Kreeka lummuses

Proloog Nad on ikka veel seal. Olen oma majas lõksus just nagu Julia Roberts tolles „Notting Hilli“* stseenis. Nad tiirutavad kui raisakotkad, kaamerad valmis tabama vähimatki pildiväärset hetke.

Hallipäine tüüp kulunud nahkjakis näeb kurnatud välja. Ilmselt ootab ta sensatsiooni, mis võiks päästa tema tuhmuva karjääri. Kui kõmupiltnikuks olemist üldse karjääriks saab pidada. „Tule akna juurest ära, Sam,“ ohkab Pippa.

Mu parim sõber lükkab minu poole taldriku kohalikust delikatessi­poest pärit rulliga, mis on täidetud Itaalia lihatoodete ja juustudega, ent mul pole isu. Ma pole suutäitki söönud sellest ajast saadik, kui kogu lugu paar päeva tagasi avalikuks tuli. „Ma tean, et sa ei hooli söögist,“ ütleb ta osavõtlikult, „ent sa pead jõudu koguma, või su tervis ütleb üles.“ Jõudu koguma milleks, huvitav? Jalutuskäiguks töö­­büroosse?

Sest praegu igatahes on mu karjäär karidel. Ja ma ei kujuta ette, kuidas asjad lähiajal muutuda võiksid. Vajun Pippa kõrvale magamis­toa põrandale istuma. Sel hetkel heliseb mu telefon ja ekraan lööb särama. Tunnen ära oma õe Fiona numbri. Ta helistab oma vanast talumajast Kreekas.

*

Romantiline komöödia aastast 1999. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

Kolm päeva varem „Ja seega, mina, Sam Southern …“ Kaamera liigub Willi kenale naeratavale näole, kust vaatavad vastu säravad sinisilmad. Nägu raamistav kergelt korratu hele juukse­pahmakas annab talle poisiliku ilme. „Ja mina, Will Hudson, soovime teile suurepärast suve.“ Kui kaamera peatub, viskan oma märkmepaberid õhku ja toon kuuldavale kõvahäälse võiduhüüu: minu tööots „Aeg ärgata, Britannia!“ juures on suvepuhkuseks läbi ning abielupaar Tom ja Geraldine Turner (keda loomulikult saadavad pidevad Tomi ja Jerry naljad) võtab siinkohal üle. Ei maksa mind valesti mõista – ma armastan oma ametit, ent varahommikused algused koos mu teiste teletöödega on viimasel ajal lõivu nõudnud. Jumestajad on kõvasti vaeva näinud, et varjata tumedaid ringe mu silmade all ja siluda minu tavapäraselt läikivaid kastanpruune juukseid, mis viimasel ajal aina sagedamini on tõhusat hooldust vajanud.Tegelikult kulub mulle puhkus ära. Ent mul pole olnud isegi aega mõelda, kuhu ma minna tahaksin, välja arvatud ebamäärane plaan augustis külastada oma Kreekas elavat õde. Kuid ees on ju kuus suurepärast nädalat ja usun, et mul on piisavalt võimalusi suve nautida. „Kohtume pärast lõpupeol,“ sõnab Will lahkudes. Me klappisime Williga esimesest hetkest peale, kui viie aasta eest koos tööle asusime. Esialgu naersime küll nii palju, et režissöör kahtles, kas me ikka sobime kokku, eriti kui käsitleda tuli mõnd tõsist teemat.

Willil on müstiline võime mängida oma häälega nagu kõhurääkija ja sageli tuli mul sõna otseses mõttes huulde hammustada, et mitte

Kreeka lummuses

9

naerma puhkeda. Kord intervjueerisime tondipüüdjaid ja Will tõi kuuldavale selliseid halavaid häälitsusi, et isegi nood kohkusid ära.

Lähen grimmiruumi, et tüdrukutele väikesed kingid üle anda, ning asun pärast musisid ja kallistusi koduteele lubadusega kohtuda hiljem restoranis, kus stuudio meile peo korraldab.

Kodu, see on kunagiste tallide kohale rajatud ja sinivihmataimedesse mattunud, kahe magamistoaga ridamaja kiviviske kaugusel Kensington High Streetist*. Tosin valgeks võõbatud maja ääristab väikest õueala, mis on täis külluslikke lille- ja põõsapotte.

Tupiktänava lõpust viib värav kaunisse kogukonnaaeda. Minu kodu on luksuslik segu kaasaegsest ja ajatust, hoolikalt valitud maalid ja antiikesemed vastanduvad modernsetele diivanitele ning peeglitele, luues nii toredusliku, ent hubase tunde.

Miski siin ei sarnane tolle väikese üksikvanemakoduga, kus ma sirgusin, ning vahel pean end näpistama, et seda kõike uskuda – oma praegusest elustiilist sain lapsepõlves vaid unistada. Juba pisikesest peast võisin lummatult teleekraanilt saatejuhte vahtida ja lasin oma parimatel sõpradel end lakkamatult filmida ning siis lobisesin kaamera ees ükskõik millest. Nõusid pesev ema naeratas meile köögiaknast ja mina muudkui kommenteerisin all aias kõike ümbritsevat. „See tammepuu on siin olnud niikaua, kui ma mäletan, ja teda külastab iga päev üks hallorav.“ Ma muudkui vatrasin ja minu kannatlik sõber Heather, raskevõitu videokaamera õlal, salvestas kohusetundlikult iga hetke. Kord jäädvustasime, kuidas kaks meest ühest garaažist mööblit välja tassisid. Sädistasin rõõmsalt kaamera ees, taipamata, et tegu on varastega. Meil tuli jalgadele valu anda, kui nad meid märkasid ja taga ajama asusid. Hingeldades pugesime kõrvaltänavas kahe prügikasti varju peitu ja värisesime nagu *

Üks Lääne-Londoni populaarsemaid ja jõukamale klientuurile suunatud ostupiirkondi.

10

Sue Roberts

haavalehed, kuni tüübid alla andsid ja vandudes minema kõndisid. Seepeale arvas Heather, et võiksin mõne teise hobi valida.

Või mõne teise sõbra kaamerat tassima. Aga see polnud hobi. Ma harjutasin oma tulevaseks ametiks.

Ma ei mõelnud kunagi, et võiksin saada kellekski muuks kui saatejuhiks. Nii oli saatuse poolt määratud. Olles lõpetanud meedia­eriala parimate hulgas, oli mulle tagatud mu esimene saatejuhi ametikoht teleturukanalil. Mind saatis otsekohe edu ja produtsendid olid vaimustuses minu võimest panna inimesed kulutama oma vaevaga teenitud raha asjade peale, mida nad tõenäoliselt ei vajanudki. Kolm aastat hiljem olin juba juhtinud pea igat laadi saateid, sealhulgas teinud ka tööotsa laste TV-s, kus mind pidevalt limaga kokku määriti. „Aeg ärgata, Britannia!“ juhtimine pani minu mainele lõpliku pitseri – minust oli saanud päevaste tele­ saadete lemmiksaatejuht.

Mind täidab kustumatu uhkustunne, kui saabun koju ja pistan võtme lukuauku. Sel pärastlõunal heidan oma Louboutinid* jalast, kõnnin elutuppa, varbad uppumas musta vaipa, mis moodustab kauni kontrasti valgete seintega, ja segan endale ühe džinni toonikuga. Tavaliselt ma nii varakult alkoholiga ei alustaks, ent täna tähistan suvepuhkuse algust. Rüüpan kokteili, panen mängima muusika, mis ruumilise heli kõlaritest kõikjal minu ümber kostma hakkab, ja keeran ennast siis diivanile kerra, unistades sellest, kuidas veedan pikki hommikuid voodis ja loen raamatuid, mida saate­ külalistest autorid kinkinud on.

Mõni tund hiljem lähen ma ülemisele korrusele, et mõnuleda Jo Malone’i dušigeeli aroomis, enne kui asutan end teises linna­ servas toimuvale peole. Õhtustame uues ülistavaid hinnanguid pälvinud Itaalia restoranis ja ma olen juba elevil. Mõtlen hetkeks, kui väga mul vedanud on … Ma armastan oma elu. *

Eksklusiivne jalatsite kaubamärk.

Kreeka lummuses

11

Olen just duši alt välja saanud ja paksu valge hommikumantli selga libistanud, kui telefon heliseb. See on minu hea sõber Pippa.

Pippa ja tema mees Ben on mõlemad õpetajad. Ben juhib üht toimekat keskkooli ning Pippa on kohaliku algkooli direktori asetäitja. Nad on kuus aastat abielus olnud, ent lapsi neil pole. Kord seletas Pippa mulle, et nad pole valmis veetma tervet päeva laste keskel ja seisma seejärel kodus silmitsi nõudmistega, mida esitab ise lapsevanemaks olemine.Vähemalt esialgu mitte. „Hei, Pippa, kuidas läheb?“ küsin ma reipalt. „Hästi, tänan. Sina oled ilmselt sillas, et saatel on nüüd suve­ vaheaeg.Tahtsin tegelikult homseks lõuna välja pakkuda, aga mulle jõudis just kohale, et täna on lõpupidu ja sa ei pruugi homme vormis olla,“ naerab ta.

Tal võib õigus olla. „Mhmm, võib-olla mitte. Seega, ülehomme? Kuigi ma imestan, et sa ei ole juba esimese lennukiga siit teel mõnda päikeselisse kohta.“ Viimane semester oli Pippa jaoks eriti stressirohke. Tal tuli juhendada katkematut voogu rohkem või vähem võimekaid õpetajapraktikante. „Ilmselt vajan ma umbes nädala jagu mittemidagitegemist, enne kui suudan isegi mõelda kohvri pakkimise ja lennujaamas sabas seismise peale,“ kostab ta.

Lepime kokku, et lõunatame ja joome kokteili kahe päeva pärast Sohos.

Väljaspool tööd pole mul just palju sõpru. Võib-olla selle­ pärast, et olen olnud nii keskendunud oma karjäärile. Pippaga olen siiski jäänud sõpradeks ülikooli ajast, mil me mõlemad ühes kohvikus osaajaga töötades endale elamisraha teenisime. Tema õppis õpetajaks ja me lobisesime sageli oma töistest tulevikuplaanidest.

Mul oli ülikoolis teinegi sõber, Maxine, kuid tema abiellus ja kolis

12

Sue Roberts

viie aasta eest koos mehega põhjapoole. Mõnda aega hoidsime ühendust, ent kahjuks ei pidanud meie sõprus tegelikult vahemaale vastu ja nüüdseks on sellest järel vaid juhuslikud tekstisõnumid ja sünnipäevakaardid. Praegu on minu lähimateks inimesteks kaassaatejuht Will, kellest on saanud suurepärane sõber, ning tema võrratu naine Hattie, ronkmustade juustega endine modell. Sageli olen pühapäeviti nende juurde lõunale kutsutud, nagu ka mõned nende vallalised meessoost sõbrad, sest Will ja Hattie loodavad, et võiksin kellegagi neist klappida. Mõnega olen isegi kohtamas käinud, kuid tõelist sidet pole mul ühegagi tekkinud.

Tõtt-öelda polegi mul kedagi olnud pärast minu esimest, ülikooliaegset armastust Aaronit. Kohutav mõelda, et sellest on juba kaksteist aastat. Aaronit ma jumaldasin. Olime pea kaks aastat lahutamatud. Seda pole ehk teab mis palju, aga meie suhe oli väga intensiivne. Kujutasin ette, kuidas ka meist saavad abikaasadest saatejuhid nagu Tom ja Gerry, ning meie kodumaja Londonis kubiseb lastest. Siis teatas Aaron ühel suvel äkki, et võtab aastaks aja maha ja läheb reisima. Pilkugi tagasi heitmata asutas ta end teele Kaug-Idasse ning minu süda purunes kildudeks. Mõistes, kui endast väljas ma olen, küsis ta küll moka otsast, kas tahaksin kaasa tulla, kuid oli selge, et sabas jõlkuv mina ei kuulunud tema plaanidesse. Tagantjärele ei kahetse ma oma otsust jääda, ning seda vaatamata südamevalule ja tõsiasjale, et paar korda aastas meenub ta mulle siiani. Miski ei tohtinud takistada mul teletäheks saamast.

Kuivatan oma juuksed ja sätin neid, tõmban kapist selga põlvini ulatuva, pisut avara dekolteega sinakasrohelise kleidi.

Armastan seda kleiti, sest selle värv harmoneerub minu silmadega, ning lisan eheteks hõbedast kaelakee ja samas stiilis käevõru, mille Pippa mulle kahe aasta eest kolmekümnendaks sünnipäevaks kinkis. Libistan jalga kõrge kontsaga kingad, piserdan peale Viktor&Rolfi lõhnaõli, haaran oma ümbrikkoti ja asun teele.

Kreeka lummuses

13

Jumaldan Itaalia kööki ja ootan õhtust kokkusaamist kannatamatult. Tuju ülev, keeran ma ukse lukku, viipan takso ja loodan, et õhtu kujuneb meeldejäävaks …

Esmalt tabab mind lõhn. Sisenen restorani ja minu sõõrmetesse kandub küüslauguhõngu. Õhtustame imekaunis modernses restoranis, mille telliskiviseintel tulevad suurepäraselt esile värviküllased moodsa kunsti teosed. Nägus itaallasest kelner tervitab mind ja juhatab üle heleda tammepuust põranda meie seltskonna juurde, kes istub seinaorvas pika laua taga. Lauda katavad valged linad, ülisuured veiniklaasid ja laua keskel rabav kreemikates toonides lillekompositsioon.

Laua ümber on juba istet võtnud suurem osa programmi meeskonnast, ka tagatoategijad, ning kümne minuti pärast, kui viimasedki on saabunud, tõstetakse klaasid suverõõmude terviseks.

Saabuv toit on täiesti vapustav, me ahmime sisse kausside viisi maitsvat puljongit ja kreemjaid pastaroogi, mida meie ette asetatakse. Lõpetuseks imemaitsev apelsinikoorega kaunistatud tiramisu. See on lihtsalt jumalik.

Mõne tunni pärast on suurem osa seltskonnast head ööd soovinud ja koju oma pere juurde läinud. Nii ka Will, sest Hattie on viimaseid nädalaid rase. Nüüdseks on meid jäänud vast pool tosinat. Joome Proseccot, tunneme end vabalt ega soovi ilmselgelt, et õhtu veel lõpeks. „Keegi ööklubisse tahab minna?“ paneb ette Claire, meie programmi võluv kahekümne nelja aastane asjaajaja.

Mulle meenub, et ma pole juba väga ammu pärast õhtusööki ööklubis käinud. Eks ikka hommikuprogrammi varase alguse tõttu.Valikuvabadus tundub äkitselt nii mõnus. „Mu onu peab siin lähedal kinnist klubi. Seal teid ei ahistata.“ Claire vaatab rääkides otse minu suunas ja ma mõistan, et olen siin laua ääres see „kuulus nägu“. Ülejäänud meeskonnaliikmed võivad

14

Sue Roberts

kõik oma toimetustes tundmatuks jääda, aga Sam Southernit tunneb igaüks. „Kõlab hästi.“ Kummutan oma klaasi tühjaks ja järgnen Claire’ile ja teistele pidutsejatele. On soe juulikuu õhtu, tänavatel on palju seltskondi ning nende naer heliseb õhus. Olen nii tänulik, et saan koos kolleegidega siin olla. Haaran Claire’il ja operaator Sethil käe alt kinni ning ülevoolavas tujus kõnnime mööda tänavaid. Paaril korral mind peatatakse ja ootuspäraselt poseerin ma selfi jaoks inimestega, kes on mu ära tundnud. Mul pole midagi selle vastu, et pildistamiseks peatuda, soovin ma ju nii väga olla heades suhetes avalikkusega ja loodan, et see kestab igavesti.

Meeleolu väikeses klubis meenutab Ronnie Scott’si*, kus ma „Aeg ärgata, Britannia!“-eelsetel päevadel veetsin džässi kuulates nii mõnegi malbe õhtupooliku. Väikest tantsupõrandat ja lava ümbritsevad punaste lambikestega laudade read ning elava muusika asemel mängib lugusid diskor. Mõned paarid on juba tantsimas, ent pool üksteist on tõeliste klubiinimeste jaoks siiski veel veidi varane aeg. Liigume otsejoones baari ja ma ostan paar pudelit šampanjat, et saaksime kõik tähistada suvevaheaja algust.

Rõõmsate hüüatuste saatel lööme klaase kokku ja lobiseme oma erisugustest puhkuse­plaanidest. Claire läheb perevillasse Portugalis, aga Seth viib täide pikaaegse unistuse minna Kalimantani orangutane vaatama. Ülejäänud jäävad Suurbritanniasse. Paar inimest plaanib uidata ringi Cornwallis ja surfamisega tegeleda. See kõik kõlab nii põnevalt, et tundun endale äkitselt veidi igavana. Ainult töö ja ei mingit lõbu, see väljend näib kõige paremini kirjeldavat minu praegust elu. Peaksin ehk Sethilt küsima, kas võin tal Kalimantanis sabas jõlkuda, aga orangutanid ei vaimusta mind eriti. Ega ka džunglid, tõtt-öelda. *

Maailmakuulus Londoni džässiklubi, mis tegutseb Sohos aastast 1959.

Kreeka lummuses

15

Poole tunni pärast hakkab klubi vaikselt täituma ja kui tantsulugu käima läheb, lohistan ma vastupuikleva Sethi tantsupõrandale, kus saab kiiresti selgeks, et ta vihkab tantsimist. Tal on nii eba­­ mugav olla, et halastan talle ja teesklen keset lugu, et vajan lonksukest juua, ning nii saab ta taas istet võtta.

End tooli vastu ära lüües rajan teed tagasi meie laua juurde ja vaatan, kuidas teised tantsupõrandal kujundeid moodustavad.

Täidan oma klaasi taas šampanjaga, tõstan siis pilgu ja näen üht uskumatult kena kutti endale naeratamas. Ta istub üksi pukil baari kaugemas otsas. Kui meie silmad kohtuvad, läheneb see pikk otsekui tahutud lõuaga ilmutis mulle ja ma märkan, et ta pole lihtsalt kena. Ta on jalustrabav. „Sa tundud siin veidi üksildane. Kas su sõbrad on su hüljanud?“ Tema naeratus on vaikne ja võrgutav.

Mõjub värskendavalt, kui keegi alustab vestlust muuga kui: „Olete see tõesti teie? Sam Southern!“ Neil hetkedel mõtlen ikka, kas ma pakun huvi vaid sellepärast, et olen kuulus.

Viitan käega kaaslaste poole tantsupõrandal. Claire keerleb Kylie Minogue’ tiirlemisest rääkiva loo saatel. „Kas võin sulle midagi juua osta?“ küsib Seks Kahel Jalal.

Kergitan tühjaks saanud šampanjapudelit. „Klaas šampanjat oleks kena,“ vastan ja mõtlen endamisi, et suvepuhkuse esimene õhtu hakkab tõesti väga kenasti ilmet võtma … „Kohe saab,“ pilgutab ta silma.

Minu üllatuseks ostab ta terve pudeli ja valab kummalegi klaasikese. Ta tutvustab end Marcusena ning ütleb, et on Londonis konverentsil ja peatub lähedalasuvas hotellis. „Ja sina? Oled midagi tähistamas?“ Ta rüüpab šampanjat ja vaatab mulle oma suurte pruunide silmadega ainiti otsa.

Olen veidi rabatud, et ta mind ära ei tunne, aga võib-olla ei vaata ta sedasorti saateid, kus ma üles astun. Siiski arvasin, et mind

16

Sue Roberts

teatakse pea igas kodus. On iseäralikult värskendav osutuda kellegi jaoks tundmatuks. „Lõpetasime „Aeg ärgata, Britannia!“ salvestamise. Tähistan seda, et ei pea homme hommikuks äratuskella helisema panema.“ Jutustan talle oma tööst saatejuhina ja ta noogutab aeglaselt. „Tõepoolest, ma pole tegelikult kunagi hommikuprogrammide vaataja olnud. Ma eelistan raadiot,“ sõnab ta. „Millega sa tegeled?“ küsin huviga. „Ma olen arst,“ vastab ta šampanjat rüübates. „Tõesti?“ See ilmselt seletab, miks ta telest päevasaateid ei vaata. „Mis erialal?“ „Iluravi. Mul on Essexis oma kliinik.“ On see uni? Ahvatlev doktor, kes suudab mind noorena hoida, kui aeg oma töö teeb? Mõtlen, kas ta on ka ennast kohendada lasknud, ent olles märganud kergeid kortse ta naeratavate silmade ümber, otsustan, et vast siiski mitte. Diskovalgus langeb Marcuse näole ja toob esile tema silmi ääristavad pikad ripsmed ning kalli lõikusega tumepruunid juuksed. Kujuta ette, kui sul on selline doktor, mõtlen šampanjat lonksates omaette ja tunnen, kuidas pea käib pisut ringi, on siin siis mängus šampanja või mõjub nii see mees minu kõrval.

Lobiseme üle tunni. Vestlus meie vahel sujub kergesti, me räägime oma tööelust ja lemmiksöögikohtadest Londonis.

Soovitan Itaalia restorani, kus me just käinud olime, ja Marcus vihjab, et võiks mind ehk teinekord sinna viia. Kui ta võtab mul käest, et mind aeglaseks looks tantsupõrandale juhtida, järgnen rõõmsalt, ise elevil, et olen kohanud sellist võluvat meest. „Kas teeme veel ühe õhtunapsi hotellis?“ pakub Marcus mul ümbert kinni hoides, kui me õrnalt muusikarütmis õõtsume.

Ta tõmbab mind endale lähemale ja mulle hoovab ninna tema parfüümvee joovastav hõng. Mu süda hakkab kiiremini lööma ja otsus üksi taksoga koju sõita lendab kõigi nelja tuule poole.

Kreeka lummuses

17

Pärast lühikest taksosõitu kõnnime läbi luksusliku hotelli fuajee, pea kohal tohutu klaaslühter. Marcus võtab letist oma toavõtme ja me läheme paksu punase vaibaga kaetud trepist teisele korrusele tema tuppa. Ma pole juba ammu tundnud sellist tugevat füüsilist tõmmet ja sisenen ootusärevalt magamistuppa. Hetk hiljem rebime teineteisel riided seljast ja langeme tohutu suurele voodile. Kõlab küll kulunud ütlusena, ent ma ei käitu tavaliselt kunagi nii, ning kuskil šampuseuima ja peapöörituse taustal olen ma ka ise oma meeletust minnalaskmisest pisut rabatud. „Taevas küll, sa oled võrratu,“ ütleb Marcus ja tema suudlused võtavad mult kõnevõime. Lõpuks, suikudes õndsasse unne pärast üle pika aja parimat seksi, mõtlen, kas pole see kõik vaid üks hõrk unelm, ega aimagi, et sellest unelmast on saamas õudusunenägu.