A L G P U N K T
Sellest on möödas täpselt kakskümmend aastat. Ja sellele eelnes kakskümmend aastat. Kaks ühepikkuse kestusega perioodi, mille keskmeks on põgus ja teravalt piiritletud Sündmus. Meie armastuslugu, ainult et ma ei armastanud sind. Luba mul selgitada. Ma katsun aeg-ajalt taastada oma toonaseid mõtteid, arutleda nagu kahekümneaastane. See võib kohati mõjuda sama kunstlikult, nagu mängiks eakas näitlejanna kümneaastast plikat, aga loodan, et hindad vähemalt seda pingutust. Ja kui sulle tundub, et ma pole siiras, et ma mõtlen palju sügavamalt kui kahekümneaastane, on sul ilmselt õigus. Samasugune õigus nagu jätta lugemine kohe pooleli ja heita tekst põlastusega kõrvale. Aga mul on õigus kujutada ette, et sa jätkad lugemist, ja seepärast jätkan ma selgitamist. Ma ei armastanud sind, aga ma tahtsin sind aidata. Mulle tundus ebaõiglasena, et keegi sind ei armasta, ometi polnud mul piisavalt oidu taipamaks, et kui ma sind lohutuseks suudlen, teen asja ainult hullemaks. Võib-olla on ainsaks leevendavaks asjaoluks, minu ainsaks ja viimaseks teeneks sulle see, et ma meie vaid mõned kuud kestnud, aga lakkamatult konfliktse loo nii jõhkralt ja kohmakalt katkestasin. Seesama päikseline suveöö, kui ma pärast järjekordset tülitsemise ja vaidlustega täidetud kurnavat vestlust su – sinu – koduukse ette jätsin ja rattaga – oma – koduukse poole sõitsin; seesama Vaba tänav, mille nimi tagantjärele nii irooniliselt mõjub, sest ma otsisin meeleheitlikult igal päeval just vabadust sinust; see sinu toonase kodutänava ristumine 1
minu praeguse kodutänavaga, see koht, kus mu põgenemine ja vabanemine ja tõdemus pauguga kokku said – see on minu kenotaaf. Esmaspäeva varahommikul heliseb esikuseina peal valge telefon. Ema võtab toru, kuulab arsti teadet. Talle jääb sellest tänaseni meelde peamiselt üks lause: „Palju õnne, teie poeg sündis täna uuesti.“ Mulle kohutavalt meeldib selle anonüümse arsti läänelikult mürgise maitsega budistlik tõdemus. Seda võib võtta ju kaheti: küll on tore, et inimene ei surnudki ära, ta tärkas uuesti ellu; või teatan kaastundega, et inimene sündis taas, ta ei pääsenud surelike rongilt maha. Ometi tundub mulle, et kumbki väide pole läbinisti õige ega vale. Ilmselgelt ma ikkagi ei surnud, ei käinud koomaski, niisiis ei saanud ma uuesti ellu ärgata. Samas tean, et selle hetke vahel, kui silmanurgast valge kaubiku esiotsa märkasin, ja selle hetke vahel, kui avastasin end Kalevi tänavale asetatud kollase tabureti otsas tuikumas, on mingi selgelt tajutav must auk. See punkt kahe elupoole vahel on sama müstiline kogemus kui kuulus tunnel, mida mööda me valguse poole kõnnime. Ainult et valgust polnud. Arvestades seda, et minu jaoks pole eksistents teleoloogiline, on see ka suhteliselt loogiline. Teine väide ümbersünni kohta vajab usku sansaarasse, ent seda mul pole. Küll aga on mul usk sellesse, et midagi minust suri seal kahe tee ristmikul ja ilmselt sündis midagi uut. See kahekümneaastane, sihitult ringi rapsiv, arutult suhteid lõhkuv ja teisi kulutav hilisteismeline jäi varikehana maha, kiirabi viis minema vastsündinult uimase, vaevaliselt silmi avava mehe. 2
Sa olid hämmingus, sa olid haavatud ja pisarais, kui ma su minema saatsin, kui ma ei tahtnud sind näha. Sa ei saanudki teada, et see kipsi pandud mees, keda sa vaatama tulid, ei olnud seesama ülbelt elu põletav nooruk, kes sõitis su koduukse juurest selja taha pilku heitmata minema. Kakskümmend aastat on sellest möödunud, ja iga kord, kui ma läbin sellesama ristmiku, takerdun ma kriginal sinna sisse. Ma ei pääse sealt välja enne, kui tunnistan teadlikult hetke, mis ristmiku kohal tihke ja morbiidsena hõljub. Kõigi ülejäänud möödujate jaoks on see üks paljudest ristteedest Tartus. Minu jaoks on see mu elukäigu tühimik, mis on saanud füüsilise kehastuse. See on punkt, kus ma olen sunnitud peatuma. Ja iga kord, kui ma jalutan mööda Karlovat, viib tee mind vältimatult sinnapoole. Enam ma vastu ei hakka. Ma ei näe elu, kosmost, kõiksust mingite kõrgemal tasandil seadistatud seostena. Ometi tunnetan ma elu teataval määral passiivse kulgemisena – ma kulgen ette seatud rööbastel ja mul pole aimugi, kuhu need järgmisena käänavad. Võib-olla peaks tundma hirmu või ahastust selle üle, et ma seda ei tea, aga ma ei tunne. Ma sõidan eluteel sügava rahuga ja teen keerdkäigud kaasa nii, et kaldun kurvis väljapoole ja tee sirgenedes taas tagasi ilma eriliste meelemuutusteta. Mõne jaoks on see tuimus, teise arust juhmus, kuid mina ise ei tunne mingeid emotsioone, kui elu mind järsult ühele või teisele poole keerab. Kas see ongi see salapärane apaatsus? Tunnete puudumine – kahtlemata süüdistaks päris paljud mind just selles, ja mitte ainult sinuga suheldes. Ent tunnete puudumine ei ole sama mis kurjus või tahtlik pahategu. See, et ma pähe saadud tugeva löögi järel pealtnäha järsult meelt 3
muutsin, on vaid üks tõlgendus. Teine ja vähemalt sama adekvaatne tõlgendus on see, et üks pilk põhjatusse sügavikku tõi kaasa sügaviku pilgu minusse. Vaadata teadvusetuna olematusesse tähendab enamat kui näha omaenda surma. Mida enam ma olen selle peale mõtisklenud, seda enam ma leian, et pärast esimest pilku olen õppinud märkama olematust ka mujal. Silmitsen argise linna kohal vaikivat kuud ja tajun nii enda kui kogu selle maailma tühisust – pärast seda esmakohtumist ilmutab surm end kõikjal ja alalõpmata. Lars von Trieri „Melanhoolias“ ripub pea kohal vältimatult ja aegamööda lähenev surm. Mõned eiravad seda, teised teesklevad üleolekut. Üks naine aga silmitseb seda teatava nukruse, rahu ja vabanemistundega. Sa tead, et surm tuleb, sa oled sellega leppinud. Nagu vähidiagnoosi puhul, kui sulle öeldakse, et elada on veel kaks kuud. Sa lepid sellega, võib-olla pärast raevutsemist ja nutmist, aga lepid. Ja siis tekib mingi teatav, mõne arust lausa väärastunud elurõõm. Rõõm väikestest asjadest. Rõõm, mille foonil läheneb vältimatult, pidevalt, möödapääsmatult surm. Ja ma heidan tema poole aeg-ajalt pilke. Kuid selle asemel, et tekitada hirmu või mingit võpatavat memento mori hetke, käituvad need pilgud nagu tänavalaternate vahed kiirel sõidul. Argiste, eluliste, inimestest tekkinud olmelaikude vahel paiskub peale pimedus, seesama pimedus, mis on kogu aeg kõikjal kosmoses, ainult me üritame seda kunstlikult eemale tõrjuda. Just seepärast ei mõju see mulle hirmutavalt. Ma ei karda ööd. Oled ehk näinud aju eksitavat pilti, kus kaht halli poolust eraldab must-valge triip? Kui seda pilti vaadata tervikuna, mõjub üks poolus selgelt teisest tumedamana. Ent kui katta sõrmega neid eraldav triip, 4
selgub – ajule lausa jahmatavalt –, et mõlemad pooled on ühtviisi hallid. Olen taibanud, et mina näen oma elu lihtsalt sarnase pildina, keeldudes katmast pimedust. Me kogeme paljusid suursündmusi – pulmad, matused, kriisid, murrangulised pöörded – nii, et asetame mõttelise sõrme eristustriibu peale ja väidame, et elu on ühesugune nii enne kui ka pärast sündmust. Mina kahjuks või õnneks näen selgelt, et esimene pool oli tumedam. See kiigepool vajus alla ja teine liikus järelikult vältimatult üles. Tol hetkel, kui ma sulle ütlesin, et ma ei taha sind enam rohkem näha, ma seda veel ei taibanud, kuid aimdus oli õige. Sa jäid selle tumeda halli sisse, sa olid „enne“ sündmust ega saanud minuga enam jätkata. Võib-olla algas see juba varem. Võib-olla kohe pärast algust, pärast suudlust. Sellest olid möödunud ainult mõned tunnid, kui me seisime Kaarsilla ees ja sa kutsusid mind selle peale. Seda Kaarsilda enam pole, selle asemel on nüüd Kaarsild, mille teepooli eristav lävi on kõrgem. Sinna peale on raskem ronida, õnneks. Ainult et minu jaoks pole vahet – ma kardan kõrgust kohutavalt. Peadpööritavalt. See on üks väheseid tõelisi hirme mu elus, see l’appel du vide, tühjuse kutse. Iga kord, kui keegi heatahtlikult nõuab, et ma tuleks kaljuäärele või tornipiirde juurde, hoian end kogu kehaga tagasi. Seepärast sa imestasidki, et mu silmad niimoodi hiilgasid. Ma seisin seal Kaarsilla tipus, samas kohas, kus aastaid hiljem keppisid kaks noort, umbes meievanused, ja me vaatasime teineteise poole. Sina vaatasid mulle silma ja minu pilk eksles paaniliselt, otsis ükskõik mis pidepunkti, mis poleks minust nii röögatult kaugel all. Ma tundsin, kuidas keha tahab kalduda tahapoole, et selg ees langeda. Sa oleks 5
6