–1–
Vastu hommikut äratas üks hirmus raksatus ennegi halvasti maganud Ilse üles ja ta ajas end ohkides istukile. Kui oled paar aastat üle seitsmekümne ja eluaeg rasket tööd teinud, siis pole miski enam endine. Ka uni mitte. Juba teist ööd järjest vähkres ta asemel, sest mingid ei tea kust välja ilmunud huligaanid kärutasid oma tsiklitega mööda alevit ringi. Need teevad kaasajal ikka säherdust põrgulärmi, et ajavad ihukarvad püsti. Takkaotsa kukkus naabrite koer lõugama, siis kuulis Ilse ka inimeste hääli. Keegi kirus, keegi hirnus rämedalt naerda. Vastasmaja välisuks paugatas. Seejärel mootorid möiratasid ja rahurikkujad kihutasid edasi. Alles nüüd usaldas Ilse akna juurde minna. Hommikuhämarus oli veel küllaltki tihe, ent silm seletas, et keegi seisab keset tänavat. Esimese hooga ehmus perenaine uuesti ära. Lõpuks taipas, et tema aia taga seisis naabrimees. Ilse avas akna ja hüüdis: „Jaan, mis seal on?“ „Eks tule ja vaata.“ Ilse valgustas aknatagust termomeetrit. Seitse kraadi. Ta võttis nagist kerge mantli abudele ja kiirustas trepile. Niipea kui Ilse maja õuetule põlema pani, oli kõik selge – üks juhmakas oli tema aeda ramminud! „Tule taevas appi, terve postivahe on maas,“ ahhetas ta. 5
„Pole hullu, ma kohendan selle päeval üles,“ lohutas Jaan, „aga enne teen mitu pilti. Võibolla leiame süüdlase üles.“ „Otsi tuult väljal,“ ohkas Ilse. „Siia Sihi tänavale nad nüüd küll enam tagasi ei tule.“ Mees haigutas pikalt ja lohutas: „Heakene küll. Lähen heidan veel pikali. Eks me hiljem arutame seda asja.“ Ilmal polnud väga vigagi, tuul oli ka korraks vaibunud ja perenaine jäi veel õue. Kus meie politsei silmad ja kõrvad küll on, kirus ta endamisi. Samal hetkel märkas ta maas aialattide varjus ühte lapikut kotikest vedelemas. Ilse võttis leiu kätte, tõmbas vutlari luku lahti ja ahhetas: kotis lebas musta värvi moekas mobiiltelefon! Pikemalt mõtlemata poetas ta kindlasti palju raha maksva ja ootamatult raske nutitelefoni koos kotiga kähku mantli põuetasku. Kiikas siis ehmunult ringi – ega keegi ei näinud? Samas muigas oma kartlikkuse üle, sest kes küll kõige magusamal uneajal nende vaiksel tänaval ikka liigub. Aga mine sa tea, äsjane kolakas võis nii mõnegi naabri jalule ajada. Eemalt oli jälle mootorrataste mürinat kuulda. Hääled lähenesid kiiresti ning perenaine ruttas maja poole – nende metsalistega ei soovinud ta ainsatki sõna vahetada. Ja nutitelefoni neile kah tagasi ei anna, otsustas muidu läbinisti aus naine, sest selle abil saan hiljem süüdlase kätte. Ilse jõudis ainult trepini, juba olid kurikaelad platsis. Üks peatus täpselt sündmuskohal, teine värava juures. „Kuule, mutt, elad sa selles majas?“ küsis lähim tegelane. Ilse kurk kuivas ja ta suutis vaid noogutada. „Ega sa siit midagi ei leidnud?“ pinnis tüüp teda edasi. Ühtäkki sai naine oma tavalise tarmukuse tagasi. „Leidsin küll – teie poolt puruks sõidetud aia,“ teatas ta vapralt. „Makske nüüd kahju kinni või parandage aed ära!“ „Mida sa veel ei taha! Ei soovita sul rohkem suud pruukida!“ käratas jõhkard. „Anna see asjake heaga siia!“ 6
„Ma ei saa enam millestki aru. Parem lähen kutsun oma mehe ja poja siia. Räägi parem nendega.“ „Miks nemad siis selle paugu peale välja ei tulnud?“ „Nad mul mõlemad kõva unega. Ütlesin neile, et põõnaku edasi, vaatan ise, mis mütakas see oli.“ Lähim tüüp vaatas küsivalt kaaslase poole. „Ei midagi,“ teatas too käsi laiutades. „Kuule, mutt! Anna meie mobiiltelefon heaga tagasi,“ asus hirmuäratavalt kogukas mootorrattur uuesti rünnakule. „Mul jäid prillid ka veel tuppa. Hea, et ma aedagi nägin. Lähen kutsun mehed siiski õue. Nendest on rohkem abi. Poiss on pealegi hästi terava nägemisega – ta mul kõva jahimees,“ taipas Ilse veel lisada. Ja lipsas tuppa, endal süda rinnust välja hüppamas, sest pole tal meest ega poega. Üksik vana naine, nagu ta on. Ainus lootus jäi üleaedse peale, sest Jaan pidas pättidel läbi akna kindlasti silma peal. Mehed kontrollisid sündmuskoha kahekesi veel kord üle. Õnneks võtsid nad perenaise juttu tõsiselt, sest keerasid otsa ringi ning põrutasid tagasi. Marko-sugust meest oleks siia vaja! Tema looks korra majja. Samal ajal arutles Ilse palavikuliselt, kuhu telefon igaks juhuks peita. Sest mine sa hulle tea, saavad haisu ninna, et ta elab majas üksi, ja tulevadki külla! Läks kööki, jõi ahnelt vett. Siis langes ta pilk pliidile. Pikemalt mõtlemata torkas ta nutitelefoni praeahju. Ahi mul niikuinii ei tööta. Seega ei saa ma mobiili ka kogemata sisse kärsatada, muigas ta rahulolevalt. Hommikupoolik möödus toimetades. Jaan lubas aia parandamise paari tunni pärast käsile võtta ja kuna muidu oli väljas kõik igapäevaselt rahulik, otsustas Ilse nii pooleks tunniks sõbranna juurde minna. Sisaski Juta elas samuti Sihi tänaval, ainult 7
neli maja edasi. Juta oli alevis ainuke hing, keda Ilse täielikult usaldas. Jutale oli poeg Tallinnast külla tulnud – tema auto seisis maja ees. Indrekut ennast ei olnud näha. „Askeldab kõrvalhoones,“ selgitas Juta ning küsis kohe: „Poiss rääkis, et sul pidi osa aeda maas olema. Mis juhtus?“ Jutt pääses kui vesi paisu tagant valla ning ühe soojaga pajatas ta ka nutitelefoni peidukohast. Seepeale naersid mõlemad. „Sealt ei oska seda küll keegi otsida,“ kinnitas Juta. „Uurisid sa ikka, mida telefon sisaldab?“ „Tead ju küll, et mul on lihtne nuppudega telefon. Nutitelefon on minu jaoks kui hobuse unenägu.“ „Eks ta ole,“ ohkas Juta, „sihukese asjandusega peab tõesti harjuma. Mida sa sellega nüüd ette võtad?“ „Nädalavahetusel tahaksin üheks päevaks õetütre juurde minna. Pole Liivi lapsi juba üle poole aasta näinud. Tema mees on kriminaalpolitseis kõva uurija. Räägin Markole loo ära. Loodan, et ta leiab need huligaanid üles. Vaatad sa sel päeval minu kassi järele?“ „Muidugi mine, sest need pätid võivad ohtlikud tegelased olla. Ja Intsu pärast ära muretse, sinu kõuts on mind juba ammu omaks tunnistanud. Kui lähed, siis anna ainult teada.“ Kui Ilse koju jõudis, tundus talle, et tagumise toa aken oli endisest rohkem paokil. Ptüi, hakkan juba vaime nägema, rahustas ta ennast. Siis ilmus Jaan tänavale ja enam polnud mahti mõtiskleda.
8
*** Laupäeva ennelõunal saabus Tammikute koju ootamatu külaline – Liivi tädi Märjamaalt. „Sa pidid nagu juuni algul tulema,“ imestas perenaine. „Täna on alles kahekümne teine mai. Kas juhtus midagi?“ „Kas pean siis otsa ringi keerama ja juunikuud ootama?“ ärritus Ilse Hanimägi. „Oota nüüd ometi, ega ma sedasi mõelnud,“ naeris Liivi. Ent nähes, et tavaliselt heatujuline tädi on täna liimist lahti, küsis ta igaks juhuks veel üle: „Tähendab, et juhtuski? Istu, kohe pakun kohvi. Tõmbad veidi hinge, siis pajatad, mis südamel. Ja miks sa oma tulekust ette ei teatanud? Oleksime sulle autoga vastu tulnud. Näe, Marko just tuligi lastega poest,“ lisas ta aknast välja vaadates. „Tal see nädalavahetus siis vaba?“ elavnes tädi. „Ta võttis üle pika aja puhkuse välja,“ teatas noor perenaine rõõmsalt. „Saab ometi kord inimese tunde sisse.“ Aga siis tormasid Tom ja Pille tuppa, isa poekraamiga nende kannul. Loomulikult kulus vadistamise ja uudiste vahetamise peale üksjagu aega, aga Liivi oli visa ning pöördus uuesti Ilse poole. „Ei, tervisega on mul õnneks kõik korras, aga midagi vist tõesti juhtus. Samas ei juhtunud ka.“ Sääraste sõnade peale muutus Marko tähelepanelikuks. Istus lähemale ja kamandas: „Räägi nüüd algusest saadik kõik kenasti ära. Mis seal Märjamaal siis juhtus ja ühtlasi ei juhtunud ka.“ Kui Ilse lõpetas, olid kõik hetke vait. „Mnjaa,“ lausus Marko mõtlikult. „Näita mulle seda telefoni.“ „Ma ei julgenud seda kaasa võtta,“ sosistas Ilse heitunult. „Kus ta sul siis on?“ „Endiselt praeahjus.“ Seepeale lapsed turtsatasid. 9
„Kuss, teie seal!“ manitses ema. Markolegi tikkus naer peale, aga ta sundis end tõsiseks. „Miks?“ „Öösel luusis keegi ümber maja ja mul oli hirm. Kartsin, et nii kui ma majast välja astun, rabavad nad mul telefoni käest.“ „Arusaadav,“ pomises kriminaalpolitsei vaneminspektor. „Hirm halvab loogilist mõtlemist. Sööme midagi ja asume teele.“ „Teele, kuhu?“ „Eks ikka Märjamaale tagasi.“ „Nii ruttu? Alles ma ju tulin. On see neetud telefon siis nii tähtis?“ „Tundub olevat.“ „Me tahame ka kaasa tulla,“ mangus kaheksane Tom. „Siis näeme, kus vanatädi elab.“ „Mõni teine kord,“ muigas isa. „Siis kui Märjamaal kõik korras on.“ Nii nad läksidki seekord kahekesi. Sõitma hakates Marko kõigepealt helistas. „Oled sa täna vaba?“ küsis ta kelleltki. Saanud jaatava vastuse, muheles mees rahulolevalt ja lubas hiljemalt paari tunni pärast uuesti ühendust võtta. Marko kiirustamise pärast närveerima hakanud Ilse kõõritas tema poole, kuid ei tihanud midagi küsida. Silmanurgast Liivi tädi poole kõõritanud Marko selgitas ise. „Igaks juhuks helistasin oma paarimehele. Kui vaja, tuleb ta appi.“ Seesuguse jutu peale ehmus Ilse hoopistükkis ära. Pigistas suu kriipsuks ja vaikis. „Sul on aed juba parandatud?“ imestas Marko. „Kahju!“ „Kahju?“ ärritus majaomanik. „Nüüd ma küll ei saa sust aru.“ „Ei noh, see on ju tore, aga enne oleks pidanud pilti tegema.“ „Toosama Jaan tegi, kes aeda parandas. Mitu tükki kohe.“ „Noh siis on kõik korras. Lähme pealegi majja.“ 10
Aga seal polnud kaugeltki kõik korras … Maja õuepoolne välisuks oli vaid näiliselt kinni. Lukk oli lahti muugitud, aga mis veel hullem – kõikjal valitses kohutav segadus: kappide-sahtlite sisu oli põrandale puistatud. Majas oli põhjalikult ja hoolimatult midagi otsitud. „Lähme kööki,“ sosistas peaaegu närvivapustuse saanud perenaine jõuetult. Seal polnud lugu põrmugi parem. Marko tegi ühe tabureti vabaks ja aitas Ilse istuma. Ühtäkki tegi naine kõige selle kaose juures võiduka näo. Oli ka põhjust: praeahju uks oli kinni. Marko kiirustas pliidi juurde ja avas ukse. Ent praeahi oli tühi … Nüüd vajus Ilse sootuks kössi. „Aga uks oli ju kinni,“ kähistas ta jõuetult. „Vett, palun!“ Sugulane kiirustas veekraani juurde. Ilse tõusis, otsis käe ulatusse pandud tabletid välja ja neelas neist ühe koos talle ulatatud veega alla. „Kas kutsun kiirabi?“ Marko oli sarnaseid situatsioone palju kordi pealt näinud, kuid seekord oli tegemist tema naise tädiga. Mure tema tervise pärast seega tavalisest suurem. „Pole vaja, rohi aitab. Pealegi oled sa ju siin. Ainult mulle ei mahu hinge, et nad veel irvitavad minu üle – kõik on pilla-palla jäetud, aga praeahju uks on korralikult kinni.“ Ilsel on õigus – majas on märatsenud alatud tüübid, mõtles Marko. Otsisid kaua ja tulutult, kuni taipasid viimaks ahju vaadata. Järelikult oli nutitelefoni kättesaamine neile eluliselt oluline. Siin võib mingi suurem asi päevavalgele tulla. Peab kiiresti tegutsema! Kõigepealt helistas ta Piretile. „Kas asi on halb?“ küsis tema kauaaegne paarimees kohe. „Jah, Liivi tädi maja on segamini pööratud,“ ohkas vanemuurija. 11
„Selge. Hakkan kohe tulema. Aadress?“ Marko ei tihanud komissari laupäeval küll segada, aga kandis loo lühidalt ette. „Arvad, et suured kalad takerdusid kogemata võrku?“ küsis Vana pärast mõttepausi. „Tundub nii.“ „Tahad siis ise tegutseda? Oled ju puhkusel.“ „Selle ma katkestaksin, aga kuidas jääb huvide konfliktiga – kannatanu on minu naise tädi.“ „Kas Piret tuleks sulle appi?“ „Ta on juba teel.“ „Selge. Sel juhul vastutab juurdluse eest Piret Velliste ning sina, Marko Tammik, abistad teda oma puhkuse arvelt. See oleks ametlik versioon. Pärast klapitame kõik paika. Oled nõus?“ „Loomulikult.“ „Korras,“ ohkas Vana kergendatult. „Andke minna! Kui vaja, olen teie jaoks saadaval.“ Seejärel teavitas Marko Rapla politseijaoskonna Märjamaa politseikonstaablipiirkonna mõlemat politseinikku. Alevis elav korrakaitsja kutsus kaks abipolitseinikku elanike küsitlemiseks appi. Selleks ajaks jõudis ka Piret kohale ja uurimine läks täie hooga lahti. Vahepeal piisavalt toibunud Ilse tunnistas üles, et üks inimene oli mobiili peidikust siiski teadlik. „Kes?“ muutus Marko rahutuks. „Meie tänaval elav Juta Sisask, aga tema eest võin ma pea anda.“ „Parem anna mulle tema koordinaadid! Igaks juhuks vestlen temaga,“ lisas uurijaks kehastunud sugulane Juta aadressi üles märkides. „Sind ma õnneks usun, et Juta on ainuke teadja, aga ära sa oma ainsat pead enam nii kergekäeliselt välja laena. Piret jääb sulle seni seltsiks,“ muigas Marko ja väljus. 12
„Jah, liiga palju oleme igasuguseid uskumatuid juhtumeid näinud,“ lisas blond kaunitar. Piret oli Ilsele esimesest pilgust alates meeldima hakanud ja perenaine rahunes. Niipea kui kriminalistid saabusid, läks ka Piret koos kohalike korrakaitsjatega lähimate majade elanikke küsitlema. Õhtul kogunesid kõik sündmuskohale infot vahetama. Nüüd usaldasid ka kriminalistid oma esialgse arvamuse välja öelda. Midagi rõõmustavat neil teatada ei olnud, sest sissemurdjad olid kasutanud kummikindaid. Ainult praeahju uksel tuvastati vähemalt kolme isiku sõrmejäljed. „Ühed on teadagi perenaise omad, teised kuuluvad minule, kolmanda omanik on ilmselt mobiili ahjust välja võtja,“ selgitas Marko. „Miskit siin ei klapi,“ kirtsutas Piret nina. „Kurjategijad tegutsesid ju kinnastes. Miks pidi üks tüüp just nüüd oma sõrmejäljed siia jätma?“ „Vihuti tegi,“ arvas kohalik pealik. „Irvitas meie üle, et sähke, võtke. Olen kindel, et andmebaasis teda sees ei ole.“ „Aga kui vennikese kinni nabime, on otsene tõendus olemas,“ elavnes Marko. „Tõendus ainult selle kohta, et mees puistas terve maja elamise segi ja katsus ka praeahju ust, aga et ta nutitelefoni ka kätte sai, tuleb meil veel tõestada,“ lõpetas Piret. Juurdluse esimese päeva tulemused olid kahjuks enam kui kesised. Üks koerapissitaja kohtas küll kahte võõrast tüüpi, kuid lipsas siis hirmuga kohe oma majja. Kui ta läbi akna välja piilus, olid need tursked mehed muidugi nagu maa alla kadunud. Uurijate tööd raskendas seegi, et Ilse Hanimäe krundi lähedalt algas mets, kust oli lihtne varjatult maja aeda pääseda. Mõni ime, et neid ei märgatud. Juta Sisaski aususes Marko ei kahelnud. Neljapäeval oli tal täiskasvanud poeg külas, kuid Indrek Sisask tegi Ilse külaskäigu 13
ajal maja kõrvalhoones remonditöid. Seega ei saanud ta sõbrannade jutuajamist ka parima tahtmise juures pealt kuulata. Seda enam, et kohalikud sündmused teda juba ammu enam ei huvitanud. „Võimalik, et hiljem peame Indrekuga siiski vestlema,“ lõpetas Marko. Seejärel aitasid nad Ilsel ühte tuba kraamida, sest Marko jäi ööseks sinna. Piretil oli Tallinnas üks töö pooleli ja ta pidi ära sõitma. „Kuidas siis nii, tütreke,“ muretses Ilse. „Sätime üks-kakskolm ka teise toa korda. Magad siin ja hommikul lähed.“ „Aitäh pakkumast, aga amet kohustab,“ naeris Piret. „Me kohtume kindlasti veel.“ „Teil noortel on kogu aeg tuli takus.“ „Nii see paraku on,“ ohkas Marko. „Me mõlemad istume üheaegselt kahel toolil. Piret on juba pool aastat siseministeeriumi nõuniku abi ja tegeleb analüütilise tööga. Tingimusel, et kui vaja, võimaldatakse tal aeg-ajalt ennast tuulutada – seega endist tööd teha. Ja kui vähegi võimalik, siis koos minuga.“ „Marko on see-eest põhikohaga nüüd abikomissari ametis. Kuid kabinetis toole soojendada ei meeldi meile kummalegi,“ teatas Piret nii resoluutselt, et perenaine seepeale mõistvalt muigas. „Liivi pole mulle maininudki, et sa ametikõrgendust said,“ pöördus ta Marko poole. „Pole ime, sest teie jutud keerlevad ainult laste ümber,“ muigas Marko. „Meie politseiüksuses oli eelmisel suvel keeruline aeg. Isegi asendamatu komissar oli tervise pärast töölt lahkumas. Siis need ümberkorraldused tehtigi.“
14
Pühapäeva hommikul õnnestus Karli-nimelisel abipolitseinikul kindlaks teha, kus tsiklimehed olid kaks päeva pidu pannud. Mitte just parimate elukommetega lustilised tüdrukud olid algul napisõnalised, ent kuuldes, mida nende joomakaaslased olid korda saatnud ja et politsei neid otsib, muutus mõistlikum neiu avameelseks. Ent eriti palju tal pajatada siiski polnud. „Saime nädalavahetusel Tallinnas ühel labrakal kokku,“ seletas ta. „Olime paraja auru all ning need tursked ja ülimalt enesekindlad kutid meeldisid meile. Kui selgus, et neil olid võimsad motikad, siis seda enam. Tim ja Tom tõid meid jõmmis peaga Märjamaale ja siin pidu jätkus. Järgmisel päeval läks jamaks. Kutid hakkasid narkotsi panema ja sundisid meid igasuguseid trikke tegema.“ Neiu nuuksatas, haaras kruusi, kuid see värises tal nii tugevasti käes, et kohv jäi joomata. Läks rüüpas kraanist selle asemel paar mehist lonksu vett ja jätkas: „Õnneks jäid nad peagi nii pilve, et jätsid meid mõneks ajaks rahule. Pärast tahtis Tom ka mind pulbrit nuusutama panna. Tim käskis tal mu seekord rahule jätta ja nad läksid segastena alevi vahele tiirutama, et meist etemaid eitesid lantida, nagu nad ütlesid. Lootsime, et kutid jäävad politseile vahele. Aga ei jäänud ja tulid tagasi. Kui viimaks lahkusid, siis Tom irvitas, et nad toovad pealinnast naised, kes meid nende jaoks välja õpetavad.“ „Ja hiljem pole te neid enam näinud?“ „Vastu hommikut tulid tagasi ning otsisid kadunud nuti telefoni. Siin seda polnud ja nad lahkusid maruvihastena … Aidake, palun, meil on hirm!“ karjatas tüdruk viimaks. „Tagajärgede peale oleks pidanud varem mõtlema. Ega te Tomi ja Timi õigeid nimesid või elukohta ei tea? Või midagi muud sarnast?“ „Pole aimugi. Selles suhtes olid nad ettevaatlikud.“ 15