Inimsüda by Apollo Raamatud

Sisukord

Proloog: KT-uuring

Sissejuhatus: elu mootor

Metafoor

I osa. 1

Väike süda

Peamine käivitaja

II osa.

M asin

Sidur

Dünamo

Pump

105

Mutrid

119

Koormusmurrud

133

Torud

154

Juhtmed

170

Generaator

189

Varuosad

210

III osa.

Müsteerium

229

Haavatav süda

231

Ema süda

250

Kompensatoorne paus

261

Lisalugemist

276

Tänusõnad

284

Autorist

287

Proloog:

KT-uuring Olin hädas hingamisraskustega. Mööda kulunud treppi oma neljandal korrusel asuvasse kabinetti ronides pidin vahepeal puhkepausi tegema. Mõnikord ummistas lima öösiti mu hingamisteid, hakkasin hingeldama ja mind raputasid köhahood. Arstina oli mulle osaks saanud suur au tegutseda 11. septembril 2001. aastal kiirreageerijana, ja paljud Maailma Kaubanduskeskuse rusudes tegutsenuist kurtsid hingamisprobleeme. Niisiis pöördusin hinnangu saamiseks kopsutohtrist sõbra Sethi poole. Ta lasi mu kopsufunktsioone kontrollida, istusin selleks klaasseintega kabiinis ja puhusin täiest jõust plastvoolikusse. Kopsumaht ja hingamisteede läbitavus olid normis. Seth diagnoosis mul maohappe refluksi, mis on kroonilise köha tavaline põhjustaja, ja soovitas iga päev antatsiide tarbida. Aga mina käisin peale, et ta laseks mulle teha rindkere kompuutertomograafia (KT) uuringu. Nii kerget diagnoosi arvestades tundusid mu sümptomid pisut ebaproportsionaalsed olevat. Kartsin, et südalinnas sisse hingatud suits ja tolm on mu kopse kahjustanud. Täpselt nagu Seth oli arvanud, oli KT-uuringu kohaselt mu kopsudega kõik korras. Mulle aga jäi silma hoopiski juhuleid. „Märgata on südame pärgarterite kerget lubjastumist“, oli kokkuvõttes nagu möödaminnes mainitud. Aterosklerootiliste naastude teke viitab ateroskleroosile, arterite lubjastumisele. Olen aastate jooksul seda kõrvalmärkust näinud 11

Inimsüda. Ajalugu

arvutute vanemate patsientide KT-uuringu kokkuvõtetes, pööramata sellele reeglina erilist tähelepanu. Aga nüüd, neljakümne viie aastasena, tahtsin selle kohta rohkem teada saada. Kui palju oli kaltsiumi ladestunud ja kuhu täpsemalt? Radioloog andis mulle teada, et minu rindkerest tehtud piltide resolutsioon polnud neile küsimustele vastamiseks piisav. Avasin arvutis Framinghami riski skoori kalkulaatori, tööriista, mille abil määrata südame-veresoonkonnahaiguste tekke riski järgmise kümne aasta jooksul. Sisestasin oma pikkuse ja kehakaalu, vererõhu ja kolesteroolinäitajad ning selle, et ma pole suitsetaja ega põe diabeeti. Programm väljastas tulemuse, mille kohaselt infarkti saamise tõenäosus oli kaks ja igasuguste muude südame-veresoonkonna probleemide (kaasa arvatud südameangiin ja -rabandus) esinemise võimalus umbes seitse protsenti. Julgustavalt madal. Ometi teadsin suguvõsas levinud südameprobleemidega India immigrandina sedagi, et suure tõenäosusega ei peegeldanud arvutustulemused tegelikku ohtu. Mu vend Rajiv, kes on samuti kardioloog, soovitas koormustesti trenažööril, aga ma mängisin nädalavahetustel ilma ainsatki haigussümptomit kogemata tennist. Koormustest tuvastab pärgarterite ummistusi vaid siis, kui need on suuremad kui 70 protsenti, ning olin veendunud, et nii kaugele mu haigus arenenud pole. Niisiis otsustasin erilise, mitteinvasiivse südame pärgarterite KT-angiograafia kasuks. Sain igal isadepäeval just seda uuringumeetodit kirjeldava rämpspostituse: „Veendu, et sinu isa ei kuulu sadade tuhandete pealtnäha tervete, kuid tegelikult tiksuvat aegpommi kaasas kandvate Ameerika meeste hulka.“ Veider mõelda, et minagi võisin olla üks neist meestest. Helistasin dr Trostile, meie osakonna südamele spetsialiseerunud radioloogile, ja registreerisin end uuringule. Ta kinnitas mulle, et minu südamehaiguste risk on madal. „Aga ilmselt peaksid südamerahu huvides selle uuringu siiski ära tegema,“ ütles ta. 12

Proloog: KT-uuring

Niisiis läksin ühel varasel juunihommikul uuringut tegema. Lamasin poolkuukujulise skanneri kõrval uuringulaual ja tehnik torkas veresoonde mu käeseljal kanüüli. Uuring pidi tuvastama millimeetrised naastud greipfruudisuuruses elundis, mis pumpab iga löögiga umbes 85 ml verd. Mulle manustati veeni kaudu beetablokaatorit, et südame löögisagedust alandada – nii tulevad selgemad pildid. Lisaks pandi mulle keele alla nitroglütseriinitablett, et veresooni laiendada ja sel moel nendest tehtavate piltide kvaliteeti parandada. Pärast paari esmase ülesvõtte tegemist süstis õde mu veeni kontrastainet. „Te tunnete nüüd terves kehas soojust,“ selgitas ta, kui ma punastasin, mõeldes, et olen end täis lasknud. Viimase etapi sooritamiseks ei kulunud minutitki. Kui dr Trost oli uuringutulemused kätte saanud, kutsus ta mu enda juurde. Suurelt monitorilt vaatasid vastu hallides ja valgetes toonides pildid. Kõigis kolmes mu südant varustavas suuremas arteris hakkasid silma valged täpid. Peamise südant varustava arteri valendik oli alguskohas ahenenud 30 kuni 50 protsendi ja keskmises osas 50 protsendi võrra. Ka ülejäänud kahes arteris esines mingil määral lubjastumist. Uimasena pimedas ruumis istudes tundsin, nagu oleks mulle antud võimalus vilksamisi näha, milline surm mind tõenäoliselt ootab.

„Hirmul süda“ (Darian Barr)

Sissejuhatus

elu mootor „Südameinfarktis ei ole midagi häbiväärset.“ Susan Sontag, „Haigus kui metafoor“ (1978)

Mu elu seisukohast arvatavasti kõige tähtsam sündmus leidis aset viisteist aastat enne mu ilmaletulekut. 1953. aastal suri Indias ühel lämmatavkuumal juulikuu päeval ootamatult mu isapoolne vanaisa. Tema surma asjaolud olid ebatavalised, ja nagu suurema osa perekondlike tragöödiate puhul ikka, on ka meie oma müütilise varjundi omandanud. Kõik on ühel meelel selles, et mu vanaisa salvas ta surmapäeva hommikul Kānpuris, ta väikeses poes, viljakottide vahele kerra tõmbunud madu. Ta ei näinud, mis liiki maoga oli tegemist, ent maohammustused on Indias igapäevane nähtus ja igatahes tundis vanaisa koju lõunale tulles end kõigi sõnul suurepäraselt. Mu isa, kes oli peaaegu neliteist aastat vana, pidi järgmisel päeval Kānpuri põllumajanduskolledžisse vestlusele minema, ja vanaisa oli plaaninud temaga kaasa minna. Nad istusid mu isa kooli lõputunnistust uurides kivipõrandal ja tundsid heameelt ta suurepäraste õpitulemuste üle, kui eine poole peale jõudes astus läbi naaber, kaasas väidetavalt mu vanaisa salvanud läikivmusta kobra surnukeha. (Selle oli tapnud poodi kutsutud maotaltsutaja.) Mu vanaisa heitis 15

Inimsüda. Ajalugu

maole üheainsa pilgu ja tõmbus näost kaameks. „Kuidas ma sellise asja üle elan?“ küsis ta ja varises põrandale kokku. Naabrid keelitasid teda lausuma hindu palvet „Ram, Ram“, kuid viimane lause põrandal lamava klaasistuva pilguga mehe suust oli: „Ma tahtsin Premi kolledžisse viia.“ Külas tegi tollal regulaarseid ringsõite valitsuse kiirabi. Umbes kella seitsme paiku õhtul, mitu tundi pärast vanaisa kokkukukkumist, peeti tavapärasel ringil olev kiirabi kinni. Selleks ajaks oli aeglase lainena kulgev koolnukangestus juba vanaisa kaelast ja lõuast liikmetesse jõudnud. Parameedikud kuulutasid vanaisa kohapeal surnuks – ta süda ei löönud enam –, kuid juhtunut uskumast keelduv perekond nõudis, et kiirabi vanaisa (ja mao koos temaga) viie miili kaugusel asuvasse brittide ehitatud haiglasse toimetaks. Sealne tohter kuulutas vanaisa haiglasse saabumisel samuti surnuks. „See oli südamerabandus,“ ütles arst, purustades sel moel perekonna veendumuse, et perepea oli tapnud madu. Mu vanaisa surma põhjustajaks oli saanud maailma kõige levinum surmapõhjus, müokardi infarktile ehk südameatakile järgnev äkksurm, mille vallandajaks võis olla maosalvamisega kaasnenud hirmutunne. Kuna teha polnud midagi ja surnukeha ähvardas suvises kuumuses lagunemise oht, toodi vanaisa külla tagasi ja põletati järgmisel päeval. Enne vanikutega ehitud kirstu õliga üle valatud tuleriidale asetamist tagusid külaelanikud leinates helesinise taeva all pead vastu maad. Perekonna pärimusi kuulates kasvasin üles, kartes südant kui parimais aastais meeste hukatuse põhjustajat. Just süda võis saada terve inimese tapjaks – see tundus ebaõiglasena. Seda hirmu toitis mu vanaema, kes 1980. aastate alguses kolis meie juurde Californiasse (kuid hakkas peagi koduigatsust tundma ja pöördus tagasi tillukesse Kānpuri külla, kus oli surnud ta armastatud abikaasa). Veel kolmkümmend aastat pärast mehe surma mähkis ta end lesele kohaselt naftaliinihõngu levitavatesse valgetesse õhukestesse sallidesse. 16

Sissejuhatus: elu mootor

Los Angelese loomaaeda külastades kummardus ta käsi kokku pannes ja palveid pomisedes aupaklikult seal nähtud mao ees, nõudes seejärel, et me ta koju viiksime. Ta oli tugeva iseloomuga naine, kes võttis abikaasa surma järel majapidamises ohjad enda kätte. Ja ometi möödus ta elu nagu preili Havishamil ühe veidra ja arusaamatu õnnetuse tagajärgi leinates. Indias sümboliseerivad maod lõpmatust ja ajatust, aga ka ebaõnne ja surma. Tema jaoks jäi mürgimadu elu lõpuni ta abikaasa tapjaks. Ja mingis mõttes, arvestades ootamatust, millega südameatakk võib terve ja täies elujõus inimese elutee ilma igasuguse hoiatuseta katkestada, see ju nii oligi. Mu emapoolne vanaisa oli samuti südame äkksurma ohver, ehkki palju aastaid hiljem. Ta oli oma kodus New Delhis eduka erapraksise rajanud sõjaväearst. 1997. aasta septembrihommikul, vahetult pärast oma kaheksakümne kolmandat sünnipäeva, ärkas ta kõhuvalu kurtes, kuid pani selle eelmisel õhtul toidu ja Šoti viskiga liialdamise arvele. Mõni minut hiljem tõi ta kuuldavale valju oige ja kaotas teadvuse, peagi oli ta surnud. Teda tabas peaaegu kindlasti ulatuslik südameinfarkt, kuid samas polnud see tema tapjaks. Surma põhjuseks oli atakile järgnenud arütmia – vatsakeste virvendus, mis tähendab seda, et südametegevus muutub kaootiliseks –, mis takistas südant verd ringluses ja keha elus hoidmast. Kui ma emaga vanaisa surmast rääkisin, siis ütles ta, et isa äkksurm kurvastas teda, kuid samas oli ta selle eest ka tänulik. Inimsüdamest kujunes minu jaoks kinnismõte ja suur roll on selles perekonna tervisenäitajatel. Poisikesena oli mul kombeks voodis lamades kuulata omaenese südame põksumist rinnakorvis. Lamasin külili, pea käele toetatud, ja kuulatasin pulsilööke randmel. Reguleerisin laeventilaatori pöörlemiskiirust, et see oleks mu südamerütmiga sünkroonis, ja olin kahe omavahel konkureeriva liikuri tööst võlutud ning

Inimsüda. Ajalugu

ühtaegu tänulik, et minu oma hetkekski pausi ei pidanud.1 Mind paelus südame dihhotoomiline olemus: lihaseline, vahetpidamata tööd rügav ja samas nii ütlemata haavatav. Aastaid hiljem, kui olin saanud südamerikete spetsialistiks, taaselustasin selle kombe oma lastega. Kui mu poeg Mohan oli väike, vaatasime tihti PBSi erisaadet mehest, kel tekib südameataki järel südameseiskus. Ta tuuakse kiirabis elustamisaparaadi abil antud šokiga ellu tagasi, elektrilaeng paneb mehe keha ägedalt tõmblema. Mohan jälgis stseeni nagu nõiutult ja keris linti tihti tagasi, kuni ma nõudsin vaatamise lõpetamist, kartes mõju, mida nähtu võis ta arenevale teadvusele avaldada. Järgmisel päeval vaatasime seda jälle.

* See raamat räägib sellest, mida süda endast kujutab, kuidas sellele on lähenetud meditsiinis ja mismoodi oleks tulevikus kõige arukam koos oma südamega – ja selle järgi – elada. Pole sugugi juhus, et süda on inimese enesemõistmise seisukohast elutähtis. Süda on viimane elund, mis töötamast lakkab, kuid ühtlasi esimene, mis arenema hakkab – loote süda hakkab lööma umbes kolmandal elunädalal, veel enne, kui on verd, mida ringi pumbata. Süda teeb sünnist kuni surmahetkeni umbes kolm miljardit lööki. Südame tehtav töö võtab keeletuks. Iga südamelöök on piisavalt tugev, et panna veri liikuma läbi veresoonte võrgustiku, mille kogupikkus on umbes 100 000 miili. Keskmise täiskasvanu südamest nädala jooksul läbi voolava verekogusega annaks ära täita basseini tagahoovis. Aga elu, mida see annab, on võimalik ainsa hetkega Üheksateistkümnenda sajandi teadlased kasutasid südamerütmi väiksemate muutuste avastamiseks südame löögitsükliga sünkroonis pöörlevat mootorajamiga ratast. Siin ja edaspidi autori märkused 1

Sissejuhatus: elu mootor

lõpetada. Südame seiskudes on surm silmapilkne. Kui elu saab kirjeldada kui pidevat võitlust entroopia halastamatu pealetungiga, siis selle konflikti keskmeks on südame töö. Rakke energiaga varustades aitab süda tasakaalustada meie kalduvust lagunemisele ja korratusele. Süda ihkab üle kõige tuksuda, juba tema ehitus on sellest soovist kantud. Petri tassil kasvatatavad südamerakud alustavad spontaanseid kokkutõmbeid, otsides teisi rakke (aukliiduse nime kandvate elektriühenduste vahendusel), et oma rütmilist tantsu nendega sünkroniseerida. Selles mõttes on südamerakud ja nende loodud elund sotsiaalsed üksused. Prantslasest Nobeli auhinna laureaat Alexis Carrel demonstreeris laboritingimustes, et vereplasmas kultiveeritud ja nõuetekohaselt toitainetega varustatud kana südamekude tuksub kuude kaupa ja võib elus püsida üle kahekümne aasta, kaugelt enam, kui peremeesorganismi loomuliku elukaare pikkus eeldada lubaks. See on südamele ainuomane tunnus. Aju ja muud elutähtsad organid ilma tuksuva südameta toimida ei suuda, kuid tuksuv süda ei sõltu toimivast ajust, vähemalt mitte lühiajalises plaanis. Enamgi veel, süda ei piirdu üksnes vere pumpamisega teistesse elunditesse, see varustab verega ka iseennast. Oma silmi me näha ei saa. Oma mõtteviisi muutmiseks tuleb meil pingutada ja kasutada teadvust. Aga süda on teistsugune. Mingis mõttes, ja erinevalt kõigist ülejäänud elunditest, tuleb süda oma vajaduste rahuldamisega ise toime. Kui rääkida sellest, millega süda seotud on – emotsioonidega, mõtetega –, siis kõige tugevam on ilmselt südametegevuse ja elu vaheline side. Me seostame südant eluga, kuna nagu elu on ka süda dünaamiline. Süda on sekundist sekundisse ja makroskoopilises mõõtkavas ainus elund, mis silmanähtavalt liigub. See räägib meiega oma sahina kaudu, edastab sünkroniseeritud kokkutõmmete abil elektrilisi signaale, mis on mitu tuhat korda võimsamad muudest kehas levivatest 19

Inimsüda. Ajalugu

signaalidest. Erinevates kultuurides on aastasadade vältel peetud südant allikaks, kust saab elujõudu ammutada ja mille vahendusel on seda ka võimalik summutada. Muistses Egiptuses oli süda mumifitseerimise käigus ainus kehasse jäetav elund, sest usuti, et see mängib inimese surmajärgses taassünnis keskset rolli.2 Egiptuse mütoloogias kujutati sageli kadunukese südame kaalumist, teisele kaalukausile oli asetatud kas udusulg või tõde ja jumalikku seadust esindav kujuke. Kui süda oli kaalukausile asetatud „kaaluvihiga“ ühes kaalus, loeti see puhtaks ja tagastati omanikule, kellele sai osaks igavene elu. Ent kui süda oli pattudest raske, sõi koletislik kimäär selle ära ja kadunuke saadeti allilma. Kolm tuhat aastat hiljem mäetippudel aset leidnud keerukate tseremooniate käigus avasid asteegid orjade rinnakorvi ränikivist nugadega ja rebisid nende veel tuksuva südame ohvriannina jumalatele välja. Läänemaailma muinasjuttudes sõid surematust ihkavad nõiad süütute hingede südameid. Näiteks „Lumivalgekese“ muinasjutus nõuab kuri kuninganna, et jahimees tüdruku surma tõendamiseks tal südame rinnust välja lõikaks. Veel tänagi, mil ajusurma loetakse reeglina inimese surmaga võrdseks, seostavad inimesed südametegevust eluvõimega. Inimesed tulevad intensiivravi osakonnas sageli minu juurde ja ütlevad: „Ta süda ju lööb. Kuidas ta saab siis surnud olla?“ Elutants jõuab viimaks lõpule. Südame-veresoonkonnahaigused nõuavad maailmas igal aastal 18 miljonit inimelu, Alles jäeti ka neerud, arvatavasti seetõttu, et nende asukoht kehas muutis nende eemaldamise keeruliseks. Võime peaaegu kuulda hiljuti lahkunud ja alandlikult kummardava egiptlase papüürusele kirja pandud sõnu: „Oo, mind maa peal teeninud süda, ära võta mu vastu tunnistajana sõna … Ära heida mulle tehtut ette.“ Keskajal maeti kuningate ja vürstide süda sageli ülejäänud surnukehast eraldi ja veel 1989. aastal laskis Ungari kuninganna oma südame matta Šveitsis asuvasse kloostrisse, kus puhkas ka tema abikaasa süda. 2

Sissejuhatus: elu mootor

põhjustades enam kui kolmandiku kõigist surmajuhtumitest. Alates 1910. aastast on südamehaigustest saanud suurim tapja Ameerika Ühendriikides. Tänapäeval kannatab südamehaiguste käes 62 miljonit ameeriklast (ja kogu maailmas kokku enam kui 400 miljonit inimest, neist seitse miljonit Ühendkuningriigis). Vähk on Ameerikas teine levinuim surmapõhjus, kuid südamehaigused ja vähk on ikka väga erinevad. Vähi puhul hakkavad rakud hullunult jagunema, pööraselt levima, alustavad halastamatut pealetungi – seda võib võrrelda keha raevuka saastamisega. Südamehaigused on teistsugused: puhtamad, rangemad, üsna ühemõttelised, paremini mõistetavad. Susan Sontagi sõnul on vähipatsiendid määritud ja killustunud. Südamehaiged mõjuvad tema sõnul tihtipeale tegusate ja tervetena, nagu mu vanaisagi, kuni surm neid tabab. Viidatud näitajad võiksid hullemadki olla. Tegelikult on südame-veresoonkonnahaigustest põhjustatud surmajuhtumite arv Ühendriikides alates 1960. aastate keskpaigast ligi 60 protsendi võrra kahanenud. 1970. kuni 2000. aastani on keskmise eluea oodatav pikkus Ameerika Ühendriikides kuue aasta võrra kasvanud. Kaks kolmandikku sellest kasvust läheb südame-veresoonkonnahaiguste ravivõimaluste paranemise arvele. (Viimastel aastatel on täheldatud keskealiste valgenahaliste oodatava eluea kahanemist muudel põhjustel kui südame-veresoonkonnahaigused.) Ehkki enam kui 60 protsenti ameeriklastest kogeb elu jooksul mingeid südameveresoonkonnahaigusi, sureb vähem kui kolmandik patsientidest, niisiis teame kindlalt, et ravi toimib. Kahekümnes sajand läheb ajalukku kui periood, mil suur nuhtlus ehk südameveresoonkonnahaigused viimaks kontrolli alla saadi. Mõistagi on sellisel edul ka varjukülg. Patsiendid, kes oleks kunagi südamehaiguse tõttu surnud, peavad nüüd sellega edasi elama, ehkki tihtipeale ei saavuta nad kunagi oma varasemat tervislikku seisundit. Igal aastal kujuneb enam kui 21

Inimsüda. Ajalugu

poolel miljonil ameeriklasel välja südamepuudulikkus, mille puhul südame pumbafunktsioon nõrgeneb või südamelihas jäigastub ja süda ei jaksa enam keha energiavajadusele vastavates kogustes verd ringi pumbata. Südamepuudulikkusest on saanud peamine põhjus, miks üle kuuekümneviiesed patsiendid haiglasse satuvad ning suurem osa neist sureb viie aasta jooksul pärast diagnoosi saamist. Tundub paradoksaalne, et mida paremini me südamehaigusi ravida oskame, seda suuremaks kasvab neisse haigestuvate inimeste arv. On tõenäoline, et eelolevatel aastatel muutub olukord südame-veresoonkonnahaiguste vallas Ameerikas hullemaks. Südame tervist toetava elustiili viljelemine on vähenenud. Üldiselt saab öelda, et ameeriklased on rasvunud ja eelistavad väheliikuvat eluviisi, viimase kahe kümnendi jooksul ei ole suitsetajate arv sisuliselt vähenenud. Ajakirjas Archives of Internal Medicine avaldatud ülevaade lahangutulemustest näitab, et 80 protsendil ameeriklastest vanuses kuusteist kuni kuuskümmend neli aastat avalduvad pärgarterite haiguste alged. Need tähelepanekud viitavad sellele, et neli kümnendit kestnud südamehaiguste esinemissageduse vähenemine võib peagi järsult punkti saada. Peame leidma uusi võimalusi selle ohuga toimetulekuks. Järgnevatel lehekülgedel lahkan filosoofe ja arste aastasadu paelunud ja nende jaoks siiski tabamatuks jäänud elundi emotsionaalseid ja teaduslikke aspekte. Mitte ükski teine elund, ehk isegi mitte ükski teine inimelu seisukohast oluline objekt pole metafooridest ja tähendustest sedavõrd läbi imbunud. Minu käsitletav ajalugu ei ole olnud sujuv ja katkematu protsess, vaid pigem hootine ja etapiviisiline; see on aidanud inimestel lahendada paljusid probleeme ning õppida trotsima haigust, mida kunagi peeti surmaga lõppevaks. Tegemist on suurejoonelise ja mitmetahulise looga, alates loodusfilosoofidest, kes on käsitlenud südame metafoorilise tähenduse teemasid, ning lõpetades vereringe avastanud 22

Sissejuhatus: elu mootor

William Harveyga; see puudutab selliseid laiapõhjalisi ettevõtmisi nagu südamehaiguste põhjuste väljaselgitamisele keskendunud Framinghami südameuuring, ning nüüdisaegseid kirurgilisi töövõtteid ja tehnikaid, mida vaid sada aastat tagasi südamega seotud kultuuriliste aspektide tõttu tabuks peeti. Kaheteistkümnenda sajandi kristlik müstik Hildegard Bingenist kirjutas kord nii: „Südame keskel, otsekui majas, asub hing.“ Süda meenutab mitmeski mõttes tõepoolest maja. See on jagatud mitmeks ustega eraldatud kojaks. Seintel on selgelt eristuv tekstuur. Maja on vana, projekteeritud miljonite aastate eest. Seda toimimas hoidvad juhtmed ja torud on pilgu eest varjatud. Ja ehkki sel majal pole loomuomaselt mingit sügavamat tähendust, on see siiski tähenduslik, kuna oleme sellele ise tähenduse omistanud. Südant loeti kunagi inimese tegude ja mõtete keskpunktiks: julguse, ihade, ambitsioonide ja armastuse allikaks. Ja kui see sümboolika ongi ajast ja arust, pole see siiski tähendust kaotanud ja mõjutab endiselt olulisel määral, kuidas me seda elundit näeme ja mil moel see meie elu kujundab.