hertsog kergitas kergelt kulmu Daily Telegraphi kohal, mis toetus kokkuvolditult hommikusöögilaual meepoti vastu. „Kas sa tead seda maali?“ „Millist maali? Sul on neid seitse tuhat,“ ütles hertsog kiusakalt. Kuninganna ohkas endamisi. Ta pidi seletama. „„Britanniat“. Tavaliselt rippus see minu magamistoa ukse taga.“ „Kas seda väikest soperdist, mille autor on mingi austraallane, kes ei oska laevu joonistada? Kas seda?“ „Mis„Jah.“ siis?“ „No ma nägin seda eile Portsmouthi Semaphore House’is. Merepiltide näitusel.“ Philip sihtis pilguga ajalehe toimetuseveergu ja porises: „Mõistlik. Purjelaev ju.“ „Sa ei saa aru. Ma avasin mereväe digitaalstrateegia üritust ja nad olid koridori mõned maalid üles pannud.“ Digitaalstrateegia on keeruline värk, kuninglikku mereväge peab kaasajastatama uusima tehnoloogia baasil; kunstinäitus oli sellega otseselt seotud. „Enamasti hallid sõjalaevad. J-klassi jaht täies purjes Southamptonis, kus alati on mõni seesugune. Ja selle kõrval meie „Britannia“ 1963.„Kustaastast.“satead, et see oli meie oma?“ Hertsog ei tõstnud ikka veel pilku.
15 1. peatükk kolm kuud varem ... „P
„Jah?“hilip?“Edinburgh’i
„Väga„Ütlesin.“hea.“Kuninganna taipas, et Daily Telegraphi artikkel räägib ilmselt Brexitist, mistõttu tema abikaasa oli tavalisest halvemas tujus. Cameron on läinud. Parteis valitseb korralagedus. Kogu värk kurat likult nässus ... Mingi tundmatu kunstniku pilt, mis oli maalitud ammu enne seda, kui Suurbritannia astus ühisturgu, polnud kuigi tähtis. Kuninganna tõstis pilgu Stubbsi4 suurepäraste hobustega maastikele, mis kaunistasid palee söögitoa seinu. Palju aastaid tagasi oli Philip ise teda maalinud siin söögitoas ajalehte lugemas. Võiks öelda, et ta oli teinud seda paremini kui „Britannia“ tundmatu autor. Aga see pilt oli kunagi olnud talle väga kallis. Maalist oli saanud tema lemmik põhjusel, mida ta kellelegi ei avaldanud. Nüüd kavatses ta selle tagasi saada. Paar tundi hiljem tuli Rozie Oshodi palee põhjatiivas asuvasse kuninganna kabinetti, et võtta hommikused punased karbid Tema Majesteedi ametlike paberitega. Rozie oli asunud kuninganna tee nistusse tema erasekretäri abina pärast lühikest karjääri armees ja seejärel ühes erapangas. Ta oli niisuguse rolli täitmiseks veidi noor, aga seni siiski ülesannetega imetlusväärselt toime tulnud, kaasa arvatud – ja vististi eriti – nendega, mis kuuluvad selle ameti mittekonventsionaalsete külgede juurde. 4 George Stubbs (1724–1806) – Inglise kunstnik, kes oli kuulus oma hobusemaalide tõttu.
16 „Sest see oli seesama,“ ütles kuninganna järsult, muutudes äkki hertsogi täieliku huvipuuduse tõttu väga kurvaks. „Ma tunnen oma maale.“„Kindlasti tunned. Kõiki seitset tuhandet. Hea küll, ütle oma personali jorssidele, et see tagasi toodaks.“
See„Ohoh?“oliüllatus.„Marääkisinmereväebaasi
Eelmiseltõstes.päeval
oli Rozie saanud ülesande välja selgitada, kuidas endist kuninglikku jahti kujutav maal sattus sinna, kus ta oli, ja korraldada selle kiire tagasitoomine. „Jah, proua, aga need pole head.“
„Kas on uudiseid?“ küsis kuninganna kuhja pealmiselt paberilt pilku
asjadevalitsejaga ja too ütles, et tege mist on eksitusega,“ selgitas Rozie. „Kunstnik peab olema teinud Austraalias „Britanniast“ mitu koopiat. Selle andis näituse jaoks mereväe staabiülema asetäitja. Maalile pole lisatud mingit silti ega midagi muud. See pärineb kaitseministeeriumi kollektsioonist ja on rippunud staabiülema asetäitja kontoris aastaid.“ Kuninganna vaatas läbi oma bifokaalsete prillide mõtlikult era sekretäri abile otsa. „Ikka on või? Ma nägin seda viimati üheksakümnendatel.“ „Kuidas Kuninglikepalun?“prillide taha ilmus sõjakas säde. „Mereväe staabiülema asetäitjal ei ole mingit koopiat. Tema käes on minu oma. Teise raami sees. Ja nüüd te räägite mulle, et see on tema juures olnud juba kaua.“ „Ahaa ... jaa. Selge.“ Rozie nägu näitas, et midagi polnud selge. „Palun minge tagasi ja uurige välja, mis toimub.“ „Jah muidugi, proua.“ Kuninganna allkirjastas oma töölaual oleva paberi ja pani selle tagasi karpi. Erasekretäri abi võttis paberipaki ja jättis kuninganna mõtisklema.
18 2. peatükk „ See paik on paras surmalõks.“ „Minge nüüd, James, te liialdate.“ „Ei liialda.“ Kuninganna varahoidja põrnitses erasekretäri üle tolle antiikse kirjutuslaua. „Kas te teate, kui palju vulkaniseeritud kummit nad avastasid?“ „Ma isegi ei tea, misasi see on.“ Sir Simoni vasak kulm kerkis uudishimulikult ja lõbustatult. Erasekretärina vastutas ta kuninganna ametlike visiitide ja valitsusega suhtlemise eest, aga ta tundis ühtlasi huvi kõige vastu, mis oli kuningannaga seotud. Ja surma lõksu staatus ning muu Buckinghami paleed puudutav kuulus päris kindlasti sellesse valdkonda.
Tema külaline Sir James Ellington vastutas kuninglike rahaasjade eest. Ta oli töötanud koos Sir Simoniga aastaid ja selles polnud midagi erilist, et ta võttis ette vilka kümneminutise jalutuskäigu oma lõunatiivas asuva töölaua tagant Sir Simoni põhjatiiva alu misel korrusel asuvasse avarasse, kõrgete lagedega kontorisse, et kurta järjekordse fiasko üle. Igal meelekindlaks kasvatatud inglasel on mure korral vajadus minna kellegi juurde südant puistama. Sir Simon märkas, et ta sõber on ebaharilikult ärritunud vulkani seeritud kummi pärast. Ükskõik, mis see ka polnud. „Kummit töödeldakse väävliga, et seda tugevamaks teha, ja kasutatakse seejärel kaablikattena,“ selgitas Sir James. „Viiskümmend aastat tagasi vähemalt tehti nii. Töötlemine mõjub, aga aja jooksul õhu ja valguse ja muu mõjul kummi head omadused kaovad. Ta muutub„Nagurabedaks.“teietäna hommikul,“ täheldas Sir Simon. „Ärge hakake. Te ei tea midagi.“
19
„Loomulikult.“„Metõstatasime
„Jah, katki, nagu te täiesti õigustatult mulle meelde tuletasite.“ Ta tõstis silmad taeva poole. „Buckinghami palee on katki. Kui see oleks ridaelamu Birminghamis, oleksid asjatundjad kleepinud eesuksele sildi ja keelanud perekonnal enne vea parandamist majja siseneda.
Windsorisse
„No nii ... Mis siis on selle rabeda vulkaniseeritud kummiga?“
„Ta mureneb. Kaablid oleks tulnud ära vahetada juba mitu aastakümmet tagasi. Me teadsime, et asi on hull, aga kui eelmisel kuul oli pööningul leke, avastasidki nad selle neetud pesa, kus kon takt oli praktiliselt paljas. See tähendab, et kogu maja elektrisüsteem seisab koos ausõna peal. Sadu miile juhtmeid. Üks jukerdav ühendus ja ... pahh.“ Sir James tegi parema käega elegantse liigutuse, mis väljendas suitsupilve või pisukest plahvatust. Sir Simon sulges korraks silmad. Nad ju teadsid tuleohust. 1992. aasta Windsori lossi õnnetuse tagajärgede likvideerimine võttis viis aastat ja miljoneid naelu. Nad pidid mitu suve järjest kulude katmiseks avama Buckinghami palee külastajatele. Kui nad olid kindluse mõttes üle vaadanud siinse maja, leidsid nad, et olukord on veelgi ohtlikum. Korrastustööd olid plaanis, aga seotud raskustega.„Misme nüüd siis teeme?“ küsis ta. „Kas kolime ta välja?“ Polnud vaja selgitada, kes tuleks või ei tuleks välja kolida. „Ilmselt peaksime, ja kohe. Ta muidugi ei taha minna.“
selle küsimuse möödunud aastal ja ta ei näidanud üles erilist entusiasmi,“ pomises Sir James süngelt. „Ma ei mõista teda hukka. Oma ajakavas püsimiseks oleks ta pidanud kolima ja meie oleksime ummistanud M4-kiirtee koos edasitagasi sagivate suursaadikute, ministrite ja aiapidude külalistega. Loss ise oleks tulnud uute vajaduste jaoks kohandada. Ta muidugi rügaks siin edasi, kui vähegi saaks. Kui see vaid katki ei läheks ...“ „Aga te ütlesite, et on juba katki,“ täpsustas Sir Simon. Sir James ohkas.
Rozie vaatas talle huviga järele. Sir Simon kallutas end ettepoole, pani sõrmeotsad katusena kokku ja keskendus uuele probleemile.
kuningliku kollektsiooni valitsusest,“ pakkus Sir Simon. „Minu meelest hoolitsevad nemad ka erakunstikogude nagu kogu muu kuningliku värgi eest. Miks see meile muret teeb?“ „Boss nägi seda Portsmouthis,“ selgitas Rozie. „Kaitseministeerium ütleb, et see on nende oma. Aga kuninganna kinnitab, et see on kunstniku isiklik kingitus talle. Võib arvata, et ta teab, millest„Harilikulträägib.“küll.
Ta võis kiiresti ühelt teemalt teisele ümber lülituda. Rozie vahel mõtles, et ta on nagu võimleja eri kõrgusega rööbaspuudel või orav takistusribal.„Hm.Küsige
Millega kaitseministeerium seda seletab?“ „Nad arvavad, et pilte on kaks.“ Sir Simon vilistas tasakesi.
Kuidas ma saaksin teada, kas me laenasime mil lalgi üheksakümnendatel kaitseministeeriumile ühe kuninganna eravalduses oleva maali?“ Selle ebahuvitava küsimuse peale tõusis Sir James püsti ja lahkus.
Aga20 see siin on töökoht ja me ei saa nii teha. Me oleme lõpetamas renoveerimiskava
teda välja tõstmata – see lisab kahtlemata miljoni või kaks. Oi, ja ma peaaegu oleksin unustanud: te teate ju Maryt, minu sekretäri. Seda tublit töötajat, kes alati vastab õigeaegselt meilidele, teab kõike renoveerimiskavast ja on peaaegu geenius.“ „Mis siis?“ „Ta andis mulle lahkumisavalduse. Ma ei tea kõiki üksikasju, aga täna hommikul ujus ta pisarais. Seega ...“ Ta jutu katkestas Rozie, kes ilmus karpidega ja pani need ukse kõrval olevale marmorplaadiga konsoollauale, et valitsuskabineti kantselei saaks need sealt hiljem ära viia. „Kas kõik on hästi?“ küsis Sir Simon. „Enam-vähem.
„Kaval liigutus nende poolt. Kas kunstnikult ei saa küsida?“ „Ei. Ma tegin kindlaks, et ta on surnud. Ta nimi on Vernon Hooker. Suri 1997. aastal.“ „Kas ta maalis palju laevu?“ „Sadu. Guugeldage, siis näete.“ Rozie ootas, kuni Sir Simon kuulekalt oma arvutis Google Imagesi avas, kunstniku nime sisse tippis ja seejärel instinktiivselt tagasi„Armastõmbus.aeg!
21
Kas see mees on kunagi purjetanud?“ Rozie polnud meremaalide asjatundja, aga Sir Simoni reaktsioon ei üllatanud teda. Vernon Hookerile meeldis kujutada esemeid eredates värvides ning ta ei pööranud mingit tähelepanu valgusele ja varjudele. Piltidel oli smaragdrohelist, elektrisinist ja lillat rohkem, kui võis eeldada maastikult, kus suurema osa moodustasid meri ja taevas. Aga kuninganna üks lemmikkunstnikest oli Terence Cuneo5, kelle maalid rongidest ja sõjastseenidest olid kõike muud kui monokroomsed. Kui Rozie oli eelmisel päeval veebist uurinud Hookeri kohta, tõdes ta üllatusega, et tema töid müüdi tuhandete eest. Mees oli kollektsionääride poolt hinnatud. „Äkki on neil õigus,“ arvas Sir Simon ekraani uurides. „Ma mõtlen ministeeriumi. Neid kuradi asju on mitu tosinat. Võin kihla vedada, et see Hooker saab rohkem raha ühe neoonvärvides kuningliku jahi kui mõne keskpärase meremaali eest. Ilmselt tegi ta neid„Kuningannalademetes.“on järeleandmatu. Ja tegelikult ma ei leidnud, et Hooker oleks maalinud rohkem „Britanniaid“.“ „Nagu ma ütlesin, rääkige Neil Hudsoniga kuningliku kollektsiooni valitsusest. Tehke kindlaks, kas me laenasime selle välja. 5 Terence Cuneo (1907–1996) oli viljakas Inglise kunstnik, tuntud oma raudtee, hobuste- ja sõjamaalide poolest, ka Elizabeth II kroonimise ametlik kunstnik.
Kahekümnest22
aastast piisab kaitseministeeriumile selle pildi enda käes„OK.“hoidmiseks.“Roziemuutis
„Teil on õigus, Rozie. Ärge pange tähele, mulle on puhkust vaja. Kuidas teie nii särtsakas püsite?“ „Värske õhk ja trenn,“ vastas Rozie otsustavalt. „Kuluks teilegi ära.“„Ärge olge julm vanemate inimeste vastu, noor daam. Ma olen oma ea kohta täitsa heas vormis.“ Rozie, kes oli vaid kolmekümnene ja heas vormis, muigas sõbrali kult, enne kui läks tagasi oma kontorisse, mis asus siinsamas kõrval.
Sir Simon ei lasknud seda välja paista, aga Rozie vihje tegi talle pahameelt. Rozie oli pikk, võluv, noor naine, lühikese kräsupea
teemat. „Miks Sir James ebamugavust tundis? Loodetavasti ei jäänud teil midagi olulist pooleli.“ „Ainult eksistentsiaalne kriis. See on see neetud renoveerimiskava. Ta sekretär lahkub töölt ja nad on avastanud mingi vulkaniseerimise värgi. Need närused elektrikud. Palee on ilmselt surmalõks.“ „Hea teada,“ kostis Rozie ukse poole suundudes. „Kõlab nii, nagu läheks„Lähebki.kulukaks.“Eelarve kerkib juba üle kolmesaja viiekümne miljoni. Parlament peab selle kinnitama novembris, aga nad ei leia isegi seda raha, et endal palka tõsta.“ Rozie peatus lävel. „Jah, aga see on kuulsuselt maailma teine maja.“ „Aga ... kolmsada viiskümmend miljonit.“ Särgiväel olev Sir Simon pani käed risti ja vahtis rusutult arvutit. „Kui see oli kolmsada miljonit, siis ei kõlanud see millegipärast nii halvasti.“ „Kümne aasta kohta,“ tuletas Rozie talle meelde. „See laekub varakult ning kulud on väiksemad kui need olid Windsori lossi puhul. Ja parlamendihoone remont oli minuni jõudnud viimastel andmetel neli Erasekretärimiljardit.“tujuparanes veidi.
ja sportliku kehaehitusega ning ta füüsiline vorm polnud läinud viletsamaks pärast seda, kui ta lahkus töölt kuninglikus ratsakahurväes. Sir Simon oli veerand sajandit vanem ja ta põlved polnud enam need mis enne. Selg samuti. Noore helikopteripiloodina ja seejärel välisministeeriumi diplomaadina oli ta olnud üsna sportlik: kolledžist välja kasvanud sõudjana võis ta kaasa lüüa ragbiväljakul ja teha ilma kriketis. Aga aastatega oli punase bordoo veini tarbimine kasvanud pöördvõrdeliselt ajaga, mil ta hoidis käes aerusid, palli või kriketikurikat. Ta peab selles osas tõesti midagi ette võtma.
Don Hooker oli just selline, nagu vahendaja oli lubanud.
Rozie mõistis, et see on liiga suuremeelne pakkumine, aga siis meenus talle, kelle nimel ta helistab. Ei, kunstniku poeg ilmselt ei keeldu temaga rääkimast kuninganna pisikesest probleemist. Inimesed on sellises olukorras harilikult lahked.
Haldusjuht oli olnud üsna kindla sõnaga. Mereväe staabiülema asetäitja – viitseadmiral, kelle kohustus on tegelda mereväes kõigi „inimprobleemidega“ – oli oma kontorisse paigutanud mitmeid maale, mis kõik olid saadud ametlikul teel kaitseministeeriumist. Kõik laenud teistest asutustest olid korralikult dokumenteeritud ning alati tagastatud heas seisus ja tipp-topp korras. Kõnealust nende seas polnud. Tegemist pidi olema kahe maaliga. Ometi oli Boss kindel, et nii see ei ole. Rozie helistas kunstniku vahendajale Mayfairis. Too polnud teadlik oma kadunud kliendi ühestki teisest „Britannia“ maalist, aga soovitas rääkida kunstniku pojaga.
„Don tunneb hästi isa asju. Ta läheneb seitsmekümnele, aga on terane nagu naaskel. Elab Tansaanias. Praegu on seal muidugi õhtu, aga kindlasti ei pane ta pahaks, kui talle helistate.“
24 3. peatükk Oma töölaua taga klikkis Rozie sülearvutisse salvestatud pilte. Ta oli palunud Portsmouthi mereväebaasi haldusjuhil saata endale „Britannia“ maalist foto, et ta teaks, millest jutt käib. Pilt, mille ta sai, kujutas väiksematest paatidest ümbritsetud täispurjes kuninglikku jahti, tagaplaanil ribake kuiva maad. Ta imestas korraks, miks Boss oli sellesse nii kiindunud. Sel naisel oli Leonardosid ja Turnereid, ja Windsori lossis väike, väga armas Rembrandt, mille eest oleks Rozie meelsasti oma Mini maha müünud.
„Kuidas ta teab, et see on originaal?“ imestas Rozie. Lõppude lõpuks oli kuninganna seda näinud vaid paari minuti jooksul hal vasti valgustatud ajutisel näitusel mereväe peakorteri majas, kuhu ta oli tulnud hoopis millegi muu pärast.
Kui kuninganna on kindel, tuleb Roziel see asi korda ajada.
„Võib-olla see on koopia,“ pakkus ta. „Olen nõus, et olukord on ebaharilik, aga ma olen täiesti kindel, et maal pole paleest laenatud.“ Sir Simon pidi minema kuninganna juurde ja Rozie palvel edastas ta Bossile viimase teabe.
„Pole aimugi. Aga ta on kindel.“
„Ta ütleb, et see ei ole koopia, vaid tema originaal,“ teatas ta Roziele, kui tagasi tuli. „Selgitage välja, kust nad selle said, ja öelge, et nad lõpetaksid venitamise. Kuningannal hakkab kannatus katkema.“
25
„Kuninglik jaht Hobartis, valmistumas regatiks? Jaa, ma tean. See oli 1962 või 1963, kuninganna oli reisil. Ma mäletan, et isa rääkis mulle seda lugu. Ta oli nii uhke selle maali üle! Isa oli suur monar hist ja see ilus daam reisis siis oma laevaga mööda maailma. Isa jälgis kõiki tema kohta käivaid uudiseid ja rääkis neid meile edasi, kuid teiega aus olles, Rozie, siis mina olin tollal verisulis nooruk ja mind see ei huvitanud. Aga isale kogu see asi meeldis. Tal oli seinal kaart ja ta märkis roheliste nööpnõeltega ära need kohad, kus kuninganna käis. Ta kogus postkaarte, kruuse ja muud. Ta ütles, et kuninganna nägi sellel reisil välja nii õnnelik, ja ta tahtis, et talle jääks sellest mingi mälestus. „Midagi sellest rõõmust,“ ütles ta. Ta joonistas jahi maha ühelt ajalehe pildilt ja lisas sellele värvid, teate ... Ja ta sai tõelise Briti tänu osaliseks, see tuli palee paberil, suure punase vapiga. Seal öeldi, et kuninganna pole kunagi näinud „Britanniat“ nii värvilisena. See oli ainuke pilt, mis ta tegi. Meil on vist kusagil isa arhiivis see kiri alles. Ma võin selle üles otsida, kui tahate ...“ Kui Rozie uuesti kaitseministeeriumi haldusjuhile helistas, polnud too oma mitme maali teoorias enam nii kindel.
„Veidi26 rohkem valguse poole.“ Kuninganna püüdis painutada kaela, mis hakkas kangeks jääma. „Kas „Väganii?“kena, proua. Suurepärane.“ Kuninganna sulges korraks silmad. Kollases võõrastetoas oli kena ja rahulik. Raskete kardinate taga peegeldusid päikesekiired kuldselt tiivuliselt võidujumalanna kujult Victoria monumendil, mida kaardiväelased kutsusid sünnipäevakoogiks. Soe valgusvihk langes kuninganna vasakule põsele. Kui vaid ei peaks püsima selles neetud poosis, milles võib kergesti tukkuma jääda ... Aga kuninganna pidi selles poosis olema. Ta avas järsult silmad ja kinnitas pilgu nurgas olevale Hiina pagoodile, millel oli üheksa korrust ja mis ulatus peaaegu laeni. Tema vaaronu George IV ei teinud midagi poolikult. „Kas kõik on nii nagu peab?” küsis ta. „Absoluutselt. Enam ei lähe kaua. Võite mõne minuti selga sirutada.“ Lavinia Hawthorne-Hopwood, kes seisis molberti taga ja tegi esi algseid visandeid, oli tunnustatud kunstnik. Ta teadis, mida modellid poseerides tunnevad, ja püüdis nende ebamugavust leevendada. Just sellepärast meeldis kuningannale temaga koostööd teha. See polnud nende esimene rodeo, nagu Harry tavatses öelda. (Suurepärane väljend. Kuninganna oli rodeotest vaimustuses. Ta oli alati arvanud, et teistsugustes tingimustes oleks ta võinud neis ise edukalt osaleda.)
„Millise osa kallal te praegu töötate?“ „Silmade kallal, proua. See on alati kõige keerulisem.“ „Ah nii.“ Kuninganna nägi läbi akna, kuidas mitmed inimesed poseerivad fotograafile palee väravate ees. Üks näis tegevat tantsusamme. Kas ta tegi seda ühe sellise sotsiaalmeediahulluse jaoks, millest Eugenie 6 oli rääkinud? Kuninganna upitas end veidi ette poole, et paremini näha. 6 Eugenie – kuninganna poja Andrew noorem tütar.
27 „Lubage, proua ...“ „Mida?“ Kuninganna virgus oma mõtetest ja sai aru, et oli poosi muutnud. Lavinia oli joonistamisel peatunud. „Palun vabandust. Kas nüüd on parem?“ „Tänan. Veel umbes minuti jagu ja ... kõik. See on nüüd tehtud. Huh! Kas soovite klaasi vett?“ „Lonks teed oleks parem.“ Paaž Sandy Robertson ulatas kuningannale portselantassi koos alustassiga. Darjeelingu tee tegi oma töö, kuninganna ringutas kergelt ja hõõrus kangeks jäävat põlve, sellal kui kunstnik visandeid uuris.Lähedal oli sessiooni salvestamiseks kolmjalgadel kaks videokaamerat ja mikrofon. Kolmeliikmeline meeskond, seljas T-särgid ja jalas lihtsad püksid, liikusid tasakesi nende ja seina äärde asetatud toolide vahel. Kiitsakas noormees punase- ja sinisekirjus kuningliku majapidamise vormiriietuses seisis kõrval, et neid aidata ja neile vajalikke juhiseid anda. Vändati dokumentaalfilmi „Kuninganna kunst“ või midagi sellesarnast – pealkiri polnud veel kindel. Film pidi näitama nii kunstivarasid kui ka kunsti panustamist.
Ta teadis vastust sellele küsimusele, aga teadis ka seda, et kaame rate jaoks tuleb vestlust arendada, kusjuures selles vestluses ei tohi puudutada Lavinia hiljutist koledat lahutust ega tema poja arretee rimist uimastitega hangeldamise eest internaatkoolis. Vaese naise isiklikku elu ei maksa puudutada.
Täna filmiti viimase kunstiteose, pronksbüsti loomist, mille tarbeks kuninganna oli nõustunud poseerima. Kuninganna mõtles, et keegi peaks tegelikult salvestama ka filmimise, et lugu oleks täiuslik. Või kirjutama sellest, kuidas salvestatakse visandite tege mise filmimist ... ja nii edasi. Ta oli harjunud sellega, et tema tegevusi jälgitakse ja teda ära kasutatakse; sellise avaliku huvi puhul peaks jälgima ka tema jälgijaid.
„Kas büst tuleb elusuurune?“ küsis ta Lavinialt.
28 „Jah,“ vastas Lavinia molberti kõrvale lauale laotatud visandeid silmitsedes. „Tegelikult veidi suurem. See tahetakse välja panna Kuninglikku Seltsi.“ „Hm. Kas eelmine oli ka suurem?“ „Ma arvan küll, proua, kui ma õigesti mäletan. Kas see meeldis teile?“„Oo, jaa. Minu meelest oli see päris hea. Teil õnnestus vältida minu tegemist selliseks ...“ Ta ajas põsed punni, mille peale Lavinia naerma puhkes. „Liiga minu vanavanavanaema moodi.“ Tüse. Lottis lõuaga.LaviniaVana.läks tagasi molberti juurde. „Minu eesmärk on panna teid särama. Isegi pronksis. Kas te olete valmis, proua? Kui te keeraksite veidi pead ja vaataksite siia minu käe peale. Veel veidi. Suurepärane ...“ Kunstnik püüdis töötades vestlust üleval hoida. Ta sai oma model lides näha rohkem isikupära, kui nad vestlesid, mitte siis, kui nad vaikisid. Kuninganna nägu lõi eriti särama, kui ta elavnes. Muidu võis see olla süngelt kinnine, mis jättis temast täiesti vale mulje. „Kas te olete viimasel ajal mõnd head näitust külastanud?“ küsis Lavinia ja kohe kahetses. Oleks pidanud küsima võiduajamiste kohta. Aga kuninganna ei pannud seda pahaks. „Ma ootan väga üht näitust, mille me järgmisel aastal avame,“ ütles ta. „See on „Canaletto Veneetsias“. Meil on üsna palju Canalettosid.“ Ta pidas silmas maailma suurimat kollektsiooni. „George III ostis neid suure hulga Joseph Smithi käest. Tema oli tollal Veneetsias konsul. Ma olen alati mõelnud, et see on väga igav nimi sellise huvitava mehe
„Taevake.“Laviniajaoks.“neelatas.Kuningannamuigas endamisi. Tal oli hiljuti olnud sel teemal elav vestlus oma maaligalerii ülevaatajaga. Canalettode kollektsioon oli aastakümneid vana ja ta tundis neid väga hästi, kuigi eelistas
See sobis kuninganna temperamendiga rohkem kui teda ümbritsev sära ja hiilgus. Kui õnnelikud olid nad olnud – tema, Philip ja kuninglikud meremehed – külastades maailma kaugemaid nurgakesi. Nii palju ilusaid mälestusi. Ja see „väike soperdis“ suutis neist mõningaid silme ette manada. „Ma nägin hiljuti üht oma maali kuningliku mereväe näitusel,“ ütles ta. See painas teda ikka veel. „Oi kui tore,“ vastas kunstnik hajameelselt. „Ei olnud tore. Ma tegelikult polnud seda neile laenanud. Viimane kord nägin seda oma magamistoa ukse vastas.“
29
oli sõbralik, aga kindel. Kunstnik vaatas talle otsa ja siis kella. Möödunud oli täpselt tund ja modell oligi juba ära võtmas briljantidega tiaarat, mida oli vastutulelikult nõustunud kandma skulptuuri jaoks ja mis oli tema pluusi ja kampsuniga näinud välja oivaline. Kiitsaka mehe valvsa pilgu all tegeles filmigrupp kaameratega.
tanud koos Philipiga väikest Torcello saart ja sõitnud kuuvalgel gondliga...Tamõtles neile ammustele reisidele kuningliku jahiga. Itaalia, Kanada, Vaikse ookeani saared ... Britannia oli pärast sõda, uuel kasinuseajal ümber ehitatud ja selle sisemus oli pigem praktiline kui ekstravagantne.
omaenda muljeid Veneetsiast. Aastal 1960 – või oli see 1961? –oli ta seilanud Britannia pardal Anconast Veneetsiasse, külas
Kuningannalõpetame.“hääletoon
„Tuhat tänu teile, proua,“ ütles Lavinia. Kuninganna noogutas: „Ma jään siis seda sära ootama.“ Tema hääletoon oli kuiv, aga silmis välkus säde.
Kuninganna käsundusohvitser oli juba ukse peal, valmis saatma Tema Majesteeti järgmisele kohtumisele.
Lavinia pea kerkis nõksatusega: „Heldeke.“ „Just nii, heldeke,“ nõustus kuninganna. „Kuidas see sinna sattus?“ „Väga huvitav küsimus.“ Minuti pärast ta lisas: „No nii. Ma arvan, et nüüd