„See, kes kehtestab diktatuuri ja ei tapa Brutust, või see, kes rajab vabariigi ja ei tapa Brutuse poegi, valitseb ainult üürikest aega.“
MACHIAVELLI: Discorsi
„Kulla mees, ei saa ju elada päris ilma halastuseta.“
DOSTOJEVSKI: Kuritöö ja karistus
t
ESIMENE ÜLEKUULAMINE
1„Keegi ei saa valitseda süütult.“ SAINT-JUST
KONGI uks Rubašovi selja taga kolksatas kinni. Ta jäi paariks silmapilguks ukse najale seisma ja pani suitsu ette. Naril temast paremat kätt oli kaks üsna puhast tekki, ka õlekott paistis olevat äsja täidetud. Kraanikausil vasakut kätt polnud prunti, aga kraan töötas. Parask seal kõrval oli värskelt desinfitseeritud — ei haisenud. Sein oli mõlemal pool paksudest
9
tellistest, mis neelavad koputuse, aga seina läbivat kütte- ja veetoru ümbritses kips, mis peaks päris hästi läbi kostma; pealegi paistis toru ise olevat heli juhtiv. Aken oli silmade kõrgusel; alla hoovi võis vaadata, ilma et peaks end trellepidi üles upitama. Nii et esialgu oli kõik korras.
Ta haigutas, võttis kuue seljast, keeras selle rulli ja pani õlekotile padjaks. Ta vaatas alla hoovi. Lumi helkis kuu ja laternate topeltvalguses kollakalt. Ümber hoovi oli piki müüri roogitud kitsas rada igapäevaseks jalutamiseks. Veel ei koitnud; tähed särasid selgelt ja kargelt, hoolimata laternatuledest. Piki välismüüri, otse Rubašovi kongi vastas, marssis sõdur, püss õlal, oma sadat sammu edasi-tagasi, lüües igal sammul jalga vastu maad nagu paraadil. Aeg-ajalt läigatas tema tääk laternatuledes.
Rubašov võttis kingad jalast, ikka veel akna all seistes. Ta kustutas suitsu ära, pani koni nari päitsisse põrandale ja jäi viivuks õlekotile istuma. Siis läks veel kord tagasi akna alla. Hoovis oli vaikne; vahisõdur tegi just ümberpööret; vahitorni kohal nägi Rubašov Linnutee viirgu.
Ta viskas narile pikali ja tõmbas endale pealmise teki ümber.
Kell oli viis ja vaevalt siin talvel enne seitset üles aetakse. Ta oli väga unine, ja asja vaagides jõudis ta otsusele, et vaevalt teda enne kolme-nelja päeva ülekuulamisele viiakse. Ta võttis näpitsprillid eest, pani need kivipõrandale koni kõrvale, naeratas ja sulges silmad. Soe tekk ümber, tundis ta end kaitstud olevat; esimest korda mitme kuu vältel polnud tal hirmu oma unenägude ees.
10
Kui valvur mõni minut hiljem väljast tule ära kustutas ja vaateavast kongi vaatas, magas eksrahvakomissar, selg seina poole, pea väljasirutatud vasakul käel, mis ulatas kangena üle voodiserva; ainult käelaba selle otsas rippus lõdvalt ja tõmbles läbi une.
2
Tund aega tagasi, kui kaks Siseasjade Rahvakomissariaadi ametimeest Rubašovi ukse taga prõmmisid, et teda arreteerida, oli Rubašov parajasti unes näinud, et teda on tuldud arreteerima. Koputamine oli läinud üha valjemaks ja Rubašov oli püüdnud üles ärgata. Ta oli õppinud end painajast lahti rebima, sest ta esimene arreteerimine oli unes aastate jooksul ikka ja jälle kordunud, kulgedes oma rada kellavärgi korrapärasusega. Aeg-ajalt oli tal tugeva tahtejõupingutusega õnnestunud seda kellavärki peatada, rabelda omal jõul unenäost välja, aga sedapuhku ei läinud see tal korda; viimased nädalad olid teda ära kurnanud, ta higistas ja hingeldas magades; kellavärk töötas edasi, unenägu jätkus.
Ta nägi unes, nagu alati, et prõmmitakse tema uksele ja et ukse taga seisab kolm meest, kes on tulnud teda arreteerima. Ta nägi neid läbi kinnise ukse seal seismas ja tagumas vastu piita. Neil oli seljas tuliuus munder, nagu Saksa diktaatori pretoriaanidele kohane; mütsil ja varrukal kandsid nad oma eraldusmärki: agressiivset konksulist risti; vabas käes oli neil groteskselt suur
11
püstol; nende rihmad ja rakmed lõhnasid toornaha järele. Nüüd olid nad tema toas, tema voodi ees. Kaks neist olid pruntis huulte ja kalasilmadega; kolmas oli lühike ja paks. Nad seisid ta voodi ees, püstolid käes, ja hingasid raskelt tema kohal. Oli üsna vaikne, peale lühikese paksu astmaatilise hingeldamise. Siis tõmbas keegi ülakorrusel vett ja see voolas pahinal seinas olevaid torusid mööda alla. Kellavärk hakkas maha käima. Prõmmimine Rubašovi ukse pihta läks üha valjemaks; kaks teda arreteerima tulnud meest ukse taga prõmmisid ja puhusid kordamööda oma külmunud kätele. Aga Rubašov ei suutnud kuidagi ärgata, ehkki ta teadis, et kohe järgneb eriti piinarikas stseen: nood kolm seisavad ikka veel ta voodi ees ja tema püüab hommikumantlit selga ajada. Aga varrukas on pahempidi läinud; tal ei õnnestu kätt sinna pista. Ta vähkreb asjatult, kuni tema üle võtab võimust nagu mingi halvatus: ta ei saa end liigutada, kuigi kõik sõltub just sellest, kas tal õnnestub käsi õigel ajal varrukasse saada. See piinav abitus kestab tükk aega, Rubašov ägab ja tunneb meelekohtadel külma higi, ja prõmmimine tema uksele tungib ta unne nagu kauge trummipõrin; ta käsivars padja all tõmbleb palavikulisest ponnistusest hommikumantli varrukat leida; siis lõpuks saabub vabanemine esimese purustava püstolipärahoobina vastu ta kõrva ...
Selle sadu kordi uuesti läbielatud tuttava tunde peale, mis oli jäänud sellest esimesest hoobist, millest pärines ka ta kurtus, ärkas ta tavaliselt üles. Natuke aega värises ta veel ja tema padja alla litsutud käsi jätkas hommikumantli varruka otsimist, sest
12
tavaliselt tuli tal enne täielikku ärkamist läbi elada veel kõige viimane ja kõige hullem järk. See seisnes ebamäärases juhmistavas tundes, et see ärkamine on unenägu ja et tegelikult lamab ta ikka veel pimedas kongis rõskel kivipõrandal, jalad paraski kõrval ja pea juures veekann ning paar leivaraasu ...
Ka seekord kestis see hämarolek mõne viivu, see ebakindlus, kas ta kobav käsi puutub paraskit või öölambi lülitit. Siis läks tuli põlema ja udu hajus. Rubašov tõmbas mitu korda sügavalt hinge ja nautis nagu paraneja haige, käed risti rinnal, meeldivat vabanemise ja turvalisuse tunnet. Ta pühkis linaga otsaesist ja kuklapaljakut ning pilgutas taas ärkava irooniaga silma Number Ühe, Partei juhi trükivärvipildile, mis rippus ta voodi kohal tema toa seinal — nagu kõigi teiste tubade seintel, nii tema kõrval, all kui peal: kõigil seintel kogu selles majas, kogu selles linnas, kogu sellel määratul maal, mille eest ta oli võidelnud ja kannatanud ja mis oli nüüd võtnud ta tagasi oma määratusse kaitsvasse rüppe. Ta oli nüüd täiesti ärkvel; aga uksele prõmmimine jätkus.
3
Kaks meest, kes olid Rubašovi arreteerima tulnud, seisid ukse taga pimedas trepikojas ja pidasid omavahel nõu. Kojamees Vassili, kes oli tulnud neile teed näitama, seisis lahtisel liftiuksel ja hingeldas hirmust. Ta oli kõhn vana mees; tema öösärgi peale tõmmatud sineli rebenenud krae kohal hakkas silma lai punane arm, mis andis talle näärmehaige välimuse. See oli kunagise
13
kaelahaava jälg kodusõja ajast, mille ta oli läbi teinud Rubašovi partisanipolgus võideldes. Hiljem oli Rubašov välismaale saadetud ja Vassili oli temast kuulnud ainult juhuslikult, ajalehesõnumitest, mida tütar talle õhtuti ette luges. Tütar oli talle ette lugenud kõnesid, mida Rubašov kongressidel pidas; need olid pikad ja neist oli raske aru saada, Vassili polnud eales suutnud tabada neis selle kunagise väikese habemiku partisanikomandöri tooni, kes oli osanud nii ilusasti vanduda, et isegi Kaasani Jumalaema oleks selle peale muianud. Tavaliselt jäi Vassili nende kõnede ajal tukkuma, aga ärkas alati üles, kui tütar pühalikult häält tõstes lugemisega viimaste lausete ja aplausi juurde jõudis. Iga tseremoniaalse lõpplause peale: „Elagu Internatsionaal! Elagu Revolutsioon! Elagu Number Üks!“ lisas Vassili sosinal puhtsüdamliku „Aameni“, nii et tütar ei kuuleks; võttis siis vammuse seljast, lõi salaja ning süüdlaslikult risti ette ja heitis voodisse. Ka tema voodi kohal rippus Number Ühe portree ja selle kõrval Rubašovi foto partisanikomandörina. Kui see foto oleks kellelegi silma hakanud, oleks tedagi ilmselt ära viidud.
Trepikojas oli külm, pime ja väga vaikne. Noorem kahest Siseasjade Rahvakomissariaadi mehest pani ette ukselukk puruks tulistada. Vassili nõjatus vastu liftiust, talle polnud aega jäetud saapaid korralikult jalga panna ja ta käed värisesid, nii et ta ei saanud paelu kinni. Vanem kahest mehest oli tulistamise vastu; arreteerimine pidi toimuma tähelepanu äratamata. Nad mõlemad puhusid oma kohmetanud kätele ja hakkasid uuesti vastu ust prõmmima; noorem tagus ust revolvripäraga. Mõni korrus allpool kriiskas üks naine läbilõikava häälega. „Ütle, et ta peaks suu,“ käskis noorem mees Vassilit. „Jää vait,“ röögatas Vassili.
14
„Siin on seadusemehed.“ Naine jäi otsemaid vait. Noorem mees asus ust töötlema jalahoopidega. Kõmin täitis kogu trepikoja; viimaks paiskus uks lahti.
Nad seisid kolmekesi Rubašovi voodi ees, nooremal mehel püstol käes, vanem mees hoidis end sirgelt nagu valveseisangus; Vassili seisis neist paar sammu tagapool, nõjatudes vastu seina. Rubašov kuivatas alles oma higist kukalt; ta vaatas neid lühinägelikult oma uniste silmadega. „Kodanik Rubašov, Nikolai Salmanovitš, te olete seaduse nimel arreteeritud,“ ütles noorem mees. Rubašov kobas padja alt prille ja kehitas end poolistukile. Nüüd, kui tal olid prillid ees, omandasid ta silmad jälle selle ilme, mis oli Vassilile ja vanemale ametimehele tuttav vanadelt fotodelt ja trükipiltidelt. Vanem ametimees võttis veel jäigema valveseisangu; noorem, kes oli üles kasvanud uute kangelaste all, astus sammu voodi poole; kõik kolm nägid, et ta kavatseb öelda või teha midagi jõhkrat, et oma kohmetust varjata.
„Pange oma tukk ära, seltsimees,“ ütles talle Rubašov. „Ja üldse, mis te minust tahate?“
„Öeldi ju, et te olete arreteeritud,“ vastas poiss. „Pange riidesse ja ärge ilmaaegu õiendage.“
„Kas teil order on?“ küsis Rubašov.
Vanem ametimees tõmbas taskust mingi paberi, ulatas selle Rubašovile ja võttis jälle valveseisangu.
Rubašov luges seda tähelepanelikult. „Hea küll,“ ütles ta. „Sellest ei saa kuigi palju targemaks; tont teid võtaks.“
15
