Mugandanud Claude Carre Illustreerinud Eric Puybaret Tolkinud Madis Jurveste
Natalène’ile É. P.
6
SISUKORD Viis nadalat ohupalliga ..................................................... 8 Kaheksakumne paevaga umber maailma . . ........ 38 Reis umber Kuu ................................................................. 68 Reis maakera sudamesse .. .......................................... 90 Kakskummend tuhat ljood vee all .........................118
7
Viis nadalat
OHUPALLIGA
1862. aasta 14. jaanuaril kogunes Samuel Fergussoni loengule kuningliku geograafiaseltsi auditooriumisse Londonis palju rahvast. Tollest umbes neljakümneaastasest mehest õhkus rahulikkust ja tõsidust. Juba 22aastaselt tegi ta reisi ümber maailma. Samuel Fergusson polnud küll ühegi teadusliku seltsi liige, kuid tal jagus kõigi teadusalade kohta hulganisti vaimuvara. Ent ta ei uhkeldanud oma teadmistega – ta oli üks nendest meestest, kelle arvates on avastamine märksa etem suurte sõnade tegemisest. Tol päeval oli tal aga edastada tähtis uudis: „Daamid ja härrad, head kolleegid! Nagu te teate, köidavad mind ekspeditsioonid, mida mu kaasmaalased on teinud Niiluse lätete otsimiseks...” Publiku seast kostis sosinaid: mida ta jälle välja on mõelnud? „Sellepärast olen võtnud nõuks järgnevatel nädalatel minna oma eelkäijate radadele, aga õhu kaudu! Kavatsen Sansibari saarelt lääne poole sõita ja läbida Aafrika idast läände... õhupalliga!” Saalist kajasid vastuokslikud arvamused, naeruvääristavad irvitused ja entusiastlikud hõisked. Doktor Fergusson oli aga selliste kahinate ja
8
kriitikaga harjunud. Siiani polnud veel sellised asjad teda takistanud plaane ellu viimast. Teadaanne edasi antud, läks ta koju ja hakkas ettevalmistusi tegema. Tema kavatsustest räägiti mitmes ajalehes: mõnes neist kirjeldati kuumaõhupalliga reisimise takistusi ja eeliseid, teistes väljaannetes arvati – tal pole vähimatki võimalust oma plaani teoks teha. Mehe jutule saabus palju julgeid seiklushimulisi, kes kõik tahtsid tema tulevasest aust ja kuulsusest osa saada, ja oma teeneid tulid pakkuma ka paljud liikumismehhanismide insenerid. Samuel Fergusson aga tõrjus nad kõik eemale, sest tal oli juba palju kindlaid mõtteid kujunenud. Doktoril oli nimelt üks sõber, päris tõeline sõber – Dick Kennedy. Too jäärapäine šotlane oli küll natuke äkilise meelega, aga mehena tugev ja sõbrana truu. Kui Dick luges ajalehtedest doktori hullumeelse plaani kohta, istus ta kohe rongi ja sõitis Londonisse – läks otsejoones sõbra ukse taha. Fergusson näis teda juba ootavat: „Astu sisse, Dick!” „Samuel, on see ikka tõsi, mida ajalehed räägivad - sa tõesti tahad läbi õhu üle Aafrika sõita?”
9
„Tule, võta istet, sa vist oled pisut närvis.” „Ma olen sinu pärast mures.” „Mispärast? Ma poleks ilma sulle märku andmata teele asunud.” Doktor Fergusson juhatas sõbra elutuppa, kus neid ootas suur teekann ja virn koogikesi. Dick Kennedy näis olevat jahmunud, aga üllatused ei olnud tema jaoks veel läbi. „Enamgi veel,” täpsustas doktor, „ma võtan su endaga kaasa.” Šotlane tegi sellise hüppe, mida isegi mägikits poleks pidanud häbenema. „Tõsiselt räägid või? Aga su plaan, kulla Samuel, on võimatu. Näib täiesti teostamatu!” „Kui me ei ürita, ei saagi me seda kunagi teada,” väitis doktor Fergusson vastu ja valas nende mõlema tassid kuuma teed ääreni täis. „Takistused ja ohud ongi ju selleks, et neid ületada, eks ole?” Kahe sõbra väga elav vestlus kestis veel mõnda aega, kuni Dick Kennedy küsis sõbralt: „Aga kui sa tingimata tahad ühest Aafrika servast teise sõita, miks siis mitte mööda tavalisi teid?” „Sellepärast, et siiani on kõik sellised katsed läbi kukkunud.” Seepeale loetleb doktor üles kõik maadeavastajad, kes on oma ettevõtmise ajal elu, tervise või mõistuse kaotanud: Mungo Park, Clapperton, Laing, René Caillié ja paljud teised. „Sellepärast ma plaaningi kasutada kuumaõhupalli,” lisas Fergusson. „Sellega on kõik võimalik. Kui mul on liiga palav, tõusen õhupalliga kõrgemale. Kui mul on liiga külm, tulen allapoole. Kui ees on mägi, tõusen ülespoole ja kulgen üle mäe. Kui ees on kuristik, sõidan üle kuristiku. Kui ees on jõgi, lendan üle jõe. Kui ees on äikesetorm, olen mina temast kõrgemal, ja Aafrika kaart rullub mu silme ees lahti otsekui atlas.” Kuni doktor kõneleb, vaatab šotlane teda
10
murelikult, aga ka huviga. „Millal su varustus valmis saab?” „Mu õhupalli ümbris on juba peaaegu valmis, kohapeal puhun selle täis. Nädala pärast asun teele. Tähendab, meie asume teele.” Nädal hiljem toimus Londoni dokkidel väga keerukas lastimisoperatsioon laevale Resolute, mis võttis suuna India ookeani poole. Varustuseks ümara kujuga punutud ja raudarmatuuriga korv, ankrud, mitmesugused mõõtmisriistad ja meeletult suur õhupallikest - kakskümmend korda viis teist meetrit. Kuna kõik need asjad olid väga õrnad, tuli need pardale sättida väga ettevaatlikult. Mõne sammu kaugusel, kail, seisis uhke olekuga Samuel Fergusson ja pöördus oma sõbra Dick Kennedy poole: „Vaata, Dick, tegelikult on see õhupall kahekordne, sest suure palli sees on väike. Kui meil välimine kiht peaks rebenema, saame ikkagi õhus püsida sisemise abil!” „See siis ongi sinu suur avastus! Oled asja hästi läbi mõelnud. Mis meil veel lastida on jäänud?” „Suur elektriaku, väävelhappepaagid, rauakraamiga tünnid, hulganisti vett ja mõne nädala jagu toidumoona.” Korraga astus kahe sõbra juurde üks sümpaatse olekuga mees ja teatas neile: „Härrased, Buckinghami paleest teatatakse, et kuninganna saadab meile tervitusi ja soovib meie ettevõtmisele kordaminekut!” Tervituste toojaks oli Joe, doktori teener, alati rõõmsas meeleolus ja piiritult pühendunud mees. Fergusson usaldas teda elutähtsates küsimustes piiritult ja polnud kunagi pidanud seda kahetsema. Joe omakorda imetles Samuel Fergussoni täielikult, usaldas teda kinnisilmi. Kui keegi oleks püüdnud Joed kas või tükkideks raiuda, ei oleks tema sugugi muutnud arvamust oma peremehe suhtes. Loomulikult asutas ka Joe end reisile: võiks öelda, et kui Fergusson oli otsekui pea, siis Joe oli käsi, ja polnuks mõeldavgi ühte teisest lahutada. Ja muuseas, kui Dick kõhkles pikalt, kas ta ikka läheb doktoriga kaasa, siis Joe jaoks polnud selles üldse küsimustki:
11
„Lasta tal üksinda minna? Kes teda siis toetab, kui ta ära väsib? Kes ulatab talle tugeva käe, et aidata tal kuristikku ületada? Ei, mina jään alati doktori kõrvale, mingu ta kuhu tahes!” Nõnda hiivaski Resolute 12. veebruaril ankru, pardal kõige moodsam kuumaõhupall ja kolm toimekat briti seiklejat. Püsivalt soodne tuul viis laeva sihtkohale üha lähemale. Poolteist kuud hiljem jõutigi Sansibari saarele. Sansibari Inglise konsul võttis doktor Fergussoni ja tema kaaslased südamlikult vastu. Seejärel andis ta nende kasutusse omaenese maja. Uhke hoone asus selle paradiisliku kliimaga saare rannal, mida eraldas mandrist vaid kolmkümmend kilomeetrit merd. Konsul teadis, et nende rahu ei kesta kaua: Sansibari elanikele anti teada, et grupp kristlasi plaanib õhku tõusta, ja loomulikult ärritas see kohalikke. Nemad arvasid, et seda tehakse vihast Päikese ja Kuu vastu, kohalikud aga kummardasid nii ühte kui ka teist. Õhupall tuli „täis puhuda” väga kõrgete puudega metsasalu taga, et põliselanikud seda ei näeks. Vesiniku tootmiseks läks tarvis sada viiskümmend liitrit väävelhapet, kaheksa tonni rauda ja rohkem kui nelikümmend tuhat liitrit vett. Järgmisel hommikul kell üheksa asusid kolm reisiseltsilist õhupalli korvi. „Kallid sõbrad,” hüüdis doktor kübarat peast võttes, „anname oma õhulaevale nime, mis tooks talle õnne – Victoria!” „Elagu kuninganna, elagu Inglismaa!” hüüdsid Joe ja Dick Kennedy kooris. Seepeale avas Samuel Fergusson gaasikraani ja süütas põleti. Õhupallikorv tõusis kümmekonna meetri kõrgusele, misjärel doktori paika sätitud võimas süsteem tõstis kogu nende õhulaeva kõige suuremate puude latvade poole. „Elagu Victoria!” Kell kümme andsid Sansibari sadama akvatooriumis Resolute’i kahurid tervituseks kogupaugu, majesteetlik õhulaev kulges üle linna ning võttis
12
suuna otse läände, Aafrika mandri idaranniku poole. Õhk oli puhas, tuul mõõdukas. Väga kiiresti tõusis Victoria ligi viiesaja meetri kõrgusele. Nüüd oli neile näha terve Sansibari saar keset selget ookeanivett. Saareelanikud olid väikesed nagu putukad. „Te ei ütlegi midagi?” küsis Joe. „Me vaatame,” kostis doktor ja suunas pikksilma mandri poole, mille kallas näis olevat otsekui pikk merevahuriba. Teener ei suutnud enam vaiki olla, ta haaras kahe käega õhupalli korvist ja lausa neelas pilguga maastikku.
13
„Mina aga pean rääkima... see on... erakordne, kütkestav, imeline, unustamatu...” Kaks tundi hiljem jõudis Victoria otse ranniku kohale, kus tuul puhus kõige tugevamini ja piitsutas reisijate nägusid. Doktor pidas tarviliseks laskuda sadakonna meetri kõrgusele. Õhulaev hõljus üle hajali paiknevate hüttidega küla ning ajas kohalikud elanikud vihaseks. Victoria poole saadeti vibunooli, aga ükski neist ei tabanud sihtmärki. Pardal nautisid kolm meest väsimatult nende ees avanevat vaatepilti. „Unustame hobuvankrid!” hüüatas Kennedy. „Raudteed on ajast ja arust!” rõõmustas Joe. „Õhupall on õige idee,” lisas doktor, huulil lai naeratus. Victoria kulges üle tubaka-, maisi- ja odrapõldude... Võis märgata lambaid ja kitsi, kes olid kinni pandud suurtesse tugipostidel puuridesse, mis kaitsesid neid leopardide kihvade eest. „Me oleme Uzaramo maal,” märkis Samuel Fergusson. „Siin on alati levinud malaaria. Meil oleks parem veelgi kõrgemale tõusta, et haigus meid ei tabaks.” Seda enam, et maapinnal võis põliselanike käes näha juba esimesi musketeid. „Kui meie õhupalli sisse kuuliga auk lastakse, kas me kukuksime kohe alla?” „Kohe mitte,” vastas härra Fergusson toonil, mis pidi ta sõpra Dicki rahustama. „Aga see auk muutuks üsna varsti suureks rebendiks, mille kaudu kaotaksime kogu oma gaasi.” Sel päeval umbes kella kuue paiku õhtul jõudis Victoria Duthumi mäe juurde. Mäetipu ületamiseks tuli õhupalliga tõusta rohkem kui tuhande meetri kõrgusele. Jõudnud teisele poole mäge, heitis Joe üle korvi serva alla ankru, mis jäi kinni suurte okstega puu külge. Maapinnale laskumiseks tuli nüüd vaid nöörredel alla libistada ja seda mööda alla ronida. Kui mehed sõid oma esimese Aafrika eine, valmistusid nad ööd veetma – suure rahulikult õõtsuva õhupalli all. Oma valvekorra ajal tegi doktor Fergusson olukorrast kokkuvõtte, võrreldes mitme instrumendi andmeid
14
suure Aafrika kaardiga. Hommikul oli ilm viletsavõitu. Mägi mähkus tihedatesse pilvedesse, millest peagi hakkas sadama paduvihma. Dick Kennedy jaoks ei olnud see kuigi rõõmustav, kuivõrd ta värises juba niigi. „Samuel,” lausus ta end tekkidesse mähkides, „ma olen eilsest saati palavikku tundnud. Mul on külm, olen vist mõne viiruse külge saanud.” „See pole sugugi üllatav – viibime maailma ühes kõige ebatervislikumas paigas. Aga täna hakkame sõitma kõrgemal, et need mõjud meid ei tabaks. Saad taas tunda puhast õhku ja tervistavaid päikesekiiri.” Kui mehed ankru hiivasid ja kõik taas korvi ronisid, tõusis õhupall taeva poole, vastu uuele lennupäevale, üha lääne poole – seekord aga pilvepiiril, ligi tuhande viiesaja meetri kõrgusel. Mõni tund hiljem ajas Dick Kennedy endalt tekid maha ja teatas, et on väga näljane. Ta juba ei värisenudki enam, mille üle Dick suurt hämmastust tundis. Samal ajal kummardus Joe üle korvi serva ja imetles nende alla jäävaid maastikke. „Tore moodus reisimiseks,” pomises ta. „Kui oleksime pidanud rannikult siia kõndima, mööda seda märga maapinda,” kostis Samuel Fergusson, „oleksid pooled meie veoloomad juba väsimusest hinge heitnud. Meie oleksime kõhnaks jäänud ja näeksime välja nagu kummitused, ja kakleksime pidevalt oma pakikandjatega. Päeval oleks meeletult palav, öösel talumatult külm, ja ka kõige paksemast riidest läbi hammustavad kärbsed ajaksid meid hulluks. Rääkimata kiskjate rünnakutest.” „Mina parema meelega ei katsetakski seda,” lausus Joe. Keskpäeva paiku tekkis meie lennumeestel suur isu
15
värske liha järele. Oma jälgimispostilt jõudsid nad juba antiloobikarju märgata ja Dickis võttis maad jahimeheinstinkt, sedamööda, kuidas ta palavik vähenes. Kui Victoria oli sükomoori külge ankurdatud, ei suutnud Dick enam vaiki olla: „Jahile!” „Olge ettevaatlikud,” soovitas Samuel Fergusson. „Mina jään püssiga siia. Kui vähimatki probleemi märkan, tulistan teile häire andmiseks.” Mõlemad jahimehed liikusid edasi kummargil, sõrm päästikul, ja sammusid ümber kidurate puudega salude. Ühe vähese vooluga oja ääres sattusid nad parajasti janu kustutavate antiloopide peale. Kennedy teadis, et tal on võimalus teha vaid üks lask, ja ta tulistas. Silmapilk hiljem antiloopide kari kadus, neist jäi maha vaid ilus beežikaspruun isasloom, kes sai surmava tabamuse õlga. Joe imetles sõpra.
16
„Hea lask, härra!” Kuna nad ei saanud tervet looma õhupallini viia, lõikasid mehed tema küljest nugadega lihatükke. Neil kulus selle toimingu peale omajagu kaua aega, kuni taamalt kostis pauk. „Oleme ohus?” „Võib-olla on Samuel ohus?” Mehed korjasid kiiresti jahisaagi kokku ja jooksid õhupalli korvi poole, kui kuivas õhus kaikus teinegi pauk. Nad lisasid sammu ja jõudsid lahingu keskele: korvi ründasid parasjagu kolmkümmend väikest kasvu nobedat ja tursket tegelast. Enamik neist ronis juba piki sükomoori ülespoole ja kõigutas korvi. Kostis kolmaski püssipauk, üks neist olevustest langes tahapoole ja kukkus peaaegu päris maha, kuid sai veel napilt kinni ühest madalast oksast. Tegu oli ahvikarjaga – koerakoonunägudega, vihaste ja pilgule kohutavate olenditega. Olles aga omal nahal tunda saanud paari püssipauku, lasid nad lõpuks jalga ja kolm seiklejat said taas kokku. „Ilma teieta, sõbrad,” lausus doktor Fergusson naeratades, „oleks minust võib-olla saanud lõunasöök nendele primaatidele.” „Tegelikult, kulla Samuel, on vastupidi: hoopis meie hakkame sööma metsloomaliha! Mis sa arvad neist ilusatest antiloobi-antrekootidest?” Eine söödud, tutvustas doktor sõpradele oma uute arvutuste tulemusi: „Teate, me oleme vaevu kolme päevaga läbinud ligi kolmsada miili. Ehk siis sama pika maa nagu meie kolleegid Burton ja Speke nelja ja poole kuuga!” Pärast pikki kommentaare neile arvudele ronis Victoria meeskond taas pardale ja tõusis õhku Unyamwezy ehk Kuu maa suunas. Seal elavad perekonnad olid peamiselt kaupmehed, kes korraldasid kõiksugu karavane – lastiks puuvill, elevandiluu, vürtsid, orjad. Kui need inimesed Victoriat märkasid, ei olnud nende käitumises näha midagi pahatahtlikku. „Viis aastat tagasi võeti Burtonit ja Speke’i siin tõelise külalislahkusega vastu,” selgitas Samuel Fergusson õhulaeva maanduma suunates. Victoria ankur jäi pidama ühe ahvileivapuu külge, mille rivi ääristas
17
turuplatsi. Rahvahulk astus trobikonnana ja vaikides lähemale – nõidade kannul, kelle võluvõimetel oli kaitsev mõju. Doktor Fergusson pöördus julgelt nõidade poole ja kasutas oma nappi araabia keele oskust. Vestlusest selgus, et kohalike arvates oli Victoria... erakordselt maapinnale laskunud Kuu! „Mida nad meilt ootavad?” küsis murelik Joe doktorilt. „Mina sain nii aru, et nende sultan on väga haige. Nad kõik loodavad tema tervendamiseks kuuelanike, tähendab meie peale. „Lähed sa alla?” küsis Dick, nähes doktorit nöörredelit alla laskmas. „Jah, ma lähen vaatan nende voodis lebava sultani üle. Paari ravimiga peaksin suutma tema seisundit parandada. Eks ma ju olen „Kuu poeg”? Teie jääge siia ja olge valvel. Valmistuge lahkuma, kui peaksite vähimatki probleemi märkama.” Arstipaun käes, laskus doktor maapinnale. Aupakliku rahvahulga keskel suundus ta nõidade saatel sultani paleesse. Seal kohtas ta noort meest, kes polnudki sugugi haige, näis vaid pikka palavikku põdevat.
18