Lõpus surevad mõlemad

5. september 2017

MATEO TORREZ

00.22

Surmaennustus helistab vaid kord elus ette tuleva hoiatu sega – ma suren täna. Või tegelikult, „hoiatus” ei ole selle kohta täpne sõna, sest hoiatused viitavad asjadele, mida on võimalik vältida, nagu kui auto annab signaali tänavat vale fooritulega ületavale inimesele, andes talle võimaluse tagasi kõnniteele astuda; see siin on rohkem nagu eelteade. Kõnest märku andev helisignaal, äratuntav ja lõputu gong, mis kõlab nagu kvartali kaugusel asuv kirikukell, kõmi seb toa teises otsas mu telefonis. Ma olen juba täiega när vis, tuhat mõtet matavad hoobilt enda alla kõik muu minu ümber. Võin kihla vedada, et samasugust kaost kogeb oma esimest hüpet sooritav langevarjur, kui ta lennukist välja hüppab, või esimest kontserti andev pianist. Mitte et ma seda kunagi päris täpselt teada saaksin.

See on pöörane. Ühel hetkel lugesin eilseid blogipostitusi CountDowners’i lehel, kus Määratud staatuste ja fotode abil oma viimaste tundide kroonikat avaldavad, see konk reetne postitus oli ühest esmakursuslasest, kes üritas leida kodu oma kuldsele retriiverile, ja nüüd hakkan surema.

Ma hakkan… ei… jah. Jah.

Mu rinnus pitsitab. Ma suren täna.

Ma olen alati surma kartnud. Ma ei tea, miks ma arvasin, et see võiks surma kuidagi ära hoida. Mitte muidugi igavesti, aga piisavalt pikalt, et mul oleks aega suureks saada. Isa on mulle aina pähe tagunud, et pean ette kuju tama, nagu oleksin ma peategelane loos, kus minuga ei juhtu midagi halba, surmast rääkimata, sest kangelane peab kohal olema, et kõik ära päästa. Aga müra mu peas hakkab vaibuma ja teisel pool toru on Surmaennustuse sõnumitooja, kes ootab, et mulle öelda: ma suren täna, kaheksateistkümne aasta vanuselt. Vau, ma hakkan tegelikult ka… Ma ei taha telefonile vastata. Parema meelega jooksek sin isa magamistuppa ja vannuksin patja, sest ta on valinud väga vale aja, et intensiivi sattuda, või taoksin rusikaga vastu seina, sest mu ema mõistis mu noorena surema, kui mind sünnitades suri. Telefon heliseb vist küll juba oma

kolmekümnendat korda ja ma saan seda eirata sama vähe kui seda, mis millalgi täna juhtuma peaks.

Libistan sülearvuti rätsepaistes põlvedelt maha ja tõu sen voodist, ise veidi tuikudes, nagu hakkaksin minestama. Ma olen nagu zombi, kui kirjutuslaua poole liigun, aeglaselt, elav surnu.

Telefoni ekraanil seisab muidugi SURMAENNUSTUS.

Mu käed värisevad, kuid suudan siiski vajutada õigele klahvile. Ma ei ütle midagi. Ma pole kindel, mida öelda. Liht salt hingan, sest mulle on jäänud vähem kui kakskümmend kaheksa tuhat hingetõmmet – see on keskmine hingetõmmete arv, mida mittesurev inimene ühes päevas teeb –ja parem oleks need ära kasutada, kuni veel saan.

„Tere, ma helistan Surmaennustusest. Minu nimi on Andrea. Kas te kuulete mind, Timothy?” Timothy.

Minu nimi ei ole Timothy. „Teil on valeühendus,” ütlen Andreale. Mu süda rahu neb, kuigi tunnen sellele Timothyle kaasa. Tõesti. „Minu nimi on Mateo.” Selle nime sain oma isalt ja tema soov on, et ka mina selle kunagi edasi pärandaksin. Nüüd on mul jälle võimalus seda teha, kui isaks saamine on asi, mis minuga peaks juhtuma.

Teisel pool toru kostab arvutiklaviatuuri klõbinat, kui ta tõenäoliselt oma andmebaasi sissekannet parandab või midagi. „Oh, andestust. Timothy on see härra, kellega ma just kõne lõpetasin; ta ei võtnud neid uudiseid väga hästi vastu, vaeseke. Teie olete Mateo Torrez, jah?”

Ja niisama lihtsalt tehakse lõpp minu viimasele lootus kiirele.

„Mateo, olge nii lahke ja kinnitage, et see olete teie. Mul on kahjuks täna õhtul veel palju kõnesid vaja teha.”

Olin alati ette kujutanud, et minu sõnumitooja – see on nende enda ametlik termin, mitte minu välja mõeldud –hääl on kaastundlik, et ta valmistab mind hoolega nendeks uudisteks ette, võib-olla isegi korrutab, kui traagiline see kõik on, sest ma olen nii noor. Ausalt öeldes poleks mul olnud midagi selle vastu, kui ta oleks mulle reipal häälel rää kinud, kuidas ma peaksin minema ja lõbutsema ja päevast viimast võtma, sest ma vähemalt tean, mis juhtuma hakkab. Niimoodi ei passi ma kodus, vahtides tuhandetükilisi pusle sid, mida ma kunagi ei lõpeta, või masturbeerides, sest seks pärisinimesega ajab mulle hirmu peale. Aga see sõnumitooja tekitab minus tunde, nagu peaksin ma lõpetama aja raiskamise, sest erinevalt minust on temal seda nii palju.

„Okei. Mateo olen mina. Mina olen Mateo.”

„Mateo, ma pean teile kahetsusega teatama, et millalgi järgmise kahekümne nelja tunni jooksul tabab teid enne aegne surm. Ja kuigi me ei saa teha midagi, et seda ära hoida, on teil endiselt võimalus elada.” Sõnumitooja räägib edasi sellest, kuidas elu pole alati õiglane, ja loeb siis üles rea üritusi, millest võiksin täna osa võtta. Ma ei peaks tema peale vihane olema, aga on selge, et ta igavleb lugedes ette neid ridu, mis on söövitatud talle mällu neist sadadest, võib olla tuhandetest kordadest, kui ta on kellelegi öelnud, et nad on varsti surnud. Ta ei tunne mulle kaasa. Arvata vasti viilib ta minuga rääkides küüsi või mängib iseendaga trips­traps­trulli.

CountDowners’i lehel teevad Määratud postitusi kõige kohta, alates neile saabunud telefonikõnest ja lõpetades sellega, kuidas nad Lõpupäeva veedavad. See on põhimõtteliselt nagu Määratutele mõeldud Twitter. Ma olen lugenud tuhandeid vooge, kus Määratud tunnistavad, et küsisid oma sõnumitooja käest, kuidas nad surevad, kuigi on üldtuntud tõde, et sellised üksikasjad ei ole kellelegi kättesaadavad, isegi endisele presidendile Reynoldsile mitte, kes neli aastat tagasi üritas end Surma eest maaaluses punkris varjata ja kelle tappis üks tema enda sala teenistuse agentidest. Surmaennustus saab anda ainult

inimese surmakuupäeva, kuid mitte täpset kellaaega ega seda, kuidas see juhtub.

„… kas see on teile mõistetav?”

„Jah.”

„Logige sisse lehele surmaennustus.com ja sisestage seal kõik erisoovid, mis teil oma matustega seoses või vad olla, lisaks tekstile, mida soovite lasta graveerida oma haua kivile. Või äkki soovite hoopis, et teid kremeeritaks, sellisel juhul…”

Ma olen elus käinud vaid ühel matusel. Mu vanaema suri, kui ma olin seitsmene, ja tema matusel hakkasin ma jonnima, sest vanaema ei ärganud üles. Kerige viis aastat edasi, kui pildile ilmus Surmaennustus, ja korraga olidki kõik oma matustel ärkvel. Võimalus enne surma hüvasti jätta on erakordne asi, kuid kas ei oleks mõttekam veeta seda aega pigem elades? Võib­olla arvaksin ma teisiti, kui saaksin kindel olla, et inimesed minu matusele ka kohale ilmuvad. Kui mul oleks rohkem sõpru, kui mul on sõrmi.

„Ja Timothy, meil kõigil siin Surmaennustuses on väga kahju teid kaotada. Võtke sellest päevast viimast, eks?”

„Ma olen Mateo.”

„Andke andeks, Mateo. Mul on hirmus häbi. Täna on olnud pikk päev ja kõik need kõned võivad olla väga stressirohked ja…”

Lõpetan kõne, mis on minust ebaviisakas, ma tean. Ma tean. Aga ma ei suuda kuulata, kuidas keegi räägib mulle, milline stressirikas päev tal on olnud, kui ma võin järgmise tunni jooksul või isegi järgmise kümne minuti jooksul surnult maha kukkuda: võin kurgukommi kätte lämbuda; võin korterist lahkudes, et lõpuks midagi oma eluga ette võtta, trepist alla kukkuda ja kaela murda enne, kui üldse uksest välja jõuan; keegi võib siia sisse murda ja mind mõrvata. Ainus asi, mille saan kindlalt välistada, on surm vanadusse.

Vajun põrandale põlvili. See kõik lõppeb täna ja ma ei saa mitte midagi selle vastu ette võtta. Ma ei saa rännata läbi lohesid täis maa, et leida võlusauad, mis peata vad surma. Ma ei saa hüpata lendavale vaibale ja minna otsima džinni, kes täidaks mu soovi täisväärtuslikust ja lihtsast elust. Võib ­ olla õnnestuks mul leida mõni hull teadlane, kes mulle kürogeen külmutust teeks, kuigi on võimalik, et ma selle veidra eksperimendi käigus hinge heidan. Surmast ei pääse keegi ja minu jaoks on see täna vältimatu.

Nimekiri inimestest, keda ma igatsema jääksin, kui sur nud üldse saavad kedagi igatseda, on nii lühike, et seda ei peaks üldse nimekirjaks nimetama: seal on isa, kes andis endast parima; minu parim sõber Lidia, kes peale selle,

et ta mind koolikoridoris ei ignoreerinud, istus lõuna ajal koguni minu vastu, hakkas maateaduses minu paariliseks ja rääkis mulle, kuidas ta tahab saada keskkonnakaitsjaks, kes päästab maailma, ja et ma saan talle selle eest tasuda, elades selles maailmas. Ja ongi kõik.

Kui kedagi peaks huvitama nimekiri inimestest, keda ma ei hakka igatsema, siis seda mul ei ole. Keegi ei ole mulle kunagi midagi halba teinud. Ja ma saan isegi aru, miks mõni inimene ei andnud mulle võimalust. Ausalt saan. Ma olen üks täielik paranoiline pundar. Need üksikud korrad, kui mind kutsuti klassikaaslastega midagi toredat ette võtma, parki rulluisutama või hilja õhtul autoga sõitma, ütlesin alati ära, sest äkki me satume niimoodi surmasuhu, äkki. Kõige rohkem hakkan ma vist igatsema neid käest las tud võimalusi elada oma elu ja saada suurteks sõpradeks kõigiga, kelle kõrval ma olen neli aastat istunud. Ma jään igatsema seda, kuidas meil ei õnnestunud saada lähedase maks pidžaamapidudel, kus keegi ei maganud ning terve öö Xbox Infinityt ja lauamänge mängiti – lihtsalt sellepärast, et ma kartsin liialt.

Inimene, keda ma kõige rohkem igatsema jään, on Tuleviku Mateo, kes lasi end võib olla lõdvaks ja hakkas elama. On raske teda selgelt silme ette manada, aga ma

kujutan ette, et Tuleviku-Mateo proovib uusi asju, nagu sõpradega savu tõmbamine, juhiloa tegemine või spon taanselt lennukile hüppamine, et sõita Puerto Ricosse ja saada rohkem teada oma juurte kohta. Võib ­ olla käib ta kellegagi kohtamas ja võib ­ olla talle meeldib selle inimese seltskond. Tõenäoliselt mängib ta sõpradele klave rit, laulab nende ees ja tal oleks kindla peale rahvast tul vil matusetalitus, selline, mis kestab terve nädala pärast tema lahkumist – selline, kus tuba on täis muudkui juurde tulevaid inimesi, kellel ei õnnestunud teda viimast korda emmata.

Tuleviku­Mateol oleks pikem igatsetavate sõprade nimekiri.

Aga minust ei saa kunagi Tuleviku Mateot. Keegi ei tõmba end koos minuga pilve, keegi ei ole mulle publikuks, kui ma klaverit mängin, ja keegi ei istu minu kõrval mu isa autos, kui ma olen juhiloa saanud. Ma ei hakka iial jagelema sõpradega selle pärast, kes saab endale paremad bowling ’ukingad või kelle kord on olla Wolverine, kui arvuti mänge mängime.

Vajun tagasi põrandale ja mõtlen, kuidas nüüd on kõik või mitte midagi. Isegi mitte seda.

Kõik ja siis mitte midagi.