Kauge lähedus

ISA

Peaaegu alati, kui Ruta oli püüdnud oma isale kaissu pugeda, tõusis viimane püsti, väites, et tal oli just vaja kuhugi minna või midagi muud teha. Enamus ta lapsepõlve mälestuspiltidest olidki üksikud klõpsud, mis kustusid sama äkki, kui tekkisid, kuid isa kiirustamisest tekkinud tõrjutuse tunnet mäletas Ruta juba viieselt ja väga hästi, sest see kordus päevast päeva. Võibolla algaski inim lapse mälestuste kinnistumine just selles vanuses ja isa oli varem olnud teistsugune, kuid toona oli see vaid lohutus mängukaaslastega jagamiseks, keda nende isad lasteaeda järele tulles aina sülle haarasid, kallistasid ja musitasid ning igasuguseid lõbusaid kiidusõnu laususid.

Ema sülle polnud Rutal asja olnud ja sinna poleks ta mahtunudki, sest see koht oli juba hõivatud. Samas ei tulnud tüdrukul mõttessegi millegi üle nuriseda, sest ema sõnul oli nende isa kõige parem ja hoolivam mees maail mas, sest teenis hästi ja ostis kõike, mida tema lapsed vaid soovisid. Just lapsed, sest Ruta kaks aastat vanemal vennal Ainil oli isa kiidusõnadest ning kaisutamisest savi: peaasi et ta lubas poisil autos olles juhi kõrvalistmel istuda. Ühte isa harjumust häbenes Ain siiski, nimelt ei meeldinud talle

õega ühise nimetaja, lapsed, kasutamine ja sellega oli ka Ruta nõus.

See kõik oli siiski olnud vaid minevik, ammu unustuse hõlma vajunud aeg ning poleks Rutale meenunudki, kui ta poleks ühel päeval saanud juba aastakümneid Austraalias elavalt vennalt sõnumit selle kohta, et nende isa oli surnud. Ain kirjutas oma sõnumis, et temaga olid võtnud ühendust täiesti võõrad inimesed, kellel oli mingi Läti piiriäärse jõe lähedal suvemaja. Nimelt olid nad suveks maale kolides leidnud, et nende ainus naaber Harri Ploom oli juba mõne kuu eest parematele jahimaadele läinud. Läks veel nädal, enne kui selgus, et sel mehel oli ka lähedasi, õigemini üks väidetavalt välismaal elav poeg, kelle need naabrid guu geldades üles olid leidnud.

Rutale ei tulnud see üllatusena, et teda sugulaste nimekirjas polnud, sest tema kandiski teist perekonnanime ja suhtles internetis vaid läbi oma töökeskkonna. Nende perekonnanimedega oli muidugi segadust, aga vaid siis, kui ka Ruta hakkas vennaga samas koolis käima.

Mis nende perekondlikku kooselu puudutas, siis kes tiski see vaid selle ajani, mil Ain põhikooli lõpetas ja kutsekooli astudes oma elu peale läks. Ruta valis paar aastat hiljem sama tee, aga sootuks vääramatumal põhjusel.

Tol ajal polnud ta mõelnud, miks isa nende juurest nii äkki ära läks. Aastaid hiljem ta ehk mõistis, et isa võis peale ema haigestumist ja poja kodust lahkumist jääda nii abituks, et hakkas jooma, kaotas töö ja unustas ka oma vanemlikud kohustused tütre ees. Ruta oli siis selles

vanuses, mil pettumused olid kerged tulema ning isa oligi esimene, kellega ta ei tahtnud enam mingit tegemist teha.

Alles kutsekooli lõpus kuulis ta tädilt, et isa oli koli nud tagasi oma vanematekoju, üksikusse metsatallu, mis asus kusagil Läti piiri ääres. Tädi arvates oli selle lahkumise põhjuseks ema haigus. Tema sõnul olidki mehed viletsad põetajad ja muutusid mõttetuiks, kui tundsid, et neist enam kellelgi kasu polnud. Mis Rutasse endasse puu tus, siis tema muredest säästjaks sai sama tädi, ema õde Ilme, kes kogu selle kolme aasta pikkuse põetamiskoleduste jada enda kanda võttis. Ilme-tädi oli see inimene, kes hoolis kõigist hätta sattunuist ja hoolitses oma õe eest kuni viimse hetkeni.

Ema matus oligi viimane kord, mil nad kõik kohtusid. Pärast seda suhtlesid Ruta ja Ain omavahel vaid läbi interneti, kuid mida isa sellest teadis – tühjagi! Tema elas oma maailmas ja muu teda ei huvitanud. Vähemalt oli ta ema matusel nõnda väitnud, öeldes, et oli oma töö ära teinud ning polnud enam kellelegi mitte midagi võlgu. Kuidas seda võlga mõista, sellele ei hakanud Ain ega Ruta oma aega raiskama, sest neil kummalgi oli oma elu, isal oma.

Ain kiirustas kohe peale ema matust lennukile, et Austraalia farmis leitud töökohal jätkata ja Rutal olid omad plaanid. Kuhu või kellega läks nende isa, seda teadis vaid tema ise.

VANAISA

Sel päeval tuli Ruta hilja töölt koju, sest tema oma loodud firma läks juulist kollektiivpuhkusele ja selleks ajaks pidid kõik planeeritud tööd lõpetatud olema. Isa surm ei tohtinud tema ettevõtte tegemisi segada, küll aga pidi ta arves tama võimalusega, et see lükkas mõne päeva võrra edasi tema enda puhkuseplaane.

Koju jõudes lootis ta kiirelt duši alt läbi käia, pilgu laste tubadesse heita ja siis tassikese tee kõrvale endale mõni võileib röstida ning oma postkasti tulnud erakirjad üle sirvida. Seven istus veel oma toas arvuti taga, aga Ida magas nagu nott, endal suu šokolaadine. Ruta meelest oli seegi normaalne, sest neil mõlemal oli ju koolivaheaeg ja siis võisid nad teha, mida tahtsid. Viimastel aastatel pidigi talle kui emale piisama oma laste nägemisest, sest nende endi arvates oli kallistuste ja muside jagamise aeg mööda läinud ja seda soovi tuli austada.

Mis puudutas laste isa Olegi, siis tema oli enamasti välislähetuses, nagu töönarkomaanide puhul ikka. Ruta oli terve elu selle nimel pingutanud, et kõik tema elus oleks normaalne ja nii oligi, sest tema oli oma elukorraldusega rahul. Mõne inimese puhul oli distants isegi parem, sest hoidis lähisuhte värskena ja nii võis iga taaskohtumise üle

ainult rõõmu tunda ning nende kodus ei läinud kunagi kismaks sellepärast, et keegi kellelegi pinda käis.

Kuidas aga suhtuda taaskohtumisse isaga, keda ta pol nud viimased kakskümmend viis aastat oma elust kordagi kohanud, kuid pidi nüüd vaatama minema, sest too oli ära surnud, sellest polnud Rutal mitte mingit visiooni. Samas polnud ka põhjust selle puudumise pärast muret tunda, sest Ainil oli taolistel puhkudel alati mingi plaan varnast võtta.

Saanud tee ja võileivad valmis, tahtis ta need kandikuga oma tuppa viia, et seal arvutilaua taha istuda, kuid pidi siis ümber mõtlema.

„Vau, just minu mõte!“ sõnas Seven kööki tulles ja haa ras emal kandiku käest, lisades: „Sa ju ei pahanda, kui ma need endale võtan? Mul jäi õhtusöök vahele ja vaid murdosa mängu viimase taseme lõpuni, siis lähen magama. Ausalt! Lubad, et sa ei pahanda ja teed endale uue, eks ju?“

„Kuidas ma saaksin, kui sa nii veenvalt palud,“ vastas Ruta ja naeratas oma pojale nagu alati ning oli juba hetke möödudes uue õhtusöögi tegemisega ametis. Milleks pahandada, sest see oli ju normaalne, et lapsed olid eelisjärjekorras, pealegi poisslapsed, sest nemad olid iseendale toidu valmistamisel kärsitud ja abi polnud neile kunagi liiast.

Jõudnud lõpuks oma magamistuppa, pani Ruta kan diku öökapile ning istus voodile, võttis telefoni ühte ning võileiva teise pihku, sest arvutilaua taha istumiseks oli ta juba liiga väsinud ja telefonist sai info isegi kiiremini kätte.

Esmalt või siis lõpuks huvitasidki teda Ainilt saadud sõnumid, sest antud ajahetkel olid need olulised ja neid oli laekunud ta postkasti üksjagu. See füüsiline kaugus nende vahel muutus aga Rutale üsna ruttu ärritavaks, sest vend teatas talle, et ei saa isa matuste korraldamise tarbeks ise Eestisse lennata, kuna aastaringse saagikoristusega sala tikasvatusfarmis oli hetkel ülearu palju tegemist ning tööjõuga probleeme, lisaks ta oli peremehele lubanud, et vastutab töökorralduse eest oma peaga ning seda ei saa nud ta pakule panna.

Palun ole nii kallis ja korralda see asi ise ära! Pealegi ei pea sa ju neid toimetusi omal käel läbi tegema. Usun, et ka Eestis on selle aja peale mingi normaalne matuseteenus välja arendatud. Kasuta seda. Ma kompenseerin sulle kõik ja usu mind – korraldan sulle ja lastele maailma parima puhkuse, kus iganes sa seda soovid. Nii kirjutas Ain oma viimases sõnumis.

Seda pakkumist võis võtta nii ja naa, sest Ruta oli oma puhkuse juba planeerinud, kuid samas oli sellega prob leeme, sest Seven ei tahtnud niisama kusagil sooja mere ääres molutada ja Ida meelest oli ta juba liiga vana selleks, et üldse koos perega puhata. Olegiga ei saanud nad aga puhkuse osas kunagi kokkuleppele, sest tema oli suu sakuurortide fänn ja veetis oma puhkuse enamasti suus kadel.

Minu meeliskoht on sinu kõrval ja aeg, kui saan mõne päevagi teie kõigiga koos veeta, oli Olegi sõnum vastuseks Ruta küsimusele pere puhkuse koha ja aja suhtes.

Mida ma nüüd teen, küsis Ruta endalt, suus viimast võileivatükki mäludes, ja uinus enne, kui jõudis oma küsi muse mõtteni. Hommik oli jälle selle võrra lihtsam, sest öökapilt oli jahtunud ja ülimalt kangeks tõmmanud tass teega kohe võtta ja kohvi polnud vajagi. See omakorda tähendas, et ta võis kohe arvutil kaane avada ja õhtul tege mata jäänud infopäringu ära teha.

Keigametsa, trükkis ta Google’i otsingusse ja sai het kega tuhandeid sarnaseid sõnu vastuseks, kuid mitte ühtegi täpset vastet. Proovinud veel teisigi võimalusi, sai Rutale selgeks, et sellist kohta Eestimaal polnud. Järg misena tuli talle mõttesse teine valik: helistamine. Kuid kellele, kui Rutal polnud telefoniraamatus enam ainsatki nimega numbrit sugulastelt, sest need, kellega ta oli omal ajal suhelnud, olid surnud. Lõpuks jäigi ainus võimalus, mida oli ka Ain kasutanud: nimelt need võhivõõrad naabrid, kes ta isa surnukeha olid avastanud.

„Olen Ruta. Kas ma räägin härra Annustega?“ küsis ta, kui üks tume mehehääl ta kõnele vastas.

„Sõltub, kes sa, Ruta, oled ja mida soovid,“ tuli kiire vastus ruumilise müra taustal.

„Mina … ma olen Harri Ploomi tütar …“ jõudis Ruta selgitada, kui sai kohe kuulda ka vastaja imestusest paka tavat hüüdu: „Nüüd siis tütar! Kas tal ei pidanud mitte poeg olema? Ja koguni Austraalias. Kuulge, tütar! See mees mädaneb enne päris ära, kui maamulda saab, ja kas teate, proua: mina pidin politseile helistama, et see perearsti kohale meelitaks ja laip lõpuks kuhugi külmikusse

viidaks. Teate ka, mis see mulle maksma läks? Ei! Aga seda, et mu lapsed keelduvad nüüd meie suvekoju tulemast, sest naabri juures kummitab ...“

Ruta ei saanudki sõna, sest sel mehel oli talle nii mõndagi öelda, kuid samas polnud tema kõnes mitte midagi informatiivset ning see mõjus hea suhtlemisoskusega Rutale väga nörritavalt. Ta polnud harjunud suhtlema ini mestega, kes tühja juttu ajades tast üle karjusid, ja lõpetas kõne.

Helistanud mõne minuti pärast uuesti samal numbril, vastas talle juba tuttav hääl, kuid pisut teise tonaalsusega. „Ma tahtsin isale Keigametsal peied korraldada, kuid mul pole selle koha koordinaate. Kas te saaksite need öelda?“ alustas Ruta ilma kõnekatkestust põhjendamata ja jätkas, enne kui vastust ootama jäi: „Ma saan aru, et olete ärritatud, aga oleme ikka täiskasvanud ja ajame selle asja korda.“

Vastust ei järgnenud, kuid Ruta kuulis, et liini teises otsas hingeldati, justkui midagi otsides ning lõpuks tulid ka koordinaadid ja küsimus: „Midagi veel?“

„Jah!“ sõnas Ruta kärmelt, lisades: „Milline maakond ja vald ning mis nimega külas see Keigametsa kinnistu asub?“

„Te olete siis ikka päris kauge lähedane, kui sedagi ei tea,“ vastas võõras, kuid andis need andmed, mida Ruta oli teada tahtnud, samas ei saanud jätta kogu loole oma soovi lisamata: „Minu nõu teile on, et tehke need asjad võimali kult ruttu ära, sest ma ei taha, et see matuseliste rongkäik terve suve läbi minu hoovi käiks, aga teist teed sinna pole.

Ja veel, kui teid huvitab, siis …“

„Tänan! Edasi saan ma juba ise hakkama,“ katkestas Ruta mehe jutu poolelt lauselt ja lõpetas kõne.

Kõik ülejäänu oli Rutale niigi selge. Tal tuli lihtsalt tegutsema hakata ja selleks ei pidanud võõralt nõu küsima. Samas ei olnud vaja ka kodus ega kontoris laua taga istuda, vaid neid asju sai aega kokku hoides ka lennult ajada.

„Onu Ain saatis sõnumi. Ta ei saa mu isa matustele tulla. Pean paar päeva ringi sõitma ja ise neid asju korral dama,“ lausus ta Sevenile, kes hilisele uinumisele vaatamata oli samuti varane ärkaja.

Poiss tegi peaga liigutuse, et oli sellest juba kuulnud, kuid küsis hoopis midagi muud: „Kas peaksin seni Ida järele valvama?“

„On see vajalik?“ küsis Ruta vastu.

„No on ju, kui sa mitmeks päevaks ära lähed,“ sõnas Seven ja selgitas: „Matused kestavad ju mitu päeva. Ühel mu sõbral läks koguni terve nädal, enne kui see asi ühele poole sai. Setumaal …“

„Kallis!“ katkestas ema oma poja jutu. „Ma ei sõida Setumaale. Sinu vanaisa elas oma vanematekodus ja see asub kusagil Viljandimaal.“

„Kusagil! Ja sa ei tea, kus täpselt?“ küsis Seven pilku oma telefoniekraanilt pööramata.

„Tean küll!“ vastas Ruta esimese hooga, kuid pidi siis selgitama vale sõnakasutust ning lisas: „Võibolla olin ma siis liiga väikene, et seda kohta täpsemalt mäletada.“

„Aga see tuleb sulle meelde, kui näed. On ju?“ jätkas Sevan. „Tead ju déjà-vu efektist: see toimib, kui näed päris

elus varem mällu salvestunud episoode oma varasemast või koguni eelmisest elust.“

„Võimalik. Seda on ette tulnud,“ mühatas Ruta ja oleks parema meelega jätkanud kodumajanduse teemadel, kuid Sevenil oli veel midagi küsida.

„Ja millal siis meie peaksime sinna kohale laekuma? Mis koht see oligi: ah jaa! Keigatsi küla, Keigametsa talu Viljandimaal.“

„Teie! Kas sa mõtled ennast ja Idat või? Teie ei pea, kui …“ vastas Ruta üllatunult.

„Tean! Kui meeitaha. Aga kui mina tahan? Ida vaevalt,“ jätkas Seven ja vaatas üle pika aja uurival pilgul emale otsa ning pööras siis oma telefoniekraani talle vaatamiseks, lisades: „Vaata, onu Ain saatis mulle sõnumi. Otsisin selle koha välja. See on täitsa Läti piiri ääres, Raudova jõe kaldal. Vanasti oli pool sellest talust teispool jõge, aga siis tõmmati piir sirgeks.“

Ruta vaatas esmalt hämmastunud pilgul oma pojale otsa ja alles siis ekraanile kuvatud kaarti, enne kui midagi öelda suutis.

„Ma ei teadnud, et see sind huvitab,“ oli see lause, mis lõpuks üle ta huulte venis.

„Just hakkas huvitama,“ sõnas Seven telefoni tagasi enda ette tõmmates ning lisas siis: „Ta oli ju minu vanaisa. Ainuke, keda ma oma elus kordagi näinud pole.“

Ruta istus veel hetke ja mõtles, kuidas edasi käituda.

„Olgu. Ma annan teada, kui asi nii kaugel on,“ sõnas ta justkui jutu jätkuks, sest tegelikult polnud tal õrna aimugi, mis edasi saama hakkab.

Kas tema oli ise midagi valesti teinud või olid lapsed valesti aru saanud, mõtles ta, aga kuna Sevenil rohkem küsimusi polnud, läks poiss oma tuppa ja selle järgi otsus tades võis arvata, et tegu oli hetke ajel tekkinud arvamuste vahetamisega.