Vaatan kassi, tema läikivat musta karvakasukat, silmi, mis sätendavad eredamalt kui ükskõik milline kalliskivi. „Kui asi puudutab kasse, on mu armas sõber pisut häbelik,“ naeratab Nugis. „Ah, need vanad lood teemal „kass versus koer“,“ põristab kass. „Ma olen maailma nõnda palju näinud, et olen neist juba üle saanud.“
„Mis su nimi on?“ suudan lõpuks küsida. „Oi, mul on olnud mitu nime,“ õhkab kass. „Alati, kui ma vahetan riiki või laeva, annab keegi mulle uue nime. Viimati olin Pedro, enne seda Tutu, ühe korra olen olnud Lila, kunagi olin Ollu, teinekord Kollu, vahetevahel Miisu ja sageli lihtsalt Kiisu.“
Kass vaatab mulle silma ja naeratab. Ta tajub mu kohmetust. „Kas sa oled siis tüdruk või poiss?“ küsin kartlikult. „Ah, need vanad lood teemal „tüdruk või poiss“,“ pilkab kass. „Oled neist juba üle saanud,“ ütleb Nugis ja hirnub naerda. Korraks tõmbub Nugis tõsiseks, aga tema silmisse jääb alles soe helk. „Kuule, Pedro-Lila-Ollu-Kollu, sa oled vahva kass,“ ütleb Nugis. „Mis sa sellest arvad, kui sa seekord endale täitsa ise nime valiksid.“ „Võluv idee, härra Nugis,“ lausub kass. „Ja kuna te olete nõnda vahvad elukad, siis kaalun su ettepanekut põhjalikult.“