Paul Saladino
Mulle meeldivad mõistatused, ja küsimus, mida inimene peaks sööma selleks, et olla võimalikult võimas, on kaht lemata kõige põnevam mõistatus, mis minu teele on sat tunud.
Kui sina peaksid koostama inimestele ideaalse menüü, millistele näitajatele toetudes sa toiduaineid valiksid? Tahaksin, et nad saaksid toidust kätte (1) kõik toitained, mida vajame selleks, et optimaalselt talitleda (2) kõige kergemini omastataval kujul (3) võimalikult väikese toksiinikogusega.
Toit peaks sisaldama kõiki vitamiine, mineraalaineid, aminohappeid ja teisi ehituskive, mida vajame selleks, et jõudsalt edeneda, kuid selles ei tohiks olla mitte midagi, mis meie biokeemia segi lööb, põletikku tekitab või rakke kahjustab. Kõlab ju mõistlikult, eks? Nimetan seda optimaalse dieedi mõistatuseks. See on tegelikult toitumisteaduses ja meditsiinis püha graal ning usun, et niinimetatud ninast sabaotsani lihadieet on parim lahendus. Aga ära mind pimesi usu; selles raamatus selgitangi oma seisukohti. Püüan sind veenda selles, et loomne toit on meie planeedi parim toit ja taimne toit pole optimaalne, kuna see sisaldab vähem toitaineid, mis pole nii kergesti omastatavad, ja ka tohutul hulgal toksiine, mis meile üksnes kahju teevad.
Mõni inimene tõmbub selle raamatu peale kahtlemata turri. See tekitab vaidlusi, seda hakatakse hoogsalt kritiseerima ja see lükkab ümber paljud pikka aega püsinud tõekspidamised, mis on ekslikult pühaks tunnistatud. Ent kriitika mind ei häiri, kuna mu raamat aitab paljusid inimesi.
Küsin nüüd sinult: kas sa tahad olla radikaalselt terve? Kas sa soovid lõputut energiat, vaimuerksust, võimsat libiidot, seksikat keha ja vaimset vastupidavust? Muidugi soovid. Me kõik tahame olla nii terved, elujõulised ja tugevad kui võimalik.
See raamat näitab, kuidas me kõik saame oma radikaalse potentsiaali realiseerida. Nendele eesmärkidele võib jõuda igaüks meist ja olen veen dunud, et tähtsaim tegur, mis neid saavutada aitab, on meie menüü. Toit, mida me sööme, on peamine tegur, mis viib meid ülekaalulisuse, keskendumisraskuste ja väsimuseni või optimaalse terviseni.
Üks pisike probleem siiski on … oleme unustanud, mida me peaksime sööma. Hea küll, olgem ausad, see on tegelikult väga suur probleem ja seda on näha! Inimkonna tervis on tänapäeval päris halb ja paremaks see ei lähe. Arvatakse, et koguni 87,8 protsendil lääne elanikest on insuliiniresistentsus ja ainevahetushäire. Mõtleme sellele … 87,8 protsendil! See meeletult suur arv näitab selgesti, kui haiglased me tänapäeval oleme.
Arstina olen asitõendeid oma silmaga näinud ja ilusad need ei ole. Väga paljusid inimesi, keda olen oma karjääri jooksul kohanud, on vaevanud haigus, mida lääne meditsiin pole suutnud ravida. Muidugi, me kirjutame välja arstimeid, mis võivad sümptomeid mõneks ajaks leevendada, ent sageli on medikamentide kõrvalnähud hullemad haigusest, mida ravida püütakse. Paratamatult jääb märka mata ka organismi kurnav põletik, mis tekitab uusi tervisehäireid.
Õpingute ja töö käigus traditsioonilises allopaatilises peavoolumeditsiinis olen jõudnud pettumust valmistavale järeldusele: süsteem, milles minule väljaõpe anti, ei aita inimestel paremini elada. Jah, sellest on abi ägedate tervisehäirete, näiteks pimesoole lõhkemise või jalaluumurru korral, ent krooniliste haiguste ja tõbede põhjustega jääb see ilmselgelt hätta.
Meditsiinisüsteemi puudustele ma siiski ei keskendu. Sellest on juba raamatuid kirjutatud ja see ei ole minu eesmärk. Mina näitan siin, kuidas saad parandada tervist, jälgides hoolikalt, mida sa sööd, ja protsessi käigus äratada endas ellu superkangelane, kes on võimsam, kui sa eales oleksid osanud arvata. Praeguse meditsiini süsteemi kohta ütlen vaid seda, et see ei suuda iialgi ravida haiguse põhjust, kui haiguste ravimise põhiparadigma ei muutu. Arstid peavad mõistma ja aktsepteerima tõsiasja, et see, kas jääme raskelt haigeks või saame terveks ja elujõuliseks, sõltub toidust.
Kadunud kasutusjuhend
Kui sa raamatut veel käest visanud pole ja leiad, et minu senises jutus on tõetera sees, esitad siinkohal usutavasti ühe väga tähtsa küsimuse: kust me teame, mida peaksime sööma? Millised toidud teevad meist pooljumalad, kes me peaksime olema, ja millised meid sel teekonnal üksnes tagasi hoiavad? Olen selle küsimusega oma pead vaevanud ligi kakskümmend aastat ja raamat, mida sa praegu käes hoiad, sündiski vastuste otsingute tulemusena.
Usun, et menüümõistatuse lahenduse leiame oma nn kasutus juhendist, mis ütleb meile, kuidas keha õigesti toita. Kahjuks ei ole see kasutusjuhend päris raamat, mis meile siia maailma sündides kaasa antakse. See oleks väga tore ja niiviisi oleks küsimusele märksa lihtsam vastata. Paraku asjad universumis nii ei käi. Meie kasutusjuhend on tegelikult kood, mis on kirjutatud meie geenidesse. Kood on meie DNA-s olnud sellest ajast peale, kui me umbes 3−4 miljoni aasta eest „inimesteks“ saime.
Kuidas me siis selle koodi uuesti üles leiame, et saaksime üliini mesteks, kelleks meid loodi? Ilmselgelt oleme kasutusjuhendi teel ära kaotanud, nagu näitab meie üha halvenev tervis, ja nüüd peame toime tulema tagajärgedega. Alati, kui ma lapsena kaotasin ära oma mängurobotid või -sõdurid, küsis ema, kus ma neid viimati nägin. See on väga tark küsimus. Arvan, et peaksime kasutusjuhendit otsima sealt, kus seda viimati nägime. Meie esivanemad teadsid
mõistatuse vastust ning andsid need erilised teadmised edasi järg mistele põlvkondadele. Need olid osa meist juba enne, kui me siia ilma sündisime. Sellest raamatust leiad tegelikult seiklusjutu. Räägin siin omaenda otsingutest. Tahtsin nimelt uuesti üles leida koodi, mis aitab meil kõigil elada hästi viisil, mida enamik meist pole seni võimalikukski pidanud. Olen seda aaret otsinud pikki aastaid ja usun, et olen selle viimaks ometi leidnud. Tahaksin väga seda kogemust sinuga jagada, kuid enne, kui pihta hakkan, peaksin rääkima pisut oma minevikust ja sellest, kuhu rännutee mind on viinud.
Algus
Kuna mu isa on arst ja ema meditsiiniõde, puutusin lapsepõlves meditsiiniga palju kokku. Õhtusöögilauas räägiti meie peres muu hulgas kodade virvendusest, kõrgvererõhust ja kolesteroo list. Käisin tihti isaga haiglas kaasas ja nägin seetõttu haigusi oma silmaga juba päris väiksena. Need ajasid mu põnevile. Tahtsin teada, mis mu isa patsientidel viga on ja kuidas nad tervise tagasi saaksid. Tahtsin teada, miks tabas patsiente südamepuudulikkus või -rabandus, miks oli neil raske hingata või miks nende luud hapraks muutusid. Tahtsin teada, miks mõne inimese keha oli terve ja õigesti toimiv, teisi aga piinasid haigused. Sääraste erine vuste põhjused on mind alati paelunud.
Kuigi mu vanemad olid tervishoiutöötajad, ei pandud meie peres kuigi suurt rõhku tervislikule toitumisele. Meie menüü oli nagu enamikul ameeriklastel ikka: sõime valmistoitu, kiirtoitu, saia, makaronitoite ja töödeldud süsivesikuid. Pealegi kasvasin üles ajal, mil rasv oli inimese vaenlane, kuna teravilja- ja töödeldud toitude tööstused olid seda 1950. aastatest saadik põhjendamatult mustanud. Mäletan, et kugistasin koolist tulles aplalt mitu kausitäit hommiku helbeid, ent kõht oli ikka tühi. Ühtlasi ärritusin kergesti, olin ülekaa luline ning mind vaevasid astma ja ekseem. Olin vähese rasvasisaldu sega ajastu laps ja seda oli näha.
Kolledžis mu tervis pisut paranes, kuid ideaalne polnud see kaugeltki. Õppisin kolledžis keemiat ja kavatsesin astuda arstiteaduskonda. Nelja kolledžiaasta jooksul lõi mul mitu korda välja äge ekseem, mistõttu pidin tihti võtma suukaudseid steroide, näiteks prednisooni. Need ravimid surusid maha pöörase immuunreakt siooni, kuid tõid ühtlasi kaasa kohutava unetuse, meeleolu kõikumise ja kehakaalu suurenemise. Mu keha oli endiselt tasakaalust väljas, ent mul polnud aimugi, et neid sümptomeid võis tekitada toit, mida ma sõin. See võimalus ei tulnud mulle pähegi, kuna seda ei õpetatud arstiteaduskonna ettevalmistuskursustel ega meditsiinikoolis mulle, mu vanematele ega ühelegi teisele arstile, keda ma nägin. Õppisin keskkoolis ja kolledžis hoolega ning viimasest lahkudes olin pisut läbi põlenud. Kolledžis sain mitu kiituskirja, lõpetasin cum laude ja mind oli vastu võetud tudengiühingusse Phi Beta Kappa, kuid teadsin, et meditsiinikool ei ole õige järgmine samm. Minust sai hoopis rändur ja see oli imetore. Tol ajal polnud mul õrna aimugi, kui kaua ma sedasi seigelda saan, kuid vabadus oli uimastav. Veetsin suve Maine’is, kus korraldasin põhikoolilaste õuesõpet. Seejärel suundusin läände, metsikusse loodusesse, mida olin seni näinud vaid piltidelt. Seiklustest puudust polnud: 4345-kilomeetrine rännak mööda Pacific Crest Traili matkarada, mitu avastusretke Uus-Meremaa kaugetesse nurkadesse (sealsed kõrghetked olid ujumine jões üleujutuse ajal ning rajalt eksimine ja kaljult peaaegu alla prantsatamine) ja aastad madalapalgalist tööd suusakeskustes säärastes pühapaikades nagu Telluride, Alta ja Jackson Hole.
Kui olin kuus aastat USA lääneosas ringi vaadanud ja seigelnud, tõstis minus taas pead teaduslik uudishimu ja ma hakkasin puudust tundma õppimisest. Mõtlesin korraks ka arstiteaduskonnale, ent mind hirmutas raske elu, mida mu isa oli internatuuri ajal elanud. Hakkasin hoopis abiarstiks ja lootsin, et niiviisi õnnestub haigete vastuvõtt ja eraelu kenasti tasakaalus hoida. Kardioloogiaosakonnas abiarstina töötades mõistsin esimest korda selgesti, milline on olukord lääne meditsiini kaevikutes. Asi oli halb. Vabanesin otsekohe illusioonidest ja pettusin kõiges, mida ma
nägin, ent asi polnud intelligentsete, südamlike ja heade kavatsus tega arstide puudumises. Mind juhendasid paljud ääretult andekad inimesed, kes õpetasid mulle meditsiinimaailmas väga palju väär tuslikku. Pettusin eelkõige meditsiiniparadigmas ja meditsiinisüsteemis üldiselt. Patsientidel ei hakanud parem haiglas ega klii nikus ja haigused süvenesid alatasa. Ajuti aeglustasid allakäiku ravimid, kuid inimeste tervis halvenes lakkamatult.
Hakkasin kahtlema oma rollis. Kas ma tõesti aitasin inimestel elada täisväärtuslikumat ja kvaliteetsemat elu statiinide, vererõhu ravimite, insuliini ja verevedeldajatega või lükkasin lihtsalt edasi paratamatut? Kas tõesti oli võimatu välja ravida tervisehäireid, nagu südamehaigused, kõrgvererõhktõbi või diabeet, tegeledes nende algpõhjusega? Kas meie esivanemaid piinasid needsamad julmad kroonilised tõved, millega meie seisame silmitsi tänapäeval? Või oli meie eluviisis toimunud mingisugune põhjapanev nihe, mille tõttu on vähenenud meie vaimuselgus, jõud ja vitaalsus ning halvenenud kehakoostis?
Tol ajal ma neile küsimustele vastata ei osanud, kuid olin veen dunud, et just niisuguseid küsimusi peaksin esitama. Taipasin, et vastuste otsimine oleks väärt ettevõtmine, vahest kõige väärtuslikum asi, mida ma teha saaksin. Töötanud aastaid abiarstina, mõistsin, et ma ei saa jätkata tööd süsteemis, millesse ma ei usu, kui nii tähtsad küsimused on vastamata.
Teisel ringil
Enamik inimesi ei saa meditsiinikoolis kaks korda õppida, ent mina just seda mitmes mõttes tegin. Arizona ülikooli arstiteaduskonnas veedetud neljal õpiaastal ja Washingtoni ülikooli psühhiaatriaosa konnas oldud neljal residentuuriaastal nägin kõike hoopis teisest vaatenurgast kui abiarstiks õppides. Kuus juba meditsiinimaailmas veedetud aastat (kaks abiarstiks õppides ja neli kardioloogiaosa konnas abiarstina töötades) aitasid mul teisel ringil kõike teisiti teha. Esitasin palju küsimusi. Lakkamatult haiguste algpõhjusi taga ajades
vihastasin ilmselt välja nii mõnegi professori, arsti ja residendi. Sama juhtus residentuuris. Sellest ajast saadik, kui jõlkusin haiglas sabas oma isal, olin tahtnud teada, miks, ja lootsin, et viimaks ometi saab see küsimus vastuse.
Tõenäoliselt sa tead, mida ma nüüd ütlen − ei saanud. Kaheksal õpiaastal nägin paari lootuskiirt ja kogesin üksikuid ahaa-hetki, kuid enamasti ma midagi uut teada ei saanud. Nagu mu hea sõber dr Ken Berry ikka ütleb, õpetatakse arstiteaduskonnas ja residentuuris seda, milliseid tablette sa peaksid patsiendile andma. Seal ei kesken duta haiguse põhjustajale. Seega tegin seda, mida minult oodati: õppisin üha uuesti ja uuesti, milliseid tablette välja kirjutada. Lõpueksami sooritasin hiilgavalt, kuid tundsin endiselt, et ma ei oska oma patsiente terveks teha, ja pettumus oli kibe. Olin õppinud nii innu kalt, kui suutsin, ja teadsin vastuseid kõigile standardküsimustele, ent mu patsiendid kannatasid ikkagi. See poleks pidanud nii olema. Pealegi võimendas pettumustunnet tõsiasi, et ma ei suutnud ennast terveks ravida. Abiarstina töötades olin avastanud paleodieedi ja see kõnetas mind. Järgnenud kümnendil viskasin oma menüüst välja teratooted, oad ja piimatooted ning sõin ainult ökopuhast loomset ja taimset toitu. Mu kehakoostis ja vaimuselgus paranesid seepeale veidi kahtlemata, kuid jonnakas ekseem ei kadunud ja koguni ägenes ajuti. Meditsiinikoolis hakkasin õppima ju-jutsut. See võitluskunst õpetas mulle alandlikkust nagu ei miski muu mu senises elus. See osutus ühteaegu suurte kannatuste ja sügava rahulolu allikaks. Paraku lõi ekseem veelgi ägedamalt välja, kuna aelesin alatasa küünarnukke- ja põlvipidi maadlusmatil ning viimaks tekitas streptokokk nahapõletiku. Seetõttu tekkisid mul impetiigo ja tselluliit ning lõpuks veremürgitus. Mind piinasid külmavärinad ja palavik ning mulle manustati veeni kaudu antibiootikume. Mitte just kõige toredam olukord kolmanda aasta arstitudengile keset kõige raskemat õpinguperioodi.
Kuidagiviisi jäin elama. Usu mind, pääsemise eest ei võlgne ma tänu söödud salatitele, kuid sellest räägin peagi lähemalt. Residen tuuriski lõi ekseem aeg-ajalt välja ja paiguti oli see nii äge, et suurem
osa mu alaseljast oli immitsev põletikuline segadik. Selleks hetkeks teadsin, et toit on tihedalt seotud tervise ja haigustega. Olin varemgi üritanud loobuda teatud toitudest: suure histamiini-, oksalaadi- ja lektiinisisaldusega toiduainetest, pähklitest, seemnetest ja šoko laadist. Lõpuks üritasin menüüst mitmeks kuuks välja visata kõik vähegi kahtlased toidud, mis mulle pähe tulid. Elasin sisuliselt üksnes avokaadodest, salatitest ja rohumaaloomade lihast ning võtsin toidu lisandeid, mille puhul arvasin, et vajan neid oma geenide tõttu. Ent mu keha ründas iseennast edasi ja ekseem piinas mind pidevalt. Ma ei unusta kunagi päeva, mil Washingtoni rannikule surfama sõites kuulsin Jordan Petersoni Joe Rogani taskuhäälingus kõne lemas. Päev oli hall, vihmane ja külm ning lained keskpärased, kuid reis tasus end kahtlemata ära. Saate lõpus rääkis Jordan oma liha dieedist. Ta jutustas, kuidas see oli päästnud tema tütre Mikhaila raske eluaegse autoimmuunhaiguse küüsist ning aidanud tal endal kaalust maha võtta ja vabaneda uneapnoest ja teistest samasugus test autoimmuunhaigustest. Äkitselt tuli mul mõte, mis pani mind nägema kõike teises valguses ja muutis mu elu. Mis siis, kui minu autoimmuunhädasid ja paljusid muid põletikulisi protsesse, mis täna päeval avalduvad krooniliste haigustena, tekitavad taimed, mida me sööme?
Heitsin selle mõtte kohe kõrvale. Matsin selle aastakümnete jooksul kogunenud põhitõdede − inimene vajab tingimata taimi, kiudained ja fütotoitained − hunniku alla. Kuidas ma kiudaine teta kakal käima hakkan? Mis saab kasulikest polüfenoolühenditest? Ja minu mikrobioomist? Kas kõik mu soolestikus tegutsevad kasu likud mikroobid surevad prebiootiliste tärkliste puudumisel nälga? Ju-jutsu polnud valmistanud mind ette maadlusmatšiks kõige kunagi õpitu ja uue radikaalse idee vahel. Enneolematult raevukas lööming puhkes tõepoolest, kuid ma uurisin mitu kuud kirjandust ja vaagisin hoolikalt lihadieedi alusideid ning otsustasin proovi teha. Teadsin, et kui ma oma elus midagi ei muuda, ei jäta ekseem mind ilmselt kunagi rahule, ja ma ei tahtnud leppida mõttega, et pean seetõttu pikka aega ravimeid võtma.
Esimese kolme päevaga oli selge, et selles dieedis on midagi erilist. Märkasin, et olen rahulikum ja positiivsemalt meelestatud kui eales varem. Ma ei oolnud säärast tunnet oodanud, ent see oli meeldiv üllatus. Tundus, justkui oleks minu aju ümber mässitud liivapaberit tasapisi maha kistud. Äkitselt oli mu hingeelus kõik pehmem ja sujuvam. Praegu arvan, et niisugune tunne tekkis seetõttu, et nõrk põletik, mis algas minu soolestikust ja mõjutas ka aju, taandus järk-järgult. Mõned on kirjeldanud samasugust vaimu selguse saabumist ketoosiseisundis ja see mängis kahtlemata rolli mu karnivooriteekonnal, ent algul, kui ma niisugust dieeti uurima hakkasin, sõin ka mett ja mu keha sai ohtralt glükoosi. Minu elu muutis märgatavalt taimede kõrvaldamine menüüst ja ma mõtlesin huviga, mil moel lihadieet veel head teha võiks. Sellest ajast saadik olen söönud ainult loomset toitu ja mul läheb paremini kui kunagi varem. Olen endiselt üdini elujaatav, mu emot sioonid on stabiilsed, uni rahulik ja keha tugev. Mul on küllaga ener giat, sugutung on tugev ning jah, ma kakan iga päev ja see on kaunis. Küsid, millised on mu verenäitajad. Pea meeles, et ma olen arst, kes tahab tingimata teada, kuidas kõik asjad töötavad. Olen oma verd analüüsinud mitusada korda ja kõik on alati olnud igati korras. Mu neerud ja maks on terved ja skorbuuti pole mul kohe kindlasti. Ka põletikule ega insuliiniresistentsusele ei viita miski. Mu põletikumarkerid on peaaegu olematud ja vere glükoosisisaldus on kogu päeva vältel ideaalses vahemikus. See ei suurene oluliselt ka pärast sööki. Aga mu autoimmuunhaigus? Lihatoiduliseks hakkamisest saadik pole ekseem kordagi välja löönud. Varem oli nahahaigus mind vaevanud iga kuu ning sageli oli lööve väga kangekaelne ja sügelev.
Minu lugu ei ole sugugi ainulaadne. Samasuguste kogemustega inimesi on nüüdseks mitu tuhat. Leevenenud ja kadunud on kõik võimalikud haigused, sealhulgas haavandiline koliit, Crohni tõbi, luupus, kilpnäärmehaigused, psoriaas, hulgiskleroos, reumatoidartriit ja psüühilised haigused, nagu depressioon, bipolaarne meele oluhäire ja ärevus. Tuhanded teised on lihadieedi abil kaalus alla võtnud, vabanenud diabeedist ja insuliiniresistentsusest või on neil
tugevnenud sugutung ja paranenud vaimne sooritusvõime. Paljud nende hämmastavad lood leiad veebilehelt MeatHeals.com.
Kõlab liiga hästi, et tõsi olla? Mina arvasin sama! Lihadieet tundus täiesti hullumeelne, kui ma sellest esimest korda kuulsin, nii et kui sinagi kahtled, siis tea, et sa pole ainus. Minu kogemus niisuguse menüüga oli nii vaimustav, et hakkasin karnivoori dieeti innukalt lähemalt uurima. Tahtsin mõista sellest saadavat kasu, positiivse mõju põhjusi ja võimalikke ohte. Selles raamatus kirjutan sellest, mida ma protsessi käigus õppisin ja kuidas hakkasin uskuma, et väga paljud meie pikka aega kehtinud toitumisega seotud tõekspidamised on täiesti valed ja tihti ei lase just need meil oma tõelist potentsiaali realiseerida. Suurem osa haigustest, mis meid tänapäeval vaevavad, on loomult autoimmuunsed ja põleti kulised ning usun, et keskendudes toitainerikkale loomsele toidule ja vältides taimset toitu, mis sisaldab neid protsesse vallandavaid toksiine, taastame kiiresti oma tervise ja elujõu − esivanematelt päritud sünnipärase õiguse.
Selle raamatu eesmärk
Tahan sulle rääkida, miks ma usun lihadieeti kogu hingest ja miks see on loogiline nii evolutsioonilisest, meditsiinilisest, toitumusli kust kui ka biokeemilisest vaatenurgast.
I osas alustan algusest, ajast, mil teadsime, kuidas toituda, ja ajast, mil olime terved ja tugevad, kuna jahtisime ja sõime loomi … palju loomi! Seejärel räägin perioodist inimajaloos, mil me minu arvates kasutusjuhendi ära kaotasime. Nii-öelda seemnekultusest kantuna lõpetasime küttimise ja hakkasime põldu harima. Nagu peagi näed, mõjus see suundumus hämmastavalt halvasti meie tervisele.
II osas uurin, miks ei olnud hea mõte meie otsus hakata rohkem tarbima taimi. Ka taimed, just nagu loomadki, ei soovi tegelikult inimese kõhus lõpetada. Ent loomadel on kaitsemehhanismid − jalad, uimed, hambad ja sarved −, kuid taimed on juba 450 miljonit aastat olnud maa sees kinni. Selleks, et ellu jääda, on neil miljonite
aastatega välja kujunenud keerukad keemilised kaitsemehhanismid, mis võivad inimese kehas külvata kaost, kui me neile tähelepanu ei pööra.
III osas võrdlen loomsete ja taimsete toitude toiteväärtust ja näitan, mil moel loomsed toiduained selle kahevõitluse ilmselgelt võidavad. Üks asi, mis mind kõige rohkem häirib, on loomsete toidu ainete ebaõiglane mahategemine. Seepärast lükkan ümber paljud loomsete toitudega seotud müüdid, sealhulgas väited, et liha tekitab vähki ja südamehaigusi või lühendab meie elu.
IV osas selgitan üksikasjalikult, kuidas süüa nn ninast sabaotsani lihadieedi korral, ja annan endast parima, et vastata kõigile küsimus tele, mis sul võivad tekkida. Räägin lihadieedi mitmest tahust: mida süüa, mil moel süüa ja kuidas tarbida rupse. Näitan ka, millal ja kui palju peaksid sööma, olenevalt sellest, millised on sinu eesmärgid.
Kui tahad eelkõige teada, kuidas koostada lihadieedi menüüd, ja soovid karnivooriks hakata nii ruttu kui võimalik, võid kohe käsile võtta raamatu viimase osa ja lugeda kõigepealt läbi 12. ja 13. peatüki. 12. peatükist leiad ühtlasi mõned lood, mida on jaganud lihatoiduliseks hakanud inimesed, kelle tervist säärane toitumisviis on märkimisväärselt parandanud.
Oleme peaaegu valmis asja kallale asuma, ent kõigepealt tahan rääkida ühest tähtsast ideest, mis raamib kõiki karnivoorse eluviisiga seotud edasisi arutlusi.
Elukvaliteedi võrrand
Ma tean, et paljud ideed, millest selles raamatus räägin, on vastuolus ühiskonnas kehtivate normidega ja paljud teist küsivad ehk endalt: „Kas ta tõesti soovitab mul elupäevade lõpuni üksnes liha süüa? Seda ma küll ei suudaks!”
Selle raamatu eesmärk ei ole sind piirata, vaid pigem anda sulle teadmised, millele toetudes saad teha valikuid, mis parandavad su
elukvaliteeti. See aitab sul ühtlasi iga päev elada nii hästi kui võimalik. See on SINU seiklus. Jagades sinuga seni õpitut, loodan anda sulle tööriistad, mida vajad oma otsirännakut alustades. Sa ei pea lihtsalt minu jälgedes sammuma.
Üks neist tööriistadest on elukvaliteedi võrrand. Lihtsate sõna dega öeldes: võrrandit lahendades pead alati leidma oma kõrgeima elukvaliteedi, ja selleks peame teadma, mis on meie eesmärgid. Iga inimese kogemused on ainulaadsed ja eesmärgid erinevad, olenevalt sellest, kus ta oma teekonnal parajasti on, ja nende tegurite tõttu on igaühe kõrgeim elukvaliteet mis tahes ajal isesugune. Mõne inimese kõrgeim elukvaliteet on alati optimaalne sooritus, nii vaimne kui ka kehaline. Sel juhul langeb teadlikult valitud toitumisviisist − olgu selleks liha-, keto- või paleodieet − kõrvale kaldumise korral inimeste elukvaliteet, kuna nende sooritusvõime võib väheneda. Minagi kuulun sellesse kategooriasse. Õnneks ei ole see raamat kirjutatud ainult minu moodi inimestele, vaid ka neile meestele ja naistele, kes oskavad minust paremini mõõtu pidada.
Tean, et suurem osa neid inimesi peab enamiku aega peamiseks eesmärgiks sooritust. Muul ajal on prioriteet kogukond või lõõgas tumine ja neid vajadusi rahuldavates tegevustes osalemine annab kõrgeima elukvaliteedi. Selles pole midagi halba. Sellest pole midagi, kui inimene ei taha kogu aeg olla karnivoor ega isegi karnivoorilaadne olend. Seni, kuni otsime kõrgeimat elukvaliteeti nii tihti kui võimalik, elame imelist kogemusrikast elu, areneme ja oleme igati terved.
Toon näite, et mõistaksid, kuidas elukvaliteedi võrrand töötab. Saagem tuttavaks Joega, 45-aastase õnnelikus abielus mehega, kellel on kaks tervet energilist last. Joe on märganud, et viimase paari aastaga on ta võtnud kaalus juurde umbes 9 kg, energiat pole enam nii palju kui varem, sugutung on vähenenud ja mõned liigesed valu tavad. Sõber mainib Joele hullu lihadieeti, mida ta on viimased paar kuud pidanud, ning räägib rõõmsalt oma kaalulangusest, paremast unest, lisandunud energiast ja suurenenud sugutungist, paranenud tujust ja leevenenud liigesevalust. Joe sõber annab talle sellesama
raamatu ja õhutab teda seda lugema. Dieedist huvitatud Joe loeb raamatu tähelepanelikult läbi ja otsustab karnivoorielu proovida. Siin tulebki mängu elukvaliteedi võrrand. Joe otsustab, et tema peamine eesmärk on tervise parandamine ja paljudest teda viimasel ajal kiusanud hädadest vabanemine. Kui saaksin Joele nõu anda, ütleksin talle: „Viska viis, Joe! Olen kindel, et tunned end seda dieeti pidades suurepäraselt. Sa muudad harjumuspärast elustiili, kuid olen valmis paari veisefilee ja rohkemagi peale kihla vedama, et tasuks raske töö eest hakkavad kiiresti paranema paljud asjad, mis on sulle viimastel aastatel muret teinud. See ei juhtu üleöö. Ole kannatlik vähemalt kuu või kaks. Kolmekümne kuni kuuekümne päeva pärast tunned end imeliselt. Mõtle ka sellele: mida rangemalt sa dieedist kinni pead, seda paremad on tulemused, ent libastumine ei ole maailma lõpp. Pealegi tuleb ilmselt ette erilisi hetki, mil su kõrgeim elukvali teet ei ole sooritus ja tervise optimeerimine. Ka sellest pole midagi. Kui tahad süüa pulmaaastapäeval koos abikaasaga magustoitu või poja sünnipäeval pisut kooki, kuna ühine kogemus on tähendus rikas, peaksid mõistma, et see võib tol hetkel olla sinu kõrgeim elukvaliteet. Aeg-ajalt midagi niisugust tehes ei lase sa kogu ettevõtmist põhja. Tee neid asju sihilikult ja seejärel naase algsete eesmärkide juurde, küsides taas endalt, mis on su kõrgeim elukvaliteet. See on tõenäoliselt jälle tervise optimeerimine. Pärast seda nihet saad uuesti lihadieedile keskenduda. Otsi alati oma kõrgeimat elukvaliteeti.”
Elukvaliteedi võrrand ei ole ettekääne tordi söömiseks. See on leebe müks, mis tuletab meelde, et alati tasub jälgida, mis su hinge antud hetkel kõige tõhusamalt toidab. See annab sulle vabaduse peatada ajutiselt kõik elustiili muutmise katsed, kui su kõrgeim elukvaliteet ajutiselt muutub. Nagu ma eespool mainisin, on mõne inimese kõrgeim elukvaliteet alati tervise parandamine. Sellesse kategooriasse võivad kuuluda mõnd autoimmuunhaigust põdevad inimesed või need, kelle organismi kurnab tugev põletik. Võrrand on veidi paindlikum nende puhul, kes on üldiselt terved ja tahavad tervist optimeerida.
See on sinu elu. See on sinu seiklus. Sina otsustad, mis on sinu eesmärgid. Mina lihtsalt jagan sinuga hämmastavaid asju, mida olen avastanud, et saaksid ise oma seikluslikku Rambo-missiooni alus tada. Sellegipoolest, aeg on käes, vaprad seiklejad! Hakkame otsima kaotatud kasutusjuhendit, murrame koodi ja saame radikaalselt terveteks inimesteks!
Raamat toob päevavalgele üllatava tõe üldtuntud tervisliku toidu kohta. Inimesed elavad tänapäeval kauem kui kunagi varem, aga mitte paremini. Lugematut hulka kimbutavad tõsised tervisehädad ja paljud püüavad edutult kaalust alla võtta, ent muserdavad dieedid, raviplaanid ja retseptid annavad vähe leevendust.
Ent leidub teine, parem meetod, mis algab toidust. USA meditsiinidoktor PAUL SALADINO on omal nahal kogenud lihapõhise dieedi eeliseid ja aidanud sadadel patsientidel uue toitumiskava abil oma elukvaliteeti tõsta. Lihadieet vähendab teaduslikult tõestatult põletikku ja liigesevalu, parandab und ja vaimset selgust ning aitab kaalu langetada.
Raamatust leiate:
• Ülevaate inimkonna toidulaua muutustest evolutsiooni käigus; teavet taimede kaitsemehhanismidest; loomse ja taimse toidu toiteväärtuse võrdluse.
• Juhised lihadieedile sammhaaval üleminekuks.
• Näidismenüüd.
• Vastused korduma kippuvatele küsimustele: millised probleemid võivad toidusedeli muutudes esile kerkida; kui suur on lihasööja keskkonnamõju.
Dr Saladino lammmutab täisteratoodete ja köögivilja kohta käivaid müüte, tuues vastukaaluks esile täislihast koosneva toiduvaliku tervendavad omadused. Tema sõnul on inimkeha just nende ainete söömiseks loodud.
po s t i mehe k i rj as tu s.e e