Kadunud

Proloog

Uus valuhoog sundis Rebat nõksatades pead tõstma. Ta sikutas köisi, mis aheldasid ta keha ümber keskkoha seotuna vertikaalse toru külge, mis oli omakorda keset väikest tuba põranda ja lae külge kinnitatud. Randmed olid ees kinni seotud, pahkluud samuti.

Ta taipas, et oli tukastanud, ja teda tabas kohe hirm. Ta teadis nüüdseks, et mees tapab ta. Pikkamööda, üks haav korraga. Mees ei ihanud tema surma ega ka seksi. Ta tahtis ainult tema valu.

Ma pean püsima ärkvel, mõtles Reba. Pean siit minema saama. Kui ma uuesti magama jään, siis ma suren.

Palavast toast hoolimata oli ta alasti keha higist jahe. Ta vaatas maha, tõmbus kerra ja nägi oma paljaid jalgu laud­ põrandal. Põrand nende ümber oli kuivanud verest laiguline, kindel märk, et ta polnud esimene, kes siia aheldatud oli.

Paanika kasvas.

Mees oli kuhugi läinud. Toa ainuke uks oli kinni, aga ta tuleb tagasi. Alati tuli. Ja siis teeb ta kõike, mida välja suudab mõelda, et Rebat karjuma panna. Aknad olid laudadega kinni löödud ja Rebal polnud aimugi, kas on päev või öö. Ainsaks valgusallikaks oli laes rippuv pirn. Tundus, et siin ei kuule tema karjumist mitte keegi teine.

Ta arutles, kas see tuba oli kunagi olnud mõne väikese tüdruku magamistuba, kuna see oli groteskselt roosa, kõikjal satsid ja muinasjutumotiivid. Keegi – ilmselt tema 5

vangistaja – oli ammu selle toa segi peksnud, lõhkudes ja paisates ümber pinke, toole ja laudu. Põrand oli täis laste nukkude jäsemeid ja ülakehasid. Väikesed parukad – Reba oletas, et nukkude omad – olid naelutatud skalpidena sein­ tele, enamik neist hoolega patsi punutud, kõik ebaloomu­ likes mänguasjatoonides. Seina vastas oli kriimuline roosa tualett­laud, selle südamekujuline peegel kildudeks löödud.

Ainus teine mööblitükk, mis terve oli, oli kitsas voodi, mille kohal oli roosa katkirebitud baldahhiin. Tema vangistaja puhkas seal vahel.

Mees vaatas teda läbi musta suusamaski pilude tumedate pisikeste silmadega. Alguses oli Reba mõelnud sellele, miks mees alati maski kannab. Kui mees ei taha, et ta tema nägu näeks, siis ta ei kavatse ju teda tappa ja laseb ta ehk vabaks?

Aga peagi taipas Reba, et maskil on teine eesmärk. Ta sai aru, et selle varjus oleval näol on lame lõug ja kaldus laup, ning ta oli kindel, et mehe nägu on jõuetu ja ilmetu. Ehkki mees oli tugev, oli ta Rebast lühem ja arvatavasti põdes selle pärast. Ta kandis maski ilmselt selleks, et tunduda hirmutavam.

Reba ei üritanud enam meest veenda talle mitte haiget tegema. Alguses oli ta arvanud, et see õnnestub. Ta teadis ju, et on ilus. Või vähemalt olin, mõtles ta nukralt.

Higi ja pisarad segunesid sinikais näol ja veri kuivas pikkades heledates juustes klombiks. Silmad kipitasid – mees oli pannud talle kontaktläätsed ja ta nägi nende tõttu halvemini.

Jumal ise teab, milline ma praegu välja näen.

Ta lasi pea longu.

Sure kohe, anus ta ennast.

6

See pidanuks lihtne olema. Ta oli kindel, et teised olid siin enne teda surnud.

Aga ta ei saanud. Sellele mõtleminegi pani südame tuge­ vamini pekslema, hingamine muutus raskemaks, pressides köie kõhu ümber tugevamini vastu ihu. Ta teadis, et surm ootab teda, ja vähehaaval hakkas tema sees tekkima uus tunne. See polnud enam paanika või hirm. See polnud ka meeleheide. See oli midagi muud.

Mida ma tunnen?

Ja siis ta taipas. See oli raev. Mitte oma vangistaja vastu.

Ta oli ammu raevu mehe vastu ammendanud.

Enda vastu, mõtles Reba. Ma teen seda, mida ta tahab.

Kui ma karjun, nuuksun, nutan ja anun, teen seda, mida tema tahab.

Kui ta imes läbi kõrra mehe pakutavat külma maitsetut puljongit, tegi ta seda, mida mees tahtis. Kui ta halas, et on kahe lapse ema, kes teda vajavad, valmistas ta mehele lõputult heameelt.

Mõtted selginesid otsustavalt ja ta lõpetas viimaks vään­ lemise. Võib-olla peab ta proovima teistsugust taktikat. Ta oli kõik need päevad köidikuis rabelenud. Võib-olla oli see vale lähenemine. Need olid nagu need väikesed bambusest mänguasjad – hiina näpulõks, kus inimene pistab sõrmed toru kummastki otsast sisse, aga mida rohkem sikutada, seda rohkem sõrmed kinni jäävad. Võib-olla oli vaja hoopis lõõgastuda, rahulikult ja täielikult. Võib-olla on see pääsetee.

Reba lasi lihastel ükshaaval lõõgastuda, tunnetades kõiki hõõrdunud kohti, kõiki sinikaid, kus ihu köit puudutas. Ja ta hakkas vähehaaval tunnetama, kus köied pingul on.

7

Viimaks leidis ta selle, mida vaja. Parema pahkluu ümber olev köis lõtvus veidi, aga sikutada ei tohtinud, vähemalt veel mitte. Ei, ta pidi lihased nõtked hoidma.

Ta liigutas kergelt pahkluud ja kui köis lõtvus, siis juba energilisemalt.

Viimaks sai kand tema rõõmuks ja üllatuseks vabaks ning ta tõmbas parema jala köidikuist välja.

Siis vaatas ta põrandal ringi. Vaid kolmekümne senti­ meetri kaugusel nägi ta nukkude kehaosade keskel mehe jahinuga. Mees jättis selle alati sinna, ahvatlevalt käe­­ulatusse.

Tera oli kuivanud verega koos, välkudes õrritavalt valguse käes.

Reba lõi vaba jalaga noa suunas. Löök oli liiga kõrge ja läks mööda.

Ta lasi kehal taas lõtvuda. Siis vajus ta mõned senti­ meetrid mööda posti allapoole ja sirutas jalga uuesti, kuni nuga oli jalaulatuses. Ta võttis räpase tera varvaste vahele, tõmbas üle põranda ja tõstis jalaga ettevaatlikult üles, kuni selle käepide oli peopesa vastas. Ta pigistas käepidet tugevasti tundetute sõrmedega ja keeras seda, saagides aeglaselt köit, mis oli randmete ümber seotud. Aeg jäi justnagu seisma, ta hoidis hinge kinni, lootes, paludes jumalat, et ei pillaks nuga käest. Et meest ei astuks sisse.

Viimaks kuulis Reba naksatust ja tema suureks ehma­ tuseks olid ta käed vabad. Südame pekseldes lõikas ta kohe läbi ka piha ümber oleva köie.

Vaba. Ta ei suutnud seda õieti uskuda.

Korraks suutis ta vaid kükitada, käed ja jalad kihelesid, kui vereringe taastus. Ta torkis silmades olevaid läätsesid, pannes vastu soovile need välja kraapida. Ta lükkas need 8

ettevaatlikult ühele küljele, pigistas kokku ja võttis välja.

Silmad valutasid kohutavalt ja läätsedest vabanemine oli kergendus. Ta vaatas kahte peopesal olevat plastist ketast ja nende värv ajas iiveldama. Läätsed olid erksinised, eba­ loomulikud. Ta viskas need eemale.

Südame pekseldes ajas Reba end jalule ja liipas kiiresti ukse juurde. Ta võttis ukselingist kinni, aga ei vajutanud.

Mis siis, kui mees on sealsamas?

Tal polnud valikut.

Reba vajutas linki ja tõmbas ust, mis avanes hääletult. Ta vaatas pikka tühja koridori, mida valgustas vaid paremal olev kaarava. Ta hiilis, alasti ja paljajalu, vaikselt edasi ning nägi, et kaaravast pääses hämaralt valgustatud tuppa. Ta peatus ja vaatas. See oli lihtne söögituba, laud ja toolid, täiesti tavaline, nagu võiks perekond varsti koju õhtusöögile tulla. Akende ees olid vanad pitskardinad.

Talle kerkis taas õudus kurku. Selle koha tavaline välja­ nägemine oli häirivam, kui mõni vangitorn oleks olnud. Ta nägi läbi kardinate, et väljas on pime. Tuju tõusis mõttest, et pimeduses on lihtsam põgeneda.

Ta pöördus tagasi koridori poole. See lõppes uksega – uks, mis ju pidi õue viima. Ta liipas selle juurde ja pigistas külma messingist sneprit. Uks vajus aeglaselt tema poole ja ta nägi välja õhtusse.

Reba nägi väikest verandat, selle taga aeda. Õhtune taevas oli ilma kuuta ja täis tähti. Rohkem valgusallikaid polnud – läheduses ei olnud maju. Ta astus aeglaselt verandale ja aeda, mis oli kuiv ja ilma rohuta. Jahe värske õhk tungis tuikavatesse kopsudesse.

Paanikaga segunes joovastus. Vabaduse rõõm.

9

Reba astus sammu, valmis jooksma, kui tundis järsku randmel tugevat haaret.

Ja siis kuulis ta tuttavat inetut naeru.

Viimase asjana tundis ta, kuidas kõva ese – ehk metallist – tema pead tabas, ja siis vajus ta keereldes pimedasse sügavikku.

1. peatükk

Vähemalt polnud see veel haisema hakanud, mõtles eriagent Bill Jeffreys.

Surnukeha kohale kummardununa tundis ta siiski tekkima hakanud kerget lehka. See segunes värske männi ja ojast kerkiva puhta udu lõhnaga – surnukeha lõhn, millega ta pidanuks ammu harjunud olema, aga ei olnud.

Naise alasti keha oli hoolikalt sätitud suure kaljurahnu juurde oja kaldal. Naine istus, nõjatudes teise kivi vastu, jalad sirgelt ette laiali sätitud, käed külgedel. Parema käe veidra nurga järgi võis arvata, et luu on murdunud. Lainelised juuksed, ilmselgelt parukas, olid räpased, räigetes hele­ dates toonides. Roosa naeratus oli huulepulgaga suule joonistatud.

Mõrvarelv oli alles tugevasti ümber naise kaela – ta oli kägistatud roosa paelaga. Tema ees jalgade juures oli punane kunstroos.

Bill üritas õrnalt vasakut kätt kergitada. See ei liikunud. „Endiselt koolnukangestus,“ ütles agent Spelbren, kes kükitas teisel pool surnukeha. „Pole olnud surnud kauem kui kakskümmend neli tundi.“ „Mis tema silmadega on?“ küsis Spelbren. „Musta niidiga lahtiseks õmmeldud,“ vastas Bill, uurimata liiga hoolikalt.

Spelbren põrnitses teda jahmunult. „Vaata ise,“ soovitas Bill.

Spelbren uuris silmi.

11

„Jestas,“ pomises ta vaikselt. Bill pani tähele, et teine ei tõmbunud vastikustundega eemale. See oli hea. Ta oli tööta­ nud teiste väliagentidega – mõned ka sama kogenud veteranid kui Spelbren –, kes öögiksid praegu juba sisikonda välja.

Bill polnud temaga varem koos töötanud. Spelbren oli selleks juhtumiks kohale kutsutud Virginia harukontorist.

Spelbren oli soovitanud kaasata kellegi Quanticost käitumis­ analüüsi üksusest. Selle pärast oligi Bill siin.

Tark tegu, mõtles ta.

Bill sai aru, et Spelbren on temast mõned aastad noorem, aga sellegipoolest nägi teine välja elukogenud ja karm, mis talle täitsa meeldis. „Tal on kontaktläätsed,“ tähendas Spelbren.

Bill vaatas hoolikamalt. Õigus. Kõhe kunstlik sinine toon, mis sundis pilku mujale pöörama. Hommikupoolikul oli oja ääres jahe, aga sellegipoolest olid silmad koobastes haka­ nud lamedamaks vajuma. Surma täpset aega on keeruline kindlaks määrata. Bill oli kindel vaid selles, et surnukeha oli millalgi öösel siia toodud ja hoolega sellesse asendisse sätitud.

Ta kuulis häält. „Kuradi föded.“ Bill vaatas kolme kohaliku politseiniku poole, kes seisid mõne meetri kaugusel. Nad sosistasid nüüd kuuldamatult, nii et Bill teadis – need kaks valitud sõna olid mõeldud talle kuulmiseks. Politseinikud olid pärit sealtsamast Yarnellist ja ilmselgelt ei meeldinud neile, et FBI kohale tuli. Nad arvasid, et saavad sellega ise hakkama.

Mosby looduskaitseala metsavahtide vanem arvas teisiti. Ta polnud harjunud millegi hullemaga kui vandaalitsemine, prügi 12

maha loopimine ning ebaseaduslik kalapüük ja jahipidamine ning ta teadis, et Yarnelli politseinikud selle asjaga toime ei tule.

Bill oli lennanud helikopteriga kohale umbes saja viie­ kümne kilomeetri kauguselt, jõudmaks kohale enne, kui surnukeha liigutatakse. Piloot oli koordinaatide järgi lenna­ nud lagendikule sealsamas lähedal künka otsas, kus metsa­ vaht ja Spelbren tal vastas olid. Metsavaht oli sõidutanud neid mõned kilomeetrid mööda muldkattega teed ja kui nad peatusid, nägi Bill mõrvapaika tee pealt. Ojani polnud mööda nõlva palju minna.

Kannatamatult läheduses seisvad politseinikud olid juba sündmuspaiga üle vaadanud. Bill teadis täpselt, mida nad mõtlevad. Nad tahtsid selle juhtumi omapäi lahendada, mingeid FBI agente nad küll siia ei tahtnud.

Kahju küll, maakad, mõtles Bill, aga selle looga ei oska te midagi peale hakata. „Šerifi arvates on tegemist seksikaubandusega,“ ütles Spelbren. „Ta eksib.“ „Miks sa nii arvad?“ küsis Bill. Ta teadis ise ka vastust, aga ta tahtis teada, kuidas Spelbreni mõte töötab. „Ta on üle kolmekümne, seega mitte väga noor,“ sõnas Spelbren. „Venitusarmid, seega on tal vähemalt üks laps.

Sellised tavaliselt prostituudiks ei satu.“ „Sul on õigus,“ nentis Bill. „Aga see parukas?“ Bill raputas pead. „Tema pea on kiilaks aetud,“ ütles ta, „nii et olenemata sellest, milleks parukas mõeldud oli, ei olnud see juuste värvi muutmiseks.“ „Ja roos?“ uuris Spelbren. „Sõnum?“ 13

Bill silmitses seda. „Odav kangast lill,“ vastas ta. „Selline, mida müüakse säästu­poodides. Uurime, kust see pärit on, aga me ei leia midagi.“ Spelbren silmitses teda, kuna see avaldas ilmselgelt muljet.

Bill kahtles, kas nad üldse midagi kasulikku leiavad.

Mõrtsukas oli liiga sihikindel, liiga metoodiline. Surnukeha oli sätitud istuma kindlas iiveldama ajavas poosis, mis tekitas temas närvilisust.

Ta nägi kohalikke politseinikke lähemale nihkumas, et selle asjaga ühele poole saada. Fotod olid tehtud ja surnukeha viiakse varsti minema.

Bill ajas end sirgu ja ohkas, tundes, et jalad on kanged.

Nelikümmend aastat vanust hakkas vähehaaval tunda andma. „Teda on piinatud,“ sõnas ta, hingates kurvalt välja. „Vaata neid haavu. Osad on hakanud paranema.“ Ta raputas süngelt pead. „Keegi piinas teda mitu päeva, enne kui paelaga otsa peale tegi.“ Spelbren ohkas. „Kurjategija oli millegi peale vihane,“ sõnas ta. „Kuulge, millal me siin lõpetame?“ hüüdis üks politseinik.

Bill vaatas nende poole ja nägi neid koha peal tammumas.

Kaks politseinikku porisesid omaette. Bill teadis, et siin oli kõik lõpetatud, aga ei öelnud seda. Ta eelistas lasta neil tohmanitel oodata ja oletada.

Ta pöördus aeglaselt ja vaatas ringi. Mets oli tihe, männid ja seedrid, alusmets samuti, oja vulises oma kirkal ja pasto­ raalsel moel lähima jõe poole. Isegi praegu, kesksuvel, ei olnud siin väga palav, nii et surnukeha ei hakka kohe hullusti lagunema. Sellegipoolest oleks parim see võimalikult kiiresti 14

Quanticosse transportida. Seal tahavad koronerid seda uurida, kuni see on suhteliselt värske. Koroneri kaubik ootas muld­ kattega tee ääres patrullauto taga.

Tee oli mõistagi vaid kaks paralleelset rattaroobast läbi metsa. Mõrtsukas oli üsna kindlalt mööda sama teed siia sõit­ nud. Ta oli tassinud surnukeha mööda kitsast jalgrada kohale, sättinud paika ja lahkunud. Ta ei viibinud siin kaua. Ehkki see koht tundus olevat tsivilisatsioonist eemal, käisid metsavahid siin regulaarselt ja eraautod ei tohtinud sel teel sõita. Ta oli tahtnud, et surnukeha leitaks. Ta oli oma kätetöö üle uhke.

Ja selle olidki leidnud kaks varahommikust ratsutajat.

Turistid renditud hobustel, nagu metsavaht Billile ütles. Nad olid Arlingtonist siia puhkama tulnud, peatudes Yarnelli lähistel metsiku lääne stiilis rantšos. Metsavaht oli öelnud, et nad on hetkel kergelt hüsteerilised. Neil oli keelatud linnast lahkuda ja Bill kavatses nendega pärastpoole vestelda.

Surnukeha ümbruses polnud mitte miski valesti. See mees oli olnud väga hoolas. Ta oli oja juurest eemaldudes enda järel midagi lohistanud – võib-olla labidat –, et oma jalajälgi rikkuda. Ei meelega ega kogemata olnud maha jäetud mingeid niidiotsi. Võimalikud rehvijäljed olid patrullauto ja koroneri kaubik hävitanud.

Bill ohkas endamisi.

Kuramus, mõtles ta. Kus on Riley, kui teda vaja on?

Tema ammune paariline ja parim sõber oli sunnitud puhkusel, taastudes nende eelmise juhtumi traumast. Jah, see oli olnud vastik. Naine vajas puhkust ja tõtt-öelda ei pruugi ta enam tagasi tullagi.

Aga Bill vajas teda hetkel tõsiselt. Naine oli temast palju terasem ja ta tunnistas seda meelsasti. Talle meeldis Riley 15

mõistust töötamas vaadata. Ta kujutles naist seda stseeni detailselt lahkamas. Praeguseks hetkeks oleks naine Billi juba pilganud kõikide valusalt silmatorkavate niidiotste pärast, mis olid tal nina all olnud.

Mida Riley siin näeks, mida Bill ei näinud?

Ta tundis, et on segaduses ja see tunne ei meeldinud talle, aga ta ei saanud selles osas hetkel midagi muud ette võtta. „Olgu, poisid,“ hüüdis Bill politseinikele. „Viige surnukeha minema.“ Politseinikud naersid ja lõid omavahel patsu. „Kas sa arvad, et ta teeb seda veel?“ küsis Spelbren. „Olen selles kindel,“ vastas Bill. „Kust sa tead?“ Bill tõmbas sügavalt hinge. „Sest ma olen tema kätetööd ennegi näinud.“

2. peatükk

„Olukord muutus ohvri jaoks iga päevaga aina hullemaks,“ ütles Sam Flores, avades koosolekulaua kohal kõrguval ekraanil ühe kohutava pildi teise järel. „Kuni selle hetkeni, mil mees ta tappis.“ Bill oli seda oletanud, aga talle ei meeldinud, kui tal õigus oli.

Büroo oli surnukeha lasknud viia Quanticosse käitumis­ analüüsi üksusesse ehk BAU-sse*, kriminalistid olid teinud fotosid ja laborandid olid hakanud analüüse töötlema. Musta raamiga prillidega laborant Flores näitas veriseid slaide ja hiiglaslikud ekraanid olid BAU koosolekuruumis üsnagi heidutavad. „Kaua ta surnud oli, enne kui laip leiti?“ küsis Bill. „Mitte kaua,“ vastas Flores. „Võib-olla alates eelmisest õhtust.“ Billi kõrval istus Spelbren, kes oli lennanud koos temaga pärast Yarnellist lahkumist Quanticosse. Laua otsas istus eriagent Brent Meredith, tiimi pealik. Meredith oli oma laia kogu, musta nurgelise näo ja asjaliku ilmega heidutav kuju.

Billi ta ei heidutanud – kaugel sellest. Talle meeldis mõelda, et neil on palju ühist. Nad olid mõlemad kogenud veteranid ja mõlemad olid kõike näinud.

Flores näitas mitut lähikaadrit ohvri haavadest. „Vasakpoolsed haavad tekitati alguses,“ ütles ta. „Parem­ poolsed on hilisemad, osad tekitatud mõni tund või minut *

Behavioural Analysis Unit (BAU) – ingl k käitumisanalüüsi üksus 17

enne paelaga kägistamist. Tundub, et kurjategija muutus umbes nädala jooksul, mil ohver tema võimuses oli, aina agressiivsemaks. Käeluu murdmine võis olla viimane asi, mida ta tegi, kui naine veel elus oli.“ „Haavad tunduvad olevat ühe kurjategija tehtud,“ märkis Meredith. „Arvestades agressiivsuse kasvu, on arvatavasti tegemist mehega. Mis sul veel on?“ „Kerge juuksetüüka järgi peanahal arvame, et pea aeti paljaks kaks päeva enne tapmist,“ jätkas Flores. „Parukas oli õmmeldud kokku teiste parukate tükkidest, kõik odavad.

Kontaktläätsed on arvatavasti netist tellitud. Ja üks asi veel,“ ütles ta, vaadates kõhklevalt ringi. „Ta määris ohvri vase­ liiniga kokku.“ Bill tundis, kuidas pinge ruumis kasvas. „Vaseliiniga?“ küsis ta.

Flores noogutas. „Miks?“ küsis Spelbren.

Flores kehitas õlgu. „See on teie ülesanne,“ vastas ta.

Bill mõtles kahele turistile, kellega ta oli eile vestelnud.

Neist polnud mingit abi, sest nad olid morbiidsest uudis­ himust haaratud ja samas nähtust paanikas. Nad olid kibelenud tagasi koju Arlingtoni ja polnud põhjust neid ka kinni hoida. Kõik vabad korrakaitsjad olid nendega vestelnud. Ja neile oli öeldud, et nad nähtut kellelegi ei mainiks.

Meredith hingas välja ja toetas peopesad lauale. „Tubli tööd, Flores,“ ütles ta.

Flores paistis kiidusõnade üle tänulik olevat – ja ka natuke üllatunud. Brent Meredith ei teinud niisama komplimente.

18

„Agent Jeffreys.“ Meredith pöördus Billi poole. „Rääkige meile, kuidas see on seotud teie vana juhtumiga.“ Bill tõmbas sügavalt hinge ja nõjatus tooli seljatoele. „Natuke rohkem kui pool aastat tagasi leiti 16. detsembril Daggetti lähistelt talumaadelt Eileen Rogersi surnukeha,“ alustas ta. „Mind kutsuti juurdluses osalema koos oma paari­ lise Riley Paige’iga. Ilm oli väga külm ja surnukeha kõvaks külmunud. Keeruline oli pakkuda, millal ta sinna jäeti, ja surma aega ei suudetudki kindlaks määrata. Flores, näita.“ Flores pöördus uuesti slaidide poole. Ekraan jagunes kaheks ja olemasolevate kõrvale tekkisid uued pildid. Kaks ohvrit olid nüüd kõrvuti. Bill ahmis õhku. See oli vapus­ tav. Peale selle, et üks surnukeha oli külmunud, olid ohvrid peaaegu täpselt samas seisukorras, haavad peaaegu ident­ sed. Mõlema naise silmad olid lahtiseks õmmeldud samal jõledal moel.

Bill ohkas, sest pildid tõid kõik taas meelde. Ehkki ta oli kaua korrakaitsjana töötanud, tegi iga ohvri nägemine ikka haiget. „Rogersi surnukeha leiti istuvana puu najalt,“ jätkas Bill, hääl sünge. „Mitte nii hoolega sätitud kui Mosbyst leitud ohver. Kontaktläätsi ega vaseliini polnud kasutatud, aga enamik muid üksikasju olid samad. Rogersi juuksed olid lühikeseks lõigatud, pead polnud paljaks aetud, aga parukas oli samasugune tükkidest kokku õmmeldud. Ta oli kägistatud roosa paelaga ja tema ees oli kunstroos.“ Bill pidas vahet. Ta ei tahtnud järgmist lauset öelda. „Paige ja mina ei suutnud juhtumit lahendada.“ Spelbren pöördus tema poole. „Milles asi oli?“ küsis ta.

19

„Milles asi polnud?“ vastas Bill tarbetult tõrjuvalt. „Me ei saanud mingit abi. Tunnistajaid polnud, ohvri pere­ kond ei osanud midagi kasulikku rääkida, Rogersil polnud vaenlasi, eksabikaasat ega vihast kallimat. Polnud mingit põhjust, miks tema sihtmärgiks valiti ja tapeti. Juhtum jäigi lahendamata.“ Bill vaikis. Pähe tulvasid sünged mõtted. „Lõpeta,“ ütles Meredith ebatavaliselt leebel häälel. „See pole sinu süü. Sa poleks saanud uut mõrva ära hoida.“ Bill oli lahkete sõnade eest tänulik, aga tundis kuratlikke südametunnistuse piinu. Miks ta ei suutnud seda varem lahendada? Miks Riley ei suutnud? Tema karjääris oli vähe selliseid hetki, kus ta oli omadega niisuguses tupikus.

Samal hetkel pirises Meredithi telefon ja boss vastas.

Esimene sõna oli: „Raisk.“ Ta kordas seda mitu korda. Ja siis: „Oled kindel, et see on tema?“ Vaikus. „Kas lunaraha nõuti?“ Ta tõusis ja väljus koosolekuruumist, jättes kolm ülejäänut hämmeldunult vaikides istuma. Mõne minuti pärast tuli ta tagasi. Ta tundus olevat vanemaks jäänud. „Härrased, me tegutseme nüüd kriisirežiimis,“ teatas ta. „Saime eilse ohvri isiku teada. Tema nimi oli Reba Frye.“ Bill ahmis õhku, nagu oleks hoobi makku saanud. Ta nägi, et ka Spelbren on šokis, ent Flores oli segaduses. „Kas ma peaksin teadma, kes see on?“ küsis ta. „Tema neiupõlvenimi oli Newbrough,“ selgitas Meredith. „Osariigi senaatori – arvatavasti ka järgmise kuberneri – Mitch Newbrough’ tütar.“ Flores hingas väljas. „Ma ei teadnud, et ta on kadunud,“ ütles Spelbren.

20

„Sellest ei teatatud ametlikult,“ vastas Meredith. „Tema isaga on juba ühendust võetud. Loomulikult arvab ta, et see on poliitiline, isiklik või mõlemat. Mis siis, et sama asi juhtus teise ohvriga pool aastat tagasi.“ Meredith vangutas pead. „Senaator käib meile tõsiselt peale,“ jätkas ta. „Varsti jõuab see ajakirjandusse ja siis on meil pasarahe kaelas. Ta hoolitseb selle eest, et me tegutseksime.“ Billi südame alt tõmbus õõnsaks. Talle ei meeldinud tunne, nagu oleks see asi tema jaoks liig, aga just nii ta hetkel tundis.

Tekkis sünge vaikus.

Viimaks Bill köhatas. „Me vajame abi,“ ütles ta.

Meredith pöördus tema poole ja Bill vaatas tema karmi pilguga silmadesse. Järsku tõmbus Meredithi nägu murest ja pahameelest krimpsu. Ta teadis ilmselgelt, mida Bill mõtleb. „Ta pole valmis,“ ütles Meredith, teades, et Bill kavatseb naise kaasata.

Bill ohkas. „Söör,“ lausus ta, „ta tunneb seda juhtumit kõige paremini.

Ja mitte keegi pole temast osavam.“ Pärast järjekordset pausi ütles Bill välja, mida ta tegelikult mõtles. „Ma ei usu, et me temata hakkama saame.“ Meredith toksis mõned korrad pastakaga paberipatakat, soovides ilmselgelt olla kusagil mujal. „See on viga,“ lausus ta. „Aga kui ta koost variseb, oled sina süüdi.“ Meredith hingas taas välja. „Helista talle.“