Olin 18-aastane, kui jooga leidsin – või pigem, kui jooga mind leidis. Olin keskkoolis ujumissportlane, kuid kolledžis otsustasin sporditegemisest loobuda. Enese vormishoidmiseks leidsin mõned onlinejoogatunnid ja praktiseerisin oma toas odaval joogamatil – olin liiga kartlik, et päris joogatundi minna. Jooga algas minu jaoks treeninguna, püüdega igat liikumist „meisterlikult” vallata, ühe oma järjekordse sihina. Iga liikumise, iga harjutustunni, iga savasana, iga elumuutusega õppisin keerukatest asenditest ja olukordadest hingamise abil läbi minema, armulikumalt lahti laskma, kergemalt voolama ja, eelkõige – looma joogamatil ühenduse oma tervikliku olemusega, luues selle abil ühenduse teistega matilt maas olles.
Liz
S I S S E J U H AT U S
9
