Jumal ja kurat

INGMAR BERGMANI elu ja töö

PETER COWIE

JUMAL JA KURAT

Originaali tiitel: Peter Cowie

God and the Devil

The Life and Work of Ingmar Bergman

© Peter Cowie, 2023

Esmakordselt avaldatud kirjastuses Faber & Faber Ltd, 2023

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Katrin Ringo

Kujundanud Signe Kanarbik

Kaanefoto: Lennart Nilsson, Science Photo Library loal

Tõlge eesti keelde © Riina Jesmin ja Ühinenud Ajakirjad, 2024

ISBN 978-9916-760-15-4

www.ajakirjad.ee

www.facebook.com/vestaraamatud

Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

Sissejuhatus 9

1

8

SISSEJUHATUS

Ta astus varmalt lähemale, et mul kätt suruda. Keskmisest pikem, hõrenevate juustega, seljas triibuline särk ja söekarva kampsun, kiirgas viiekümneaastane Ingmar Bergman rahutut energiat. Ta tegi Stockholmi Kuninglikus Draamateatris parajasti Büchneri näidendi „Woyzeck“ proove. See kotkanina ja lottis vasaku ülalauga mees lubas endal kena välja näha ainult harvadel puhkehetkedel. Tema näo maastik näis olevat pidevas muutumises, ja kui ta oma basiliskipilgu sinule suunas, tundsid, et sind uuritakse ning kiidetakse hoobilt heaks või praagitakse välja. Ja naeru kõuekärgatus lõdvendas pinge, nagu oleks kergemeelsus tõsise jutuajamise eelmäng.

Oli 1969. aasta jaanuar ja ma kohtusin Bergmaniga esimest korda. Me olime eelnenud kümnendil juhukaupa kirjavahetust pidanud. Tema esimene kiri mulle on dateeritud 1959. aasta 6. juuniga: „Minu arvates on palju parem, kui saame teie järgmise Stockholmis-käigu ajal kokku, et vestelda nelja silma all.“ Ma ei läinudki Stockholmi, aga kui avaldasin esimese väikese kirjatüki Bergmani tööst, saatsin selle talle Rootsi. 1962. aasta 9. veebruaril kirjutas ta, et luges seda suurima rõõmuga. Ta oli, jätkas ta, äsja lõpetanud „Armulaualised“ [„Talvevalguse“] ja hakanud filmi monteerima. „Sellises olukorras ei räägi ma kunagi oma tööst. Ma tunnen liiga suurt hirmu.“ 4. septembril järgnes veel üks viisakas kiri: „Kahjuks tegelen just praegu oma filmi „Vaikus“ lõpuosaga ning mu põhimõte on ja peab olema, et ma filmivõtete ajal kellegagi ei kohtu. Võib-olla saame kokku millalgi hiljem sel eelseisval sügisel.“ Hüvituseks hankis Bergman mulle teatripiletid ja ühel korral palus koguni oma assistendil Lenn Hjortzbergil mind õhtust sööma viia. Ma tutvusin temaga nii-öelda kaude, saades toitu nende inimeste aukartlikest, peaaegu harrastest

toonidest, kes olid mulle vaieldamatust Meistrist rääkinud. Sel ajal troonis Bergman Rootsi filmikunsti tipus otsekui jumalus ning tema arvamus noortest režissööridest ja koguni ärilistest otsustest oli määrav.

Kaks päeva pärast meie 1969. aasta kohtumist kutsus ta mu siiski õhtusöögile Teatergrillenisse, Kuningliku Draamateatri lähedal asuvasse legendaarsesse restorani, kus tal oli alaliselt reserveeritud väike laud. Sellelt kohalt võis Bergman silmitseda mitte ainult teisi külastajaid, vaid ka kõiki peauksest sisenejaid. Aeg-ajalt kummardus ta vandeseltslaslikult lähemale, et teha sapine märkus mõne näitleja kohta, keda ta põlgas.

Paar aastat hiljem võtsime meie esimeseks vormikohaseks vestluseks istet tema sirge korjuga toolide, lagedate seinte, väikese väljatõmmatava voodi ning lauale asetatud mineraalvee ja klaasidega ranges kabinetis Kuningliku Draamateatri ülemisel korrusel. Ta rääkis „Puudutusest“ – „See on ilmselt mu filmidest kõige tõsielulisem, kuid ikkagi unenägu tulvil kurbust ja iha.“ Kas ta uskus ikka veel oma mõttekildu, et teater on tema naine ja filmikunst armuke? „Unustage ära,“ naeris ta. „Nüüd olen kahenaisepidaja!“

Kaks aastat hiljem arutlesime „Sosinate ja karjete“ üle. „Ma kavatsesin alguses kirjutada midagi oma emast. Ta on kõigis filmi neljas naises. Minu tunded tema vastu olid kaksipidised. Kui olin väike, tundus mulle, et ta armastas mu venda rohkem kui mind, ja ma olin armukade.“

Järgmine kord, kui ma Bergmaniga tegelikult kokku sain, oli 1980. aastal Münchenis. Ta oli sinna pagenud pärast inetut tüli Rootsi maksuametnikega, kes olid 1976. aastal süüdistanud teda tulude ebapiisavas deklareerimises. Hiljem vabastati ta süüst, aga kui ma teda New York Timesi jaoks intervjueerisin, oli ta vändanud filmi „Marionettide elust“, ahastava sünge linateose, milles peegeldus tema meeleolu. Bavaria stuudiotes aset leidnud laupäevaõhtuse jutuajamise käigus väitis ta, et „siin Münchenis on kultuuriline kliima äärmiselt stimuleeriv ja väga mitmekesine. Sellest tunnen ma

puudust Stockholmis, kus kultuuritandril pole mingit võitlust elu ja surma peale“. Timesi loo kätte saanud, märkis ta, et „oli kirjeldamatu kergendus viimaks vabaks saada sellest raskest ja pingelisest filmist [„Marionettidest“], mis maksis mulle tõesti verd, higi ja pisaraid“.

Kaks aastat hiljem, 1982. aasta 21. märtsil istusin „Fanny ja Alexanderi“ võtteplatsil, kui Bergman jagas Harriet Andressonile unenäoepisoodi juhtnööre. Rootslased olid teda tervitanud kui kadunud poega ning tänu Gaumont’i ja teiste Euroopa asutuste rahastusele sai ta teha seda, millest tema kuulutamisi pidi saama tema viimane, pillava eepilise väljenduslaadiga film. Kuid ta kavatses – nagu ta väitis – pensionile jääda: „Ma tahan lõpetada. Ma tahan Fåröle jääda ja lugeda raamatuid, mida ma pole lugenud, avastada asju, mida pole seni avastanud. Tahan kirjutada seda, mida pole seni kirjutanud. Muusikat kuulata, naabritega juttu ajada. Elada koos oma naisega väga rahulikku, väga turvalist, väga laiska elu kõik oma ülejäänud elupäevad.“

Järgmisel sügisel meelitasime ta Londoni National Film Theatre’isse. Ta ütles mulle üsna avameelselt, et ei kavatse omaenda

Ingmar Bergman ja Peter Cowie 1982. aasta septembris Londonis National Film Theatre’i laval. BFI riigiarhiivi loal. Sten Rosenlundi foto.

tööst rääkida. „Ma tegin äsja oma viimase filmi ning see kestab kolm tundi ja neliteist minutit. Selle pikkus pidi olema kaks tundi ja nelikümmend viis minutit, aga kuna see on mu viimane töö, arvan, et võin endale õige pisut vaba voli anda!“ Ta nõustus NFTsse ilmuma ainult juhul, kui vestlus on pühendatud tema õpetajale Alf Sjöbergile, kes oli äsja surnud. Ma olin nõus, kuid kujutlesin, et suudan vähehaaval jutu tema enda filmidele viia. Igatahes vestlesime siis, kui olime kakskümmend minutit laval olnud, Ingmari enda karjääri alguspäevist, ja kõik olid väga rõõmsad. Mu riugas oli muidugi läbinähtav ja ilmselt teadis seda ka Ingmar.

Kui järgmisel aastal ilmus Ameerika Ühendriikides mu esimene kriitilise eluloo katse, kirjutas Ingmar sooja ning mõtliku tänukirja: „Mind vaimustas tõeliselt see tore raamat, milles leian mõistmist, inimlikku soojust ja arukust. Mul hakkab pea veidi ringi käima, kui olen sunnitud ajas tagasi vaatama, aga teie raamatu sõbralik toon teeb kaotatud minevikuga silmitsi seismise võimalikuks.“

Hilisematel aastatel rääkisime üksnes telefonis pühapäeva lõuna paiku, kui neil päevil ühendust sai. Kui tema naine Ingrid 1995. aastal vähki suri, saatsin talle kaastundekirja, kuid ei saanud Ingmarilt enam kunagi teateid.

Milleks see sissejuhatus kirjatööle, millest, nagu ma loodan, peaks saama põhjalikum kriitiline elulugu? Esiteks on pärast Bergmani surma 2007. aastal muutunud kättesaadavaks tema tööpäevikud ja kirjad. Teiseks kirjutas Bergman ise aastail, mis järgnesid mu esimesele raamatule tema elust ja tööst, mitu poolilukirjandusliku koega raamatut oma vanematest ja lapsepõlvest. Ta avaldas ka kaks mälestuste köidet („Laterna magica“ 1987 ja „Pildid“ 1990). Niisiis tuli seda, mida ma noore mehena pidasin evangeeliumiks, vaidlustada ja tihti ka muuta. „Mis on tõde?“ küsis Pilatus pilkamisi, ja võib väita, et romaan Bergmani elust võib olla „tõepärasem“ kui faktide, arvamuste ja tsitaatide kogum, mis moodustavad tavapärase eluloo.

1982. aastal andsin vahest liiga palju ruumi üksikute filmide analüüsile. Vahepealse nelja kümnendi vältel on aga ilmunud terve hulk

akadeemilisi uurimusi Bergmani filmidest. Niisiis asetasin selles uues raamatus rõhu pigem eluloole kui ülearustele tõlgendustele.

Tema kirjade ja tööpäevikute uurimine on veelgi jõulisemalt esile toonud psühholoogilise vastuolu. Ühest küljest painas Bergmanita Jumal metafüüsilises mõttes. Teisalt pidi ta silmitsi seisma Kuradiga, kes ilmutas end „deemonites“, kes kummitasid tema unetutes öödes lapsepõlvest vanaduseni välja. Põhimõtteliselt käis kogu tema elus emotsionaalse ja ratsionaalse võitlus.

Vaadates tagasi kuuekümnele aastale, mis on möödunud ajast, kui Ingmar Bergman maailma filmikunsti esirinda kerkis, püüan mõista, milline oluline omadus eristas tema tööd teiste filmirežissööride omast (ja laskis tihti sellest kõrgemale tõusta ja kaugemale ulatuda). Toona imetleti tema naisepsüühika mõistmist, suure plaani kasutamist, näitlejate juhendamist ja võimet käsitleda metafüüsilisi küsimusi filmikeeles. Kuid võib-olla oli tema ainus ja suurim anne kirjanikuand. Nagu tema tööpäevikutest nüüd ilmneb, vaatles ta filmikunsti ennekõike kirjanduslikust lähtepunktist. Tema tegelasi kujundasid nende monoloogid ja dialoogid armastatute ja vastastega. Ta ehitas iga filmi üles suure näitekirjaniku osavusega.

Stsenaariumid ei ilmunud terviklikul kujul Zeusi peast. Iga tegelaskuju areng võttis nädalaid, mõnikord kuid; tihtipeale muutusid kirjutamise käigus isegi nimed.

a Siin ja edaspidi on Bergmani nime käänatud eestipäraselt. – Toim.

UUS KEE l

1961. aasta alguses tekkis Svensk Filmindustris kriisiolukord. Carl Anders Dymling, kes oli kakskümmend aastat ettevõtte eesotsas olnud, haigestus surmavalt vähki. Tekkis segadus. Ühtegi ilmselget mantlipärijat käepärast ei olnud. Bergman ühines kompanii mõne vanema liikmega omalaadses valitsusevahes. Stuudioid, mille palgalehel oli 135 töötajat, tuli kasutada. Niisiis klopsisid Bergman ja Erland Josephson pseudonüümi Buntel Ericsson all kokku komöödia pealkirjaga „Iluaed“, mis keerles ühe koolmeistri elegantsete taktituste ümber – teda mängis Gunnar Björnstrand – sajandivahetusel väikeses Rootsi linnas. Bergman huvitus elavalt Eastmancolori filmi ilmutamisest, sest selle hetkeni polnud Svensk Filmindustri kuigi palju värvifilme teinud. Alf Kjellin oli režissöör ja filmis oli mitu lõbusat vahejuhtumit, kuigi kostüümid ja kujundus olid suursugused. Igas teises mõttes jääb „Iluaed“ Bergmani filmikarjääri allmärkuseks.

Niisiis segati Bergman peaaegu vastu tema tahtmist Svensk Filmindustris riigiasjadesse. Peagi soovitas ta Dymlingi mantlipärijaks näitleja, produtsendi ja režissööri Kenne Fanti ja seadis temaga sisse südamlikud suhted. Bergmanist sai siiski SFis tähtis tegelane ja õigupoolest kunstiline nõuandja, just nagu Victor Sjöström 1940. aastatel. Tema tuba Råsunda stuudios oli peahoone alumisel korrusel, selle aknast paistis kuulus värav. Ühe külastaja kirjelduse kohaselt oli see „laitmatult hea rootsi maitsega sisustatud. Pehme hall vaip põrandal, samblarohelise-hallikirju tekiga kaetud väike diivan, mugav korvtool ja, paraku, kolm telefoni. Kuid seintel olid vaid kahe inimese fotod: Chaplin [...] ja Victor Sjöström“.187

Käbi Laretei meenutas, et enne nende abiellumist polnud Bergman kunagi võtnud puhkust selle sõna tavatähenduses. Niisiis üürisid nad väikeses Torö-nimelises kohas mere ääres maja. Bergmanile meeldis väga kidur aher rannajoon ja lage maastik, tema Fårö-kiindumuse varane ettekuulutaja. „Armulaualiste“ („Nattvardsgästerna“) idee oli talle pähe tulnud lihavõttepuhkuse ajal. Ta oli kuulanud raadiost Stravinski „Psalmide sümfooniat“ ja mõtles välja filmi, mis oli kuidagi seotud „üksildase kirikuga Upplandi tasandikel“.188

Neljakümne kolme aastaselt ei suutnud Bergman ikka veel maha raputada luterlikku dogmat, mis oli lapsepõlvest alates tema ümber mähkunud nagu surilina. Aeg-ajalt ta kraapis ja rebis seda ja 1961. aasta kevadel otsustas teha viimase katse kahtlusest ja ängist vabaneda. „Armulaualiste“ idu võis tärgata ka 1961. aasta mais, kui Bergman sattus kogemata Rättviki kirikusse paarikümne leinajaga matustele.189 14. juunil tegi ta filmi idee esimest korda teatavaks: „Pastor lukustab end kirikusse. Ja ütleb Jumalale: „Ma ootan siin seni, kuni sa ennast ilmutad.““ Kaks päeva varem oli ta käinud oma õpetaja Carl Anders Dymlingi matustel: „Igav ametlik kombetalitus vähimagi usulise või vaimse õhustikuta [...] Inimesed olid täiesti vait, kui sargale mulda visati.“190 Järgnenud nädalatel kirjutas Bergman suurema osa „Armulaualiste“ stsenaariumist Toröl.

Kord nädalas sõitis ta linna Svensk Filmindustri koosolekule ning töötas läbi hunniku kirju või hoidis silma peal tootmisplaanidel.

Teine tõuge selle filmi tegemiseks saadi eelnenud sügisel, kui Bergman ja Käbi naasid pärast abiellumist Boda kirikusse, et pastoriga rääkida. Nad olid kuulnud, et ühe väikese tüdruku isa oli enesetapu sooritanud, hoolimata pastori pingutustest teda toetada.

Jonas Perssoni surm „Armulaualistes“ lähtub sellest vahejuhtumist. Oma osa võis olla ka Bergmani mälestustel tema näidendist „Päev lõpeb vara“, milles pastor Broms leiab, et tema usk on surmahirmu peletamiseks liiga nõrk. Kinnismõte ekseemist, mida kirjeldab filmis Märta, pärineb Bergmani teisest abielust. Bergmani väitel

kannatas Ellen Lundström allergilise ekseemi all. Ellen eitas seda oma avaldamata mälestustes, öeldes, et ta nakatus sellesse haigusse alles palju hiljem.191

Sellal kui ta ikka veel stsenaariumi kirjutas, tegi Bergman koos isaga ringsõidu Stockholmist põhja pool Upplandi maakirikutes. Ta tahtis sisse hingata lihtsa ilustamata arhitektuuri ja spartaliku sisustusega väikeste hoonete õhku. Ta uuris oreleid, mis talle alati meeldisid, eriti väikesed 18. sajandi mudelid. Bergman oli nooruses orelimängu õppinud ja mängis hästi ka vanas eas.

24. oktoobril ütles Bergman Cy Harveyle Janus Filmsist, et „filmi „Nagu peeglis“ esilinastus oli kohutav katsumus ja pärast jäin haigeks, aga nüüd hakkame varsti väntama „Armulaualisi“ [„Nattvardsgästerna“] ja töötame suure rõõmuga“. Selleks ajaks oli P. A. Lundgren rekonstrueerinud Råsunda stuudiotes Torsångi kiriku sisemuse. „See oli talvine kirik,“ ütles Sven Nykvist, „ja päikest polnud üldse. Sisse tuli vaid pilvise taeva valgus, niisiis ei saanud meil mingeid varje olla. Ja me püüdsime selle just nõnda välja nägema panna.“192 Double-X film oli Rootsis just kättesaadavaks saanud ja see võimaldas Nykvistil saavutada kujutise valevuse ja tiheduse.

Suur osa „Armulaualiste“ võtetest tehti Dalarnas Finnbacka külas ja lähedalasuvas Skattungbys, mille kirikut kasutati lõpustseenides. Bergman leidis, et ajakava on tihe, ja põhifilmimine võttis ühtekokku 56 päeva. Peaosatäitja Gunnar Björnstrand, kes mängis pastor Tomas Ericssoni, pidi peaaegu ilma vaheajata oma osast „Iluaias“ üle minema „Armulaualiste“ karmide võtete juurde ja tema tervis ütles üles. Paljud arvasid, et ta võib surra. Bergmani arst Sture Helander kirjutas mingeid tablette ja nende tõttu tundis Gunnar end veel halvemini ning oli lisaks sellele tavatult väsinud. Iroonilisel kombel oli see tervislik seisund selles rollis ideaalne.

Pinge Bergmani ja Björnstrandi vahel tekitas ajakava alguses probleeme. Bergman ärkas kell kaks öösel, „maod kõhus“.193 Kuid esines helgemaid hetki. Ühel õhtupoolikul lonkisid võtetest

Gunnar Björnstrand „Armulaualiste“ mureliku pastori rollis. Autoriõigus © AB Svensk Filmindustri 1963. Rolf Holmqvisti foto.

kurnatud Gunnar ja Ingrid Thulin, kes mängis Märtat, teeäärsesse kohvikusse. Nad panid plaadi mänguautomaati ja tantsisid – Björnstrand endiselt pastorirüüs –, kutsudes teistes kundedes esile uudishimulikke pilke. Bergman kustutas samal ajal nälga keedusingi ja praemunaga, lisaks karp Droste šokolaadi ja pakk küpsiseid.194

Stsenaariumi algjärgus oli Märta pastori naine, mitte armuke. Ta on Tomase kahtluse ja loiduse tagapõhi. Nende suhe mureneb surve all nagu pastori usulised veendumused. Tomase vaimset meeleheidet kinnitavad kalur Jonase ja tema naise mured; Jonas usub, et hiinlased on kasvatatud inimesi vihkama – peagi on neil aatomirelvad ja maailm hävitatakse. „Jumal näib nii kauge,“ ütleb pastor neile. „Ma tunnen end nii abituna.“

„Armulaualised“ käsitleb teemat, mida C. S. Lewis nimetas „valuprobleemiks“. Nii Tomas kui ka Märta põevad ränka külmetust. Märta rebib sideme maha, et näidata ekseemist rikutud

käsi. Kirikuteener Algot Frövik on küürakas, ent talub oma puuet julgelt ja kannatlikult. Bergman, kes kirjeldas oma tööpäevikus Frövikit kui inglit, märkis: „See on kohutav hetk, kui Tomas taipab, et see mees on oma lapsikuses Kristusest sügavamalt aru saanud kui tema.“195 Nõnda saab kehalistest tõbedest sisemise, psüühilise haiguse sümbol nagu Bergmani filmides ikka.

Kui Jonas Persson enesetapu sooritab (kaadri taga) ja Tomas vaatab tema surnukeha jõekaldal, teeb Bergmani kaamera mitme pika võttega ilmselgeks pastori hämmingu. Kärestike tuim saatuslik möirgamine ja külmunud teed tõstavad kontrastina esile Tomase tardunud hoiaku ja leevendamatu meeleheite. Nagu Märta märgib, on see tõepoolest „pühapäev hädaorus“. Tragöödia vallandab Tomases kibeda otsusekindluse end armukesest vabastada. Temaga koolituppa kahekesi jäänud, esineb ta filmi kõige kohutavama sõnavalinguga. Ta lükkab Märta armastusepakkumise tagasi. „Tõeline põhjus on see, et ma ei taha sind,“ teatab ta naisele leppimatu otsekohesusega. „Kui mu naine suri, surin ka mina. Ta oli kõike seda, mida sina kunagi olla ei saa.“ Õhustik täitub valu ja meelepahaga; Tomase kõne kerkib nagu kristlikust mõistmisest vaba must sapp. Tomas hakkab kirikut nägema pigem elukutsena kui kutsumusena. Neil hetkedel näib Bergman end vabastavat usukoormast, mille isa pärand oli talle peale sundinud. Kui Tomas möönab, et ta ei suutnud näha Hispaania kodusõja kohutavat tegelikkust, olles meremeeste missioonil Lissabonis, mõtiskles Bergman võib-olla omaenda poolpimeda hoiaku üle Natsi-Saksamaa suhtes Teise maailmasõja ajal.

„Armulaualised“ võib olla Bergmani kaanoni kõige rangem film, kuid see kestab vaid 80 minutit ja montaaž on nii täpne, et keerukad ideed ja tunded antakse edasi väga ladusalt. Ühesainsas üle kuue minuti kestvas stseenis loeb Ingrid Thulin Märta rollis Tomasele saadetud kirja, vaadates suures plaanis kaamerasse.196 Ta ei saa aru mehe ükskõiksusest Kristuse vastu, kuid avaldab talle kõigest hoolimata armastust. „Armulaualised“ võlgneb piiblile rohkem kui ükski teine Bergmani film. Pastori nimi Tomas viitab apostlile, kes kahtles,

et üles tõusnud Jeesus on ilmunud ülejäänud kümnele apostlile. Heebreakeelses piiblis pages Joonas Jumala eest ja tohutu suur vaal neelas ta alla. Marta oli Jeesuse poolt surnuist üles äratatud Laatsaruse õde. „Arvake ära, mis minuga juhtus!“ hüüatas Bergman võtete ajal. „Märta Lundbergi ekseem – see on stigmapunktides. Kätel ja laubal, juuksepiiril.“197 Mõned repliigid on võetud otse pühakirjast: „Jumal, miks oled sa mind maha jätnud?“ küsib Tomas üksinda käärkambris, mille trellitatud aken viib mõtted kongile ja meenutab Davidi toa akent filmis „Nagu peeglis“ või pihitooli „Seitsmendas pitseris“. Kirikuteener pomiseb sellesama lause ja räägib pikalt Ketsemani aedadest.

Lõpustseenis lausub pastor Tomas Ericsson algussõnad, mida ta teab peast: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au.“a Viimaks on mingil moel olemas ka repliik suhtluseks. Suhtlus. Osadus. Filmi algupärane rootsikeelne pealkiri tähendab armulaualisi.b Olgugi „Armulaualised“ karm, on film märkimisväärne, näidates Bergmani võimet arutleda kristlike teemade üle ajal, mil usuline debatt oli langusjärgus. Käbi reaktsioon oli aus. „Jah, Ingmar, see on meistriteos, aga see on sünge meistriteos.“198

Herbert Grevenius saatis Bergmanile 1963. aasta 9. veebruaril postkaardi ja tervitas tema „uskumatult julget filmi“. Rootsi kriitikud olid aupaklikud, kuigi tõrksad kiitma filmi millegi muu kui ilmselge kvaliteedi eest. Jurgen Schildt kurtis Aftonbladetis, et „Armulaualised“ „liigub teosammul ega jõuagi lõpuks õieti kohale. See arutleb probleemi üle, kuid ettevalmistatud vaatenurkadest. See on lihtne, kuid lihtsus on harva lummav ega kutsu peaaegu kunagi kujutlusi esile“. Sisimas tundis Bergman siiski kergendust: „„Armulaualistega“ lõpetasin usulise debati ja põhjendasin tulemust,“ kirjutas ta oma tööpäevikusse. „See film on hauakivi, mis tähistab valusa konflikti lõppu, mis on mind painanud kogu mu teadliku elu.“199

a Jesaja 6:3.

b Inglise publik tunneb filmi peakirja all „Winter Light“ – „Talvevalgus“.

See on ainus viimase 40 aasta jooksul kirjutatud Ingmar Bergmani elulugu, mis sisaldab unikaalseid väljavõtteid kuulsa loomeinimese märkmevihikutest ja kirjadest. Peter Cowie raamat räägib Bergmani elust ning 60 aasta pikkusest filmi- ja teatrilavastaja karjäärist, mille jooksul ta heitleb armastuse, seksi ja reetmise teemadega, samal ajal tunnetades Surma kuju enda kohal.

Autor põimib Bergmani eluloo tema loometegevusega. See on laiahaardeline portree, mis ühendab loogiliselt sündmused Bergmani elus konkreetsete stseenide, teemade ja paikadega tema filmides.

Ingmar Bergmani pärand filmirežissööri ja stsenaristina on erakordne, hõlmates selliseid filmiklassikaks saanud linateoseid nagu „Seitsmes pitser“, „Maasikavälu“, „Persona“, „Sosinad ja karjed“, „Fanny ja Alexander“.

Inglise filmiajaloolane Peter Cowie pani aluse filmi aastaraamatule „International Film Guide“ ja oli neli aastakümmet selle toimetaja. Samuti on ta paljude filmiraamatute autor.

Äärmiselt põnev ja intrigeeriv lugemine geniaalsest, kuid vastuolulisest loojaisiksusest.

Põhjalik ning laiahaardeline, rikkalikku dokumentaalmaterjali sisaldav vaade

Ingmar Bergmani elule ja loomingule.

Madis Kalmet, näitleja ja lavastaja

www.ajakirjad.ee

www.facebook.com/vestaraamatud