nime panema, suhtusin sellesse märksa suurema tõsidusega kui

ühtegi teise asja. See võis olla põhjustatud ka asjaolust, et ma istusin kogu raseduse aja vangikongis ja mul polnud muud

teha kui beebinimede peale mõelda.

Ma valisin nime Diem seetõttu, et ma teadsin, et kui mind vabaks lastakse, tulen ma siia tagasi ja teen kõik, mis minu võimuses, et ta leida.

Siin ma olen.

Carpe Diem.

Ma keeran just baari taha, kui märkan, et mu parema käe küüntel on ikka veel küünelakk. Persse. Ma unustasin ära, et mängisin eelmisel õhtul nelja-aastase lapsega kostüümimänge.

Vähemalt klapib lilla värv mu töösärgi omaga.

Roman viskab parasjagu prügikotte prügikonteinerisse, kui ma autost väljun. Ta näeb mu käes kingikotti ja teab, et see on temale, ning sirutab käe välja. „Las ma pakun. Kohvikruus?” Ta piilub kotti.

On tõesti kohvikruus. Nii on see alati.

Roman ei täna. Ta ei täna kunagi.

Me ei pööra tähelepanu sõltuvusest vabanemisele, mida kruusid sümboliseerivad, aga ma ostan talle igal reedel kruusi. See on juba üheksakümne kuues kruus.

Ma peaksin vist talle kruuside kinkimise lõpetama, sest ta korter on kohvikruuse täis, aga ma olen sellega liiga kaugele läinud, et nüüd katkestada. Ta on olnud peaaegu sada nädalat sõltuvusest prii ja mul on sajanda nädala kruus juba mõnda aega varuks olnud. Tegemist on Denveri Broncose kruusiga. Ta ei talu Denveri Broncose meeskonda silmaotsaski.

Roman osutab baari tagumise ukse poole. „Baaris on üks paar, kes käib teistele klientidele närvidele. Hoia neil vast silma peal.”

Väga imelik. Tavaliselt pole meil nii vara tülikaid kliente. Kell pole veel isegi kuus. „Kus nad istuvad?”

„Muusikamasina kõrval.” Ta pilk langeb mu käele. „Vinged küüned.”

„Kas pole?” Ma tõstan käe ja lehvitan sõrmi. „Nelja-aastase kohta päris hea tulemus.”

Ma avan baari õuepoolse ukse ja mind tervitab Ugly Kid Joe tõlgendus mu lemmiklaulust, mis käib aga mulle närvidele, sest nende esituses tümitatakse laul täiesti ära.

See ei ole võimalik.

Ma lähen läbi köögi baari ja märkan neid kohe. Nad küürutavad muusikamasina kohal. Ma lähen vaikselt nende juurde ja näen, kuidas naine toksib ikka ja jälle sisse ühte ja sama neljalist numbrikombinatsiooni. Ma vaatan üle nende

õlgade ekraani ja nemad itsitavad nagu ulakust täis lapsed. „Cat’s in the Cradle” on programmeeritud mängima kolmkümmend kuus korda järjest.

Ma köhatan. „Kas teie arvates on see naljakas? Et te sunnite mind kuus tundi järjest ühte ja sama laulu kuulama?”

Isa keerab mu häält kuuldes ringi. „Ledger!” Ta kallistab mind. Ta lõhnab õlle ja mootoriõli järele. Ja vist ka laimi järele? Kas nad on juua täis?

Ema taganeb muusikamasina juurest. „Me püüame seda korda teha. Meie seda ei teinud.”

„Seda kohe kindlasti.” Ma kallistan teda.

Nad ei anna kunagi oma saabumisest ette teada. Nad ilmuvad lihtsalt välja ja jäävad päevaks või paariks või kolmeks ja sõidavad seejärel jälle oma haagissuvilas ära.

Ent see, et nad ilmuvad välja purjuspäi, on midagi uut. Ma vaatan üle õla ja Roman on nüüd baarileti taga. Ma osutan oma vanematele. „Kas seda tegid nendega sina või olid nad selles seisus juba siia jõudes?”

Roman kehitab õlgu. „Pisut mõlemat.”

„Meil on täna pulma-aastapäev,” ütleb ema. „Me tähistame.”

„Ma loodan, et te ei tulnud siia autoga.”

„Ei tulnud,” ütleb isa. „Meie auto ja haagissuvila on hoolduses, nii et me tulime Lyftiga.” Ta patsutab mind põsele. „Me tahtsime sind näha, aga oleme juba kaks tundi oodanud, et sa kohale tuleksid, ja nüüd lähme me ära, sest me tahame süüa.”

„Just sellepärast te peaksitegi mulle juba ette teada andma, kui olete siia tulemas. Mul on oma elu.”

„Kas sul oli meeles, et meil on pulma-aastapäev?” küsib isa.

„Läks meelest. Vabandust.”

„Ma ju ütlesin,” ütleb isa emale. „Robin, maksa ära.”

Ema pistab käe taskusse ja ulatab isale kümnedollarilise.

Nad veavad peaaegu iga asja peale kihla. Minu armuelu peale. Selle peale, millised tähtpäevad mul meeles on. Iga jalgpallimängu peale, kus ma kaasa mängisin. Aga ma olen peaaegu kindel, et neil on juba aastaid käinud käest kätte üks ja sama kümnedollarine rahatäht.

Isa tõstab tühja klaasi ja loksutab seda. „Kuule, baarmen, vala meie klaasid täis.”

Ma võtan ta klaasi. „Kui õige jooks jäävett?” Ma jätan nad plaadimasina juurde ja lähen baarileti taha.

Ma valan just kahte klaasi vett, kui baari siseneb tüdruk, kes paistab kuidagi eksinud. Ta vaatab saalis ringi, just nagu poleks ta siin kunagi varem käinud, märkab siis baari teises otsas tühja nurka ja läheb otsemat teed sinna.

Ma vahin teda kogu aja, kui ta läbi baarisaali kõnnib. Ma vahin teda nii pingsalt, et valan kogemata vee üle serva ja kogu lett on vett täis. Ma haaran käteräti ja pühin vee ära. Kui ma ema poole vaatan, vahib ta tüdrukut. Siis mind. Siis tüdrukut.

Persse. See veel puudub, et ta hakkab mind mõne kliendiga paari sokutama. Ta püüab juba kaine peaga kosjamoori mängida, nii et ma ei kujuta ette, kui hull võiks see kalduvus olla pärast paari napsi. Ma pean nad siit minema saama.

Viin neile vee ning annan emale oma krediitkaardi.

„Minge õige Jake’i Steigirestorani ja sööge minu kulul õhtust. Minge sinna jala, et te jõuaksite tee peal kainemaks saada.”

„Küll sa oled alles kena.” Ema paneb käe dramaatiliselt rinnale ja vaatab isale otsa. „Benji, temast on asja saanud. Lähme tähistame tema krediitkaardiga oma head kasvatustööd.”

„Ta on meil tõesti hästi õnnestunud,” nõustub isa. „Meile kuluks veel mõned lapsed ära.”

„Menopaus, mu kallis. Mäletad, kuidas ma sind aasta otsa ei talunud?” Ema krahmab käekoti ja nad võtavad baarist väljudes veeklaasid kaasa.

„Kuna tema maksab, peaksime tellima veisesteigid,” pomiseb isa eemaldudes.

Ma ohkan kergendatult ja lähen tagasi baarileti taha. Tüdruk istub vaikselt ühes nurgas ja kirjutab kaustikusse. Roman pole praegu leti taga, mistõttu võib arvata, et tüdrukult pole veel tellimust võetud.

Ma võtan selle au meeleldi endale.

„Mida ma võin teile pakkuda?” küsin.

„Vesi ja dieetkoola palun.” Ta ei tõsta pilku, nii et ma lähen ta tellimust täitma. Kui ma ta jookidega naasen, kirjutab ta endiselt kaustikusse. Ma püüan kiigata, mida ta kirjutab, aga ta lööb kaustiku kinni ja tõstab silmad. „Tänan …” Ta jääb vait keset katset öelda tänan teid. Ma vähemalt arvan, et ta tahtis just seda öelda. Ta pomiseb sõna teid ja pistab kõrre suhu.

Ta paistab pabinas.

Ma tahan talle küsimusi esitada – nagu et mis ta nimi on ja kust ta pärit on –, aga ma olen nende aastate jooksul, mis baar on minu oma olnud, õppinud ära, et küsimuste esitamine üksildastele inimestele võib areneda kaunis kiiresti jutuajamiseks, millest mul on väga raske välja vingerdada.

Aga enamik baarikülastajaid ei köida mu tähelepanu nii nagu see tüdruk. Ma osutan ta kahe joogi poole ja küsin: „Kas te ootate kedagi?”

Ta tõmbab joogid endale lähemale. „Ei. Mul on lihtsalt janu.” Ta katkestab silmside ja naaldub toolile ning tõmbab kaustiku endaga kaasa, pühendades kogu oma tähelepanu kaustikule.

Ma saan vihjest aru. Lähen baari teise otsa, et ta saaks omaette olla.

Roman naaseb köögist ja osutab peaga tüdrukule. „Kes ta on?”

„Ei tea, aga tal pole abielusõrmust, nii et ta pole sinu tüüp.”

„Väga naljakas.”

Armas Scotty!

Nad on vanast raamatupoest baari teinud. Mis kuradi jama see on?

Huvitav, mis nad tegid diivaniga, millel meil oli tavaks igal pühapäeval istuda?

Kogu linn on nagu mingi tohutusuur Monopoli mängu laud ja pärast sinu surma tuli keegi siia ja ajas kõik mängunupud segamini.

Mitte miski pole enam endine. Kõik on nii võõras. Ma olen paar viimast tundi kesklinnas kõndinud ja ringi vaadanud. Olin just teel toidupoodi, kui mu pilku köitis pink, millel meil oli tavaks jäätist süües istuda. Ma istusin pingile ja vaatasin mõnda aega inimesi.

Siin linnas paistavad kõik nii muretud. Inimesed kõnnivad ringi niisuguse näoga, nagu nende maailm oleks õigetpidi – just nagu ei oleks nad kõnniteelt maha kukkumas ja taevasse langemas. Nad liiguvad lihtsalt ühest hetkest teise ega taju emasid, kes kõnnivad ringi ilma oma tütardeta.

Ma vist ei tohiks baaris olla, liiati kuna täna on mu esimene päev tagasi siin. Kuigi mul pole alkoholiga probleemi. See üks õudne õhtu oli erand. Aga mul pole vaja, et Su vanemad saaksid teada, et enne kui ma nende juurest läbi astusin, astusin ma läbi baarist.

Ent ma arvasin, et see siin on endiselt raamatupood ja raamatupoodides pakutakse tavaliselt kohvi. Ma olin baari sisse astudes kohutavalt pettu nud, sest reis siia

bussi ja taksoga on olnud pikk. Ma lootsin saada rohkem kofeiini, kui sisaldab üks dieetjook.

Võib-olla on baaris ka kohvi. Ma pole veel küsinud.

Ma vist ei tohiks Sulle seda öelda ja ma luban, et enne, kui ma kirjaga lõpule jõuan, saad Sa kõigest õigesti aru, aga ma suudlesin korra vangivalvurit.

Me jäime vahele ja tema viidi üle teise üksusesse ja mina tundsin süümepiinu, et tal tulid meie suudluse

tõttu probleemid. Aga ta rääkis minuga nii, nagu ma oleksin inimene, mitte number, ja kuigi ma ei tundnud tema vastu tõmmet, teadsin ma, et tema tundis minu vastu tõmmet, nii et kui ta kummardus mind suudlema, suudlesin mina teda vastu. See oli minu viis teda tänada ja ma arvan, et ta vist teadis seda, ja tal polnud selle vastu midagi. Sellest oli möödas kaks aastat, kui Sina olid mind puudutanud, nii et kui ta pressis mu seina vastu ja haaras mul pihast, arvasin ma, et tunnen midagi rohkemat.

Ma olin kurb, et ei tundnud.

Ma räägin Sulle seda sellepärast, et ta maitses kohvi järele, aga parema kohvi järele kui vanglakohv, mida anti vangidele. Ta maitses Starbucksi kalli kaheksadollarise kohvi järele, milles on karamelli ja vahukoort ja kirss. Just sellepärast ma jätkasingi tema suudlemist. Mitte sellepärast, et ma oleksin nautinud suudlust või teda või ta kätt oma pihal, vaid kuna ma tundsin igatsust kalli maitsekohvi järele.

Ja Sinu järele. Ma igatsen kalli maitsekohvi ja Sinu järele.

Armastan Sind. Kenna

Colleen Hooverilt eesti keeles veel ilmunud: