Infosõja tugevused ja nõrkused
Tuntud infosõja uurija Nina Jankowiczi raamat aitab paremini mõista mehhanisme, millega riigid mõjutavad teiste riikide avalikkust. On tänuväärt, et autor pole võtnud aluseks mingisugust teoreetilist mudelit, millesse infosõja teooria toppinud, vaid on võtnud vaevaks käia n-ö põllul uurimaks eri riikide ja ühiskondade reaktsioone infosõjale.
Samuti on tänuväärt, et vene keelt valdav autor ei lähtu üksnes lääne inforuumi arusaamadest infosõja kohta, vaid uurib eeskätt IdaEuroopa, sealhulgas Eesti kogemusi. Omakorda sellest tulenevalt ei pääse kuidagi mööda Venemaast, mis on üritanud aastaid lääne avalikkust infosõja kaudu mõjutada.
Eestist kirjutades on Jankowicz võtnud luubi alla 2007. aasta pronkssõduri sündmused. Ehkki autor väga ei kipu eristama info- ja kübersõda, on ikkagi paeluv lugeda, kuidas välismaalased näevad taasiseseisvunud Eesti vahest enim tähelepanu pälvinud sisepoliitilist konflikti (mõistagi oli sel ka välispoliitiline mõõde). Kindlasti aitab ülevaatele kaasa asjaolu, et autor käsitleb teemat mõni aasta pärast konflikti, kui nii mõnelegi nähtusele võis peale vaadata rahulikuma pilguga.
Kuna olin ise pronkssõduri sündmuste ajal Postimehe arvamustoimetaja, mäletan toimunut üpris hästi. Ent minu mälestused pole nii olulised, tähtis on tõik, et kriisi tulid kajastama mitmed välisajakirjanikud, kes oma eesti kolleegide, sh minu käest küsisid, kellega kontakteeruda ja missugused on konflikti ajaloolised juured.
Toona ei olnud probleemiks mitte niivõrd Eesti mittetundmine, kuivõrd Eesti tundmine läbi Vene prisma. Paljud Eestisse saabunud
väliskorrespondendid tulid siia Moskvast, mis tähendas, et neil oli juba all Venemaa pakutud „krunt“ ja seega pidid nad paljut siin endale uuesti avastama. Ses mõttes olid paremas seisus korrespondendid, kes olid pronkssõduri saagat tulnud kajastama n-ö puhtalt lehelt. Eelarvamused puudusid. Sestap sõltus kajastus palju sellest, milliste inimestega ajakirjanik oli rääkinud.
Jankowicz on samuti rääkinud vajalike inimestega. Jaak Aaviksoo annab talle aru, selgitades, et konflikti juured on kinni Teises maailmasõjas. Eestivenelaste poolelt on Jankowicz rääkinud Olga Sõtnikuga, kes kindlasti pole mingi äärmuslane. Muidugi saaks Jankowiczi ülevaate osas vaielda, aga see pole propagandisti kirjutis.
Jankowicz on terane tähele panema, et desinformatsiooniga mõjutamine töötab paremini olukorras, kui mõjutatav on ise langenud mingisuguste probleemide küüsi. Nii juhtus näiteks Poolas, kus polariseerumine tekitas palju vandenõuteooriaid ja kus seepärast oli infosõda palju edukam pidada.
Infosõja raamatu lugemisel tuleb muidugi meeles pidada, et see on kirjutatud kaht enne maailma raputanud sündmust – koroonapandeemiat ja Ukraina sõda. Ja need sündmused muutsid paljut. Jankowicz kirjeldab infosõja võidukäiku, kus mõjutatavad riigid peavad infosõdalaste ees taandelahinguid. Kuid see leidis aset rahuajal.
Meil ei ole veel ajaloolist distantsi, et anda täielik hinnang koroonapandeemia ja Ukraina sõja mõjudele (pealegi pole sõda veel lõppenud), kuid juba praegu võib öelda, et nimetatud sündmused lõid sassi infosõdalaste plaanid. Donald Trumpi ei valitud 2020. aastal tagasi USA presidendiks ja Venemaa ei võida Ukrainas.
Miks on see infosõja seisukohalt tähtis? Tundub – rõhutagem, et tegemist on hüpoteesiga –, et tavalised infosõja vahendid ei töötanud kõiki inimesi puudutavate sündmuste valguses. Trumpi taktika algul koroonapandeemiat eirata ja teha sellest poliitiline küsimus maksis kätte, sest kõik nägid enda ümber surevaid inimesi. Sama juhtus Ukraina sõjaga – rahvusvaheline üldsus ei saanud lihtsalt ignoreerida tapatalguid Ukrainas. Kui Moskva oleks võtnud Kiievi kolme päevaga, oleks saanud infosõda endiste vahenditega ilmselt edasi pidada. Paljud oleksid läänes jäänud uskuma Moskva juttu denatsifitseerimisest ja oleksid olnud õnnelikud igasuguse rahu üle. See, et ukrainlased ajasid nurja venelaste plaanid, nurjas ka infosõja, sest Ukrainas avastatud sõjaõudusi pole võimalik läänes varjata. Veel vähem on Venemaa
pommisaju taustal võimalik panna ukrainlasi uskuma, et tegemist on millegagi, mis toob neile head.
Jankowicz mainib siin ka kerksust (resilience) ehk suutlikkust panna vastu desinformatsioonile. Ukrainlaste kerksusel on oma osa ka Eestil, kelle spetsialistid on käinud aastaid ukrainlasi õpetamas. Kuid kerksuse ja laiemalt uue meedia küsimus on oluline ka demokraatlikus läänes, sh Eestis. Seega väga palju sõltub sellest, kui palju on inimesed meediaharitud eristamaks liba-, vale- ja võltsuudiseid. Eristamaks fakti kommentaarist ja nägema tõesti mõjuagentide karvast kätt.
Küll aga on Ukraina sõda tekitanud skisofreenilise olukorra Venemaal endal, kus infosõda on pöördunud selle loojate vastu. Nimelt on Venemaal ise jõutud niikaugele, kus Moskva lähtub oma Ukraina poliitikas ja suhtluses läänega juba sellest paralleelmaailmast, mille ta on ise välja mõelnud.
Infosõja üks eesmärk ongi pakkuda inimestele ka lohutust oma igapäevamuredes ja sestap jääbki tavavenelasele üle vaid uskuda seda, mida talle toob Vene televisioon. Pole siis imestada, et Venemaal on sõja vastu nii vähe protestitud.
Samas ei vähenda koroonapandeemia ja Ukraina sõda Jankowiczi raamatu väärtust, sest suure tõenäosusega pöördume me varem või hiljem tagasi rahulikumasse aega ja siis võimenduvad taas need aspektid, millest Jankowicz kirjutab.
Paradoksaalselt kombel on Jankowicz ise langenud samuti infosõja ohvriks. 2022. aasta aprillis valiti ta USA äsja moodustatud sisejulgeoleku desinformatsiooni ameti juhatuse etteotsa, kuid juba mais pidi see amet oma tegevuse lõpetama kriitika ja süüdiste tõttu Jankowiczi aadressil. Praegu on ta Ühendkuningriigis asuva Infokerksuse keskuse asepresident. Tema teine, 2022. aastal ilmunud raamat kannab pealkirja „How to Be a Woman Online. Surviving Abuse and Harassment, and How to Fight Back“ (Kuidas olla naine veebis. Pidada vastu kuritarvitustele ja ahistamisele ja kuidas sellega võidelda).
Erkki Bahovski Postimehe arvamustoimetajaUkrainas oli kell umbes üks öösel ja ma asusin rääkima toatäiele inimestele Washingtonis, et Venemaa desinformatsioon hoiab mind öösiti ärkvel. Nad olid tulnud kokku pärast kuudepikkust vabatahtlikku Hillary Clintoni presidendikampaania toetamist, kus nad tegutsesid tema ajutrusti ja välispoliitiliste ideede kõlakojana. Helistasin neile tuhandete miilide kauguselt Kiievist. Ruumis valitsev meeleolu oli segu ettevaatlikust põnevusest ja kergendusest, et vihane kampaania saab mõne päeva pärast läbi. Nüüd, vahetult enne saatuslikke 2016. aasta valimisi arutasime tuleviku üle: kuidas peaks Ameerika Ühendriikide välispoliitika uue valitsuse ajal välja nägema?
Rääkisin rühmale, et Venemaa internetisõda kujutab endast väga tõsist ohtu demokraatia tulevikule kõikjal maailmas. Tol septembril Ukrainasse kolimisest saati olin vaadanud pealt, kuidas riik üritas kaitsta end Venemaa rünnakute vastu mitte ainult füüsilisel lahinguväljal, vaid ka inforuumis. Need rünnakud ei ilmutanud siin Ukrainas ja üle Euroopa raugemise märke. Internetisõda pigem intensiivistus.
Iga päev rääkis mõni ukrainlane mulle, et Ameerika Ühendriigid eiravad omal riisikol Ida- ja Kesk-Euroopa heitlusi. Infosõda ei tunnusta rahvusvahelisi piire. See jõuab varsti ka meieni.
See ei ole ainult ukrainlaste nõukogude minevik, tänu millele nad tunnevad selgelt Kremli kavatsusi, samuti ei ole see miski, mida suudab mõista üksnes Venemaaga sõjajalal olev riik. Enamik eestlasi, grusiine, poolakaid, tšehhe, ukrainlasi ning teisi kesk- ja idaeurooplasi räägivad, kuidas Venemaa sekkub nende riikide siseasjadesse. Nad kõik ütlevad, et see ei ole midagi uut. Venemaa mõjukampaaniad, mis tabasid
Ameerika Ühendriike 2016. aastal üllatusena, on Ida-Euroopas kestnud aastakümneid ning sotsiaalmeedia ja digitehnoloogia, mis võimaldavad infot kiiremini, kaugemale ja täpsemini levitada, on seda üksnes võimendanud.
Lääs on seda ohtu lõpuks ometi tunnistama hakanud, ent ei ole selle vastu endiselt midagi ette võtnud. Kui USA senati kohtukomisjon palus mul 2018. aasta juunis, enam kui kümme aastat pärast Venemaa infosõja algust ja pea kaks aastat pärast Donald Trumpi valimist, anda nende ees tunnistusi valimistesse sekkumise ennetamise küsimuses, lahkus enamik vabariiklastest senaatoreid peale komisjoni eesistuja Chuck Grassley Iowast enne tunnistajate ettekannete algust kuulamissaalist. Demokraadid ei olnud suurt etemad. Selleks ajaks, kui ma suulise tunnistuse andmise lõpetasin, milles kiitsin riike, nagu Eesti ja Ukraina, nende püüete eest „hoida desinformatsioonile vastates kodanikke oma südames“, oli küsimuste ja vastuste sessiooniks poodiumile alles jäänud üksnes senaator Grassley ja demokraat Amy Klobuchar Minnesotast. Desinformatsioon ja valimistesse sekkumine olid piisavalt suured probleemid, mida senati päevakorda võtta, kuid Ameerika Ühendriigid ja selle võimuorganid ei paistnud aduvat Venemaa sekkumise ulatust paljudes teistes riikides. Me oleme eiranud infosõja lahinguvälja nüansse, heitnud kõrvale kõik selle, mida esiridades olevad riigid on õppinud – ja kui sageli nad on läbi kukkunud. Aga mina tean, et lahendused on olemas, olles viibinud oma karjääri algusest saati Venemaa infooperatsioonide eesliinil. Minu esimene töökoht pärast ülikooli lõpetamist oli Washingtonis baseeruvas mittetulundusühingus Riiklik Demokraatlik Instituut (NDI), mis asutati 1983. aastal, et „edendada valitsuses avatust ja vastutavust, ehitades üles poliitilisi ja kodanikuühendusi, valvates valimisi ja edendades kodanikuaktiivsust“.1 Mina töötasin Venemaa programmi tiimis. Kui USA Rahvusvahelise Arengu Agentuuril (USAID) paluti 2012. aastal Venemaalt lahkuda, pärast seda, kui Venemaa välisministeerium oli süüdistanud seda Venemaa poliitilistesse protsessidesse sekkumises (süüdistus, mis on tagantjärele veelgi iroonilisem), otsustas NDI kolida oma Venemaa programmi – kus koolitati valimiste vaatlejaid, poliitilisi parteisid ja erineva poliitilise taustaga kodanikuühiskonna organisatsioone – ümber „välismaale“, kõrval asuvaisse Balti riikidesse.
Hoolimata kontori sulgemisest ja Venemaalt välja registreerumisest lisati NDI mõni aasta hiljem „soovimatute välismaiste
organisatsioonide“ (undesirable foreign organizations) nimekirja, mis Vene parlamendi arvates ohustavad riigi julgeolekut. Venemaa kodanikele tõi niinimetatud UFO-dega suhtlemine kaasa kopsaka trahvi või vanglakaristuse.
NDI oli alati olnud Vene propagandistide rünnaku sihtmärk. Aga kui propaganda seoses meie UFO-de nimekirja lisamisega kõrghetke saavutas, ilmus vKontaktes, mis on Venemaa Facebooki versioon, kummaline poliitiline karikatuur. Seal vestlevad üksteisega neli antropomorfset kera. Kõige suurem neist, mida ehivad Venemaa lipuvärvid, karjub kahele väga haletsusväärsele kerale, mis kannavad NDI ja selle ühe rahastaja Riikliku Demokraatia Sihtkapitali logosid: „Minge oma koju, litapojad!“ Taustal hõljub hästi väike hirmunud Ameerika kera, mis anub, et Venemaa „ei solvaks minu sihtasutusi“. Karikatuur ei ole eriti vaimukas ja seda ei saatnud ka eriline edu; „Studio 13“ leheküljel, mis seda jagas, oli vKontaktes vaid umbes 50 000 jälgijat. Kuid mind rabas, et Putinit ja tema Ukraina Krimmi poolsaare ebaseaduslikku annekteerimist ülistavate karikatuuride seas oli taolisele märksa vähem tähtsale sündmusele omistatud samasugune kaal. Kes iganes selle konto taga oli, tahtis tagada, et „patriootilised“ venelased, kes lehekülge jälgivad, teaksid, et nende valitsus kaitseb neid „riikliku julgeolekuohu“ eest, mida NDI oma osalusdemokraatia koolituste kaudu endast kujutab. Mulle oli selge, et sotsiaalmeediast oli saamas uus mõjuvõimu lahinguväli. Venemaa katsetas oma tööriistakomplekti enda kodus ja tagahoovis ning oli peagi valmis kõige tähtsamaks etteasteks, mõjutades USA presidendivalimiste kulgu.
Poolteist aastat hiljem, 2016. aasta septembris kolisin Kiievisse Ukrainasse. Töötasin Fulbrighti avaliku poliitika stipendiumi toel välisministeeriumi pressiesindaja Mariana Betsa strateegilise kommunikatsiooni nõunikuna, Betsa oli esimene naine sel positsioonil. Ukraina oli juba kolm aastat pidanud riigi idaosas sõda Venemaa ja Kremli toetatud separatistidega. Mariana juhtis ministeeriumi infooperatsiooni. Tema Twitteri konto oli venemeelsete trollide pideva pommirahe all. Ta andis iga päev säutsuga ülevaate sündmustest eesliinil:
Venemaa jätkab Donbassis eskaleerimist, et destabiliseerida Ukrainat. 83 Vene võitlejate rünnakut, kasutati tanke, suurtükke.
1 Ukraina hukkunu.2
Ta oli hiljem jahmunud ja tundis vastikust, kui sai vastuse Briti kodanikult Graham Phillipsilt, kelle „reportaaž“ Ukraina konfliktipiirkonnast propagandavõrgule RT (varem tuntud kui Russia Today) sisaldas Ukraina poliitvangide hirmutamist ja sõimu. Phillips kirjutas:
„Mariana, kas sa oled valetaja, kuna oled poliitiline prostituut? Või prostituut, kuna oled valetaja?“3
Sedalaadi suhtlused olid üsna tüüpiline nähtus. Teised kontod andsid hagu, karjudes digitaalsesse eetrisse, et Ukraina Euromaidani protestid 2013. ja 2014. aastal olid fašistlik riigipööre ning uus valitsus tüürib riiki kuristikku. Nad kirjutasid, et üksnes Venemaa suudab Ukrainat päästa. See tsükkel – ja neis sisalduvad väsinud venemeelsed narratiivid – kordus igas säutsus, mille Mariana, teised Ukraina ametnikud või isegi tavalised kodanikud said. Mõnede taoliste Twitterisõdade algatajad olid Phillipsi-taolised „kasulikud idioodid“, kes võimendasid rõõmuga Kremli sõnumeid, mõistmata nende päritolu või tagajärgi. Teised internetiässitajad ei olnudki üldse päris inimesed: Peterburi kurikuulsas „trollivabrikus“ Internetiuuringute Agentuur (Internet Research Agency) oli terve haru pühendunud Ukraina uue valitsuse õõnestamisele.4
Järeleandmatud, solvavad ja eksitavad säutsud olid vaid üks tahk Venemaa infosõjast Ukraina vastu. Venemeelne meedia nii Ukrainas kui piiri taga avaldas silmanähtavalt võltsitud lugusid, mis viis lõpuks selleni, et vastuseks Venemaa desinformatsioonile pandi Ukrainas alus esimesele faktikontrolli operatsioonile, mis loodi varsti pärast seda, kui Venemaa annekteeris seadusevastaselt Krimmi. Teised kodanikuühiskonna elemendid liitusid, kasutades sotsiaalmeedia jõudu, et lükata tagasi Venemaa väiteid rahust poolsaarel, kus kohalikke tatarlasi kiusati taga; või väiteid inimõiguste olukorra kohta Donbassis; või selleks, et organiseerida toetust rindel olevatele väeosadele. Sellele vaatamata nägi Ukraina valitsus kurja vaeva, et pidada sammu Venemaa välisministeeriumi ülekaaluka rahastuse ja organiseeritusega, rääkimata nende valede väest. Need olid kujundatud tabama Ukraina ühiskonna nõrku kohti, kasutades ära lahkarvamusi tekitavaid küsimusi, nagu vilets valitsemine, korruptsioon ning etnilised ja religioossed pinged, mida Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja kordas ja Vene meedia iga nädal mehaaniliselt korrutas.
Ukraina oli infosõja eesliinil, kuid ukrainlased ei olnud ainsad, kes Kiievis desinformatsiooni vastu võitlesid. Lääne valitsused olid
külvanud linna üle loendamatute teiste minusuguste kommunikatsiooninõustajatega ja rahastasid tehnilise abi programme, mis olid loodud mitte ainult Ukraina aitamiseks, vaid aitasid ka teisi Vene sõnasõja ohvreid selles piirkonnas. Need olid kõik söakad projektid, ent kogu desinformatsioonivastast ruumi iseloomustas koordineerituse puudumine. Ainuüksi Kiievis oli tervelt kolm suuremat faktikontrolli algatust, mida kõiki rahastasid arvukad lääne valitsused. Arv paisus veel suuremaks, kui postkommunistlikku ruumi vaadeldi tervikuna, arvates juurde endise Nõukogude Liidu piiridest väljapoole jäänud, endisse kommunismiblokki kuulunud riigid, nagu näiteks
Tšehhi Vabariik. Asusin Fulbrighti stipendiumi toel projekti kaardistama, üritades selgeks teha, millised valitsused missugust tüüpi projekte rahastasid.
Aga sellal, kui ma oma uurimistööd tegin, seadis Valges Majas end sisse uus valitsus, Venemaa sekkumine 2016. aasta USA presidendivalimistesse torkas selgemini silma ning minu kaardistamisprojekti ambitsioon kasvas. USA Luureühing esitas Kongressile ja avalikkusele üksmeelse hinnangu, et Venemaa oli sekkunud Donald Trumpi nimel demokraatlikesse valimistesse. Valimiste mõjutamine ei olnud ainus põhjus, miks Donald Trump võitis, ent see oli kaalukas soodustav tegur. Ometigi lõhestas see teema Ameerika avalikkust, sest Venemaa sekkumine oli saanud osaks äärmiselt polariseerunud poliitilisest keskkonnast, mida president isiklikult oli loonud ja põlistanud. Venemaa desinformatsiooni üle peetud arutelus nähti valimistulemuste uuesti vaidlustamist. Oli selge, et kui USA tahab Venemaa propagandale vastu astuda, peab see alustama elementaarse sammuga: tunnistama väljakutset ja õppima paljudest vastutegevustest, mida Kesk- ja IdaEuroopa riigid olid juba aastaid teinud.
Ehkki nende pingutused olid kohati koordineerimata ja dubleeritud, olid meie Euroopa liitlased meist mitu sammu ees, tundes näiteks
ära Venemaa sekkumise Hollandis toimunud Ukraina-Euroopa Liidu assotsiatsioonileppe referendumisse, halvustades valeuudiste saitide
vohamist Tšehhi Vabariigis ja kaaludes paremaid viise, kuidas etnilisi venelasi Balti riikides paremini lõimida, kui tuua vaid mõni näide.
Tahtsin tuua seda kogemust toetama oma tööd, nii et selle asemel et esitada pelgalt projektide teekaart ja koordineerimise näpunäiteid, hakkasin vaatlema, mis üldse muutis ühiskonnad Venemaa desinformatsiooni suhtes haavatavaks. Pärast arutelusid nendega, kes Venemaa
mõjuoperatsioonide vastu võitlesid, samuti nendega, kes nende väljamõeldud narratiive tõe pähe võtsid ja levitasid, ei mõistnud ma üksnes seda, mis lääne koordinatsioonis puudu jäi, vaid sedagi, et Ameerika Ühendriikidel tuli probleemi ennast tunnistada. Olime kollektiivselt keskendunud valele asjale.
Vaatamata enamiku suuremate Venemaad kajastavate uudisväljaannete lemmikkujundikeelele – sirp ja vasar, punamustad värvipaletid, Püha Vassili katedraali värvikirevad sibulkuplid, mida aetakse segamini „Kremliga“ – erineb Venemaa tänapäevane infosõda sellest, mida pidas selle eelkäija Nõukogude Liit.
Erinevalt Nõukogude propagandast, mis üritas propageerida erilist, kommunismikeskset maailmavaadet, lõhestab ja petab Kreml rahvast
üle kogu maailma üheainsa eesmärgiga: meile tuntud lääne demokraatia hävitamine. Venemaa petujutud kasutavad ära sihtmärgiks olevate
ühiskondade mõrasid, et külvata kahtlust, usaldamatust, rahulolematust ja lõhestada veelgi rahvaid ja valitsusi. Ülim eesmärk on õõnestada demokraatiat – ja eriti selle Ameerika versiooni, seda Reagani-ajastu „säravat linna künka peal“ – ja ajendada kodanikke sellest eemalduma.
Kui me lõpetame debateerimise ja protestimise, kui lakkame uudistesse kriitiliselt suhtumast, kui me ei pane enam valitsusi vastutama ega tee oma häält valimiskastide juures kuuldavaks, on Kreml oma eesmärgi saavutanud. See annab tagurpidisel viisil Venemaa presidendile Vladimir Putinile üldtuntud koha läbirääkimistelaua taga. Kui maailma kõige võimsamad riigid on hädas toimimisega, kui need on omaenda probleemidega hõivatud, siis Venemaa staatus paraneb. Mis veel olulisem, Putin saavutab suhtelise eelise, eriti kodus. „Vaadake,“ võib ta öelda, kui venelased kaebavad elukvaliteedi üle kodumaal, „demokraatiad ei tule omadega sugugi paremini toime.“ Ta toob näiteks politsei jõhkruse ja rassisuhted Ameerika Ühendriikides, majandusliku ebavõrdsuse Ühendkuningriigis ning immigratsioonikriisi Euroopa Liidus – kõik need teemad on olnud Venemaa desinformatsiooni sihtmärgiks. Vähesed lääne valitsused ootasid niisugust Nõukogude taktikast kõrvale pöördumist või niivõrd kavalat taktikat, mis on sihitud iga riigi nõrkustele, mistõttu on lääne reaktsiooni Venemaa infosõjale iseloomustanud rahulolematus. Kui uus stsenaarium selgeks sai, oli see juba kasutuses ning probleem liiga politiseeritud, et teravalt reageerida. Eesti oli esimene, kes ohust aru sai. See väike, pisut üle miljoni elanikuga Balti riik, mida kutsuti „e-Eesti“ tänu uuendustele, mis
võimaldavad riigi kodanikel hääletada ja maksta makse interneti vahendusel, oli aastaid häälekalt nõudnud, et lääs pööraks tähelepanu tema kaebustele, et suur idanaaber teda kiusab. 2007. aastal õhutas Venemaa etniliste venelaste keskel valitsusvastaseid proteste ja algatas halvava küberrünnaku riigi internetitaristule. Lääs vaevu märkas seda.
Järgmisel aastal veeresid Vene tankid üle piiri Gruusiasse, teise endisse nõukogude liiduvabariiki Lõuna-Kaukaasias. Küberrünnakutega võeti maha valitsuse veebilehti. Ja Kreml alustas otsustavat desinformatsioonisõda, et saavutada kontrolli konflikti rahvusvahelise kajastuse üle, üritades veeretada kogu süü agressiooni eest puhtalt Gruusia valitsuse peale. Lääs pelgalt tõreles Venemaaga jõu kasutamise ja Gruusia suveräänsuse rikkumise pärast. Kreml sai oma mõjuoperatsioone pidurdamatult jätkata, imbudes järgmisel kümnendil edasi Gruusia poliitikasse, kultuuri ja kaubandusse.
Alles Venemaa sõjaga Ukrainas ja 2014. aasta juulis Donbassi kohal alla tulistatud reisilennuki ümber valitseva desinformatsiooniga tuli Vene mõjuoperatsioonide oht Euroopas täielikult esile. Kuid isegi siis nähti seda probleemina „kusagil seal“, „teises“ Euroopas, mitte läänes ja kindlasti mitte USA-s. Samal ajal, kui Kremli taktika Ukrainas arusaadavamaks muutus, hakkasid Lääne-Euroopa valitsused – Poolas, Tšehhi Vabariigis ja Hollandis – nägema märke Venemaa sekkumisest nende poliitilistesse protsessidesse ning asusid välja töötama vastutegevusi.
Lääne reaktsioon viibis ka seetõttu, et puudus ühtne probleemimääratlus. Moesõnu, nagu „propaganda“, „infosõda“, „hübriidsõda“, „aktiivsed meetmed“, „mõjuoperatsioonid“, „desinformatsioon“, „valeinformatsioon“ ja „valeuudised“ kasutatakse poliitikasfääris ja meedias vaheldumisi, pööramata erilist tähelepanu sellele, millest täpselt jutt käib või millist probleemi tuleb lahendada. Kuid me peame neid nähtusi selgelt defineerima ja liigitama, kui tahame neid mõista ja edukalt tõrjuda. Siin on minu vaade sellele segadust tekitavale maastikule.
Kõiki taktikaid, mida Venemaa rahvusvahelise kurikuulsuse välja meelitamiseks kasutab, võib liigitada „mõjuoperatsioonideks“. Et omandada mõju välisriikide valitsuste ja elanike üle, võib Venemaa võtta ette vanamoelisi luure- ja sõjalisi operatsioone, kuid selles raamatus esitatud juhtumiuuringud keskenduvad avalikele, tsiviilsfääri mõjuoperatsioonidele. Mõnikord mahuvad need aktsioonid kenasti
desinformatsiooni – „kui väära informatsiooni jagatakse teadlikult selleks, et tekitada kahju“ – või väärinformatsiooni kategooriasse –
„kui ehtsat informatsiooni jagatakse selleks, et tekitada kahju, sageli sel teel, et privaatsena mõeldud informatsioon suunatakse avalikkuse ette“.5 Nende hulka kuuluvad nüüdseks kurikuulsad Vene reklaamid, mille Peterburi „trollifarm“ ostis USA 2016. aasta valimisteks, mis surusid peale eksitavaid ja provokatiivseid narratiive, et süvendada lõhesid ameeriklaste vahel ning kasvatada nördimust ja umbusku kodanike, meedia ja valitsuse vahel. Reklaamid – ja veelgi edukam süsteemne sisu algupärastel lehekülgedel – üritasid süvendada lõhesid igas poliitikauniversumi nurgas. Need väitlesid Texase lahkulöömise poolt, levitasid immigrantide vastu suunatud pilkeid, ässitasid liikumiste Black Lives Matter ja Blue Lives Matter aktiviste üksteise vastu ja levitasid koguni „musklimees Bernie Sandersi“ värviraamatuid. Need olid „valed“ mitte seetõttu, et nende sisu oli võltsitud – ehkki need sisaldasid hulgaliselt väära või eksitavat informatsiooni –, vaid kuna need ei rääkinud tõtt oma päritolu kohta. Postituste autorid ei olnud Ameerika rohujuuretasandi poliitiliste organisatsioonide aktivistid, need olid Venemaa operatiivtöötajad Peterburis, kes olid oma internetipersoonat aastaid hoolega lihvinud.
Paljudel juhtudel, sealhulgas Eestis, kus Venemaa valitsus õhutas proteste Nõukogude monumendi eemaldamise pärast, või Poolas, kus Venemaa hoidis kinni alla kukkunud lennuki rususid, milles hukkus Poola president, et anda ainest vandenõuteooriatele, tekitavad Venemaa teguviisid informatsioonikaose, ilma et võtaks tarvitusele otseseid võltsinguid. Tegelikult moodustavad valeuudised Venemaa mõjuoperatsioonidest vaid väikese killukese. Kõige veenvamad ja õigupoolest ka kõige edukamad Vene narratiivid Kesk- ja Ida-Euroopas ning USA-s on tõel põhinevad narratiivid, mis kasutavad ära lõhesid ühiskonnas. Need tõed, mida Venemaa operatsioonid sihikule võtavad, võivad olla vaieldamatud faktid või marginaliseeritud inimrühmade tajutud elutõsiasjad. Sellisena omandavad totaalsed väljamõeldised märksa harvem kurikuulsuse kui need, milles sisaldub tõetera.
Peale selle, ehkki mõiste „valeuudised“ esineb käesoleva raamatu alapealkirjas uudishimulikele lugejatele mõeldud teeviidana, ei meeldi mulle selle üldine kasutamine. Peaaegu nelja aasta jooksul pärast seda, mil mõiste laiemalt ameeriklaste teadvusse jõudis, on see minetanud oma tähenduse. Poliitikud ja eksperdid alates USA presidendist
Trumpist kuni Filipiinide presidendi Duterteni kasutavad seda kirjeldamaks iga narratiivi, mis tundub nende jaoks poliitiliselt ebamugav. Sellest on saanud poliitikute suus vaba ja sõltumatu meedia kirjeldamisel sõimusõna – 2019. aastal leidsid presidendid Trump ja Putin koguni sideme ühises võitluses „valeuudistega“ kummagi kodumaal – ja üha enam anekdootide puänt. Valeteadetele, vääriti mõistmistele ja eksimustele reageeritakse kerglase valeuudise-teemalise teravmeelitsemise ja naeruga. Nagu selles raamatus kirjeldatud riigid tõestavad, on probleem libakontodest ja valeinformatsioonist laiem. Veebikeskkonna mõjuoperatsioonid hõlmavad emotsioonide muutmist relvaks, tehnoloogilisi uuendusi, millega neid emotsioone paremini ära kasutada, ja teravat arusaamist kasvavast usaldamatusest demokraatlikes ühiskondades ja kuidas sellega poliitilise kasu lõikamiseks manipuleerida. Samas kui „valeuudised“ võib olla vaimne fail, millesse paljud selles raamatus esitatud informatsiooni salvestavad, on desinformatsiooni ja interneti mõjukampaaniate toime demokraatia projektile kõike muud kui võlts.
2016. aastast alates on ameeriklased esimest korda pärast külma sõda sunnitud arvestama mõttega Venemaa mõjust. Samal ajal kui eksperte rõhub Venemaa jõupingutuste keerukus ja efektiivsus ning teised, sealhulgas USA president, kahtlevad üldse nende olemasolus, on see raamat katse aidata ameeriklastel ja teistel lääne inimestel mõista, milleks Venemaa on suuteline ja mida saab selle peatamiseks ette võtta. Siin uuritakse Venemaa mõjuoperatsioonidega seotud sündmusi, mis muutsid viies Euroopa riigis ajaloo kulgu, ning vaadeldakse hoolikalt kasvavaid pingutusi – ja nende taga olevaid inimesi –, mida iga valitsus on nende vastu võitlemiseks käivitanud.
Kirjeldamiseks välja valitud juhtumid ei ole kaugeltki ainsad kohad
Kesk- ja Ida-Euroopas, kus Venemaa sekkumine on poliitikat ja tegutsemisviise mõjutanud. Venemaa desinformatsiooni ja propaganda mõju ulatub aastakümnete taha ja tõendite hulk Kremli sekkumisest valimistesse nii uues kui vanas Euroopas ning teiste mandrite riikides, nagu Venezuelas ja Kesk-Aafrika Vabariigis, aina kasvab. Aga siin raamatus kirjeldatud riigid näitavad Venemaa desinformatsiooni ja mõjukampaaniate tekke- ja arengulugu internetiajastul. Need tõstavad esile veebisisese ja -välise keskkonna polariseerituse ja ühiskondliku ebakõla, mida Venemaa kasutab relvana enda kasuks, kõikehõlmava mustri, kuidas Venemaa ehtsaid kohalikke tegijaid enda eesmärkide
saavutamiseks manipuleerib, samuti järkjärgulise nihke neist taktikatest teadlikuks saamises ja parimad praktikad neile vastamiseks. Valisin välja juhtumid, mis on olulised kas seetõttu, et need on esimesed omataolised, või sisaldavad teisi komplitseerivaid tegureid, mis pakuvad huvitavaid õppetunde Ameerika Ühendriikidele ja läänele tervikuna.
Alustades Eestist 2007. aastal kirjeldan Venemaa mõjuoperatsioonide „beeta“-versiooni, millega oleme tänapäeval nii tuttavad. Selle kriisi ajal kasutasid Kreml ja selle operatiivtöötajad ülimalt ühekülgset venekeelset meediat, võimendamaks venekeelses elanikkonnas valimisõigusest ilmajäämise ja rahulolematuse lugu, mille tagajärjeks olid massirahutused ja süvenev lõhe etniliste eestlaste ja venekeelse elanikkonna vahel. Enam kui kümme aastat hiljem on Eesti valitsus selgeks saanud, et desinformatsioon ja Venemaa sekkumine tähendavad enamat kui võltslugusid venekeelses ajakirjanduses. Samuti töötatakse selle kallal, et lõimida venekeelset elanikkonda keele, hariduse ja majanduslike võimaluste kaudu Eesti ühiskonda.
Järgmisena analüüsin Gruusia viiepäevast sõda Venemaaga 2008. aastal, mis esindab esimest tänapäevast „hübriidkonflikti“, milles kineetiline sõjapidamine on ühendatud desinformatsiooniga. Sõja järel isoleeris Gruusia valitsus end kõigi Venemaa mõjude – majanduslike, poliitiliste ja informatsiooniliste – eest, ent pärast valitsuse vahetust võeti need reaktsioonid tagasi. Venemaa hiilis kultuurilisi ja majanduslikke iseärasusi kasutades tühjaks jäänud ruumi. Gruusia katsumused näitavad, et Venemaa infooperatsioonid ulatuvad kaugemale trollidest ja bottidest, need on paljusid sektoreid hõlmavad mitmetahulised kampaaniad ja nendega tegelemine nõuab põlvkondadevahelist lahendust.
Seejärel võtan käsile Poola, riigi, mis on paljude selle kodanike ja kõrgete ametnike sõnul „vaktsineeritud“ kõiksuguste Venemaa haiguste vastu alates propagandast ja desinformatsioonist kuni pehme jõu ja otsese poliitilise mõjutamiseni. Vandenõuteooria ja valeotsuste lendaval vaibal võimule kerkinud Seaduse ja Õigluse partei on Poola ühiskonda killustanud ja polariseerinud. Selle informatsiooni ökosüsteem on kaoses. Mõned Poola valitsuse liikmed tunnistavad, et see muudab riigi haavatavaks Vene infooperatsioonide suhtes, mille kohta leidub hulgaliselt tõendeid. Ent senikaua, kui valitsev partei ei lõpeta nendesamade taktikate kasutamist, mida kasutab Kreml, ei saa Vene ohu tõkestamiseks suurt midagi ära teha.
