Mul on iseendaga kokkulepe, et täna hommikul ma ei mõtle rahast. Olen nagu teismeline, kes püüab mitte mõelda seksist. Aga minagi püüan mitte mõelda seksist. Ega Luke’ist. Ega surmast. Mis ühtlasi tähendab mitte mõtlemist emast, kes suri mullu talvel puhkusereisil. Nii palju on seda, millest ma ei tohi mõelda, et saaksin hommikuti kirjutada. Adam, mu majaperemees, vaatab pealt, kuidas ma tema koera jalutan. Kui tulen sissesõiduteed pidi tagasi, nõjatub ta oma Benzi najale, ülikond seljas ja kiiskavad kingad jalas. Arvatavasti tahab ta hommikuti hingepidet. Eks vist kõik taha. Ta naudib kontrasti iseenda ning taltsutamata lakaga ja dressides minu vahel. Kui olen koeraga lähemale jõudnud, nendib Adam: „Oled vara üleval.“ Ma olen alati vara üleval. „Sina samuti.“ „Saan punkt kell seitse kohtunikuga kohtuhoones kokku.“ Imetle mind. Imetle mind. Imetle kohtunikku ja kohtuhoonet ja punkt kell seitset. „Eks keegi pea sedagi tegema.“ Mulle ei meeldi Adamiga lähestikku olla. Ei usu, et ta seda tahakski. Lasen koeral end mõne sammu eemale tõmmata – orava poole, kes parajasti litsub end Adami suure maja kõrval aialippide vahelt läbi.
7
„Nõndaks,“ sõnab Adam, tahtmata mind liiga kaugele lasta. „Kuidas romaan edeneb?“ Ta rõhutab seda, nagu oleksin selle sõna ise välja mõelnud. Ta nõjatub endiselt autole, pöörab üksnes pead minu poole, justkui oleks oma poosiga nii rahul, et ei tahaks seda muuta. „Pole viga.“ Mu rinnus hakkavad mesilased nahistama. Mõni roomab käsivart pidi alla. Üksainus vestlus võib mul kogu hommiku ära rikkuda. „Peangi selle jälle käsile võtma. Lühike päev. Teen täna tööl topeltvahetuse.“ Tirin koera tagaverandale, haagin oheliku lahti, nügin ta uksest sisse ja kiirustan trepist jälle alla. „Mitu lehekülge sul nüüd valmis on?“ „Paarsada.“ Ma ei jää seisma. Olen juba poolel teel oma toa poole, mis asub Adami garaaži küljel. „Tead,“ ütleb Adam end autost eemale lükates, oodates mu täit tähelepanu. „Minu arust on lihtsalt erakordne, et sa arvad, et sul on midagi öelda.“ Istun kirjutuslaua taga ja vahin lauseid, mille kirjutasin enne koeraga jalutamist. Ma ei mäleta neid. Ma ei mäleta, et oleksin need kirja pannud. Olen nii väsinud. Heidan pilgu kellraadio rohelisele numbrinäidule. Vähem kui kolm tundi, enne kui pean lõunaseks vahetuseks riidesse panema. Adam käis kolledžis koos mu vanema venna Calebiga – tõttöelda arvan ma, et Caleb oli temasse tollal natuke armunud – ja seepärast andis toa mulle soodsalt üürile. Selle eest, et käin hommikuti tema koeraga jalutamas, jätab ta veel natuke alla. Varem oli mu tuba eelidandamiskuur, praegugi on siin tunda liivsavimulla ja kõdunevate lehtede lõhna. Ruumi jagub parajasti kaheinimesemadratsile, kirjutuslauale, toolile ja keedu8
plaadile; rösterahi on vannitoas. Panen kannu keeduplaadile tagasi, et teha veel üks tass musta teed. Ma ei kirjuta sellepärast, et arvan, et mul on midagi öelda. Kirjutan sellepärast, et kui ma ei kirjuta, tundub kõik veel hullem. Kell pool kümme tõusen toolilt, küürin valgelt kroogitud pluusilt liha- ja põldmarjaplekke, triigin pluusi kirjutuslaual kuivaks, riputan riidepuule ja punun riidepuu konksu seljakoti sanga sisse. Tõmban mustad tööpüksid jalga ja T-särgi selga, seon juuksed hobusesappa ja upitan seljakoti turjale. Veeretan jalgratta garaažist tagurpidi välja. See mahub hädavaevu ära, sest garaaž on tuubil täis Adami kolu: vanad lapsevankrid, kõrged toolid, lapse lamamistoolid, madratsid, kummutid, suusad, lumelauad, rannatoolid, tõrvikud, lauajalgpallimäng. Ülejäänud ruumi võtab enda alla Adami eksnaise punane minikaubik. Mullu Hawaiile kolides jättis ta selle maha koos kõige muuga peale laste. „Liiga hea auto sedasi ripakile jätmiseks,“ ütles koristaja seal kord voolikut otsides. Tema nimi on Oli, pärit on ta Trinidadist ning ta hoiab alles sellisegi tühja-tähja nagu pesupulbrikarbi plastkulbikesed, et need koju saata. See garaaž ajab Oli hulluks. Väntan mööda Carlton Streeti, lipsan Beaconil punase tule alt läbi ja võtan suuna Comm Ave’i* poole. Liiklusvool müriseb mööda. Libistan end sadulast maha ja ootan koos üha kasvava tudengisummaga rohelist tuld. Mõned imetlevad mu ratast. See on vana motika vurhvi ratas, mille ma leidsin mais ühelt Rhode Islandi prügimäelt. Kahe peale Luke’iga putitasime selle üles, panime uue korralikult õlitatud keti, pingutasime * Commonwealth Avenue 9
piduritrosse ja kangutasime roostetanud sadulaposti, kuni see kerkis üles, mulle sobivale kõrgusele. Käiguvahetussüsteem on paigaldatud põiklati sisse, mis tekitab tunde, et ratas on tegelikust võimsam, nagu peituks kuskil salamootor. Mulle meeldib, et see tundub nii mootorratta moodi oma tõstetud vertikaalse juhtraua, pika tepitud sadula ja kõrge painutatud varvaga, millele saan vabakäigul veeredes selga toetada. Lapsena mul sellist polnud, aga mu parimal sõbral oli, ja me vahetasime ühtelugu omavahel rattaid, ikka mitmeks päevaks korraga. Need BU* tudengid, nemad on liiga noored, et neil oleks lapsepõlves seesugune ratas olnud. On imelik, et ma ei kuulu enam kõige nooremate täiskasvanute hulka. Olen nüüd kolmekümne ühe aastane ja mu ema on surnud. Foorituli vahetub, ma upitan end jälle sadulasse, sõidan risti üle Comm Ave’i kuue sõidurea ning väntan üle BU silla Charlesi jõe Cambridge’i-poolsele küljele. Mõnikord saab mul võhm otsa enne, kui jõuan sillale. Mõnikord juhtub see sillal. Aga täna pole vigagi. Täna pean vastu. Veeren Memorial Drive’i veepoolsele kõnniteele. On suvehari ja jõgi näib väsinud. Piki kaldaid loksub kõrkjates vahune valge kobrutis. See sarnaneb valge plögaga, mis kogunes Paco ema suunurkadesse pärast pikka päeva vahetpidamatut köögis hädaldamist. Vähemalt ei ela ma enam seal. Isegi Adami eelidandamiskuur on parem kui too korter Barcelona lähedal. Ületan River Streeti ja Western Ave’i nurgal sõidutee, keeran betoonilt muldrajale, mis kulgeb piki jõeäärt. Minuga on kõik hästi. Minuga on endiselt kõik hästi, kuni näen laglesid. Nad on oma tavalises kohas jalakäijate silla jalami lähedal, neid on kakskümmend või ehk kolmkümmend, nad seegavad ringi, väänutavad kaela ja suskavad noka omaenda sulgedesse * Bostoni ülikool 10
või teiste sulestikku või vähestesse allesjäänud rohututtidesse. Nende häälitsused valjenevad minu lähenedes, mühatused ja pomin ja nördinud kaagatused. Nad on segamisega harjunud ja liiguvad ainult nii palju kui hädasti tarvis, et mitte mulle ette jääda, mõni teeskleb, nagu tahaks mu pahkluud näpistada, kui ma nende vahelt läbi väntan, mõni laseb pepusulgedel kodarate vahelt läbi sahiseda. Vaid hüsteerilised putkavad vette, kriisates, nagu kiputaks neile kallale. Ma armastan neid laglesid. Nad täidavad mu hinge kindlustundega, aitavad mul uskuda, et kõik saab jälle korda, et ma elan selle aja üle, nagu olen elanud teisigi aegu, et ääretu ja ähvardav tühjus mu ees on pelk viirastus, et elu on helgem ja vallatum, kui eeldan mina. Kohe tolle tunde kannul, tolle kahtluse, et kõik pole veel kadunud, tuleb tuhin emaga rääkida, talle rääkida, et täna on minuga kõik hästi, et ma tundsin midagi ligilähedast õnnele, et võib-olla olen ma ikka veel suuteline end õnnelikuna tundma. Ta tahaks seda teada. Ent ma ei suuda talle seda öelda. See on müür, mille vastu ma alati mürtsatan, kui on niisugune hea hommik nagu täna. Ema muretseb mu pärast, kuid ma ei saa talle öeldud, et minuga on kõik hästi. Lagledele ei lähe korda, et ma jälle nutan. Nad on sellega harjunud. Nad kägisevad ja kisavad ja summutavad niiviisi minu häälitsused. Liginev jooksja põikab rajalt kõrvale, adudes, et ma ei märkagi teda. Sedamööda, kuidas ma lähenen suurele paadimajale, jääb lagleparv hõredamaks. Larz Andersoni silla juures keeran paremale, sõidan piki JFK-d Harvard Square’i poole. See on omamoodi puhastus, see rattasõit, ja mõneks tunniks sellest mulle tavaliselt jätkub.
11