Autor: Liina Kolk
Illustratsioonid: Emili Kolk
Sisutoimetaja: Kerttu Soans
Keeletoimetaja: Maris Loos
Kujundaja: Risto Bakhoff
ISBN: 978-9916-9257-1-3
Kirjastaja: Jutupesa Tallinn, 2024
kasvaksid arukad inimesed.
Sel korral, kui õppisin esimest korda südamevalu kohta, käisin ma alles lasteaias. Ja samas lasteaias veidi nooremas rühmas käis ka mu parim sõber Kaie.
Elasime mõlemad ühes punases kolmekordses majas.
Meie kodu oli esimesel ja sõbra oma ülemisel, kolmandal korrusel. Kas tead, kui mõnus on see, kui sõber elab samas majas? Kui tuleb isu midagi öelda või mängida,
on vaja vaid trepist üles lipata või siis alla. Ja juba saabki kohtuda.
Meie olime Kaiega enamasti koos nagu sukk ja saabas. Tõsijutt, niimoodi öeldakse, kui tahetakse selgitada, kuidas inimesed on peaaegu kogu aeg üheskoos.
Sest et kui on külmem ilm, siis käib sukk saapa sisse ehk nad on omavahel väga lähestikku – vot sellepärast nii öeldaksegi.
Koos Kaiega mängisime me toa- ja õuemänge, käisime pargis jalutamas ja lilli korjamas, koristasime üksteise kodus mänguasju ja külmkappe ning tegime
kõike muud, mida ühed väikesed tüdrukud ikka teevad. Ükskord aga juhtus nii, et kui ma läksin Kaiet õue kutsuma, selgus, et ta oli juba mõni aeg tagasi trepist alla läinud. No mis siis ikka, lähen otsin
ta üles, mõtlesin mina. Kuna meie mängumaa oli enamasti sealsamas hoovis, kus mängisid
ka kõik teised me maja lapsed, läks päris
saanud tuttavaks ühe tüdrukuga, kes ka samas klassis
õppis, nii et vähemalt polnud kõik lapsed mulle võõrad. Muidugi oli minu jaoks uus ka klassijuhataja, kes tundus väga lah-
ke ja tore ning ütles juba esimesel
kohtumisel: „Minu juurde võid alati rääkima tulla, kui miski
sulle muret teeb.“
Muret mul esialgu ei olnud, oli ainult hirm, et kas
ma ikka leian oma klassi üles. Aga peagi sai klassi asukoht selgeks ja hingasin kergendatult – sellega oli asi korras. Õppimisega oli ka kõik kombes – väikses maakoolis olin harjunud igaks tunniks väga korralikult oma koolitööd ära tegema ja see mulle meeldis. Väheke
