Teine peatükk
Kui Horst juhatas nad mööda paralleelsetest kaevekraavidest ja malelauana veetud valgest nöörist, mis töötsoone tähistas, avaldas Bunole taas muljet meeskonna hoolas pühendumus. Arheoloogid pühkisid parajasti peente pintslitega võimalikelt muististelt mulda ja ajasid iga peotäit pinnast läbi sõela ning tõstsid nende möödudes vaevalt pilku. Mõni oli nii sügaval kaevandis, et Bruno pidi end ta nägemiseks lähemale küünitama ja provotseeris teda üles vaatama, kui kehaga niigi vähest päikesevalgust varjas. Ta kuulis kedagi „Bruno!“ hõikamas ja nägi ilusat heledapäist ja saledat tütarlast üle kaeveaukude lähemale kalpsamas. „Dominique!“ hüüdis ta vastu, kui embas noorikut, keda oli maast madalast tundnud. Tüdruku isa Stéphane oli üks Bruno alalisi jahisemusid. Ta pidas mägedes väikest piimafarmi ja valmistas tomme d’Audrix’d – Bruno lemmikjuustu. Alates Bruno saabumisest St Denis’sse oli teda igal talvel kutsutud sinna siga tapma ning tema ja Dominique’i ülesandeks jäi alati soolikate loputamine lähima oja jääkülmas vees. Nüüd Grenoble’i üliõpilasena oli ta sõjakas, aga väga veenev roheliste partei liige. „Ma pidingi sind farmi vaatama tulema. Su paps kutsus mind pühapäeval lõunat sööma.“ „Kas oled siin laiba pärast?“ küsis ta ja võttis Brunol käe alt kinni. „Just. Vaatan ta parem üle, aga sinuga kohtume pühapäeval.“ „Ei, me kohtume juba täna õhtul muuseumis. Sa pead professori loengule tulema. Tal on suur teadaanne, aga me ei 21
MARTIN WALKER
tohi midagi öelda, andsime vaikimisvande. Pean nüüd minema mulda sõeluma.“ Dominique lippas minema ja jättis Bruno platsi üle vaatama. Ühe kaljueendi lähedal katkestas korrapärased kaevandid suur auk, mis oli vähemalt neli meetrit lai ja kolm meetrit sügav ning mille kummassegi külge olid toetatud redelid. Augu põhjas töötas kolm arheoloogi suure lapiku kivi kallal, mille pinnal olid huvitavad tassikujulised süvendid. Nad kasutasid nii peenikesi pintsleid, mis võinuks kuuluda portreemaalija tööriistakomplekti. Isegi sellelt kõrguselt nägi Bruno äsja nähtavale toodud luude pruuni siledust. Ta vaatas küsivalt Horstile otsa, eeldades, et see ongi skelett, mille pärast ta oli helistanud. Pintseldajad töö kohalt pilke ei tõstnud. Nende katkematu keskendumine tundus Brunole seda tähelepanuväärsem, et avastus, mis pani Horsti talle helistama, oli nii õõvastavat laadi. Vahest olid arheoloogid juba luude ja surmaga harjunud. „Vabandust, et hauas nii palju rahvast on, aga sinu laip on siinpool, põhilise platsi kõrval,“ sõnas Horst. Ta habe oli veidi valgem kui möödunud aastal, juuksed pisut hõredamad, ja ta kandis sama nahast küünarnukilappidega Inglise tviidpintsakut, mida Bruno mäletas eelmisest aastast ja paljudest enne seda. „Need luud seal on kolmelt surnukehalt ja üle kolmekümne tuhande aasta vanad. Sinu luustik on siinpool.“ Juhtides Bruno mööda väikesest vintsist ja harkjalale kinnitatud vinnasüsteemist, viis Horst Bruno pika kitsa kaeveaugu juurde, mis oli ehk kahe meetri sügavune. Selle kõrval seisid üks nägus tüdruk ja vanem punapäine naine, kes kandis rohelise-valgetriibulist meestesärki, ning jälgisid nende saabumist. Tüdruk, kelle läikivmustad juuksed olid omapärase teleri antenni moodi asjandusega lõtva krunni kinnitatud, toetas kätt turske pikajuukselise noormehe õlale. Tema põlvitas langetatud päi kaevandi kohal. Ta kõrval lebas väike kühvel. Punapäine 22
KALM NELJALE
naine naeratas viisakalt, kui Bruno lähemale jõudis. See oli üks neist delikaatsetest hetkedest, kui kaks prantslast kohtuvad: Bruno polnud kindel, kas tunneb naist piisavalt hästi, et teda põsele suudelda. „Bonjour, Clothilde,“ ütles Bruno ja otsustas käepigistusega piirduda. Clothilde oli Les Eyzie’s Esiajaloo Rahvusmuuseumi osakonnajuhataja. Ta haaras Bruno otsustavalt väljasirutatud käest ja tõmbas ta põsemusideks lähemale, justkui kuulutamaks, et mõni tühipaljas laip ei takista veel kommetest kinnipidamist. Prantsusmaa ühe silmapaistvaima arheoloogina oli Clothilde Horsti sõber ja kolleeg, ning kunagi olid nad paar olnud. Pudeli Saksa veini juures, mille Horst oli Brunole kingiks toonud, oli Horst talle kord südant puistanud, et kuigi afäär oli ammu läbi, on Clothilde tema eluarmastus. Bruno polnud selles „läbiolekus“ nii kindel, sest tal oli selge mälestus Horstist samas rohelisevalgetriibulises särgis, mida Clothilde praegu kandis. „Bruno, see noor daam on Kajte Hollandist. Ma loodan, et hääldasin nime õigesti,“ tutvustas Clothilde. Tüdruk naeratas jahedalt ja pakkus Brunole tervituseks kätt. Ta jättis enesekindla neiu mulje, hallid silmad laseritena Brunot hindamas. Kuigi ta kandis khakivärvi tööpükse ja teksariidest särki, mis oli välja kaevamistel osalevatele tudengitele vormiriideks, nägid need Kajte seljas kallid välja. Vahest seetõttu, kuidas ta neid kandis. „Ja see on Teddy Suurbritanniast. Tema leidiski laiba. Ta on arusaadavalt natuke endast väljas.“ „Millal surnukeha leiti?“ Bruno kiikas kaevandisse, kus silmas koljut, kaht abaluud ja midagi, mida pidas käeluudeks. Puusad ja jalad olid endiselt mulla all. Tundus, et luustik lebas väljasirutatult, nägu alaspidi. Kobeda mullaga olid segunenud riidetükid, võimalik et kunagisest nahktagist, ja surnu selga katsid kivid. Kolju küljes olid veel mõned juuksekarvad ja kaela kohal helkis kulda – ilmselt püha Kristoforuse medaljon, mida Horst oli maininud. Käe- ja randmeluud olid küll ühes tükis, kuid 23
MARTIN WALKER
väänatud laiba selja taha ja tuhmunudpunase elektrijuhtmega kokku seotud. Ühe käeluu ümber oli Šveitsi käekell Swatch. „Armas taevas,“ ütles Bruno. „Kui tal käed niimoodi olid, siis kas ta võidi elusalt matta?“ „See mõjuski mulle kõige rängemalt,“ tunnistas Clothilde. „Ma tean, et hakkan sellest hauast veel õudusunenägusid nägema, paljast mõttestki. Ilmselt on siin tegu mõrvaga.“ „Mõrv kuulub Police Nationale’i ja kohtuarstide pädevusse. Annan neile juhtunust teada ja nad paigaldavad kuriteopaiga ümber eralduslindi. Ja nad tahavad kindlasti teada, millal ja kuidas laip täpselt leiti.“ „Teddy leidis ta kohe pärast seda, kui me alustasime, seega mitte kuigi kaua pärast poolt kaheksat hommikul. Kindlasti enne kaheksat, sest siis helistasin juba sulle,“ rääkis Horst. „Bonjour, Teddy,“ ütles Bruno noormehele. „Kas te prantsuse keelt räägite?“ „Jah, aga mitte eriti hästi,“ vastas Teddy ebakindlalt. Ta tõstis pilgu ja Bruno nägi väga eresinist silmapaari ja esiletungivat, peaaegu turritavat lõuga. „Kutsusin kohe professori, kui ta leidsin.“ Teddyl oli väga madal hääl ja tugev aktsent, mida Bruno ei osanud kuhugi paigutada, sest inglase või sakslase kohta oli see liiga meloodiline. „Kas tavaliselt kaevataksegi üksi? Ma arvasin, et te töötate kambakesi,“ jätkas Bruno, meenutades eelmisi väljakaevamisi, mida ta oli külastanud. „Tõsi, aga Teddyl oli üks huvitav idee, mida ta tahtis uurida,“ vastas Horst. „Ta otsis jäätmehunnikut – latriini ja kohta, kuhu inimesed oma prügi viskasid – ja eeldas, et see pidi paiknema veevõtukohast võimalikult kaugel. See oleks loogiline, kui oja voolas kolmkümmend tuhat aastat tagasi samas sängis, kuigi selles ma kahtlen.“ „Me otsime alati jäätmehunnikud üles, sest luud ja seemned annavad tolleaegse toiduvaliku kohta palju infot,“ selgitas 24
KALM NELJALE
Clothilde. „Teddy on hoolas tööline, nii et lubasime tal oma ideed kontrollida. Ta kaevab seda šurfi juba kolm päeva.“ „Kutsun parem tohtri kohale. Surm võib ju silmanähtav olla, aga meil on surmatunnistust vaja.“ Bruno pööras eemale ja võttis vööpaunast telefoni, et helistada kliinikusse Fabiolale. See naine ei olnud talle ainult sõber, vaid teadis mõndagi ka kohtuekspertiisist. Kuni telefon kutsus, tõstis Bruno pilgu kõrgele kaljule, mis ähvardavalt platsi kohal kõrgus ja maa poole küünitas, moodustades eendi alla kitsa varjualuse. Metsaselt mäeküljelt voolas alla oja ja möödus varjualusest oma viieteistkümne meetri kauguselt. Oja taga oli salu ja siis järgmine kalju, aga see tõusis ilma eenditeta otse üles. Oja kulges umbkaudu sada meetrit piki rada, mille Horst oli oma nelikveolisega sisse sõitnud, enne kui jõudis kitsa kõrvalteeni, mis viis Les Eyzies’sse. Vaatamata varjualuse kitsusele ja kummagi kalju kõrgusele, asetses esiaja inimeste valitud elupaik nii, et siia paistis terve päev päike. Bruno mõtiskles sihitult, kui palju siinne maastik oli viimase kolmekümne tuhande aastaga muutunud ja kas selle platsi pind oli põlvkondade vaheldudes tõusnud, kui oja setteid kalju otsast alla kandis. Ta polnud veendunud, et Horstil oli jõesängi muutumise osas õigus, sest kaljudevaheline pilu näis loomuliku voolusängina. Kui Fabiola kõnele vastas, selgitas Bruno helistamise põhjust ja andis teisele täpsed juhised, kuidas plats üles leida. Siis läks ta tagasi Horsti ja Clothilde’i juurde. „Te mõlemad olete aastate jooksul paljusid väljakaevamisi näinud. On teil aimu, kui kaua see inimene võib surnud olla?“ Clothilde kehitas õlgu. „Me tegeleme väga ammu surnutega ja lagunemiskiirusest mul eriti aimu pole. Erinevad mullatüübid võivad protsessi kiirust mõjutada, aga ta pidi siin olema vähemalt kümme aastat ja mitte kauem kui 1983. aastast.“ „Miks sa nii ütled?“ 25
MARTIN WALKER
„Swatchi pärast.“ Ta kergitas oma uudset nutitelefoni ja saatis Brunole kavala ja elava naeratuse, mis tegi ta näo kümme aastat nooremaks ja pani Bruno mõistma, miks Horst teda armastas. „Ma vaatasin just internetist järele. Need kellad tulid turule alles 1983. aastal.“ „Aga see muld, mis surnukeha katab? Kas see nägi songitud välja?“ Horst raputas pead. „Samasugune nagu ülejäänud platsil: kõva, nagu poleks keegi seda pärast Peyrony väljakaevamisi puutunud.“ Bruno kergitas kulmu. „Keegi on siin varemgi kaevanud?“ „Denis Peyrony, ligi kaheksa-üheksakümmend aastat tagasi. Ta oli kohalik õpetaja, kellest sai Prantsuse arheoloogia isa,“ selgitas Clothilde. „Tema avastaski enne esimest maailmasõda mitmed põhilised leiukohad, nagu Les Combarelles’i ja Fontde-Gaume’i, ja rajas muuseumi, kus ma töötan. Ta koostas ka kataloogi kõigist teadaolevatest ja võimalikest leiukohtadest, kaasa arvatud see siin. Aga tal oli aega ainult põgusad eelkaevamised teha, ja kui ta midagi ei leidnud, siis läks edasi teise kohta. Mulle ja Horstile tundus, et see paik väärib uuesti külastamist.“ „Kas selleks oli mõni konkreetne põhjus?“ „Kogemusel põhinev kõhutunne,“ vastas Horst. „Pluss tõsiasi, et see paik ja asukoht on La Ferrassiega väga sarnased.“ Bruno kodule lähim kultuurimälestis La Ferrassie koobas oli mitte päris koobas, vaid järjekordne kitsas varjualune, mille moodustas etteküünitav kaljunukk. Aga lisaks oli see tuntud kui Neandertali inimeste kalmistu. Sinna oli umbkaudu 70 000 aastat tagasi maetud kaheksa surnukeha: mehed, naised, lapsed ja kaks loodet. Nende koljud ja luustikud olid millegi poolest olulised, aga Bruno ei mäletanud enam, mis see oli. Et mõlema paiga kohal rippus kaljueend ja lähedalt möödus oja, sai ta nende sarnasusest kohe aru. Bruno heitis kadeda pilgu Clothilde’i nutikale mobiilile ja mõtles, kui hõlbus oleks 26
KALM NELJALE
netist La Ferrassie kohta infot otsida, mitte kogu maad kontorisse sõita, et arvutit kasutada. Aga seda ta küll ette ei kujutanud, et linnapea nõustuks taolise vidina soetamiseks eelarvet kergendama. „Millal te siin kaevama hakkasite?“ tahtis Bruno teada. „Kümme päeva tagasi, kui tudengid siia jõudsid,“ ütles Horst. „Aga mäletad, et eelkaevamisi tegime siin ka eelmise hooaja lõpus, ja sellepärast tulimegi tagasi. Ilmselt läksid jutud liikvele, et me oleme midagi leidnud, sest tänavustele kaevamistele saime erakordselt palju sooviavaldusi.“ „Selles äris saladusi ei hoita,“ märkis Clothilde. „Piisab pisimast vihjest ja üle maakera lähevad kahinad lahti.“ „Kõlab intrigeerivalt.“ Bruno kaalus, kuidas esitada arukat küsimust, kui tal on nii vähe aimu, mida eksperdid üldse oluliseks peavad. „Eeldan, et need vanad luud seal augus on tähele panuväärne leid ja sellest on juba mõni aeg möödas, kui te viimati mõne matmispaiga leidsite. Te mainisite ka, et luud üle kolmekümne tuhande aasta vanad. Kas need kuulusid siis neandertallastele või kromanjoonlastele?“ Horst ja Clothilde vahetasid pilke. „Natuke vara on midagi kindlat väita,“ ütles Clothilde ettevaatlikult. „Ütleme täpsemalt, kui Horst muuseumis loengut peab.“ „Sina tuled ka, ma loodan,“ lisas Horst. „Jääb mulje, et olete midagi tähtsat leidnud,“ täheldas Bruno. „Aga ma olin nagunii tulemas. Muide, milleks see vints vajalik on?“ Ta osutas kolmjalale. „Tolle suure kivilahmaka kergitamiseks, mis augu põhjas on,“ vastas Horst. „Selle sisse on ka õnarused uuristatud nagu La Ferrassie omasse, kuigi too on nelikümmend tuhat aastat vanem.“ Bruno imetles, millise kergusega Horst kõiki neid arve meeles peab. „Muljetavaldav,“ ütles ta viisakalt. „Aga täna on mu põhihuvi uuel laibal.“ 27
MARTIN WALKER
„Me võime vist üsna kindlad olla, et meie arheoloogiaga pole see seotud,“ mainis Horst muigega. „Kui muidugi see välja arvata, et skeleti leidis üks meie kaevajatest.“ Teddy vinnas end jalgele ja kõrgus ühtäkki kogu seltskonna kohale. Ta peab oma kaks meetrit pikk olema, mõtles Bruno, ja õlad on ka vastavad. Hollandi tüdruk ulatus talle vaevalt rinnuni. Mehe nina oli kõver, ja arvestades tema imposantset kasvu, tärkas Brunos uudishimu. „Kas te ragbit mängite?“ Teddy naeratas esimest korda. „Muidugi. Ma kasvasin ju Walesis või Pays de Galles’is, nagu te seda kutsute. Me kõik mängime ragbit. Mina ka, nii koolis kui ka ülikoolis.“ „Gareth Edwards, Ieuan Evans,“ oskas Bruno nimetada kaht hiljutist Walesi ragbikangelast. Selles piirkonnas, Prantsuse ragbi sünnimaal, austati neid kaht mängijat peaaegu sama palju kui Walesis. Ja Walesi päritolu selgitas ka Teddy ebatavalist aktsenti. „Evansit olen väljakul näinud, aga Edwardsit ainult telekast. Kui tahate siin viibides mängida, siis võin teid klubisse trenni kutsuda.“ Teddy noogutas innukalt. „See oleks väga tore.“ Teel tuututas pasun ja Bruno suundus mööda rada sinnapoole, et Fabiolale teed näidata. Parkinud auto teele, et mitte riskida hüpliku sõiduga platsi äärde, ulatas ta Brunole arstikoti, enne kui teda kummalegi põsele suudles. „Tööpäev juba läbi?“ küsis Bruno, pannes tähele, et Fabiola kannab teksaseid ja kampsunit, mitte viisakat pükskostüümi, nagu talle kombeks. Fabiola raputas pead ja selgitas, et aitab täna kliiniku laokappe tühjendada ja hävitab tablette ja tinktuure, mis seisavad seal juba kümme aastat või rohkem. „Vaheldus kulub ära,“ ütles ta, „isegi kui selleks on laip. Seal kapis oli osa asju hallitanud. Kui need sinna pandi, käisin mina alles koolis ja unistasin baleriiniks saamisest.“ Bruno kergitas kulme. Seda polnud ta varem kuulnud. Ta tutvustas Fabiolat kaevandi ümber seisjatele ja märkas, kuidas 28
KALM NELJALE
esimese asjana tabasid nende pilgud pikka armi Fabiola põsel – jälge mägironimisõnnetusest – ja püüdsid seda siis hoolega vältida. Bruno oli juba harjunud ja Fabiola lihtsalt ignoreeris seda. Tema riietus ja olek andsid selgelt mõista, et tegemist on enesekindla ja atraktiivse naisega, kes teab oma väärtust. Fabiola kiikas šurfi põhjas lebava laiba poole. Ta võttis teksaspükste taskust väikese digikaamera ja pildistas matmispaika igast küljest. Siis silmitses ta kaevandi kummassegi otsa tahutud kitsaid astmeid. „Kas ma võin neile astuda, et lähemalt uurida?“ küsis ta. „Selleks me need tegime,“ vastas Horst. „Pidime osa mulda luudelt ära pühkima. Palun toetuge minu käele.“ Ta kallutas end ettepoole, et aidata Fabiolal ettevaatlikult hauda laskuda. Bruno asetas arstikohvri kaevandiservale. „Kas keegi arheoloogidest saaks siia tulla ja osa mullast eemaldada?“ hõikas Fabiola. „Tahaksin kolju põhjalikult läbi vaadata.“ „Vaata õige, kas leiad rahakoti või midagi muud, mis aitaks surnukeha tuvastada,“ palus Bruno. Viimase kümne aasta jooksul, mis ta St Denis’s elas, polnud Bruno kuulnud ühestki kadunud isikust ja arhiivis polnud ka lahendamata kadumisjuhtumeid. Horst astus alla hauda ja Teddy ulatas talle pintsli, kellu ja mulla jaoks kilekoti. Sellal kui Fabiola veel mõned fotod tegi, tõi Horst ettevaatlikult kolju ülaosa nähtavale. Ta ulatas pinnasega täidetud kilekoti Teddyle ja sai tühja asemele. Kui Horst hakkas veel mulda kõrvaldama, palus Fabiola tal vahet pidada ja ronis alla kaevandisse. Ta silmitses tähele panelikult kolju kuklapiirkonda, võttis siis pintsli ja puhastas sellega õrnalt koljut. „Ma olen üsna kindel, et see on kuuliauk,“ ütles ta ja vaatas üles Bruno poole. „Vähemalt ei maetud teda elusast peast, aga mõrv on see ikkagi.“ Bruno vajutas mobiilil oma sõbra ja Police Nationale’i kohaliku üksuse juhtivuurija JJ ehk Jean-Jacques Jalipeau 29
MARTIN WALKER
kiirvalimisklahvi. Kuni Bruno vastust ootas, nuputas ta parimat viisi, kuidas selgitada Horstile ja Clothilde’ile, et kuna nende kallis väljakaevamiste plats on kuriteopaik, siis milliseid nõudeid stipendium neile ka ei seaks, jääb see plats neile peagi seoses kohtuekspertiisiga suletuks. Äkki õnnestub tal JJ-d veenda, et väljakaevamistele lõdvendataks piiranguid, kuna tapmisjuhtum polnud just värskete killast. JJ telefon soovitas tal pärast piiksu sõnumi jätta. Bruno tegi seda ja vajutas siis nulli, et politsei keskjaamaga ühendust võtta. Ta kandis leiust ja Fabiola surmatunnistusest ette ning temal paluti omakorda sündmuspaik eraldada ja kinni pidada kõik võimalikud tunnistajad, kuni mõrvarühm kohale jõuab. Bruno küsis, kui kaua sellega läheb, ja sai vastuse, et vähemalt paar tundi. Ta lõpetas kõne ja helistas siis sandarmeeriasse seersant Jules’ile, et too saadaks vormikandja valvet pidama, kuna Brunot ennast ootasid mujal teised kohustused. „Mul on vaja kõigi väljakaevamistel osalevate tudengite nimesid ja ID-kaardi- või passinumbreid,“ ütles Bruno, teadmata, kas peaks pöörduma Horsti või Clothilde’i poole. Väljakaevamised olid Horsti korraldatud, aga ametlikult vastutab platsi eest Clothilde, asub see ju Prantsusmaa pinnal. „Kui saaksid minuga muuseumi kaasa tulla, siis mul on seal nimekiri olemas,“ pakkus Horst. „Ja ma ei leidnud rahakotti või muud taolist, aga ei tahtnud ka eriti leiukohta sonkida.“ Bruno raputas pead. „Kahjuks ei või keegi enne lahkuda, kui uurijad Périgueux’st siia jõuavad ja sündmuspaiga eest vastutuse üle võtavad. Selline on seadus. Isegi mina ei tohi enne ära minna, enne kui keegi sandarmitest mu välja vahetab.“ „Mis su meiliaadress on?“ küsis Clothilde ja toksis telefoni. Bruno luges selle ette. Clothilde toksis veel ja tõstis siis pilgu, näol seesama kaval muie. „Ma saatsin just kõigi kaheksateistkümne nimed, vanused, passinumbrid ja ülikoolid su ametlikule meiliaadressile. Kas võin nüüd minna?“ 30
KALM NELJALE
„Anna andeks, aga veel mitte. Ega sa ei tea, kas mõni tudeng on seotud loomaõiguslastega? Meil toimus siinkandis eile öösel järjekordne vandaalitsemine. Keegi kiskus jupi taluaeda maha ja laskis palju hanesid ja parte välja. Sinna jäeti lendlehed ka ja kuna su tudengid on siin võõrad, pean küsima, kus nad eile öösel viibisid.“ „Nad on samasugused üliõpilased nagu meie omal ajal ja annavad teineteisele kogu ööks alibi,“ ütles Clothilde ja nõksutas peaga Teddy ja Kajte suunas.