KÕNELUSED TIIGRIGA ja teisi jutte
259
Printsess Niina ja Tiiger
Oli kord printsess nimega Niina, kes elas lossis, mille ümber oli päikesepaisteline aed ja mis asus Nepalis ühe mäe lõunapoolsel nõlval.
Mäe tipus oli puha lumi ja jää ja paljad kaljud, aga allpool kasvasid tihedad džunglipuud, mille lehestikus lendlesid varb lased ja papagoid ja liblikad, ning terve päeva paistis seal päike. Kevadel, kui kirsipuud õitsesid, istus printsess Niina ühtelugu aias ning kammis oma pikki musti juukseid. Sealsamas kõrval murul lebas siruli printsessi sõber, ematiiger Barcha –kollakaspruun ja must, väikeste kõrvade ning pika triibulise sabaga. Ja kui Barcha haigutas, olid näha tema roosad igemed ning suured valged teravad hambad.
14
Ühel hommikul ütles printsess: „Barcha, sa oled väga-väga ilus, ja et täna on sinu sünnipäev, siis siin on sulle kingitus.“
Printsess laotas maha ilusa punase salli, millele oli tikitud väikestest rohutirtsudest muster.
„Selle peal võid sa lamada, Barcha, sel ajal kui ma sind silitan või vaatan, kuidas varblased kirsipuude vahel lendlevad ja rohu tirtsud murul hüppavad,“ lõpetas ta.
Õhtul voodis võis printsess Niina kuulda, kuidas Barcha pehmelt astudes lossiaias ringi kõndis, ja kui ta aknast välja vaatas, nägi ta kuuvalgel tiigrit üksisilmi üle aiamüüri džungli poole vahtivat. Siis aga näis tiiger justkui varjudega ühte sulavat ja printsess Niina teadis, et Barcha oli läinud külla suurele isatiigrile, kes üksinda kuskil mäenõlval ringi uitas.
Varahommikul ärgates teadis printsess silmi avamatagi, et Barcha on tagasi ning magab punase salli peal, mis oli väljas akna all murule laotatud.
Mõni aeg hiljem sündis tiigripoju ning Barcha lubas sellel ka punase salli peal istuda, murul ringi joosta ja oma pika sabaga mängida.
15
Tiigripojule pandi nimeks Ahchoo ning ta aina kasvas ja kasvas. Kui ta üheaastaseks sai, kinkis printsess Niina talle sünnipäevaks kollase päevavarju.
Printsess küpsetas talle ka tordi ja pani selle peale ühe küünla. Igaüks sai tordist tükikese ning raasukesi jätkus kõigile varblastelegi. Ja kõik soovisid Ahchoole sünnipäevaks palju, palju õnne.
Aga mäeharjal, mitte just kaugel, elas õel tuul. Terve päeva ulus see kaljulõhedes ja lumiste kivirahnude vahel.
16
Ühel hommikul puhus tuul kõvemini kui kunagi varem, ja kui ta alla lossiaia poole vaatas, mis paistis keset džunglit nagu kalliskivi, nägi ta kollast päevavarju ning väikest tiigrit, kes mängis varblaste ja rohutirtsudega.
Õel tuul urises ja vingus. Ta sööstis mäest alla ja puhus kollase päevavarju, millest Ahchoo kõvasti kinni hoidis, kõrgele õhku.
„Ha-ha-haa, väike tiiger, nüüd oled sa mul käes!“ mühistas tuul ning aina puhus ja puhus vaest tiigrilapsukest üle mägede ja kõrbete, üle merede ja metsade, kuni too jõudis külmale maale, kus isegi meri oli külmunud. Seal, põhjapoolusel, jättis tuul puhumise järele ning Ahchoo liugles oma päevavarjuga alla jää ja lume peale, otse jääkarude keskele.
17
po s t i mehe k i rj as tu s .e e
Ühel kaunil päeval kohtus autor Donald Bisset kõhna ja näljase tiigriga.
„Tere, Tiiger!“
„Urrrrrrrrrrrrrr!“
„See pole just eriti – viisakas. Ja miks sa nii kõhn oled?“
„Sellepärast, et mul pole midagi süüa olnud.“
„Heldeke! Toon sulle mõned kondid.“
„Kondid mulle ei maitse!“
„Ei maitse! Aga mina arvasin, et tiigritele maitsevad just ...“ „Minule maitsevad jutud. Need kosutavad mind.“
„Jutud?“
„Jaa. Ja luuletused ja kõnelused kõiksugu asjadest ka.“
Selgus, et eriti hästi maitsesid tiigrile muinasjutud. Nii ei jäänudki autoril muud üle, kui hakata tiigrile muinasjutte vestma. Tänu sellele, et ta need lood kirja pani ja pildidki juurde joonistas, saame meiegi neist rõõmu tunda.
258