Laupäeval ärkan kurguvaluga. Neelamine on vaevaline ja kogu keha karjub: „Edasi magada!“, aga ma rooman voodist välja, täna pean matemaatikat tegema, midagi pole parata. Ja kuna mul ei ole kõht tühi, istun kohe kirjutuslaua taha, alla kööki ei taha ma nagunii minna, ei taha kedagi näha, kellegagi rääkida. Ma tahan ainult oma arve, tahan, et kõik oleks loogiline ja see jube tööleht lõpuks ometi valmis saaks, maa kondlik voor ei oota. Probleem on ainult selles, et vae valt saan ma paberile vaadata, kui pea hakkab valutama ja arvud silme ees tantsima. Mõtlemine on neis oludes keeruline, eriti veel kui teised mõtted vahele trügivad, paljude häälte ja paljude küsimärkidega mõtted. Mõtted, millel pole loogikaga suurt pistmist, vaid mis ringiratast keerlevad ja iga ringiga aina sügavamale mu tuikavasse kolusse tungivad: tüdruk ja tema ema, see oli enne minu aega. Ma olen ikkagi su isa.
Meie juurest tema juurde.
Ja ma ei saa enam üldse millestki aru, ei matemaatikast ega millestki muust, kõik teeb ainult haiget.
Paremaks ei lähe ka siis, kui ma kuulen trepilt samme ja kohe seepeale ema pea ukse vahelt sisse pistab. Seejuures on see selline usaldusväärne emanägu, mis mind vaatab, sõbralik ja veidi mures, nagu teaks ta juba, et midagi on lahti.
„Sa oled juba üleval,“ ütleb ema. „Ma imestasingi … et sa eile nii varakult magama läksid! Miks sa siis alla hommikusöögile ei tule?“
Ma ei ütle, et olin küll varakult voodis, aga siis tundide kaupa ärkvel lamasin. Või et ma ei tea, kuidas mul oleks võimalik temaga laua ääres istuda. Ja isaga. Ja Josefinega. „Mu kurk valutab,“ ütlen ainult ja panen tähele, et mu hääl pisut käriseb.
Siis seisab ta juba minu kõrval, tõstab nimetissõrmega mu lõua üles ja vaatab mulle otsa. „Sa näed haige välja. Tee suu lahti!“ Ta pöörab laualambi mu näo poole ja valgustab mu kurku. Katsub siis mu otsaesist ja põski ja paneb lihtsalt mu kaustiku kinni. „Sa heidad nüüd ilusti uuesti pikali ja ma teen teed ja toon kraadiklaasi,“ ütleb ta lõpuks.
Ma tahan vaielda ega taha ka.
Tahan olla laua taga ja minna voodisse. Tahan kõike, ei taha midagi.
Lõpuks tõusen toolilt püsti. Läbi pea sööstab silmade poole tuim valu. Ettevaatlikult, et mitte lasta sel sama ägedalt tagasi tulla, tuigun voodini.
„Olid vist eile ikkagi liiga kaua väljas,“ pomiseb ema veel. Ja kaob toast.
Ma kiigun, mind kiigutatakse, keegi annab mulle hoogu. See on jälle kiik metsakohviku juures, aga ta on palju suurem, ja on suvi, mu jalad ulatuvad välja lühikestest pükstest. Nad ripuvad, jalad, otsivad rütmi, tahavad kiige rütmis siia-sinna kõlkuda, aga lähevad kogu aeg segamini.
„Ette ja taha,“ ütleb kiigutaja, kes on isa, ja „ette ja taha“ kõlab loogiliselt, nii et ma proovin uuesti.
„Ette,“ ütleb isa, ja mu jalad lähevad ette. „Ja taha,“ ütleb ta, ja nad lähevad taha.
„Sa saad hakkama!“ hüüab ema, kes on äkki seal, ja see on õige: ma saan hakkama.
Nii kiigun ma nagu segane, saan hakkama, saan täitsa üksi ette ja taha painutatud, isa ei pea enam lisaks lük kama, ja ma panen tähele, et ta ei teegi seda, pole võibolla kunagi teinud.
84
„Isa?“ küsin ebakindlalt ja pöördun üle õla vaatama.
Seal ei ole isa, ja raskusega rinnus mõistan, et ta pole seal kunagi olnud. Ma istun täiesti üksi kiigel ja äkki lähevad mu jalad sassi. Järgmisel hetkel ma kukun, selg ees, kukun ja kukun …
Ja ärkan üles.
Mu süda peksab, ma püüan silmi avada, aga miski surub mind, surub tagasi, kuigi ma ei taha, surub häma rasse ruumi.
Mul pole aimugi, mis maja see on, millest ma end leian, tuba on kitsas, lagi madal, aga mul on tunne, et seal taga on veel ruume ja need on ohtlikud.
End liigutamata vaatan toas ringi, õigupoolest näitab see ennast mulle ise oma vanamoodsa mööbliga – pits linikuga kummutiga, baldahhiinvoodiga, nikerdatud tooliga – mina aga seisan nagu kivikuju.
Siis saab mulle aga selgeks, et ma pean edasi minema, et miski mind ootab, midagi kurja, midagi eba sõbralikku. Muidugi ma ei taha, jääksin parema mee lega sellesse nukulikku tuppa, heidaksin parema mee lega baldahhiinvoodisse või istuksin toolile, aga niipea, kui ma teen tibatillukese liigutuse, veab see mind ukse juurde, sikutab see mind edasi. Tegelikult ei ole isegi ust, ainult avaus, kogu tuba ulatub kaugusse, muutub koridoriks, viib allamäge, põhja, seal varitseb see.
85
Püüan seisma jääda. Otsin võimalust vähemalt samme aeglustada, aga see ei õnnestu, ma liigun aina kiiremini, hakkan libisema, ei leia pidepunkti, kukun juba jälle, selle hirmsa, ohtliku suunas, ja kuulen siis üht häält.
„Malte!“ hüüab see, mu poolõe hääl, ja samal hetkel hoiab keegi mind kinni.
Seekord õnnestub mul silmad avada. Käsi lebab ikka veel raskelt mu õlal, sellal kui mu süda vastu madratsit taob. Keeran end ümber ja pilgutan silmi.
„Noh, mees,“ küsib Josefine, „palavikupainajad?“
„Vist jah,“ pomisen ma, ja kui mu südamelöögid lõpuks aeglasemaks jäävad, on taas kohal peakurgu liigesevalu kogu oma öökimaajavuses.
Josefine astub sammu mu voodist eemale. „Ma pean sulle edasi ütlema, et Kolja helistas. See tüüp, kes koos minuga väärtustes ja normides käib. Ma ei teadnud üldse, et ta sinu sõber on.“
„Kas ta helistas mulle või sulle?“ pigistan läbi oma kraapiva ja torkiva kurgu.
Ta vaatab mulle imelikult otsa. „Anja vastas ja tõi mulle telefoni. Ma oletan, et pärast seda, kui ta oli öel nud, et sa oled haige ja magad. Sa võiksid igatahes talle tagasi helistada, kui sul paremaks läheb.“
Vastan ainult „mhmh“. Ja mõtlen: oli sul alles õnne, Kolja, sa persevest, et ma magasin ja sa selle
asemel Josefinega rääkida said! Ja keeran ennast taas kõhuli. Kui ma järgmine kord ärkan, on mul janu ja ma ajan ennast istuli. Pole aimugi, mis kell on, väljas on juba pime, vastasmaja akendes põleb tuli, samas kui mu enda toas valitseb mustjashall hämarus. Panen ka öölambi põlema ja viskan pilgu seinakellale: kohe pool seitse.
Haaran kruusi järele ja joon ühe sõõmuga ära kül maks läinud salveitee. Mõrkjas jahedus voolab mu kur gust alla, tõuseb mu hõõguvasse pähe ja nii vastik, kui see maitse ka on, tahan ma veel.
Lisa leidub kirjutuslaual, kuhu ema mitme tunni eest kannu on jätnud. Nii et ma ronin voodist välja, ajan end kuidagi jalule ja kõnnin vetruvail jalgel sinna. Balansseerin kannuga öökapini, lükkan vaba käega lambi, kraadiklaasi ja pruuniks tõmbunud õuna lõikudega taldriku kõrvale. Alles seejärel, kui olen tee kruusi uuesti täis valanud, näen pabereid.
Need lebavad jalutsis. Terve virn, millele on kleebitud helekollane lipik.
„Noh, sa väike nuhk!“ seisab seal korratu käekirjaga kirjutatuna. „Enne kui sa jälle ülbelt mu arvutis ringi kooserdama tuled.“ Ja siis veel: „Tähelepanu! Kes loeb luuletusi, ei tohi olla argpüks.“
87
Mu jalad värisevad. Istun voodiservale, joon. Lasen silmadega veel korra sõnumist üle, hindan Josefine kraakjalgseid tähti, millest viimane kui üks kuidagi rae vukas välja näeb. Siis võtan paberid ja heidan voodisse.
Ma olen argpüks.
Ma ei taha ka rohkem lugeda, mitte pärast seda, mida ma eile lugesin.
Ma ei taha midagi kuulda ega midagi näha, kõige parema meelega magaksin, kui ainult unenägusid ei oleks.
Seega heidan uuesti voodisse ja hoian silmi lahti. Vahin hämarat valgust, mida toa lagi peegeldab, ja proovin mitte millelegi mõelda. Alles siis, kui ma trepil samme kuulen, lülitan öölambi välja ja panen silmad jälle kinni.
„Malte?“ sosistab ema hetk hiljem mu toa ukse vahelt sisse.
Ma ei vasta.
„Sa olid ju just üleval, mis?“
Ta tuleb lähemale, ma tunnen, kuidas ta minu kohale kummardub. Siis silitab ta mu põske.
Ma leban nii kangelt, kui vähegi suudan.
Ema ohkab. „Ma keetsin sulle mannaputru,“ ütleb ta tasakesi. Klobistab mu kõrval öökapil, puder õuna asemele, ma eeldan, ja läheb siis jälle ukse poole.
„Söö midagi,“ ütleb ta veel. „Ja võta ööseks üks paratsetamool. Võib-olla jõuad veel hambaid ka pesta.“ Siis ta läheb. Ainult õrn kaneeli, kirsi ja igivana emaduse lõhn jääb õhku hõljuma.