Jalta tütred

Jalta põhidelegaatide nimistu

Nimistus on ära toodud mõned käesolevas raamatus sageli mainitud isikud. Üles loetud on üksnes väike osa sadadest Jalta konverentsil viibinud inimestest. Mõnel neist oli mitu ametinimetust. Loetlen üks nes need rollid, mis omavad siinse loo kontekstis tähtsust.

Ameerika delegaadid

• Franklin D. Roosevelt – Ameerika Ühendriikide president

• Anna Roosevelt (Anna Roosevelt Boettiger) – Franklin Roosevelti tütar ja abi

• W. Averell Harriman – Ameerika suursaadik Nõukogude Liidus

• Kathleen (Kathy) Harriman – Averell Harrimani tütar

• Kindralmajor Frederick Anderson – ülema asetäitja, USA strateegilised õhujõud Euroopas

• Charles (Chip) Bohlen – välisministri abi, Franklin Roosevelti tõlk

• Komandörleitnant Howard Bruenn – Franklin Roosevelti arst, kardioloog

• James Byrnes – sõjamobilisatsiooni ameti juht

• Steve Early – pressisekretär

• Edward Flynn – demokraatliku rahvuskomitee endine esimees; Franklin Roosevelti sõber

• Wilder Foote – välisministri abi

• Alger Hiss – välisministeeriumi poliitiliste eriküsimuste osakonna juhataja asetäitja

• Harry Hopkins – presidendi erinõunik

• Seersant Robert Hopkins – Harry Hopkinsi poeg, USA armee side korpuse fotograaf

• Admiral Ernest King – USA laevastiku ülemjuhataja; mereväe operatsioonide juht

• Kindralmajor Laurence Kuter – USA õhuväe planeerimise staabiülema abi, armeekindral Henry (Hap) Arnoldi esindaja

• Laevastikuadmiral William Leahy – USA armee ja mereväe ülem juhataja (Franklin Roosevelti) sõjaline nõunik

• Kindral George Marshall – USA maaväe ülemjuhataja, armee kindral

• H. Freeman Matthews – välisministeeriumi Euroopa asjade osa konna juhataja

• Viitseadmiral Ross T. McIntire – USA mereväe arst; Franklin Roosevelti arst

• Eddie Page – Moskva Ameerika saatkonna teine sekretär ja konsul

• Edward R. Stettinius – välisminister

• Kindralmajor Edwin (Papa) Watson – Franklin Roosevelti sõjaline abi ja USA maaväe sekretär (erus) Briti delegaadid

• Winston Churchill – peaminister

• Sarah Churchill (Sarah Oliver) – Winston Churchilli tütar ja abi, õhuväe naisüksuse leitnant

• Armeekindral sir Harold Alexander – liitlasvägede ülemjuhataja Vahemere operatsioonitandril

• Major Arthur Birse – Winston Churchilli tõlk

• Armeekindral sir Alan Brooke – kuningliku peastaabi juhataja

• Sir Alexander Cadogan – välisministeeriumi kantsler

• Sir Archibald Clark-Kerr – Briti suursaadik Nõukogude Liidus

• Laevastikuadmiral sir Andrew Cunningham – mereväe staabi ülem

• Anthony Eden – välisminister

• Kindral sir Hastings (Pug) Ismay – Winston Churchilli sõjaline nõunik, sõjakabineti asekantsler

• Lord Moran – Winston Churchilli arst

• Kuningliku õhuväe kindralleitnant sir Charles (Peter) Portal –õhuväe staabiülem

• Komandör Charles Ralfe (Tommy) Thompson – Winston Churchilli adjutant kuninglikus mereväes

Nõukogude delegaadid

• Jossif Stalin – Nõukogude Liidu marssal, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretär

• Kindral Aleksei Antonov – Nõukogude armee staabiülema esimene asetäitja

• Lavrenti Beria – siseasjade rahvakomissar (NKVD)

• Sergo Beria – Lavrenti Beria poeg

• Andrei Gromõko – Nõukogude Liidu suursaadik Ameerika Ühend riikides

• Fjodor Gussev – Nõukogude Liidu suursaadik Ühendkuningriigis

• Kindralleitnant Sergei Hudjakov – Nõukogude õhuväe staabi ülema asetäitja

• Laevastikuadmiral Nikolai Kuznetsov – Nõukogude mereväe rahvakomissar

• Ivan Maiski – Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissari ase täitja; endine Nõukogude Liidu suursaadik Ühendkuningriigis

• Vjatšeslav Molotov – välisasjade rahvakomissar

• Vladimir Pavlov – Jossif Stalini tõlk

• Andrei Võšinski – välisasjade rahvakomissari esimene asetäitja

I OSA

„Tema oskab nendega ümber käia ja seepärast võetakse ta kaasa.”

PEATÜKK

1. veebruar 1945

Livadia palee, mille varemalt lumivalge fassaad oli nüüd tahma alla mattunud, kõrgus 1945. aasta talvel tühjalt Musta mere kohal. Mööbel1 ja hindamatud kunstiteosed olid ammu läinud. Kraanikausid, WC-potid ja lambid olid hoidikutest välja kistud ja sein telt maha tõmmatud. Kõik, vasksete uksenuppudeni välja oli natside saagiks langenud.

See Krimmi poolsaare lõunatipus, Jalta kuurortlinnast vähem kui viis kilomeetrit lõunas ranniku ääres asuv palee oli kunagi tsaar Nikolai II ja tsaarinna Aleksandra suvekodu.

Nad lammutasid vana Livadia palee, kus oli surnud Aleksander III, ja ehitasid selle asemele uue 116-toalise, pereeluks sobilikuma keiserliku pelgupaiga.2 Vahemereline kliima ja musta kiviklibuga kaetud rannad pakkusid tsaarile, tsaarinnale ja nende viiele lapsele tervistavat vahel dust Peterburi niiskusele ja üleküllusele. Lopsakad aiad, mis ümbritsesid valgest Krimmi kivist Itaalia stiilis neorenessanslikku paleed, pakatasid palmidest ja küpressidest. Tsaar koos lastega suples meres, mängis tennist ja ratsutas kivistel teeradadel, sellal kui tsaarinna müüs turul oma õmblustöid, et kohaliku haigla jaoks raha koguda.3 Kuid selle suhtelise lihtsuse juures jagus ka toredust küllaga. Valges ballisaalis, mille klaas uksed avanesid siseõue, tähistas tsaari vanim tütar suurhertsoginna Olga suurejoonelise suareega oma 16.  sünnipäeva. Ta tantsiskles läbi öö,

seljas roosa õhtukleit, juuksed esimest korda üles pandud ja tema esime sed vääriskividest ehted – 32 teemandist ja pärlist koosnev kaelakee –kroonlühtrite valguses helkimas.4

Tsaar oma perega käis Livadias üksnes neli korda, enne kui nad 1918. aastal Jekaterinburgi lähistel kuskil keldris tapeti. Selle hirmsa kuritööga saigi otsa Romanovite dünastia ja tsaari-Venemaa. Varsti pärast seda seadsid bolševikud paleesse sisse sanatooriumi eesrindli kele Nõukogude töölistele, kes vajasid rahu, vaikust ja tuberkuloosiravi. Seltsimehed steriliseerisid säravvalge palee ning eemaldasid või katsid kinni kõik Romanovite perekonnale viitava, niisamuti nagu nad lammu tasid tsaarivõimu monumente kõikjal Venemaal, püstitades nende asemele ausambaid iseendile. Siis algas veerandsajandi jooksul teist korda sõda. 1942. aastal anastasid natsid Krimmi, olles kuude kaupa rünnanud naabruses asuvat Sevastopoli sadamalinna osana võikast ja lõpuks ka luhtunud operatsioonist „Barbarossa”, millega natsid ütlesid lahti Nõukogude Venemaaga sõlmitud mittekallaletungilepingust ja asusid üle stepi ida suunas teed rajama. Natside Krimmi peakorteriks sobis üksnes tsaari suvepalee ja nii võtsidki sissetungijad Livadia oma valdusse. 1944. aasta kevadel vallutasid venelased Krimmi lõpuks tagasi ja surusid natsid välja, kuid enne seda jõudis taganev vaenlane Livadia paleed korralikult rüüstata, võttes kaasa kõik, millest jõud üle käis. Sellessamas paljaksrüüstatud palees seisis nüüd, 1945. aasta veeb ruaris Kathleen Harriman, Ameerika rikkuselt neljanda mehe gla muurne kahekümne seitsme aastane tütar. Palees ja aedades sagisid tuhanded töölised, kes saagisid, tagusid haamritega, värvisid, tõrjusid parasiite, lihvisid ja istutasid, rääkimata kanalisatsiooni paigaldamise hädavajalikust tööst. Kutsealustest töölistele ja Rumeenia sõjavangi dele, kelle venelased olid sõjapurustuste koristamiseks kohale toonud, olid koikud üles pandud, aga kõigile kunagistes keiserlikes valdustes töörügajatele magamisruumi siiski nappis.5

Kathy ja tema isa W. Averell Harriman, Ameerika Ühendriikide suursaadik Nõukogude Liidus, olid mitme päeva eest saabunud Moskvast, kus nad olid viimased 15 kuud elanud. Nad olid kavatsenud kohale lennata, kuna pidid vaid napilt kümne päeva jooksul viima lõpule

sõja ühe olulisema konverentsi ettevalmistused, kuid halva ilma tõttu olid nad sunnitud maad mööda reisima.6 Lõpuks oli nende 1300-kilo meetrine rongireis7 kestnud peaaegu kolm päeva, mille vältel mööduti teosammul purukspommitatud küladest ja segitrambitud maasti kust, millega Kathy oli viimaste kuude jooksul jõudnud ära harjuda. Kõik rongijaamad, mida ta nägi, olid varemetes.8 „See põhjendamatu hävitustöö on midagi võigast,” kirjutas Kathy oma New Yorgis ela vale kunagisele koduõpetajale ja sõbrale Elsie Marshallile, keda kut suti Mouche’iks.9 (Kas see tähelepanek ka Mouche’ini jõudis, sõltus tsensorist.) Oma vanemale õele Maryle kirjutas Kathy: „Jumala eest, on sellel riigil alles töö soolas – kõik jälle korda saada.”10

Kuigi sõja võidust ei saanud veel rääkida, olid Briti ja Ameerika väed 1944. aasta lõpuks vabastanud Saksa ja Itaalia okupatsiooni alt Rooma, Pariisi, Brüsseli ja Ateena, samal ajal kui Punaarmee marssis läbi Poola ja Rumeenia lääne poole. Kui mitte arvestada sama aasta detsembris aset leidnud Saksamaa ühendrelvajõudude Wehrmachti ootamatut ja märkimisväärselt jõulist vastupealetungi Belgias, Prantsusmaal ja Luksemburgis, mis ähvardas kärekülmades Ardennides läänepoolsest rindejoonest läbi murda, olid liitlased ilmselgelt ülemvõimu saavuta nud. Vaiksel ookeanil ei olnud sõja lõppu paista – Ameerika kindralite hinnangul võis see kesta veel poolteist aastat, välja arvatud juhul, kui õigel hetkel saaks valmis mõni salajane ja täiesti testimata relv, mis võis kõike muuta. Kuid Briti peaministrile Winston Churchillile, Ameerika Ühendriikide presidendile Franklin Rooseveltile ja Nõukogude Liidu peasekretärile Jossif Stalinile oli selge, et Euroopas oli kätte jõudnud otsustav hetk. Sellal kui nende armeed Berliini poole kihutasid, maad lesid kolm riigipead sellega, kuidas sõda mandril lõpetada – neid keeru lisi küsimusi sai lahendada üksnes silmast silma kohtudes.

Tegemist polnud esimese taolise kohtumisega. 1943. aasta lõpus oli „suur kolmik”, nagu neid kutsuti, üheskoos aru pidanud Teheranis, et panna alus pikisilmi oodatud teisele rindele, mille nad vaid seitse kuud hiljem Normandia rannikul käivitasid. Et Stalinile meele järele olla, võt sid Roosevelt ja Churchill tollal suuremeelselt ette katsumusterohke

teekonna Teherani, mis asus Moskvale Londonist või Washingtonist oluliselt lähemal. Nüüd olnuks igati õiglane, et Stalin oleks nende juurde sõitnud. Lääne liidrid pakkusid konverentsipaigaks Vahemere piirkonda, kuid Stalin väitis, et tema tervis on liiga habras, et Nõu kogude Liidust väljapoole minna. Oma arstide soovitusel ei olnud ta nõus kaaluma ühtegi paika väljaspool enda riigi piire.11 Churchill ja eriti Roosevelt olid veendunud, et koostöö Nõukogude Venemaaga oli vajalik, et tagada võit Vaiksel ookeanil ning et Roosevelti värske maa ilma rahuorganisatsiooni idee hakkaks vilja kandma, aga ka selleks, et saaks täidetud Stalini ammune lubadus võimaldada poliitiline enese määramine äsja vabastatud riikidele, nagu Poola. Esimesel kahel oli demokraatliku sõjajärgse maailma püüdlusega rohkem kaotada kui Stalinil, kelle Punaarmee oli Ida-Euroopa kindla kontrolli alla saanud. Roosevelt andis Averell Harrimanile tasakesi suunise Stalini nõudmi sele suurema kauplemiseta järele anda – lubada, et nad Churchilliga lähevad Nõukogude Liitu, enne kui Churchill jõudis uusi vastuväiteid esitada.12

Musta mere rannikust kaugemale läände polnud Stalin nõus reisima. Kõrgemad seltsimehed olid aga endiselt veidi lummatud Krimmi lõuna rannikul reas asetsevatest kuurortlinnadest, mida kutsuti „Romanovite teeks”, kuna seal asusid mitmed tsaariperekonna ja nende aristokraa tidest sõprade kunagised residentsid. Kuigi avalikult mõistsid Nõu kogude venelased tsaariaja korruptsiooni hukka, ei paistnud nende luksuslike paleede kasutusse võtmine mingeid süümepiinu tekitavat. Olles kaalunud mitmeid Musta mere äärseid paiku Odessast Batumini, tunnistasid venelased ja ameeriklased Jalta ja Livadia palee mitme võimaliku variandi seast parimaks; teised kohad olid suurte delegat sioonide võõrustamiseks liigselt sõjast räsitud või laeva ja lennukiga raskemini ligipääsetavad.13 Harriman ja Ameerika saatkond Moskvas olid vastu tahtmist nõus, kuigi Must meri, nagu Churchill rõhutas, oli endiselt miine täis,14 mistõttu ei tulnud kõne alla, et riigijuhid Jaltasse laevaga sõidaksid – kuigi osal nende tugipersonalist ei jäänud muud üle. 1945. aasta alguseks oli otsus langetatud15 – kava kohaselt kohtusid Roosevelt ja Churchill Itaalia lõunatipust 100 kilomeetri kaugusel Malta

saarel ja lendasid sealt Krimmi, et endises tsaari suvepalees Staliniga kohtuda.

Kuigi Livadia oli tsaari residents, oli Kathy Harrimani lapsepõlve kodu 9300-ruutmeetrises villas Hudsoni jõe orus sellest suurem. Ka oli see liiga väike, et majutada kõiki kolme delegatsiooni, mis näisid iga päevaga tunduvalt paisuvat. Lahke ja vastutuleliku võõrustaja rolli astunud Stalin oli Livadiat suuremeelselt president Rooseveltile pak kunud. See oli mitmest lähistel asunud paleest suurim, selle ballisaal sobis ideaalselt suure kolmiku ja nende nõunike ametlike koosolekute toimumiskohaks ning võttes arvesse, et Roosevelt oli alakehast halva tud ja ratastoolis, arvas Stalin, et presidendile oleks kõige mugavam, kui ta ei peaks kohtumisele jõudmiseks iga päev pikki vahemaid läbima. Churchill saatjaskonnaga majutati aga Vorontsovi paleesse, samuti ühe Vene aristokraadi Nõukogude võimu riigistatud koju, mis asus Livadiast pooletunnise autosõidu kaugusel. Stalin valis endale veidi pisema lähe dal asuva valduse, mida kutsuti nii Koreizi villaks kui Jussupovi paleeks ning mis asus sobivalt Ameerika ja Briti residentsi vahel. Vorontsovi palee ja Koreizi villa olid Livadiast palju paremas olukorras, kuigi Stalini peatuspaika ümbritses teatav ebamugav aura. See oli kunagi kuulunud mehele, kes olla tapnud Rasputini – müstiku (või olenevalt vaatepunktist šarlatani) ja tsaarinna Aleksandra nõuandja, kelle eba meeldiv mõjuvõim Romanovite üle oli nende langust kiirendanud.16 Saladuseks jäigi, kas mõistatuslik Stalin soovis selle konkreetse villa valikuga midagi öelda – kas hirmutada või võllanalja teha – või oli see tema arvates lihtsalt kõige mugavam koht.

Kui otsus oli langetatud, et kolm riigijuhti kohtuvad Jaltas, pidid venelased viima rüüstatud villad üksnes kolme nädalaga sellisesse seisu, et need kõlbaksid võõrustama ajaloo üht suuremat ja olulisemat rahvusvahelist tippkohtumist. Ettevalmistusi asus juhtima Lavrenti Beria, Nõukogude Liidu salapolitsei ehk kardetud NKVD (narodnõi komissariat vnutrennih del) kõhedust tekitav juht ja mees, kellele Stalin võis oma kõige ebameeldivamate ülesannete täitjana alati loota. Ettevalmistuste juhtimine hõlmas kontrolli kõige üle, alates remondi töödest ja varude transpordist ning lõpetades ümbruse puhastamisega

„soovimatust elemendist”, kelle hulka kuulusid 835 väidetavalt Nõukogude vastast isikut,18 kes avastati Jaltast 20 kilomeetri raadiu ses NKVD toime pandud 74 000 julgeolekukontrolli käigus. Suursaadik Harriman pidi saabuma umbes kümme päeva enne konverentsi, et kontrollida, kas parandustööd vastasid Ameerika nõuetele, ning veen duda, et logistilised ja protokollilised küsimused olid korda aetud, et pisimgi probleem ei jääks diplomaatiat takistama.

Teoorias vastutas Averell Harriman konverentsi ettevalmistuste viimistlemise eest, kuid tegelikkuses polnud see päris nii. Averell haaras alati võimalusest olla päevasündmuste keskmes. 1941. aasta alguses oli Ameerika Ühendriikides isolatsionism endiselt valdav ja riik püsis erapooletuna. Roosevelt soovis natsidevastast võitlust igati toetada, aga seda tehes tuli jääda erapooletule positsioonile. Loomingulist mõtlemist appi võttes avastas ta ühe pääsetee, mille abil oma eesmärkideni jõuda, ja nii sündiski lendliisi programm, mille käigus varustasid Ameerika Ühendriigid Suurbritanniat ja selle liitlasi toidu, kütuse, laevade, lennukite, laskemoona ja muu sõjavarustusega, mille Suurbritannia oleks pärast sõda teoreetiliselt tagastanud. Kui Roosevelt Averelli 1941. aasta veebruaris lendliisi saadikuks nimetas, kolis too ametikohale asumiseks silmagi pilgutamata Londonisse, hoolimata sellest, et Londoni pommitamine oli täies hoos. Kui aga Ameerika Ühendriigid olid sõjaga liitunud, liikus sündmuste teravik itta, ja Averelli tõmbas ka sinna järele. 1943. aasta sügisel pakkus Roosevelt talle Kremli juures suursaadiku kohta ning Averell lahkus viivitamata Londonist Moskvasse.

Seegi kord polnud erandlik. Kolm päeva pärast seda, kui Averell ja Kathy Krimmi jõudsid, lendas Averell edasi Maltale Churchilli ja Roosevelti vastu võtma, lootuses saada osa võimalikest konverentsi eelsetest tähtsatest sündmustest.19 Oma tütre jättis Averell Jaltasse, et too viiks nädal enne delegaatide saabumist Livadia palees kõik ette valmistused lõpule.

Kuigi see tundus esmapilgul üllatav, oli tegelikult igati loogiline panna Kathy töödejuhatajaks. Tema oskas vene keelt, Averell mitte. Kui Kathy sai aru, et isa ei jõuaks kuidagi vene keelt selgeks saada ja samal

ajal täita suursaadikukohuseid Moskvas, otsustas ta nende mõlema eest vene keele ära õppida. Niipea kui nad olid jõudnud Moskvasse, kus Kathyst pidi saama Ameerika suursaadiku residentsi Spaso House’i ametlik perenaine, palkas ta endale eraõpetaja. Moskva vähesed inglise keelt oskavad vene keele õpetajad olid juba hõivatud ning nii tuli tal palgata prantsuse keelt valdav õpetaja ning tõlkida vene keelest prant suse keelde ja sealt omakorda inglise keelde.20 Kathy praktiseeris vene keelt igal võimalusel, jälgides kõrv kikkis etendusi kuulsates Suures ja Väikses Teatris ning pomisedes tänaval kõndides venekeelseid väljen deid. Kohalikud jäid teda mõnikord jõllitama, aga nagu ta oma õele Maryle ütles, vahiti teda karusnahast kasuka ja siidisukkade pärast niikuinii  – neid haruldasi luksusesemeid said Moskvas üksnes vähesed endale lubada. Ta vene keele oskus oli täiusest kaugel, aga piisavalt hea, et ta võis isale tõlgiks olla.21 Nüüd sai tema ülesandeks suhelda keset Livadias toimuvat möllu vene tunnimeeste, ametnike ja töölis tega. Kuigi ta jäi kohati hätta, lootis ta venelaste mõistvusele, nagu tema ei pannud pahaks, kui nood olid hädas tema nime hääldamisega. Formaalne venekeelne vaste sõnale härra oli gospodin ja nii pöördu sid venelased tema poole väljendiga gospodina Harriman. Kuid paljud ei suutnud hääldada Harrimani h-tähte, mistõttu preili Harrimanist sai midagi gaspadiina Garrimani laadset,22 mis meenutas Kathyle heli, mida toob kuuldavale „varahommikul kurku puhtaks köhiv vana mees”. Averell – alati Averell või Ave, mitte kunagi isa või issi – oli varemgi pannud Kathyt olukorda, kus ta pidi kuskil kõrvalises kohas üksi hakkama saama.23 Vermontis Benningtoni kolledžis õppides veetis Kathy kõik oma neli talvepuhkust Sun Valleys, Averelli suusakuurordis Idahos, mis oli Ameerika Ühendriikides esimene omataoline. Kui pärast 1932. aasta Lake Placidi taliolümpiat ameeriklasi suusahullus tabas, taipas Averell, et talle oli avanenud tohutu võimalus. Union Pacific Railroadi raudtee-ettevõtte juhina otsis ta võimalusi läänepoolsete rongiliinide kasutuse elavdamiseks. Inimesed vajasid läände suundumiseks põhjust ning Euroopa Alpi-kuurortidega võrreldav glamuurne suusatamispiirkond tundus olevat just see, mida vaja. Mägedes aset seva mereäärse rantšona välja reklaamitud Sun Valleyt saatis jalamaid

menu – eriti pärast seda, kui Averell andis oma inseneridele ülesande leiutada ja paigaldada maailma esimene suusatõstuk.24 Sun Valley sai Kathy jaoks kiiresti sama koduseks kui Harrimanide linnaresidents Manhattanil või nende Arden House’i maakodu Hudsoni jõe orus. Kathy vanemad lahutasid, kui Kathy oli kümneaastane, ja kui tüdruk oli kõigest seitseteist, suri tema ema Kitty vähki. 1930. aastal abiellus Averell uuesti, Cornelius Vanderbilt Whitney eksnaise Marie Nortoniga ning Mariest sai sujuvalt Ardeni perenaine. Kuigi Kathy sai kasuemaga hästi läbi ning Arden House’i ümbrus sobis Kathy kahe meelistegevuse, ratsutamise ja täpsuslaskmise jaoks ideaalselt, tekkis just Sun Valleys Kathy ja tema isa vahel tõeline side.

Sellal kui Averell mööda ilma ringi tuiskas, ajades oma ohtraid asjatoimetusi esmalt äris ja siis üha enam poliitikas, jäi Kathy teda kuurordi igapäevasel juhtimisel nädalate kaupa asendama – ta hindas radade seisukorda, tegeles turundusega ja hoolitses prominentsete külaliste, nagu Ernest Hemingway eest, kes hakkas Sun Valleyt peagi koduks kutsuma. Jõudumööda hoidis ta silma peal ka konkureerivatel kuuror tidel, mis olid hakanud läänes pead tõstma. Kuigi Harrimanide pere oli silmapaistvalt jõukas, ei olnud nad suurustlevad ja nende maailma vaade oli pigem spartalik. Koolis käis Kathy Virginia osariigis Foxcrofti internaadis,25 millele olid kuulsust toonud sealsed rebasejahid, mitme päevased ratsamatkad Luray koobastesse ja nõue, et tüdrukud pidid eranditult igal ööl ja iga ilmaga kütmata väliverandal magama. Loodus jõudude kütkes elama harjunud Kathyst sai Sun Valleys kiiresti kirglik suusataja. Enne seda, kui isa oli suusatõstukid paigaldanud, matkas ta sageli viis tundi üles mäkke – seljas moekas monogrammiga jakk ja kašmiirkampsun, suusad hülgenahkadesse köidetud – üksnes selleks, et Idaho puutumata pulberlumes korra mäest alla sõita.26 Sõbrad ja pereliikmed hakkasid teda Puhisejaks kutsuma27 – kähiseva hingamise järgi, mida ta suurtel kõrgustel kangekaelselt aina ülespoole rühkides kuuldavale tõi. Kuid Sun Valleys veedetud erilised nädalad pakkusid Kathyle palju enamat kui üksnes spordinaudingut. Just seal avanes tütrele, kes oli võtnud nõuks näidata, et väärib võrdset kohta oma isa kõrval, võimalus end tõestada.