Kalade saladused

Sisukord

Saateks 7

Kui kaua ja kus on kalad elanud Maal? 9

Kalad ekstreemsetes keskkonnatingimustes  15

Kuidas kalad tajuvad maailma? 18

Kalad näevad isegi nurga taha 19 Haistmine on võtmetähtsusega 21

Kuidas kalad informatsiooni vahetavad? 23

Kas surnud kala lõhn peletab teised kalad eemale? 31

Kalad valivad toitu 33

Kui hästi kalad kuulevad? 39

Tumm nagu kala? 45

Kas kalad joovad vett? 49

Kui kiiresti kalad ujuvad? 51 Miks kala võtab siis, kui ta võtab? 56 Kui intelligentsed on kalad? 61

Kas kalad magavad? 67 Kas kala tunneb valu? 71

Ka kalu vaevab stress 75

Mida kalad talvel teevad? 80

Kuidas mõjutab kalu kuum suvi? 85

Salapärased, aga tugeva mõjujõuga kalad: hink ja vingerjas 89

Kalad, keda kardetakse 93

Nagu puudel, on ka kaladel aastarõngad 100

Läänemeri on reostunud. Kas ka kalad? 105

Plii ohtlikkusest kaladele ja veelindudele 113

Miks on Põhjala haug „elavhõbedapomm“? 117

Miks on kaladel vahel mudamaitse juures? 120

Kas süüa kala või mitte? 123

Kuidas kalad aitavad järvede seisundit parandada? 125

Saateks

See populaarteaduslik raamat tutvustab lugejale kalade maailma veidi ebatava lise nurga alt, pöörates tavapärasest rohkem tähelepanu nende käitumist juhti vatele meeltele ja kohastumustele, mis kalahuvilisele tavaliselt silma ei paista. Sellest ka raamatu nimi – „Kalade saladused“. Püüan avada kalade elu tagamaid, oskusi ja omadusi, mis aitavad kaladel toime tulla muutuvas keskkonnas, kus tuleb ette nii mõndagi ebasoovitavat ja kahjulikku, nagu vee reostus, hapnikupuudus ja muu selline. Igal inimesel on olemas suhe kaladega, olgu see siis seotud püügiharrastuse, toidukultuuri või lihtsalt huviga – needki vaatenurgad leiduvad selle raamatu juttudes. Enamikku raamatus kajastatud teemadest olen varem käsitlenud populaartea duslikes ajakirjades Kalale!, Kalale! Looduses, Kalastaja, Eesti Loodus ja Horisont, nüüd olen neid jutte täiendanud ja lisanud ka varem käsitlemata teemasid. Olen oma elu jooksul käinud kaladest rääkimas nii lasteaia- kui koolilastele, esinenud erinevatel koolitustel, seminaridel ja igat sorti muudel üritustel. Paljud siin käsit letavad teemad on olnud inspireeritud minu tähelepanelike kuulajate küsimus test ja arvamustest. Raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale alates keskmisest koolieast. Kuigi ma ei ole võtnud eesmärgiks koostada ülevaadet kõigist kalade füsioloogia teemadest ja kalaliikidest, leiab loodetavasti iga lugeja siit mõndagi huvitavat, mida ta varem ei teadnud. Kalade ladinakeelsed nimed on antud ainult teistest piirkondadest pärit kalade puhul ja meie kalade puhul seda ma vajalikuks ei pidanud.

Olen eriti tänulik oma abikaasale Leale, kes mind selle raamatu koostamisele ahvatles ja tekstid lugejale suupärasemaks muutis. Tänan südamest omaküla meest ja head kolleegi, kadunud Ervin Pihu, kes oma otsese eeskujuga ning oma suurepäraste kirjutiste ja sisukate vestlustega suunas mind populaarteaduslike kalajuttude kirjutamisele. Paljud teavad tema raamatuid „Matk kalariiki“ ja „Meie kalad olelusvõitluses“. Tänan paljusid oma matka-, reisi- ja ekspeditsioonikaaslasi, kellega mul on olnud õnn viibida kalavetel nii Eestis kui ka Amazonasel, Prantsuse

Guajaanas, Kamtšatkal, Tšuktšimaal, Lääne-Siberis, Briti Columbias, Montanas, Norras, Soomes, Leedus, Lätis ja mujal.

Aitäh, head kolleegid Lea Tuvikene, Priit Zingel, Maidu Silm ja Paul Teesalu, kes te lubasite mul ühiselt kirjutatud tekste osaliselt ka siin kasutada. Olen tänulik oma lastele, kes on olnud mulle alati heaks inspiratsiooniallikaks ja kellest on kas vanud tõsised ja teadlikud harrastuskalastajad.

Raamat on kirjutatud Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskuses. Raamatu valmimist toetas rahaliselt Eesti Maaülikool ja Eesti Teadusagentuur, erilised tänud projekti koordinaator Katrin Saartile.

Suur tänu Brita Maripuule, kes on andnud raamatu illustreerimiseks oma söe joonistusi kalauimede ja -soomuste makrovaadetest. Tänan südamest Eve Korki KIRJASTUS KARRUPist, toimetaja Tiiu Viirandit ja kujundaja Krista Saaret.

Kui kaua ja kus on kalad elanud Maal?

Esimesed kalad tekkisid maakerale umbes 530 miljonit aastat tagasi, Kambriumi geoloogilisel ajastul. Devoni ajastul, 420–360 miljonit aastat tagasi, hakkas kalalii kide mitmekesisus plahvatuslikult kasvama. Devonit kutsutakse ka „Kalade ajas tuks“, paraku enamik sellel ajal Maa veekogudes elanud kalaliike on tänaseks välja surnud – näiteks rüükalad.

Kaasajal on maailmas kalaliike teada juba üle 34 800 (FishBase andmetel) ja see on ligi pool kogu maailmas elavatest selgroogsete liikidest. Ühelt poolt on sel line suur kalaliikide arv tingitud sellest, et ligi 70% maakera pinnast on kaetud eri ilmeliste veekogudega, mis pakuvad väga mitmekesiseid elupaiku. Teisalt, kalad on evolutsiooniliselt väga vana elustikurühm, mis on andnud neile näiteks imeta jatega suure edumaa.

Ligi 95% tänapäeval elavatest kaladest on luukalad, ülejäänud 5% hulgas on enamik kõhrkalad – haid ja raid – ning väikese osa moodustavad sõõrsuud – sil mud ja pihklased.

Umbes 48% kõigist kalaliikidest elab magevees ja 52% merevees. Tühine osa on siirdekalu, kes elavad erinevatel eluetappidel kas mere- või magevees. Pidevalt leitakse juurde senitundmatuid kalaliike. Uusi mageveeliike leitakse üldiselt roh kem, seega arvatavasti läheb teadaolevate magevee kalaliikide arv lähitulevikus mereliikide omast mööda.

Kiiruimse rüükala (Cheirolepis) kivistis HilisDevonist. Autori foto.

Harilikku latimeeriat (Latimeria chalumnae) peeti väljasurnud kalaks. Kuid siis traaliti ta 1938. aastal välja Lõuna-Aafrika ranniku lähedalt merest. Autori foto.

Rio Negro ja Amazonase ühinemine. Autori foto.

Vee jaotus maakeral on väga ebaühtlane. 97% veest on ookeanide ja merede soolane vesi. Magevett on ainult 3% ja lõviosa sellest, 69%, on liustike ja Antark tika jääkilbi koosseisus. 30% mageveest moodustab põhjavesi, kus kalad elada ei saa. Seega, kaladele on kättesaadav ainult väike osa, alla 1% mageveest – järvede, jõgede ja märgalade vesi. Siit võib teha ka järelduse, et kui vaid pool kõigist kala liikidest elab merevees, siis, võrreldes kalade elupaikadega magevees on mere vesi elukeskkonnana liiga „üksluine“.

Kõige rohkem kalaliike elab troopikas, kus on aastaringselt soe vesi. Külmema kliimaga piirkondades on kalaliike vähem. Kõige väiksem kalaliikide arv on külma kliimaga alade mageveekogudes. Näiteks Eesti vetes (magevesi koos meie ranni kumerega) elab ligi 80 kalaliiki, aga maailma rikkaima kalapiirkonna, Amazonase jõgedes on tänapäeval neid teadaolevalt 5600, seejuures igal aastal kirjeldatakse seal paarkümmend uut liiki. Liigirikkad on ka Aafrika ja Kagu-Aasia suured jõed ja järved, näiteks Njassa ehk Malawi, Victoria ja Tanganjika järv ning Kongo jõgi Aaf rikas, samuti Mekongi jõgi Kagu-Aasias. Kõige põhjapoolsema levikuga magevee kala on arktika paalia (Salvelinus alpinus), kes on paljudes Alaska, Kanada Arktika, Islandi ja Gröönimaa järvedes ainus kalaliik.

Ühe järve või piirkonna kaladele võib suurt kurja teha ka üksainus võõrliik –kas teadlikult või kogemata mujalt veekogusse sattunud liik. Näiteks pärast Niiluse ahvena (Lates niloticus) asustamist Victoria järve 1954. aastal kadus sealt ligikaudu 200 kohalikku kirevahvena liiki 300-st. Seda peetakse 20. sajandi suurimaks selg roogsete väljasuremiseks, mille kohta on 2004. aastal vändatud dokumentaalfilm „Darwini õudusunenägu“.

Kuriili järv on koduks kahele kalaliigile, nerkale ja malmale (Salvelinus malma). Foto: Eve Kork.

Niiluse ahven. Foto: Gaiju Azuma. Arktika paalia ja nerkaparv. Foto: Jonny Armstrong.

Nagu kõik teisedki elusolendid, on ka kalad kohanenud eluks teatud tingimus tes. Näiteks lõhilastele sobib vesi, mis ei ole soojem kui 20 oC, karpkalalased aga tunnevad end hästi ka hoopis soojemas vees, kuni 30 oC juures. Enamik kalu on kohanenud elama vees, mis ei ole liiga happeline ega liiga aluseline (pH vahemik 6–9).* Vees ei tohiks olla liiga vähe lahustunud soolasid, aga ka mitte liiga palju. Mageveekaladele sobib keskkond, kus on soolasid vähem kui 5 promilli, aga ena mik meie rannikumere kalu tunneb end hästi kuni 10-promillise soolsusega vees.

Kalaliikide tundlikkus vee hapnikusisalduse suhtes on erinev. Lõhilastele on vaja vähemalt 5 milligrammi hapnikku liitri vee kohta, aga on kalaliike, näiteks haug ja särg, kes lühiajaliselt taluvad 1–2 mg O2/l või lausa täielikku hapnikupuu dust, nagu koger. Aktiivsetel kaladel on vaja rohkem hapnikku kui väheaktiivsetel. Soojemate kliimavööndite kaladel on sageli lisaks lõpustele võime mingi lisaelundi abil õhuhapnikku hingata. Näiteks mudahüpikud on võimelised hingama läbi naha, nad võivad viibida isegi rohkem aega veest väljas kui vees.

* Vee happelisust väljendatakse pH kaudu. See on vesinikioonide negatiivne kümnendlogaritm: kui pH on alla 7, siis on vees palju vesinikioone ja vesi on happeline, kui pH on üle 7, siis on vees vähe vesinikioone ja vesi on aluseline.

Islandi järv Frostastaðavatn. Mitmetes sealsetes järvedes elab ainult üks kalaliik – arktika paalia. Autori foto.

Anavilhanase arhipelaag Rio Negro alamjooksul. Autori foto.

Kalad ekstreemsetes keskkonnatingimustes

Enamikus parasvöötme veekogudest on elutingimused kaladele soodsad. Ka siin võib tulla ette hapnikupuudust või liiga kõrget veetemperatuuri, aga enamasti on need ajutised nähtused ja kalad saavad selliste eriolukordadega üldjuhul hak kama. Aga planeedil Maa leidub ka väga ekstreemseid veekogusid, kus ometi lei dub elu, sealhulgas just konkreetsetes veekogudes ja ainult neis kohastunud kalu.

Kuumavee kalad

Kui inimene endale 43-kraadise temperatuuriga vannivee teeb, siis tundub see juba liiga kuum olevat. Kuumaveeallikate läheduses elavad kalad on aga kohas tunud just nii soojas vees elama. Aafrikas Keenias asuvas Magadi järves, kus vee temperatuur on enamasti 38 oC ja ulatub kohati isegi kuni 43 oC, elab üksainuke kalaliik, Magadi tilaapia (Alcolapia graham). Sellisel kõrgel temperatuuril on vees ka vähe hapnikku, sest gaasid lahustuvad ju soojas vees märksa halvemini kui külmas. Hapnikupuudusest üle saamiseks on Magadi tilaapia kohastunud tulema veepinnale, et vee ja õhu segu üle lõpuste pumbates paremini hapnikku kätte saada. Sellist kalade käitumist nimetatakse pinnahingamiseks, meie piirkonna kaladest valdavad seda kunsti näiteks haug ja linask.

Vähe sellest, Magadi järv on ka väga aluselise veega (pH ligi 10), millist enamik kalaliike ei talu. Põhjus, miks kalad väga aluselist vett ei talu, on seotud nende

Magadi tilaapiad. Foto: Wikipedia.

ainevahetusega. Nimelt enamikul kalaliikidel tekib kehas valkude lagunemise jääkainena ammoniaak, mida nad eritavad otse läbi lõpuste vette. Et see protsess oleks võimalik, ei tohi pH väga kõrge olla. Vastasel juhul hakkab see toksiline aine kalasse kuhjuma ja mürgitab ta. Magadi tilaapiatel on selleks jääkaineks aga hoopis uurea ehk kusiaine – sama, mis inimesel. Uurea ei ole nii mürgine kui ammo niaak ja kalad saavad seda ka kõrge pH juures välja eritada.

Kalad, kes ei külmu

Kõige madalamaid temperatuure taluvad kalad, näiteks jääkalad elavad Antark tikas. Kuna vesi on seal soolane, siis ei külmu see veel mõne miinuskraadi juureski ära. Sellisteski tingimustes suudavad kalad terve elu elada. Neil on veres

Jääkala. Foto: J. Gutt and W. Dimmler AWI/MARUM.

Magadi järv Keenias. Foto: Lolita Hills. Wikipedia.

Kaugida unimudil. Autori foto.

spetsiaalsed valgud, nn antifriisid, mis ei lase veres jääkristalle tekkida. Ka ühe meie tulnukliigi, kaugida unimudila (Perccottus glenii) veres on külmumisvastane antifriis ja see teeb ta väga vastupidavaks talvel põhjani ära külmuvates veekogudes –mis on selle liigi suur eelis kohalike kalaliikide ees. Happelist vett taluvad hästi mitmed Lõuna-Ameerika kalad, kes elavad jõge des, mis saavad oma happelise vee vihmametsadest. Näiteks Amazonase suurima lisajõe Rio Negro pH on alla 5,5. Meie kaladest tunneb ennast happelises vees kõige paremini ahven, kes ainukese siinse liigina suudab elada happelise veega (pH 5) rabalaugastes.

Liiga soolane või liiga mage

Kindlasti on paljud meist mõnikord mõelnud sellele, kui soolases või kui magedas vees saavad kalad elada. USA rannajärvedes ja rannikumeres elab kala nimega triibuline fundulus (Fundulus heteroclitus), kes kannatab ookeaniveest peaaegu neli korda soolasemat, nimelt 138-promillist vett (13,8 g/l). Tore fakt on see, et selle kalaliigi kaks esindajat olid esimesed „astronautkalad“, kes tegid 1973. aas tal kaasa reisi kosmoseraketi Skylab 3 par dal. Surnumeres, mis on tuntud oma väga soolase vee poolest (340 promilli), kalad elada ei suuda. Seal ei saa elada ka ükski teine loom. Ainult teatud bakterid on või melised sellise soolsusega kohastuma. Teadupärast on Surnumere vee soolasisal dus nii suur, et inimene püsib seal raskus teta veepinnal.

Triibuline fundulus. Foto: USGS/Nonindigenous Aquatic Species Database.

Elu kõrgel

Kõrgmäestike järvedes elavad kalad kõrguses üle 4000 m merepinnast ja nende elu ei tee raskeks mitte kõrgus ja sellega seoses ka väike hapniku hulk, vaid hoo piski nende järvede liiga „destilleeritud“, üliväikese soolsusega vesi. Nimelt on kalade organismil vaja veest omandada elutähtsaid ioone nagu kaalium, naatrium ja kaltsium. Liustikuvees aga kipub neid ioone nappima, eriti sageli on puudu just kaltsiumist.