102
Charlotte McConaghy
Köis ümber piha kinnitatud, laskun üle nõo serva, näoga Duncani poole. Me pilgud kohtuvad ja siis lahutab maapind meid teineteisest. Tükk aega ja hulk kriimustusi hiljem leian otsitava. Eeldan, et urg on tühi. Kuid see on minust rumal. Hundi puhul ära mitte midagi eelda, ta üllatab sind alati. Näen tumedat avaust ja seal ta ongi, kaks kollast silma helgib mulle vastu. Tardun teda silmitsedes. Tere, tüdruk. Sa tulid tagasi. Ma ei taha seda hunti uimastada. Mitte pärast kõike seda, mida ta on pidanud läbi elama. Stress võib talle igasuguseid probleeme põhjustada, uuesti aedikus ärkamine hävitavalt mõjuda. Kuid mõte tema siia surema jätmisest ei meeldi mulle sugugi. Ma ei suudaks selle teadmisega elada, mitte pärast Üheksa surma – mille ma ehk oleksin võinud ära hoida, kui oleksin leidnud viisi teda Redi farmi piirilt eemale suunata. Teadsin, et ta on ohus, aga jätsin ta sinna, ja Nielsil on õigus mind liiga ettevaatlikuks nimetada. Kui ma Kuue praegu uimastan, siis saan ta kaasa viia, süstida talle penitsilliini ja vitamiine ning teha selgeks, kas ta on päriselt tiine või on tegemist valetiinusega, pärast aga saame toetada teda poegimise ajal, toita, kuni ta kutsikaid imetab, ning uuesti vabadusse lasta, kui nad on piisavalt kasvanud, et hakata jahipidamist õppima. Tasapisi võtab plaan mu peas kuju ja see parandab pisut mu enesetunnet. Heidan kerge püssi seljast ja laen selle ettevaatlikult ühe pika silindri kujulise uimastinoolega. Leidmise hõlbustamiseks on sel punane karvane sabaots, ja kuna me täidame nooli inimesele ülimalt ohtliku Telazoliga, siis on mu seljakotis ka antidoot juhuks, kui peaksin kogemata iseennast torkama ja teadvuse kaotama. „Kas viskaksid mulle taskulambi?“ hõikan Duncanile. „Ja raadiosaatja.“ Selle asemel libistab ta end mu köie abil ja haige jala tõttu pisut koh makalt alla nõkku. Võtan ühendust Evaniga ja palun tal võimalikult kiiresti transpordi puuriga meie juurde tulla ning Amelia kaasa võtta, et tohter võiks Kuuel silma peal hoida, kuni oleme ta tagasi toimetanud.
K O R D O L I D H U N D I D
103
Duncan suunab taskulambi valgusvihu lõhesse. Nüüd on selle ere duses silmi pilgutav hunt selgelt näha. Ta ei liiguta, langetab vaid ker gelt pea. Paistavad tema heleda keha piirjoon, tumedad silmad ja koon. Nihutan end ruumi tegemiseks pisut tahapoole ja võtan sihikule ühe esikäpa. Selleks, et tal valus ei oleks, pean tabama lihaselisse, tundetu masse kohta. Vilets valgus teeb asja keerulisemaks, aga lähedusest on abi; kaugemalt tulistamisega on tihtipeale see häda, et suleline nool lii gub aeglaselt nagu sulgpall ja selle kohale jõudmise hetkeks on loom juba läinud. Hingan sügavalt sisse, sulen silmad ja vajutan päästikule. Ma ei näe, kuhu nool langeb, aga kuulen nõrka heli. Ootame kannatamatult, millal rohi mõjuma hakkab. See võib teda hoopistükkis ärritada ja ma ei ütle Duncanile, et nende pikkade minu tite jooksul on ta veelgi ettearvamatum. Ent Kuus jääb paigale ja vajub unne, nii et mul on võimalik ta õrnalt urust välja sikutada. Kiire valgus vihk näitab tühja koobast. Kuus on teadvuseta, ta on tema surnud kaasa, meie tõstetud Üheksa lõdvalt rippuv pea, elutu kontidega täide tud nahk. See lõikub nii valusalt mu sisemusse, et tõmbun tahtmatult tagasi. „Inti?“ „Vabandust.“ Enne kui mu mõtted Kuue äraviimisele lähevad, katsun ta pulssi – see on tugev. Tasapisi on meie pea kohale hiilinud pilved, taevas tõm bub tumedamaks. Torm on tulekul. Kavatsen just ronida üles uute köite järele, kui kuulen heli, nii nõrka, et see riivab vaid vaevu kõrvu. Tardun ja kuulatan, kuid see ei kordu. „Pane sõrmed siia,“ juhendan Duncanit. „Mõõda ta pulssi ja kui see aeglasemaks muutub, siis karju mind.“ „Teda ma küll ei puutu,“ vastab ta. „Ta on teadvuseta, Duncan.“ Duncan vangutab pead, ent ohkab siis ettevaatlikult lähemale nihku des ning asetab sõrmed Kuue pulsile.
104
Charlotte McConaghy
Hakkan ronima. Ja peatun. Miski teeb mulle muret, mingi närvi line tunne, et ma peaksin igaks juhuks kontrollima. Seda heli, mida ma kindlapeale kuulsin. Rammus piisk langeb plopsudes mu põsele. Libistan end tagasi ja kükitan uru ette. Sees on pime ja kitsas, nii kit sas, et mind paneb imestama, kuidas Kuus sinna ära mahtus. Kui pimedus just petlik pole. Taskulamp ei paljasta midagi, urg näib tühi. Ma ei tea isegi, mida otsin, ainult et see heli oli… justkui eksinud ja loomalik ja… Seal. Miski liigahtab. Ohkab. Küünitan käsivart kriimustades nii kaugele kui suudan, kuni mu sõrmeotsad puudutavad midagi pehmet. Korraga tean, miks Kuus tagasi tuli, hoolimata Nielsi kõikjal levivast lõhnast. Kui ma tillukese olevuse välja tõmban, toob ta kuuldavale liigutava kräunatusele sarnaneva niuksatuse. Ta uudistab mind armsalt ja uudishimulikult. Tegu on isase kutsikaga, kelle udupehme karv on hall nagu isal ja silmad tumedad kakaopruunid. Kõik mu sees muutub pehmeks. „Kurat,“ sõnab Duncan. „Mida me nüüd teeme?“ Kutsikas mu süles vingerdab, niuksatab veel kord piiksuvalt ning jääb siis rahule. Väljas, sadama hakkava vihma käes on külm ja ma püüan teda oma kehaga varjata. Naeran hämmastunult. Ta võib olla kõige roh kem paarinädalane – Kuus ja Üheksa pidid poegadega kiiresti algust tegema, kui nad juba sündinud on. Mu pea kihab kõigest, mida see võiks tähendada, ja püüdest selgusele jõuda, mida ette võtta. Kõrvus kõlavad Nielsi sõnad. Sa oled liiga ettevaatlik. „Seal on veel,“ ütlen. „Võtame nemad ka.“ Ulatan kutsika Duncanile, kes hoiab teda sirgete kätega just nagu jalgpalli. „Võta ta enda vastu.“ Duncan surub kutsika vastumeelselt rinnale, kuni ma ka ülejäänud urust välja võtan ja ükshaaval talle ulatan. „Pean’d hoogu,“ ahhetab ta, ent mul on oma käsi veel vaja. Viimane poeg on nii sügaval urupõhjas,
K O R D O L I D H U N D I D
105
et pean ümbritsevaid kive kangutama ja nihestan temani küündimiseks peaaegu et õla paigast. Ta on pesakonna äbarik, teistest väiksem, emane ja rohkem valge kui hall, nagu emagi. Ta nügib mind koonuga, täites mu õrnusega. „Kuus kutsikat,“ ütlen, pöördudes Duncani poole, kes püüab hak kama saada viie süles vingerdava olevusega ja on üsna niisuguse moega, nagu tahaks valju häälega vanduda. Hakkan uuesti naerma. „Nad sobi vad sulle.“ Ta heidab mulle hapu pilgu. „Mismoodi me nad tagasi toimetame?“ „Transport on tulekul. Peame nad vaid hobuse selga saama.“ Kuid jällegi jään kõhklema. Silmitsen meie kõrval vaikselt lamavat Number Kuut ja pisikesi olevusi, kes annavad endast parima, et ema külje alla pugeda. Minu tiimi liikmetele meeldib osaleda, neile meeldib tunda, et neist on abi, alati. Ent kõik minus ütleb, et see siin on tugev hunt. Anna talle võimalus. Ja kunagi pean ma ju oma vaistu usaldama. „Me jätame nad siia,“ ütlen. „Mida?“ „Ta saab hakkama. Ta tuli tagasi ja jäi. Ta ei saa olla edukas, kui me ei lase.“ Vaatan kutsikat oma süles ja luban endale ühe nõrkusehetke, surudes loomakese vastu põske ja hingates sisse tema lõhna. Ta nügib koonuga mu kaela ja – oh taevas, mu süda. Seejärel asetan ta tagasi urgu, kus on turvaline ja soe. Kui ka teised on tagasi pandud, jätame Kuue magavana urusuudme juurde; kutsikad nihelevad end rahulolevalt tema külje alla. Meie Duncaniga ronime nõost välja. Haaran kätega peast ja sulen silmad. „Mis lahti?“ küsib Duncan. „Ma keerasin käki. Ma ei oleks tohtinud teda uimastada. Kui olek sin teadnud, et kutsikad on juba sündinud, siis ma polekski seda teinud. Oleksin teadnud, et nad tuleb rahule jätta.“