HOMMIK Politseinik Martin Kühn seisis vannitoapeegli ees ja püüdis end objektiivselt silmitseda. Nii nagu vaadatakse kellegi nägu fotol. Fotonägu ei vaata vastu. Ta laseb end uurida, ei pilguta silmi, ei häbene, ei peida midagi tõrjuva näoilme taha. Ta ei kaitse end. Mida kauem Kühn end vaatas, seda kergem oli tal ennast Tavaliselttaluda.kasutas ta peeglit vaid selleks, et kontrollida, ega tal suunurgas hambapastat või ninas liiga pikki karvu ole. Nüüd seisis ta ning vaatas endale ilmetult ja võimalikult üksisilmi otsa. Kühn püüdis end silmade pilgutamise või suunurga tuksatusega mitte tasakaalust välja viia ning küsis endalt: kes sa oled? Kuidas sul läheb? Kas kõik on kombes? Ta oli enese silmitsemist alustanud alles hiljuti. Enne praegust suve oli ta pidanud oma peaaegu 45-aastase kehaga pigem funktsionaalset suhet. Kui üldse, siis oli ta seda tajunud kõigiti hooldusvaba elumasinana. Ta polnud kunagi olnud tõsiselt haige, kuid polnud ka üleliia tervislikult elanud. Ta polnud endalt liialt palju nõudnud, kuid polnud ka iialgi pingutustest kõrvale hoidnud. Siis oli teda tabanud kriis koos kahtluste, nõrkuste ja lõpuks kokkuvarisemisega, mis oli teda viinud esiotsa ametnike rehabilitatsioonikeskusse ja seal neljasesse lauda koos narkosõltlasest piirivalvuri, Donauwörthi linnavalitsuse
5
KOLMAPÄEVA
Aga Kühn oli jälle püsti tõusnud ja nüüd silmitses ta end peeglist otsekui võõrast inimest. Mõne minuti eest oli talle helistatud ja teda kuriteopaika kutsutud. Ta arvutas välja, et ühistranspordiga kuluks tal kohalejõudmiseks umbes kolmveerand tundi. Siis seisab ta laiba ees, mille kohta kolleeg Steierer oli telefonis öelnud „kohutavalt ära äestatud“. Niipea kui saadakse teada, kelle laip see on, alustatakse tema viimaste päevade ja tundide rekonstrueerimisega. Kühn mõtles sageli, et paljud kuriteod saaks ära hoida, kui ohvrid tuvastataks juba enne kuritegu. Kui nendega tegeldaks juba varem ja mitte alles tagantjärele. Ta oli veendunud, et mitte ainult kurjategijat ei teinud kurjategijaks kindlad kalduvused, vaid ka ohver oli teatud mõttes määratud olema ohver. Ta silmitses end peeglist ja mõtiskles, kas tema oli oma elus pigem ohver või kurjategija. Siis hakkas ta sisemine äratuskell helisema, ta pesi hambad, sülitas suu tühjaks ning jättis sülje ja hambapasta kraanikaussi, sest tal ei olnud enam aega seda pesta. Ta pidi ju välja minema ja tööle sõitma.
läbipõlenud6
töötaja ja Nürnbergi maksupolitseinikuga. Maksupolitseinik kannatas haiglasliku ja ülemäärase samas tumise all oma tegevusega, mis oli ta ajanud hullumeelsuse piirile. Ja Kühn?
Ka tema oli jõudnud kõige veidramate mõtisklusteni, peatamatu mõttemölluni, milles käsilolevad juhtumid, kirat sev karjäär, soikunud abielu, kontakti kadumine lastega ning lisaks veel lapsepõlvemälestused ja rahaprobleemid kihuta sid ringi otsekui ketikarusselli tühjad istmed. Viimaks kukkus ta rängemalt kui teised, sest oli suur ja tugev, ja kui säärased inimesed kukuvad, on põrkejõud alati tugevam.
7 1. VÄLGUMIHKEL Amir ei teadnud, mis on armastus, kuni kohtas Juliat. Tal polnud seni olnud aimugi, mis tunne on, kui sellist tüdrukut juba hetk pärast hüvastijättu igatsema hakkad. Iga kord, kui nad hüvastijätuks suudlesid, tundis ta, nagu lõigataks tal mõni kehaosa küljest. Siis istus ta trammi, uks sulgus vaeva liselt ja otsekui vastu tahtmist. Julia viipas talle leebelt oma maailmast, mille Amir jõnksutades maha jättis, et sõita tagasi endaKuigiomasse.taoli juba seitsmeteistaastane, ei olnud Amir seesuguste tunnetega tuttav. Midagi enam-vähem sama joovastavat oli ta enne seda suve kogenud heal juhul siis, kui koos sõpradega lahustit sisse hingas või võttis ette väikesi röövretki. Poevargused, vahel lihtsalt niisama lõbu pärast. Lastelt mobiili äravõtmine. Möödujatelt sigareti norimine ja siis terve paki nõudmine. Ja tulemasin pealekauba. Nende hirmu üle rõõmustamine ja naerdes edasi liikumine pakkus talle ülima naudingu hetki, mida ta ei häbenenud, mis ei tundunud talle isegi erilised. Tüdrukud polnud talle kuni selle suveni kuigivõrd huvi pakkunud. Ta arvas nagu sõbradki, et naised üldiselt, kui ema välja arvata, on ainult segajad. Samas oli ta kuulanud sõprade kiidulugusid oma vallutustest ning mingite lahkete ja enamasti purjus tüdrukute massilisest magatamisest teatud
Sest esiteks ei olnud temal see siiani õnnestunud ja teiseks ei oleks ta teadnudki, kuidas sellist magatamist korraldada, ja kolmandaks ei teadnud ta ka, milleks see hea pidi olema. Ta ei külastanud isegi interneti pornosaite, sest naiste ilmselge kehalisus neis klippides, mida ta kaaslased üksteisele telefoni saatsid, muutis ta pigem ebakindlaks, kui erutas teda. Kogu tugevuse ja meheliku jõu juures, mida ta koolis ja ümbruskonnas õpetajate, majahoid jate ja kaitsetute äriomanike ehmatamiseks välja kiirgas, oli ta oma sellest nõrkusest teadlik.
Kui ta hulkus ringi linna suurtel ostutänavatel, nägi ta inimesi, kes tegid seal lihtsalt niisama sisseoste, tassisid kaubamajadest välja suuri kotte või istusid kohvikutes, kus piimaga kohv võis vabalt maksta viis eurot.
ebamugavusega.8
Nõnda siis oli Amir seitsmeteistaastane neitsi, üles kas vanud Müncheni kaguosas Neuperlachi-nimelises satelliitlinnas, mis mõjus oma suuruse ja betooni rohkusega küla listele hirmutavalt ja võõristavalt, kuid Amiri ja ta sõprade jaoks kujutas endast biotoopi, kus nad teadsid erinevalt politseist iga nurgatagust ja meetrit hiiglaslike elumajaplokkide vahel kulgevatest lõputult laiadest kõnni- ja varustusteedest ning tundsid end turvaliselt, kuni seal püsisid. Amir ei armastanud tõepoolest oma kvartalist lahkuda. Kesklinn ei öelnud talle kuigi palju, ta ei osanud seal liigelda, tundis end nagu tulnukas, keda jälgis ja ähvardas talle võõras elu.
Ta võis igasuguse tundeliigutuseta mõnel noorukil metroos jope ära võtta või kooli ees noorematele ecstasy’t müüa. Aga mõnd tüdrukut meeldivaks pidada või veelgi segadusse ajavam: talle meeldida, ta rinna vastu toetuda, kuulda tema südamelööke ja lasta endal pead silitada tundus talle nii võimatu, et ta isegi ei lubanud endale sellist kujutluspilti.
9
Õigupoolest maandus sinna esmalt tema ema. Too seadis ühel päeval noortekeskusesse üles pika laua, millele laotas kõikvõimalikke voldikuid. Lisaks näitas ta sülearvutist filmi. Sotsiaaltöötaja Ulrich oli üles pannud kuulutuse ning andnud Facebooki ja WhatsAppi kaudu teada, et Neuperlachisse tuleb Müncheni Tähistaevas. Kuna keegi ei osanud sellest midagi arvata, lisas ta oma teatele mõned lingid, mille avasid aga vähesed noored. Muidu oleksid nad teada saanud, mis oli Müncheni Tähistaevas.
Kui ta üldse kohvi jõi, siis tegi ta seda Perlachi ostuparadiisi pagarikojas. Selle juurde sai euro kolmekümne eest rosinarulli.
Seejuures oli tegu ühinguga, mille lõid Müncheni kodanikud üheksakümnendate algul, pärast seda kui linnas olid hakanud sagenema võõravaenulikud rünnakud. Mure ühiskondlike väärtuste pärast ja nördimus poliitikute tegevusetuse üle olid esmalt viinud kodanikuprotestideni ja viimaks koos olekuni, mille käigus sündis Müncheni Tähistaevas.
Juukselõikus maksis seal üheksa eurot ja kui ta sõbral Cemil viitsimist oli, raseeris ta Amiri juustesse veel oimukohast kõrva taha ulatuva välgunoole. Amiri jaoks koosnes maailm Neuperlachist ja kõik, mis jäi sellest väljapoole, oli kosmos. Ja siis maandus otse kõiksusest tema ellu Julia.
Ühingu põhitegevus seisnes selles, et see kergendas või lausa võimaldas migratsioonitaustaga laste ja noorte lõimu mist ühiskonda. Mõte selle taga oli austust vääriv ja sümpaatselt naiivne: kui noori inimesi paremini harida, neile saksa keelt õpetada ja teha palju ka kultuurilisi pakkumisi, saaksid nad paremad lõputunnistused, jõuaksid kiiremini väljaõppele ja segaksid kokkuvõttes vähem, kuna ei jõlguks enam tänavatel ringi. Sel moel, oletasid ühingu rajajad, võe taks igasugusel võõravaenul pikapeale toit käest.
Rohkem10 või vähem jõukad münchenlased toimetasid Tähistaevas palju aastaid ning saavutasid mitmesuguste projektidega tõepoolest palju tähelepanu. Nad korraldasid breiktantsu- ja grafitikursusi, ühe hiphopiprojekti ning arvukalt töötube, milles ühingu vabatahtlikud tutvustasid noortele näiteks biidermeieri-aegset saksa luulet või Baieri köögi eripärasid. Neile kursustele ei joostud just tormi, eriti mitte tollele, mis kandis nimetust „Lihtsalt valmistatud seapraad“, kuid need saavutasid siiski hea eesmärgi – nimelt ühingu liikmete puhul. Need olid enamjaolt jõukad, mis sioonitundega Müncheni kodanikud, kes jagasid meelsasti oma teadmisi kõikvõimalike eluvaldkondade kohta ning eelistasid arutleda linase voodipesu, espresso õige valmistamise ja täiusliku paiga üle uuele kontserdihallile. Asudes nüüd võitlema välismaiste või vähemasti selle moodi välja nägevate noorte heaolu eest, andsid nad oma elule uue, omamoodi boonusmõtte, mis asetas nad sotsiaalselt tundu valt kõrgemale kohale noist sõpradest ja tuttavatest, kes kõigest raha annetasid. Mida võis teha ju igaüks. Müncheni Tähistaeva liikmeks saamine oli püüdlemist väärt ja sel oli kõrge hind. Juba ainuüksi aastamaks hoolitses selle eest, et „saadikud“, nagu liikmed end ise kutsusid, said oma ringi hoida ülevaatliku. See oli prominentliikmetele meedia, gastronoomia ja majanduse vallast väga sobiv. Ini mesed tahtsid omavahel olla. Liitumisavaldusi arutati põhjalikult, iga liikmeks pürgija pidi end üksikasjalikult tutvustama ja kindlustama aktiivse kaasabi. Kui olid juba kord Müncheni Tähistaevasse vastu võetud, võisid teiste imetlusele kindel olla. Ühingul oli kontakte toimetuste ja juhatustega, suurte kaubamajade ärijuhtide ja oluliste teatriagentidega. Kui Tähistaevas korraldas galaürituse või kohalike
Ainsad, kes lauluõhtutelt või kokteilipidudelt alati puu dusid, olid lapsed, kelle jaoks olid need üritused korraldatud.
Keegi ei seadnud küsimuse alla, et Müncheni Tähistaevas oli halvemas olukorras noortele tõeline õnnistus. Avalikkus pani nende probleeme nüüd palju sagedamini tähele, sest ka paljud filmitegijad ja teletoimetused olid avastanud suurlinna serval toimuva ohtliku ja ohustatud elu visuaalse võlu. Ja tõepoolest oli saadud vahendada rohkem õppekohti. Müncheni Tähistaeva tegevus aitas kaasa sellele, et kuritegevus kahanes pisut vähemalt mõnedes vanuserühmades ja välja sai anda rohkem gümnaasiumitunnistusi.
11 staaridega teatriõhtu või lõunasöögi, voolasid päris kindlasti kokku kõik linna tähtsamad isikud ja palju raha.
Võõravaenu probleemi aga ühingu töö ei lahendanud, sest põhimõte oli küll hea, aga ilmselt liiga kitsapiiriline. Sellest ei olnud palju abi, kui vaid välismaalaste lapsed oskasid paremini saksa keelt, lõpetasid kooli paremate hinnetega ja said kiiremini väljaõppele, kui ilma migratsioonitaustata varjatult võõravaenulikud noored rääkisid palju halvemini saksa keelt, edenesid koolis vaevalisemalt ja eeskätt ei leidnud tööd.Kõige toimekamad Müncheni Tähistaeva rohkem kui neljasajast saadikust olid Schwabingi, Nympfenburgi, Sollni, Harlachingi ja Bogenhauseni ning ka Pullachi ja Grünwaldi
Sellest polnud aga lugu, sest ühingus oldi seisukohal, et selleks on liiga vara. Nimelt kui Moosachist pärit Pärsia nooruk oskab midagi arvata Robert Schumannist, olevat ühing oma eesmärgid saavutanud ja võivat laiali minna. Seepärast oli ühingu juhatus peaaegu tänulik selle eest, et hooletusse jäetud ja sotsiaalselt ebakindlates oludes elavad poisid ja tüdrukud välja ei ilmunud.
linnaosa12 koorekihi daamid, kel oli ja kes kulutasid Tähistae vas palju aega, sest ei osalenud otseselt tööturul. Nende oma lapsed ei sõltunud neist enam pidevalt, mehed tulid hilja koju ja olid sageli üldse reisil, nii kodu kui ka aed olid oiva lises korras, aastakümnetepikkune teatriskäimise orjus oli möödas. Niisiis, pärast seda kui kõik ülesanded, kaasa arva tud golfimänguoskuse omandamine ja bridžimeisterlikkuse saavutamine, olid täidetud, kasvas paljudes naistes teadmine, et nüüd, umbkaudu viiekümnenda eluaasta paiku, on saa bunud aeg lõpuks midagi vastu anda. Ühiskonnale.
Selle asemel et hakata oma kodu täielikult ümber kujundama, kandideerisid nad niisiis Tähistaevasse, sest kodu olid nad just kolm või neli aastat tagasi ümber kujundanud ega olnud sellegagi veel päriselt ühel pool.
Oma kodust Grünwaldis ei korraldanud ta mitte ainult keelekursusi, vaid ka kultuuriprogramme põgenike lastele ja sporditöötube, milles osalesid suuremad jalgpalliklubid, sest nad hellitasid lootust, et leiavad minimaalsete kuludega mõne talendi. Aastate jooksul oli Elfie van Hauten muutunud
Tähistaevas avas neile palju uusi väljavaateid ja pakkus sellist mõõtu sotsiaalset kohendust, nagu suudavad muidu pakkuda ainult kallid iluoperatsioonid või suvemaja soetamine Mauritiusel. Lisaks võimaldas töö probleemsete noortega linnaosadest, mida nad muidu vaid kuulu järgi teadsid, hirmsat, ent põnevat võrdlust hullemaga, mis tuli alati kasuks. Ja pealegi sai suurepäraselt rakendada söötijäänud oskusi abielueelsetest võõrkeele- või vaimuteaduste õpingutest. Müncheni Tähistaevas kaasalöömine lõi niisiis win-win-olukorra, nagu Elfie van Hauten alatasa toonitas, kui jutustas oma sõbrataridele, kuidas ta vormis probleem setes kvartalites panetunud ja agressiivsetest noorukitest nutikad saksa keele õppijad.
oli teel koju, kus kavatses veeta mõnusa pärastlõuna telku ees koos sügavkülmast võetud pitsaga. Ta ema tegi harva süüa ja tõi vaid aeg-ajalt supermarketist midagi kaasa, enamasti aegunud jogurtit või rikutud kaupa. Eile oli tal kaasas olnud paar pitsat ja see Amirile maitses. Kui aga hakkas
13 ühingule hädavajalikuks. Ta istus tagasikutsumisvõimaluseta juhatuses ja teda peeti visaks läbirääkijaks, kui mõni auto kontsern ei tahtnud ühingule uut kaubikut annetada või jookidega varustajal polnud plaanis neile iga-aastaseks suve peoks soovitud valget veini kinkida. Temast ei pääsenud keegi mööda. Ja see kehtis ka noorte sihtgrupi kohta, keda ta tõmbas ligi nagu meepott kärbseid. Selleks pani ta kord nädalas oma leti püsti mõnes koolis, kiriklikus asutuses, ühiselamus või noortekeskuses. Kui vara sematel aegadel oli ta veel kliente oodanud, siis ühel hetkel oli ta hakanud lapsi kõnetama. Ta lobises lõuapoolikud vaikseks, pruntishuulelised tüdrukud muutusid nurruvateks kuulekateks kassipoegadeks. Tema edu seisnes ta otsekohesuses. Ja Amirilsäras.eiolnud tol kolmapäeval plaanis noortekeskusesse minnagi. Esiteks pidas ta seal tegutsevat sotsiaaltöötajat Ulrich Bernsteini „homoks“, sest mehel oli kombeks poistele vahel kätt õlale panna ja ta tegi lauajalgpalli mängides seksihääli (või vähemalt selliseid hääli, mida Amir seksimise juures ette kujutas). Ja teiseks vältis ta paiku, kus pidi reeglitest kinni pidama. Noortekeskuses ei tohtinud jõudu kasutada, isegi „homo“ ei tohtinud öelda. Seal ei tohtinud suitsetada ega muid meelemürke tarvitada ega oma telefoni valjuhääldist muusikat lasta. Ulrich ütles kord, et kui kõik seda teeksid, läheks ta hulluks. Aga ta oligi juba hull. See homo. Arvas Amir.Amir
pani üks naine parajasti tapeetimislauda kokku ja Amir nägi kohe, et ta püüdis endast meelega lolli muljet jätta. Seepärast ta ei imestanud, kui naine temalt abi palus. Ta tundis neid trikke, sest oli kohanud tosinaid sotsiaaltera peute, õpetajaid, treenereid ja noorsootöötajaid. Ikka üks ja sama. Nad tahtsid tingimata sinuga vestlusse laskuda, võisid tundide viisi püüda olla lahedad ning lõpuks leidsid sa end taas ühises toolideringis idiootidega ja pidid rääkima, mis lugu papsiga oli. Amiril käis see kähku: paps oli läinud. Kõik. Naine palus tal oma autost voldikutega kastid tuua ja andis autovõtme. Päris julge mutt, mõtles Amir. BMW X5. Sellega nüüd üks tiir teha oli meelitav. Või oleks olnud meelitav. Aga Amir ei osanud juhtida. Ja tal ei olnud miskipärast tahtmist keskkonsoolist või kindalaekast huvitavaid asju otsida. Ta ei saanud arugi, et oli ammu naise konksu otsas. Ta tõi pakiruumist karbid ja aitas naisel nende sisu lauale laotada. Naine tutvustas end ja lausus: „Minu nimi on muide Elfie van Hauten. Nagu šokolaad, ainult et au-ga.1“ Amir ei osanud selle infoga midagi peale hakata, kuid jahmatas iseennast, andes naisele kätt. Ta ütles: „Mina olen Amir.“ Ja naine ütles: „Tere,SiisAmir!“oliAmiril püssirohi otsas ning ta seisis klapplaua ees nagu täiskustud puu. Või nagu seitsmeteistaastane, kes ei tea, kuidas täiskasvanud naisega ümber käia. Tal oli tunne, nagu peaks ta nüüd naisele ütlema, et tal on ilusad juuksed, mis oli täiesti tõsi. Alles ennelõunal oli Elfie van Hauten käinud oma juuksuri juures, kes oli talle vähemalt kolmveerand tunni jooksul pähe föönitanud omamoodi pneumaatilise 1 Vihje šokolaadifirmale Van Houten. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
vihma14 sadama, keeras ta ikkagi noortekeskusse sisse, et päästa omaEesruumissoeng.
Kuid Amir küsis selle asemel, kas tal on veel abi vaja. Ta tundis end selle naise eest vastutavana. Ta pidi teda kaitsma, juhul kui mõni ta semu läheb mööda ja pühib laualt voldikud maha või solvab teda.
15 meistriteose.
„Pärast kooli lähen veokimehhatroonikuks õppima,“ lisas ta. Üks kutsenõustaja oli talle tõepoolest soovitanud sellist õppekohta taotleda, mis ei olnud aga seotud Amiriga, vaid tõsiasjaga, et seal ei olnud kõik kohad täis. Amir aga ei olnud seda„Noh,teinud.see kõlab ju hästi,“ sõnas naine ja vaatas temast mööda noortekeskuse ruumi. Ta otsis juba järgmisi kliente. Sel siin ei paistnud olevat vajadust. Samal hetkel avanes naise selja taga uks ja sisse astus üks tüdruk. Ta ei sobinud siia üldse, millest Amir sai kohe aru, et see on naise tütar. Tüdruk
Elfie van Hauten tundis sedasorti poisse. Sageli üüratu hulga varasemate karistustega, kuid põhimõtteliselt lapsed. Ja praegusel juhtumil oli laps pealegi kena. Elfie võttis ühe voldiku ja ütles: „Ma arvan, et sinus peitub palju rohkem, kui pealtnäha paistab. Ja ma arvan, et me peaksime välja uurima, mis see on.“ Amiri tabas hirmusööst, sest ta oli terve elu olnud arvamusel, et ei kõlba üldse millekski. Ta oskas valetada, varastada ning paari kiiret pettemanöövrit ja lööki, mille oli võitluskunstide filmidest õppinud. Lisaks oskas ta spinatipüreed sulatada ja vasaku käe keskmist sõrme lausa absurdsel moel tahapoole painutada. Ja sellega asi piirduski. Ta vastas esimese hooga: „Ma oskan kõike.“ „See on kena,“ ütles Elfie van Hauten. „Ja mida sa sellega hiljem peale hakkad? Käid sa veel koolis?“ „Ikka,“ valetas Amir. Viimati oli ta koolis käinud eelmise nädala algul, kuid talle seal ei meeldinud. Liiga kõrged nõudmised. Igav. Liiga palju reegleid. Tal ei olnud plaanis tagasi minna. Ja keegi ei tundnud temast seal ka puudust.
„Ei pruugi nii olla. See pole üldse kindel, et ma selle koha saan. Praegu ei ole mul õigupoolest veel midagi.“ Amir pidi nüüd tegema lihtsalt kõike, et saaks veel vähemalt viis minu tit selle olevuse seltsis veeta. „Tegelikult ei ole mul praegu midagi. Ja koolis ma nii väga ei käi, hetkel.“ Nüüd oli korraga kogu tõde välja öeldud.
„See on minu tütar Julia. Julia, see on Amir. Ta tahab hakata autosid parandama, kas pole vahva?“
tassis16 kaht mineraalveepudelit ja naeratas Amirile sellisel moel, mis muutis ta kohe relvituks. Kui tal olnuks peas mõni räpane mõte, oleks säherdune naeratus selle silmapilk puh taks pesnud. Amiril ei olnud aga mõtteid, sest ta ei suutnud parajasti mõelda.
Tema nimel oleks Amir kas või alasti ametikooli läinud. Või alustanud laibapesija või bioaedniku koolitust. „Hi,“ ütles Julia ning Amir võttis käe, millel polnud ühtki põletusjälge, kriimustust ega isegi sünnimärki. Amir vaatas kätt hulk aega ning Julia küsis: „Kas kõik on hästi?“ Amir vaatas talle kohmetult otsa. Ta ei tahtnud, et tüdrukul tekiks tunne, et teda jõllitatakse. Siis ütles ta: „Tere, mina olen Amir.“ „Ma tean,“ ütles tüdruk ja tõmbas käe tagasi. „Kahjuks on Amiril juba plaanid tehtud, me peame tege lema tema sõpradega,“ sõnas saadik van Hauten ja lükkas alahuule ette, nagu kahetseks ta seda asjaolu rohkem kui vaja.
Tüdruk astus tema poole ja sirutas käe. Ta polnud kunagi näinud nii ühtlasi ja valgeid hambaid. Kõik tüdruku juures pani Amiri häbi tundma. Ta kandis tosse ja teksaseid, T-särki ning selle peal sirelikarva pluusi, ta kitsaste randmete ümber rippusid peened nahkpaelakesed. Ta blondid juuksed olid seatud hobusesabasse ning tal oli oma ema kõrge laup. Tüdruk oli nõnda ilus, et Amir oleks silmapilk sooritanud mehhatrooniku väljaõppe, kui oleks saanud talle sellega teene teha.