Kodutalu

Oli hommik ja Ruben oli juba nädal aega voodis lamanud, muuks ei olnud tal jaksu. Hommikuvalgus oli eredam, kui ta silmad suutsid välja kannatada. Põrand oli külm nagu kõik muugi.

Bakterid tantsisklesid tema kopsudes, kõris, tema ajus ja silme ees. Ta teadis, et see ei saa enam kaua kesta. Ja tema jaoks oli see kergendus, sest kõik oli nii raske, ainuüksi voodist ülestuleku mõte oli talumatu. Ta teadis, et ei tõuse enam kunagi üles. Ta oli näinud inimesi suremas, inimesed olid surnud tema käte kaasabil. Ta teadis, et see on piinarikas, kuid mööduv, ja ta oskas igatseda seda rahu, mis saabub siis, kui kõik oli läbi.

Ruben silmitses lage. Need hallid lauad, suured praod, liistud, seinte pingupapp võisid jääda viimaseks paigaks, mida tema silmad seletasid. Tema pea oli mõtetest tühi, kõik jäi üha rahulikumaks. Ta tundis rinnus kloppimist, ta püüdis tõusta küünarnukkidele, ta ahmis seda vähest õhku, mis ei tahtnud tursunud kõrist kuidagi läbi tulla. Poisid magasid veel. Nad jäävad vaeslasteks, nende ema oli tema süles hinge heitnud täpselt aasta eest. Ta oli kandnud naise raskust sestpeale, kui kopsutiisikus oli ema põlvili surunud. Aga kuidas ta oma poegadele ka ei mõelnud, ei jaksanud ta enam soovida edasi elada, see haigus oli võtnud temalt viimasegi lootuse. Ta muretses üksnes selle pärast, et poisse oma köhahooga üles ei ajaks, ta muudkui köhis ja köhis, käed, mille ta surus vastu suud, värvusid punakasmustaks, talle tundus, et köhib oma kopsud välja, mõtles, et maailm muutub punaseks. Nii siis surraksegi.

Aga ei, veel mitte. Ka see köhahoog ei tapnud teda. Ruben hingas raskelt ja sügavalt ning pühkis kätelt punakasmusta lima 10

juba niigi musta lina sisse. Õhul õnnestus viimaks kõrist läbi pääseda ja ta sai taas natuke hingata. Ta püüdis end külili keerata, haaras voodiotsast kinni ja nägi pööramisega vaeva. Aga kuidas ta oma kõhetuid käsivarsi ka ei pingutanud, ei õnnestunud tal külje peale saada, ta loobus ja vajus madratsile. Tal oli vaja poega kutsuda, sest pidi pissima. Ööpott oli voodi all ja see tuli tühjaks kallata. Poeg Elof kandis tema eest hoolt. Nad olid Emmaga jõudnud saada kaks väikest poega. Kaks suurte mustjassiniste küsivate silmadega linalakka. Elof sai juba rohkem aru, Ivar oli alles neljane ja tal ei olnud surma olemasolust ilmselt aimugi.

Et kogu see pikk elu, mida ta oli elanud ja mis oli päris tema oma, kõigi oma võitluste ja surmadega, võitude ja paraadidega, armurõõmude ja lastega, elu ja algusega, võib aheneda kehaliigutusteks määrdunud voodis. Vaevaliseks hingamiseks. Ime seegi.

Ruben ei kuulnud pliidi ega ahju juurest mingit krabinat, järelikult ei olnud Elof veel üles tõusnud ega asunud tuld tegema. Mõistusega sai Ruben aru, et tuba on jääkülm, kuid palavik hoidis teda soojana. Ta võis veel oodata. Ta võis mitu tundi oodata, enne kui pidi poega kutsuma. Vahest tõuseb Elof varsti üles. Hommik võttis akna taga üha rohkem ilmet, valgus kerkis maapinnalt ülespoole. Ruben oli kogenud oma elus paljusid koite, nii väljas kui ka toas. Ta teadis, et ei peaks koidule mõtlema, aga see haaras ta oma võimusesse, justkui see oleks teda tollest hetkest peale vaenanud.

11

Tollest 15 aasta tagusest koidust peale, mil need mehed seisid rivis, kui Ruben hoonest väljus. Ta oli peaaegu terve öö valves olnud ja ainult korraks Näsilinna palee raamaturiiuli najal silma kinni lasknud. Mehed seisid seal, nende silmad olid kinni seotud, kuid ta kuulis nende nuttu, nad nutsid ja palusid, et neid ellu jäetaks. Midagi oli tõesti läinud väga valesti, kui tuli oma kaasmaalasi maha lasta. Relvituid kaasmaalasi. Ruben oli ennegi tulistanud, aga see oli midagi muud, ta oli koos teistega löönud Vene sõdureid Oravaisest ja Vaasast välja. Ta oli tulistanud mehi, kes olid teda ohustanud, mehi, kelle käes oli relv ja kes olid valmis teda tapma, aga tema oli neist ette jõudnud. Ta oli seisnud väga lähedal, kui ooberst Tamminen laskis Tampere tänaval mehe maha. Täiesti süütu mehe. Ruben oli jooksnud Tampere tänavatel, kuuseoks mütsi küljes, ta oli näinud, kuidas inimesi tulistatakse, ta oli ise neid tulistanud, kui nad sisenesid sellesse hoonesse. Relvastatud mehi.

Nendel seitsmel poisikeseohtu mehel, kes olid nende vangid Näsilinnas ja nüüd seal seisid, olid käed selja taha seotud. Vangistatud ja mahalaskmisele kuuluvaid mehi oli kapten Melini sõnul palju rohkem, see oli alles algus. Ruben hingas sügavalt sisse ja välja, püüdis täita kopse õhuga, et maha rahustada kloppivat südant ja soovi röögatada: „Ma ei taha.“ Kuid ta teadis, et siis kamandatakse temagi teiste kõrvale ritta, ta pidi sellega hakkama saama, ta pidi maha rahunema, ta oli sõdur, tegu oli Soome vabadusega. Need poisinolgid olid vaenlased. Aga kuidas said nad vaenlased olla? Tema, too vasakpoolne linalakk, kes nuttis ema taga. Mismoodi sai ta olla vaenlane, kes tuli maha 12

lasta? Rubeni põlved värisesid nii, et ta kartis, et see on läbi pükste kuulda, „kui ma vaid ära ei minestaks, kui ma ainult püksi ei teeks, kui ma ainult suudaksin sihtida“. Higi jooksis tema mütsi all, tungis talle silma, ta laseb mööda, muutub naeru­aluseks, kamandatakse mahalastavate ritta.

Ruben oigas voodis valjusti, püüdis mõelda millelegi muule, kuid see ei õnnestunud, kogu see sündmuste jada, kui see kord juba oli alanud, tuli läbi käia, päris lõpuni välja.

13

Ta silmitses oma kaaslasi, neid seitset, kes pidid laskma seitset. Õues olid pihlakad, mis kohe-kohe hakkasid lehte minema, ja kruus, mis krudises jalge all. Tema ümber näis kõik olevat täiesti tavaline, justkui seal ei juhtuks midagi. Need seitse meest seisid pruunil rohul, Rubeni jalad astusid edasi, ilma et ta oleks neid teadlikult liigutanud, oli aeg, ta oli kohal, ta raputas vargsi oma tugikätt selle lõdvestamiseks, et ta tabaks südamesse.

Ruben mõtles: „Mitte seda linalakka, armas jumal, mitte linalakka“, ja arvestas endamisi: ei, tema ei pea valgepäist tulistama. Vaid teist, tumedamate juustega, väikest kõhetut õnnetut.

Ruben vahtis maha, oma jalgu, oma püssi, oma käsi, maad, rohtu, kuhu kohe voolab veri, ta silmitses noore mehe jalgu, too oli paljajalu, ta oli kohale lohistatud, ta oli vastu punninud, tema jalad olid mustad, verised. „Jää vait, jää vait, hingepalvet lugeda on juba hilja!“ tahtnuks Ruben karjuda.

Kõlas käsklus ja Ruben pani padruni rauda, järgmise käskluse peale tõusis püss põse juurde ja jumalale tänu, vabin oli järele andnud, ta vaatas üksnes sihtpunkti, rinda, kuhu ta pidi laskma, püüdis endamisi mõelda, et see on vaid harjutus. Tema süda tagus metsikult, ta kuulis igat südamelööki, see tümpsus tema soontes, kõõlustes ja kelmetes, tahtis oma õõnest välja tungida.

Tema süda lõi, et ta vaigistaks teise südame.

14

Rubeni süda lõi nii, et tal oli valus, ta pidi rahustama seda kätega, kõike seda meenutades. Ta oli hakanud sellega ära harjuma. Inimeste mahalaskmisega. Ta oli läinud koos Meliniga Helsingisse, ta oli kohal, kui võitu tähistati. Ta oli võtnud kindral Mannerheimi käest vastu medali, oli arvanud, et ta tähendab midagi. Nüüd lamas ta siin. Kuskil tee peal oli ta külge saanud taudi, haiguse, mis nüüd rahustas tema tormilisi südamelööke.

Ta oli teinud kõik, et seda unustada, oli raiunud pihlakad maha.

Ta oli kaevanud isegi haua oma mälestustele, kohe lauda taha metsa. Ta oli kaevanud ja rassinud kividega, kuni haud oli piisavalt sügav. Ta oli laulnud psalmi. Ta oli matnud mälestused maa sisse ja üritanud elada Emma ja lastega oma elu. Naerda ja mäletada, et peale surma, hirmutunde ja roiskumise on elus veel muudki.

Mõelda sellele, kes saab üles tõusta ja akna juurde minna, või sellele, kes saab välja minna, istuda trepile ja süüdata sigareti.

Mõelda sellele, kellel ei ole vaja karta surma ega seda, mis võib oodata vastaspoolel. Mis siis, kui ta oleks kohanud neid kõiki seal, kõiki neid poisikesi, kelle ta oli tapnud? Ta ei olnud neid kokku lugenud.

Ruben hingas välja. Võib-olla ta ei peakski enam sisse hingama. Varjud taandusid toas, samal ajal tundis Ruben sisimas teatud kergendust, tema silme ette kerkisid mingid kogud, keda ta ei olnud kaua näinud. Või olid need inimesed? Tal hakkas võimatult palav, ta pidi teki pealt ära lükkama.

15

Elof ärkas võpatusega, kogu see õudus hakkas teda kohe rõhuma. Ta kikitas kõrvu, et kuulda kõike, mis majast kostab, need andsid talle teada, mida on vaja teha. Elof pööras pead, et kontrollida, kas Ivar on seal. Ivar ei olnud veel ärganud, ta nohises magades valjusti, Elofi meelest nohises Ivar lausa mühinal. Elof silmitses oma väikevenda, enne kui ta voodist välja ronis ja jääkülmale põrandale astus. Ivaril olid mustad käed ja juuksed sorakil. Seni oli kõik hästi, kui Ivar magas, öö oli möödunud kenasti, Ivar ei olnud alla pissinud. Öö oli möödunud rahulikult. Elof kuulis, et Ruben oli magamistoas ärganud, ta kuulis, kuidas tema köha, mis öösel oli olnud pisut rahulikum, oli taas ägenenud. Terves majas ei olnudki varsti enam muud kui see köha, Elof vihkas seda. Kuid täna köha rahustas Elofit ja ta kargas kiiresti tekkide vahelt välja.

Ta asus ruttu pliidi alla tuld tegema, et vett soojendada ja isale rukkijahuputru keeta. Ehk jaksab ta täna pisut süüa.

Aga siis kuulis ta Rubeni kähedat häält, Ruben kutsus teda. „Elof, tule siia,“ hüüdis hääl, ja Elof lükkas pliidiukse kinni ja lootis, et tuli hakkab põlema.

Elof avas isa toa ukse ja astus üliettevaatlikult üle kõrge lävepaku. Mis lõhn see on? Köha lõhnas, isa kehal ja voodiriietel oli lõhn ning siis oli veel midagi, mis lõhnas. Võib-olla oli see musta vere lõhn, lehk, mis Elofile vastu pahvatas, kui ta uksest sisse astus. „Kus Ivar on?“ küsis Ruben. „Too ta siia, ta peab tulema.“ Elof tõttas teise tuppa, kus seisis poiste voodi. Ta tõstis Ivari voodist välja. Ivar järgnes talle sõnagi lausumata, ta ei olnud 16

veel õieti ärganud, vaid kõndis poolunes, poisid läksid isa voodi juurde. „Poisid, tahan teile ühest asjast rääkida. Te olete minu pojad.

Pidage seda alati meeles.“ Ruben hingas hingeldades. „Nurgakapi otsas, kõige üleval, on rinnasuhkrutuutu.“ Rubeni jutt oli vaevaline, sõnad vormusid tema kõris vaevaliselt. Poisid kummardusid tema kohale, et kuulda, mida ta räägib. Elof ei saanud aru, millest Ruben räägib, ta ei olnud eales rinnasuhkrut maitsnud ega teadnud, mis see on. Ivar nõjatus raskelt Elofi õlale, too püüdis teda eemale lükata. „Kui ma ära suren, võite suhkru alla võtta ja ära süüa.“ Elof ei teadnud, mida öelda. Kas isa surebki ära? Kas ta tahtis öelda, et see juhtub üsna pea? Kas ta peaks tänama? Kas isa mõtles, et Elof ja Ivar peavad üksi edasi elama? Elof ei suutnud midagi küsida, sõnad oleksid olnud täiesti mõttetud. Küll aga oli Elofil sisimas küsimusi, suisa lõhkemiseni küsimusi. Elof hõõrus kätega silmi. Tal oli nüüd vaja selgelt näha, mõelda ja öelda, mida vaja.

Ruben sulges silmad ja vajus tagasi asemele. „Kas soovid putru, isa?“ õnnestus Elofil küsimus välja mõelda, kuid ta ei saanud vastust. Ta nägi, et Rubenilt ei tasu rohkem midagi küsida.

Poisid taganesid toast välja. Midagi aru saamata oli Ivar üles ärganud. Ta puhkes nutma. „Ole tasa, väike räpakusti!“ nähvas Elof ja läks pliidi juurde uuesti tuld tegema. Vaikuse ja külma järgi otsustades teadis ta, et tuli ei olnud põlema läinud, ta pidi otsast peale hakkama. Ta avas pliidiukse ja puhus kogu jõust pilbastele. Tuhka lendas tema ümber ja Elof vandus endamisi „saatan, saatan, tulesaatan“. Elof oli nüüd kümnene ja teadis kõiki vandesõnu edaspidi ja tagurpidi.

Ivar oli istunud köögilaua alla, kass süles. Kass pakkus sooja ja lohutust.

17

„Ivar, sa pead potile minema!“ Elof põrnitses Ivarit. Ivar rääkis veel vähe, ja sellest, mis ta ütles, ei saanud peale Elofi keegi teine aru.

Ivar vaatas Elofit süüdlaslike silmadega ja Elof teadis, et juba on liiga hilja. Lauaalune kaltsuvaip, mille ema oli viimasena kudunud ja valmis saanud, oli imanud endasse veel mõne detsi­ liitri Ivari pissi. „Kuule, räpakusti! Koopast tuleb lõvi ja sööb su ära!“ Elof oleks pidanud Ivarile veel kõvemini peale käratama, võib-olla olnuks sellest abi.

18

Elof tõi ivarile ja endale viimased leivapalad. Leib oli sahvris, seal ei olnud järel midagi rohkemat kui leivanõu. Järgmisel päeval tuli tal minna Lisa-Greta juurde küsima, kas ta saaks neile veidi leiba küpsetada. Või halvemal juhul mõne naabri või tädi Beata juurde. Pooltädi juurde. Baat, nagu teda kutsuti, elas mõni maja edasi, tal oli mees, kellel oli suured käed, ja kolm väikest last. Ta oli Rubeni õdedest-vendadest ainuke, kes oli külas alles.

Ta ei vaadanud inimestele ja kõige vähem Elofile kunagi otsa. Ta ei saanud teisi aidata, seda oli ta Rubenile öelnud veel siis, kui too väljas käis. Baatil oli endalgi raske ots otsaga kokku tulla.

Elofile oli vastumeelt abi paluda, aga ta pidi seda tegema, sest muidu sureb Ivar nälga. Ja tema ise ka muidugi. Ja isa. Kuid isa ei söönud peaaegu midagi, ei olnud juba mitu nädalat leiba suu sisse võtnud. Elof otsustas Lisa-Greta kasuks.

Lisa-Greta elas koos vend Kõbi-Hannesega väikeses tares, Rubeni ja poistega sama, Westerbacki talu maadel. Nad olid Rubeni vanad sugulased, tema tädi ja onu. Lisa-Greta ja Kõbi-Hannesega oli raske jutule saada, nende kuulmine oli vilets ja nad tülitsesid sageli.

Lisa-Greta oli vahel käinud ise poistele leiba toomas, kuid sellest oli juba tükk aega möödas. Elof teadis, et Lisa-Greta ei olnud enam päris tema ise. Ta oli viimasel ajal muutunud imelikuks, tema vasak käsi ei kuulanud sõna ja ta rääkis imelikku juttu. Ta oli takerdunud oma Helsingi-aega ja sellesse, mis oli tema töökaaslasega juhtunud. See oli kõige hullem asi, mida ta oli elus näinud, rääkis ta ikka ja jälle. Hullem kui siis, mil Bobrikov maha lasti ja venelased said nii vihaseks, et kappasid 19

hobustega toomkiriku trepist üles. Hullem sellestki, kui ta oli rännanud töö otsingul Helsingisse ja maganud öösiti küünides. „Veri on kõige hullem,“ ütles Lisa-Greta. „Veri, et ühes inimeses võib nii palju verd olla.“ Kõbi-Hannes oli enamasti pahuras tujus ja tahtis olla omaette. Ükskõik kuhu ta ka ei läinud, võttis ikka püssi ühes. Ta ei olnud aastaid Lisa-Gretaga kõnelnud, ainult siis reageeris, kui naine oli teda ärritanud või vihastanud. Siis võis ta heita naise pihta piibli või mõne tööriista, kuid tabada õnnestus tal üsna harva.

Elof lõikas leivatüki kaheks, püüdis jagada need võrdseteks osadeks. Ivar võttis suurema poole, tal oli suur nälg. Elof mälus oma tükki aeglaselt, nii et sellest sai suus suur nätske plönn. „Mamma,“ mõtles Elof, kui leivapala tema suus kasvas. „Mamma.“ Kuidas ta ka ei püüdnud, õnnestus tal meenutada üksnes viimast päeva ja ema tuhmunud silmi. Kuidas ema oli kukkunud köögipõrandale kõige keskele. Aga ta tahtis mäletada, ta pidi mäletama. Ta mõtles peaaegu iga päev sellele, mida ta mäletas, et mitte ära unustada. Ema juustele, tema sammudele põrandal, sellele, kuidas ta oli Ivarit süles hoidnud. Sellele, kuidas ema oli naernud tema üle, kui ta näitas, et oskab lennata.

Ema punastele põskedele, kui ta oli katusele roninud. Emmamamma. Räägiti, et tal oli olnud suhkruhaigus. Sellest oli nüüd peaaegu aasta möödas. Sestpeale olid nad elanud kolmekesi: isa, Elof ja väike Ivar. Elofil oli äsja olnud kümnes sünnipäev.

See ei olnud kellelgi meeles. Elof sai veel palju aastaid oma ema meenutada.

20

Lisa-greta imes oma esihammast, mis tal veel alles oli. Selline halb harjumus oli tal. Ta imeb seda seni, kuni seegi ära tuleb, mõtles Elof. Ta seisis Lisa-Greta väikese tare uksel, ta mahtus vaevalt sisse, sest asju oli nõnda palju. Elofi ninaalune ja põsed olid kriimud ning kootud müts oli tõmmatud sügavale pähe.

Ninaalune tatt oli soolaka maitsega. Püksid olid korduvalt lapitud, peagi võisid need jalge ümbert tükkideks laguneda.

Lisa-Greta küpsetas kolde tule kohal kartulit, viimasel ajal oli see tema ainuke toit. Tal oli seljas pikk must seelik, hall pluus ja must narmassall. Talle ei maksnud liiga lähedale minna, sest tema suu lehkas vastikult. Tal ei olnud enam palju hambaid suus, aga ometi Elof aimas, missugune ta oli noorena olnud. Tal olid pikad valged juuksed, hommikuti keeras ta need krunni, eri krunnide tegemises oli ta osav. Ta oli ju teeninud Helsingis von Troilide juures. „Oli alles suur korter, sa oleksid pidanud seda nägema. Igas küljes aknad. See asus Aleksanterinkatul, peaaegu otse kiriku vastas. Ja missugune kirik, see küündis peaaegu taevani! Ja pehmed toolid, mille kangad olid kõikvõimalikes mustrites. Võibolla sa lähed oma elus kunagi Helsingisse. Aga sa oled nii väike ja nõrguke, siis eks me näe, kas sa isegi kirikukülla jõuad.“ „Kindla peale lähen ma Helsingisse!“ Elof ei teadnud, kuidas ta peaks oma juttu alustama. „Kus Kõbi-Hannes on?“ Lisa-Greta sõnad kõlasid torinal. „Ta läks hommikul hobusega sõitu, arvas, et saab kirste vedada. Aga ta eksib ära. Hea seegi, kui ta kodutee üles leiab.“ 21

„Jutusta midagi, Lisa-Greta, räägi, mis seal Helsingis selle teenijatüdrukuga juhtus?“ „Ah, sulle tulevad öösel luupainajad.“ „Need tulevad niikuinii.“ „Nojah, elu on nagu elu ikka, alati mitte kõige ilusam.“

22

Ja lisa-greta jutustas. Lugu oli pikk ja põhjalik, kuid Elof ei lasknud sõnagi kõrvust mööda. Kui Lisa-Greta oli olnud noor, oli ta vantsinud jalgsi Helsingisse, et leida endale tööd. Ta pajatas ligi viiesaja kilomeetri pikkusest rännakust peaaegu iga kord, kui võimalus avanes. Näljast, kehvadest kingadest, kartusest, mis võib juhtuda öösiti, kui ta magas küünides. Vihmast. Ja tol suvel sadas neetult palju. Kui ta kohale jõudis, oli ta läbi vettinud nagu leos olnud kala. Aga temast oli kohe näha, et ta on tööka loomuga, ja ta leidis kohe tööd. Pere, kuhu ta sattus, ei olnud eriti jõukas, ent mõne aja pärast kolis pererahvas minema ja seejärel töötas Lisa-Greta kõrge eani von Troili pere juures.

Nende teenijarahvas oli õige kirju kooslusega. Kõige kummalisem tüüp oli Lisa-Greta toanaaber, Porvoost pärit Fina. Fina oli pöörane oma pottidega, need pidid olema õigel kohal ja õiges järjekorras ning ka kaaned paiknesid suuruse järgi. Ülejäänud asjaosalistel oli täiesti võimatu Fina tahtmistest aru saada. Fina sõimas läbi igaühe, kes oli pannud mõne kaane või poti veidigi valesti. Fina käitumise tõttu oli meeleolu köögipoolel väga halb ja läks aina halvemaks. Ajapikku ei piirdunud asi üksnes pottidega, vaid ka taldrikud, söögiriistad, lilled ja inimesed – kõik olid Fina meelest valesti. Asi läks nii kaugele, et kui Lisa-Grete oli üles tõusnud, lukustas ta end tuppa ja keeldus terve päev välja tulemast. Lisa-Greta ja ülejäänud köögipersonal said aru, et nad peaksid prouaga rääkima, kuid samal ajal oli neil Finast kahju, tal ei olnud vanemaid ja ta oli linnas nii üksi.

Aga ühel hommikul, kui Lisa-Greta oli hommikused toimetused lõpetanud ja viinud proua von Troilile hommikukohvi, 23

tundis ta, et Finaga on midagi valesti. Ta oli terve öö vaikselt asemel lebanud, kuigi Lisa-Greta tajus, et ta on ärkvel. Kui LisaGreta oli temalt küsinud, kas ta tõuseb üles, ei olnud ta saanud mingit vastust.

Kui ta nende teenijakambri ukse juurde tuli, oli uks seestpoolt lukus. Lisa-Greta algul koputas ja siis prõmmis ukse pihta. „Fina, tee uks lahti!“ Aga Fina ei avanud ust ja kambrist ei kostnud piuksugi. LisaGreta koputas proua uksele ja selgitas olukorda. Tal aidati uks lahti murda ja pilt, mis neile teenijakambris avanes, jäi Lisa-­ Gretat vaevama terve elu.

Kõik kohad olid verd täis, Fina oli oma unearteri läbi lõiganud ning verd oli tilkunud, voolanud ja pursanud igasse nurka, igasse prakku ja soppi, verd oli kõikjal. Lisa-Greta küüris terve pärastlõuna. „Olen terve elu mõelnud üksnes verele, et elavas inimeses on nii palju verd. Sinus ka, ehkki sa oled tillu nagu pohlamari.“ „Isa veri on must,“ vastas Elof. „Veri on punasest punasem.“ Lisa-Greta köhatas, kuid unustas sülitamast. „Kas sul oli asja ka?“ „Mul on vaja Ivarile leiba. Või jahu, ma võin ise küpsetada.“ Lisa-Greta seadis sammud sahvri poole. „Ei ole võimalik endale ette kujutada, kui palju ühes inimeses verd on, enne kui sa oled selle ära pühkinud ja lapid kuivaks väänanud,“ lisas Lisa-Greta.

24