Solomon Šereševskil, kes on neuroteaduse ja psühholoo gia alases kirjanduses tuntud kui S., „Mees, kes ei suut nud unustada”, oli erakordne mälu. Vene psühholoog Alek sandr Luria uuris katsete abil Solomoni mäletamisvõimet kolmekümne aasta vältel. Solomon suutis meelde jätta tohutu pikki numbrijadasid või tähenduseta teavet, lehekülgede kaupa luulet võõras keeles, mida ta ei osanud, ning keerulisi teaduslikke valemeid, millest ta aru ei saanud. Mis veel usku matum – ta suutis meenutada kõike seda veatult ka siis, kui Luria teda aastaid hiljem uuesti kontrollis. Kõlab nagu imeline üleloomulik oskus, eks? Kuid Solo moni erakordsel võimel hämmastavaid andmehulki meelde jätta oli oma hind. Üleliigne ja tihti ebaoluline informatsioon koormas teda ning tal oli äärmiselt raske välja filtreerida, tähtsuse järjekorda seada ja unustada kõike seda, mida ta ei soovinud ega vajanud. Igapäevaelus osutus tema võimetus unustada mõnikord suureks puuduseks.
‒ 151 ‒- 11Unusta ära
‒ 152 ‒
Me kipume unustamist demoniseerima. Unustamine on nagu pahalane, kes peab eepilist võitlust kõigi lemmiku, Mäletamise vastu. Kuid unustamine pole sugugi alati kahetsus väärne vananemise märk, patoloogiline dementsuse sümp tom, piinlik puue, karmi lahendust vajav probleem või üldse kahjulik. Eilsete üksikasjade täna mäletamine pole alati kasu lik. Vahel tahaksime unustada, mida me teame. Unustamine on tegelikult päris tähtis ning aitab meil iga päev omal viisil toimida. Meile on kasulik saada lahti kõigist ebavajalikest, ebaolulistest, häirivatest või isegi valusa test mälestustest, mis võivad meid eksiteele viia, vigu tegema panna või kurbust tekitada. Ühe asja unustamine on mõni kord vajalik, et me saaksime pöörata tähelepanu teisele ja selle meelde jätta, ning sellisel viisil võib unustamine tegeli kult hoopis meeldejätmist soodustada
Tihti kaldume unustamist võtma kui loomulikku nähtust. Kui te mingi infokillu meeles pidamiseks aktiivselt vaeva ei näe, unustab aju selle automaatselt. Kergesti. Ja kui teil on aastaid üle viiekümne, siis liigagi kergesti. Me unustame ilma seda üritamata. Unustame, mida keegi just ütles, sest me ei pööranud sellele piisavalt tähelepanu. Unustame pesu keemilisest puhastusest ära tuua, sest me ei koostanud eelnevalt selleks piisavalt tugevaid asjakohaseid vihjeid. Meil ei ole meeles, mida üheteistkümnendas klassis tööstusrevolutsioonist õppisime, sest vahepeal on möödunud liiga palju aega ilma seda regu laarselt meenutamata. Oleme jõuetud, passiivsed unustamise ohvrid. See lihtsalt toimub meiega. Kuid unustamine võib olla ka kunst – aktiivne, eesmärgipärane, motiveeritud ja soovitud.
.
‒ 153 ‒Näiteks kui ma olen mõne raamatu tutvustuse või loen gute ringsõidul, siis võib juhtuda, et pean iga öö eri linnas veetma. Viimase nelja hotelli toanumbrite ette vuristamine, kus ma ööbinud olen, võiks küll tunduda muljetavaldava saa vutusena, ent tegelikult on mulle kasulikum, kui ajaks, mil ma järgmise hotelli lifti jõuan, on eelmise öömaja number unus tatud. Kui mul hakkaks seal liftis kõigi nelja viimase öö toa numbrid peas keerlema, satuksin ma tõenäoliselt segadusse ega suudaks enam aru saada, millisele korrusele pean sõitma. Ma püüan unustada iga hotelli toanumbri kohe, kui olen end välja registreerinud. Intelligentne mälusüsteem ei pea informatsiooni üksnes meeles, vaid ka unustab aktiivselt kõik, mida enam vaja ei lähe. Või siis teine näide. Mul on kodus kaks väikest last ja kolledžiealine teismeline, kes tuleb ja läheb tihtipeale koos teiste sama suurte sõpradega, ning kõik tahavad pidevalt midagi näksida. Mul on päris palju kordi nädalas toidupoodi asja. Iga kord, kui ma kuhjaga täis ostukäru poest välja lükkan, pean meelde tuletama: kuhu ma auto parkisin? Kui mulle sel hetkel meenuks, kuhu ma parkisin eelmisel päeval, nädalal ja kuul, oleks mul korraga peas liiga palju asjakohatut teavet ning ma ei teaks, kuhu minna. Mul on vaja meenutada ainult seda, kuhu ma täna parkisin. Ja sellepärast on kõigi nende varase mate kohtade unustamine kasulik. Samamoodi kavatsen ma unustada tänase parkimiskoha pärast auto juurde tagasi jõud mist, et mitte mälu selle paigaga segadusse ajada, kui homme taas parkima hakkan. Sellist tüüpi tavaliste üksikasjade unustamine ei ole
Kui ma suudaksin selle vana salasõna mälusalvestise puutumata jätta, muutuks see aja jooksul nõrgemaks ja lõpuks kustuks. Aga probleem seisneb selles, et ma ei suuda. Iga kord, kui ma vana salasõna tahtmatult sõrmedega toksin, hoian ma selle mälusalvestise aktiivsena ja muudan veelgi tugevamaks.
Tühiste ja ebaoluliste asjade unustamine pühib selle tahvli puhtaks, teeb uue päeva jaoks ruumi ning võimaldab seeläbi hoida ja meenutada kõike seda, mida soovite hiljem mäletada.
Kuigi unustamine on suurel määral juhuslik ja passiivne (bioloogiliste ühenduste loomuliku hääbumise või pideva meenutamise puudumise tõttu), on olemas ka viise, kuidas unustada aktiivselt kõike seda, mida me ei taha igas mäluprot sessi faasis alles hoida. Nagu teame, on mälusalvestise loo mise esimene etapp kogemuse või teabe kodeerimine. Mälusalvestise koostamiseks on vajalik taju ja tähelepanu. Seega
Ent see pole alati lihtne. Me kaldume võtma meeldejätmist kui keerulist ülesannet, aga unustamine võib samuti raske olla. Mõne aja eest muutsin ma oma Netflixi konto salasõna ning mitu järgmist kuud tippisid mu sõrmed iseenesest vana salasõna, kui seda küsiti. See oli mu lihasmälus alles ja segas uue salasõna mälusalvestise meenutamist – ning vas tava uue lihasmälu salvestise loomist sõrmede jaoks. Pidin kõigepealt vana salasõna unustama ja selle uuega asendama.
‒ 154 ‒probleem, mida tuleks parandada või mille pärast muret seda. Kujutlege loetelu oma igapäevastest toimingutest, mis on kirjutatud valgele tahvlile: duši all käimine, riidessepanek, kohvijoomine, hommikusöök, töölesõit, parkimine jne. Päeva lõpuks oleks see tahvel tegevusi, infot ja kogemusi pilgeni täis.
‒ 155 ‒on üks võimalus, kuidas tahtlikult unustada, eelkõige mitte tähelepanu pöörata. Vaadake kõrvale. Ärge kuulake. Juhtige tähelepanu mujale. Nii jääb teave kodeerimata. See on tahtliku unustamise „näppude kõrva torkamise” meetod. Tähelepanu teadlik eemale suunamine on tõhus viis, mis aitab tagada, et kogemust või teavet ei salvestata. Kuid oletame, et te pöörasite siiski teabele tähelepanu ja see jõudis teie ajju. Sellisel juhul saate teadlikult või alatead likult teavet eemaldada ja valikuliselt unustada koondamise protsessi ajal. Näiteks kaldume piirama ennast puudutava negatiivse teabe koondamist ning seetõttu ei salvestata sellist teavet kunagi pikemaks ajaks. Sorteerime laitva hoiakuga asjad välja ning unustame.
Ühes meelelahutuslikus uuringus, mis käsitles positiiv suse kalduvust, lasid psühholoogid katsealustel teha isiksuse testi, mis oli tegelikult puhas pettus. Testidega viidi läbi „hin damine” ning igale katsealusele esitati sama välja mõeldud tulemus – loetelu kolmekümne kahest iseloomujoonest, mis katsealust kirjeldasid. Osa neist olid positiivsed, teised aga mitte. Hiljem paluti katsealustel meenutada nii palju loetletud omadusi kui võimalik. Mis neile meelde jäi? Positiivseid iseloomujooni suutsid nad meenutada tunduvalt rohkem kui negatiivseid, välja arvatud siis, kui neile öeldi, et tegemist oli kellegi teise omaduste loe teluga. Sellisel juhul tuli neile meelde sama palju positiivseid ja negatiivseid jooni. Me kaldume iseennast positiivselt nägema. Koondame valikuliselt ja jätame seejärel meelde enda head omadused ning välistame aktiivselt ja seega unustame kõik halvad.
‒ 156 ‒
Mida teha, kui te tahaksite unustada mingi mälestuse, mis on juba koondatud ning jõudnud püsimälusse? Selleks tuleks vältida igasugust kokkupuudet vihjete ja kontekstiga, mis kut sub esile meenutamise. Jätke see asi rahule. Ärge mõelge ega rääkige sellest mälestusest. Ärge korrake seda tahtmatult.
Kui te tabate end taas seda nõmedat reklaami ümisemas, siis lõpetage kohe. Stopp, stopp. Ärge laulge seda laulu lõpuni. Suunake mõtted mujale. Ärge andke järele ahvatlusele selle soovimatu mälusalvestise närviühendusi aktiveerida, sest iga kord, kui te seda täielikult meenutate, muutub see tuge vamaks. Mida rohkem te suudate sellele mitte mõelda, seda nõrgemaks see muutub ja lõpuks ununeb. Mõistagi on see strateegia teoorias tunduvalt lihtsam kui praktikas ning eriti raske on seda ellu viia inimestel, kes on läbi elanud mingi trauma. Traumajärgse stressihäirega (PTSD) inimesed ei suuda lõpetada soovimatute mälestuste meenu tamist, uuesti läbi elamist ja koondamist ning kahjuks tugev davad nad selliseid mälusalvestisi iga meenutamiskorraga. Soovimatu mälestuse (ja eriti selle emotsionaalsete aspek tide) isegi osaliselt aktiveerimata jätmine võib anda ajale võimaluse olukorda parandada, lasta mälestusel kustuda. Kuid see võib tunduda näiliselt võimatu ülesanne. PTSD-ga inime sed ei suuda üle elatud seksuaalset ahistamist, autoõnnetust või lahingut meenutamata jätta. Nad ei suuda unustada. Teise võimaliku ja tõenäoliselt paremate tulemustega traumaatiliste mälestuste unustamise meetodi korral jätkab inimene mälestuse meenutamist eesmärgiga seda muuta. Nagu mäletate, saame mälusalvestist meenutades sellesse
Ent mis siis, kui me suudaksime teadlikult kujundada versiooni 2.0, nii et uuendatud mälestus ei sisalda enam üksikasju, mis trauma põhjustasid? Kui me suudaksime pro fessionaalse terapeudi abiga valusad mälestused ümber vor mindada, jättes mälusalvestise koondamisel hirmu ja ärevust esile kutsuvad detailid välja? Kasutades ära episoodilise mälu vastuvõtlikkust muudatustele, saaks valusaid mälestusi asen dada leebemate ja emotsionaalselt neutraalsete versioonidegaKuitoimunust.teeisuuda vihjeid, konteksti või mälestuse uuesti meenutamist vältida, siis nagu ütles Elsa filmis „Frozen”, „Olgu nii.” Öelge ajule: „Unusta see kõik. Ära hoia seda alles. Olgu nii” – ja aju võib teid kuulda võtta. Iseendale antud käsk võib tõepoolest toimida ning ilmselt hõlmab see protsess nii koondamise peatamist enne uute mälestuste täielikku valmimist kui ka närvisignaalide programmide aktiveerimist, mis kustutavad juba tekkinud mälusalvestised.
Visualiseerimisest võib endale antud unustamiskäskude korral samuti abi olla. Liigse teabe koorma all ägades püü dis Solomon Šereševski meeleheitlikult kõiki ebavajalikke mälusalvestisi ajust välja visata. Ta kujutas kõigepealt ette, kuidas mälestus, mida ta tahtis unustada, põlema süttis ning leegitses ja suitses, kuni järele jäi ainult tuhk. See võis olla suurejooneline fantaasiapilt, kuid Solomoni õnnetuseks püsis mälestus jonnakalt ajus edasi.
‒ 157 ‒muudatusi teha ning seejärel mälestuse uuesti koondada ja salvestada versioonina 2.0, mis tähendab sisuliselt algse versiooni ülekirjutamist. Tavaliselt tehakse seda alateadlikult.
‒ 158 ‒Õnneks oli Solomon visa. Ta kujutles mälupilti, mida tah tis kasutu teabena unustada, valge kriidiga tahvlile joonistatuna. Seejärel kujutas ta ette, et pühkis tahvli puhtaks. See toimis. Tänu fantaasiale ja teadlikule püüdlusele mälusalves tist teadvusest eemaldada suutis mees, kes oli kuulus selle poolest, et talle kõik meelde jäi, lõpuks ikkagi ka unustada.
neuroteadus
Sisse juurdunud lihasmälu salvestiste nagu vana salasõna sisestamise või valesti selgeks õpitud golfilöögi asendamine uue mälusalvestisega nõuab teistsugust strateegiat. Pidage meeles, et lihasmälu toimib ilma teadliku juhtimiseta ning seetõttu ei allu need meelde jäetud tegutsemisvõtted teadlikele muutmiskorraldustele. Selle asemel asendame vana parooli uuega või kohmaka golfilöögi paremaga samal viisil, nagu varasema ver siooni selgeks õppisime. Harjutamine, harjutamine, harjuta mine. Kirjutage uut salasõna ikka ja jälle, kuni sõrmed hakkavad automaatselt 2.0 versiooni eelistama. Harjutage golfilööki, kuni uus liikumine muutub automaatseks ja kirjutab lihasmälusse uue salvestise, kuidas lööki sooritada.
Milline on motiveeritud unustamise toimemehhanism? Me ei tea seda täpselt. Teadliku unustamise uuringute osas on veel lapsekingades, ent kui me lõpuks mõistame, mis ajus unustamise ajal toimub, võib see anda meile pare mad teadmised neuroloogilistest häiretest ja vaimuhaigustest (näiteks PTSD, depressioon, autism, skisofreenia ja sõltuvus), mille korral pidev kordamine ja suutmatus mälestustega seo tud vihjeid unustada kipub püsima. Seega võime küll kõik endale imepärast mälu tahta, kuid ei saa täielikult ainult meeldejätmisele lootma jääda.
Optimaalselt toimivas mälusüsteemis valitseb peen tasakaal andmete salvestamise ja kustutamise, meeles pidamise ja unustamise vahel. Optimaalsel viisil toimiv mälu ei pea kõike meeles. See jätab alles tähendusliku ja kasuliku ning heidab kõrvale kõik muu. Säilitab signaali ja puhastab selle mürast. Meie võime unustada on täpselt sama oluline nagu võime mäletada.