1
T
ammelantoril puhus põrgulik tuul. Paiskusin hooga tuule kotta, juuksed silmil, sall näo ees nagu pangaröövlil. Kui sain välisukse lahti, pahvatas mulle vastu tuttavlik tindi ja nõiapuu lõhn. Hingasin seda sügavalt sisse ja sulgesin silmad. Tätoveerimismasina vaikne surin katkes viivuks ja vinüüli mängijas keerleval punkplaadil algas järgmine lugu. Kliendi kohale kummardunud tätoveerija tõstis hetkeks pilgu töö kohalt. „Sa jõudsid õigeks ajaks,“ ütles Mikko ja pühkis toolil istuva kliendi veritsevat sääremarja. Ma jõudsin alati õigeks ajaks. „Me lõpetame selle siin veerand tunniga,“ lisas ta, mille peale klient kuuldava kergendusega ohkas. Võtsin mantli seljast ning läksin viite- ja näiteteostega antiik riiuli juurde. Silitasin käega nende nahkselgi ja võtsin ettevaatli kult kätte uue raamatu liblikatest, mida ma ei olnud varem näinud. „Surulased ja öölased“. Mikkol on kalduvus kuhjata riiulisse kõiksugu kummalisi köiteid, alates vanadest salateaduse õpikutest kuni nüüdiskunsti monograafiateni. Olen isegi aastate jooksul mõned neist talle kinkinud, aga ei mäleta enam isegi, 7
millised täpsemalt. Tõenäoliselt selle illustreeritud Poe. Samuti mäletasin Miltoni „Kaotatud paradiisi“*, sest see oli Doré illust reeritud antiikväljaanne aastast 1885 ja olin olnud üsna kõhklev, kas ikka suudan sellest loobuda. Viimaks olin siiski otsustanud, et Mikko vajab seda rohkem kui mina. Võtsin raske oopuse õrnalt käte vahele, märgates, et Mikko oli selle eest hästi hoo litsenud. Me mõlemad oleme seda meelt, et raamatuid peab kirglikult armastama, mitte pakendama vaakumisse ja säilitama kuskil, kus neid ei saa nuusutada ega käes hoida ning lehitseda. Kunst peab olema kombatav. Mikko oli võtnud selle eest hoolit semise südameasjaks ja teinud sellest oma töö. Lehitsesin raamatuid, kuni Mikko sai kliendiga ühele poole. Viivu pärast väljus mees salongist, erksavärviliselt ülemeelik new-school-stiilis pesukaru sääremarjal. Mikko otsis leti alt välja kavandite kausta ja pöördus siis minu poole. „Mida meie siis täna teeme?“ küsis ta. „Arvasin, et see on sul niigi selge,“ vastasin talle muiates ja võtsin villase kampsuni seljast. „Siin peaks veel ruumi jätkuma,“ ütlesin ja pöörasin õla nii, et tühi laik käsivarre küljel nähtavale ilmus. „Mida sa siia mõelnud oled?“ küsis Mikko ja lehitses pabereid. Meil oli aastate jooksul tekkinud päris korralik viitemater jalide ja kavandite kaust, mille sisust ei suuda me kindlasti kunagi pooltki ellu viia. Olime tutvunud nelja aasta eest, kui olin viimaks tihanud tätoveerimisprojektiga alustada. Nüüd oli see valmis, käsivars välja arvatud, õieti just nii valmis, kui mõni säärane projekt kunagi üldse valmis olla saab. Mikko hoolitses * John Milton (1608–1674) oli Inglise luuletaja, kelle tuntuim teos oli eepi line poeem „Kaotatud paradiis“ (1658–1664), mis väljendab autori isiklikku pettumust revolutsiooni läbikukkumises, kuid sisaldab usku inimkonda. (Autori ja tõlkija kommentaarid.) 8
enamasti kiivalt selle eest, et vabal ajal klientidega mitte suhelda ega õlleklaasi taga tööasjadest rääkida, aga mina olin selle reegli erand. Ristluust kaelani ulatuvat lapitekki vähehaaval tikkides olime jõudnud vestelda kõikvõimalikel teemadel, mis maa ja taeva vahele jäid, ja meie sõprus oli saanud kvaliteedipitseri peale ajast, kui olime jõudnud selleni, et hakkasime teineteise lauseid lõpetama. „Ma mäletan küll, millest me viimane kord rääkisime, aga mina mõtlesin midagi sellist,“ alustas Mikko ja lõi letile pealuu kujutise. Must pitsloor ja valged liiliad varjasid kolpa piisavalt, nii et silmakoopast välja roniv ämblik peaaegu märkamatuks jäi. Mikko sõnade kohaselt oli tal eriline, „telepaatiline“ võime teada, mida ma tahan oma kehale jäädvustada, veel enne, kui jõudsin talle selle kohta pilte näidata. Tuhnisin natuke kotis ja tõmbasin sealt kortsus paberilehe, mille vastu leti äärt sirgemaks silusin. Sellelt võis lugeda: „Seek not the glories of the world, the fleeting beauty of things soon gone.“* „Ma mõtlesingi midagi vanitas’e** teemal. Nagu näha, liikusid sinu mõtted samas suunas.“ „Tore-tore, jälle teksti!“ ohkas Mikko ja pööritas teatraalselt silmi. „Ma olen juba kandnud su ihule terve telefoniraamatu jagu kellegi Shelley luulet ja sina tahad veel teksti lisaks. Aga eks mahutame ka selle kuhugi, kui seda nii kindlalt tahad.“ Samal ajal kui Mikko kõike vajalikku välja otsis, silmitsesin käsi varrel keerduvaid tušijooni. Kritselduste järgi oli praegu vara veel * Bändi Babylon Whores’i loo „Mother of Serpents“ sõnad albumilt „Death of the West“ (2002). ** Vanitas vanitatum (ld) – tühisuste tühisus (piibel); vanitas on sümboolne kunstiteos, mis väljendab elu mööduvust, rõõmu tühisust ja surelikkust. Tuntumad on vanitas-natüürmordid, millel kujutatakse maiseid objekte: raamatuid, veinikarikaid, närbuvaid õisi, sageli ka koljut. Eesmärk on vaata jale meelde tuletada nende endi surelikkust ja maiste mõnude mõttetust. 9
midagi öelda, aga kui ta masina käima lülitas ja mu käsivarre kohale kummardus, teadsin, et võin juba ette kindel olla: mees teab, mida mees teeb. Masina surin meenutas mulle algklassi käsitöötundides kasutatud palju näinud õmblusmasinaid, aga samal ajal tundus elektriline putukasumin kuidagi tuttav ja turvaline. Olin istunud selles toolis nii sageli, et teadsin: esi mene ja viimane tund on alati kõige ebameeldivamad. Kolm-neli tundi, mis nende vahele jäid, kulusid tavaliselt üsnagi mõnu salt, arutledes Mikkoga näiteks selle üle, mis on Danzigi* parim plaat või mis Unabomberi manifestis tabas kõige teravamalt ühiskonna närvikohta. „Sina suhtud liiga vabameelselt igasugu hullude maailma paranduskatsetesse,“ ütles Mikko. „Lähed kõigega kaasa ja püüad võtta seda nii, et kui keegi on vaevunud hauduma nii kapitaalset massihävituslikku plaani, peab selles ju mingi süga vam mõte olema. Sa püüad kõigisse maailma napakatesse liiga mõistvalt suhtuda. Ja üleüldse ma ei taipa, miks sa üritad alati kõigile selgeks teha, et oled toimetaja. Sa oled uurija, sa lihtsalt ise ei taipa veel seda.“ „Ah nii on lood,“ vastasin ja muigasin, kui Mikko liikus nõe laga mu õlavarrelihase siseküljele ning jätkas kriipimist. Ma ei kavatsenudki tunnistada, et Mikko oli enese teadmata tabanud naelapea pihta. Ma ei olnud pidanud vajalikuks kelle legi rääkida, et olin erilist kära tekitamata vahetanud auväärsed žurnalistikaõpingud inglise filoloogia vastu ja hakanud kirju tama diplomitööd viktoriaanliku ajastu romantikutest. Tegeli kult kujunes see nii poolkogemata, sest olin vajanud hädasti lisa ainepunkte ja mõelnud, et võtan kiiresti vahele inglise kirjan duse kursuse. Kui muidu tuim ja väsinud olemisega doktorant luges meile loengu sissejuhatuseks katkendi Shelley „Oodist * Danzig – Ameerika hevibänd. 10
läänetuulele“, ärkas ta nägu korraga justkui ellu ja mul oli raske hingata. Pärast seda ei olnud enam midagi teha: olin lootusetult kadunud hing. Lugesin läbi Keatsi kirjad ja luuletused, S helley näidendid ja luulekogud, lehitsesin läbi Byroni loomingu ja naasin Keatsi oodide juurde. Inglise keel helises, selle sõnad muutusid Shelley sulepea kaudu muusikaks mu kõrvus ja Keatsi tindi abil maalideks mu vaimusilmas. Olin püüdnud kirjutada ajakirjanduslikku uurimust soome keeles, aga iga kord, kui kasu tasin väljendit „diskursuse analüüs“, tekkis mul tahtmine oma pealuusse auk puurida. Mikko näis olevat taibanud, et toimetaja töö ei ole mu kutsumus. „Tunnista aga üles, et sa lihtsalt ei suuda inimesi taluda. See teeb intervjueerimise ausalt öeldes ... ütleme nii, et päris keeru liseks,“ lausus ta. Tuli tunnistada, et just sel põhjusel eelistasingi kirjutada palju meelsamini surnutest kui elavatest. Ajakirjanduspraktika koha peatoimetaja ei teinud kuulmagi mu ettepanekut kirjutada lugu romantilise ajastu kunstnikumüüdi peegeldumisest nüüdis kirjanduses, vaid saatis mind hoki MM-i ajaks kohalikku pubisse fännide hulgas arvamusuuringut tegema. „Ega see toimetajatöö ole niikuinii mingi eriline rahateeni mise koht, miks sa ei võiks siis juba teha midagi, mida hing tegelikult ihaldab? Kirjandusteadlasena võiksid pühenduda rahumeeli uurima kõike seda, mis ei peagi kedagi teist huvi tama,“ ütles Mikko. „See on tõsi,“ alustasin, aga samal hetkel kostis mu telefonist kõll, andes märku saabunud e-kirjast, ja katkestas mu mõtted. Sirutasin vaistlikult käe selle poole. „Suitsupaus,“ teatas Mikko, tõusis toolilt ja ulatas mulle telefoni. * 11
* Kavatsesin jätta sõnumi lugemata, aga siis märkasin, et see on õelt. Tal ei olnud kunagi midagi olulist öelda. Aga Mikko oli juba väljas ja midagi muud mul niikuinii teha ei olnud, seega avasin kirja. Siis mõtlesin, et kui teate kustutan, võin teha näo, nagu poleks messi kunagi näinudki ja see kaob nagu äratuskella helina peale lõhkev ähmane unenäomull, kuigi tegelikult ei olnud miski kunagi nii lihtne. Mikko naasis, tõmbas uued kummikindad kätte ja kergitas kulmu, nähes mu haput nägu. „Mu kallis õeke abiellub,“ ütlesin viimaks, kui Mikko muud kui põrnitses mind ja ootas vastust oma hääletule küsimusele. Ma ei saanud sinna midagi parata, et mu hääl kõlas pigem nii, nagu oleksin saanud teate eesootavate matuste kohta. „Kas Heli?“ Noogutasin. Kuigi Heli ei olnud mulle bioloogiliselt kuidagi moodi sugulane, oli ta mu ainus õde. Mu vanemad lahutasid, kui olin seitsmeaastane. Kui ema läks uue töö pärast Tamperesse elama, jäin mina isaga Heinolasse, et jätkata seal esimest klassi. Paari aasta pärast leidis isa Heli ema ja enne kui mina jõudsin taibata, mis toimub, elasid meie kodus juba kaks võhivõõrast inimest ning minu toas oli pidevalt keegi, kes muudkui latras ja lobises ja tahtis minuga mängida. Heli võttis mind kohe omaks. Ta tuli minu koju, heitis mulle ühe pilgu ja otsustas sealsamas, et meist saavad õed. Nii suhtus ta kõigisse. Mina olen alati eelis tanud pigem omaette olla. „Inglismaal,“ ütlesin Mikkole, kes oli juba minu käe kohale kummardunud, et tööd jätkata. Mees kergitas üllatunult kulme. „Mingi Etonis õppinud aristokraadiga. Tema nimi on Mark ja kuuldavasti olevat ta täiuslik.“ „Ah et kohe nagu Mark Darcy või?“ küsis Mikko. Kui ma ei vastanud, jätkas ta: „Aga siiski mitte inimõiguste advokaat?“ 12
Alles siis taipasin, millest ta räägib. Mina nägin vaimusilmas Colin Firthi, märg särk seljas, purskkaevus, kehastamas Jane Austeni Fitzwilliam Darcyt*, aga Mikko mõtles temast hoopis kui Bridget Jonesi filmide Mark Darcyst. See ajas mind naerma, aga hammustasin huulde ja mõtlesin, et võib-olla oli Mikko pakkumine tabavam. Kui Heli oli öel nud, et kohtus ühe mehega ja kavatseb tema pärast Inglismaale kolida, olin arvanud, et see ei lõpe hästi. Võib-olla mõtlesin, et Mark on Austeni kangelastest pigem nagu George Wickham, kes esmalt võtab mu õe ja jätab ta kohe, kui ilmnevad esimesed vastuolud. Ma kujutlesin, kuidas Heli tuleb tagasi koju, silmad punased, ripsmetušš laiali, ja istub igal õhtul mu ühetoalise korteri nurgas nutmas ning ennast haletsemas. Nüüd oli aga selgunud, et Mark on siiski pigem Darcy kui Wickham ja ta on mu õesse päriselt armunud. Heli jäi Inglismaale õppima, lõpetas kooli ja tegi kõike nii, nagu õige oli. Nad abielluvad, kolivad Chattenhamide pärusmõisa ja Heli elab mõisaprouana kuni oma õnneliku elu lõpuni. „Pulmad toimuvad suguvõsa häärberis ja Heli nõuab, et mina ka sinna kohale läheksin,“ ütlesin ja vehkisin sõnade saateks nii hoogsalt käega, et peaaegu oleksin väikesed tušipudelite korgid laualt pühkinud. „Vabandust, kui ma olen tüüpilisele meesterahvale omaselt tuhmivõitu,“ ütles Mikko ohates, „aga milles probleem? Mõnus väike kevadine puhkus Inglismaal. Pealegi oled sa põhimõtte liselt töötu, nii et sul on lihtne minna.“ „Ma olen vabakutseline,“ parandasin Mikkot, aga tema naeris selle peale. „Töötu. Aga sa võid ennast nimetada nii, nagu ise soovid.“ * Fitzwilliam Darcy Esquire on üks Jane Austeni 1813. aasta romaani „Uhkus ja eelarvamus“ peategelastest. 13