Maa ja armastus
Krimmi magus rohi ja puukingad
Minu isa esivanemad rändasid prohvet Maltsveti kutsel Juminda poolsaarelt kahe härjavankriga Krimmi. Ilmavalgus võttis esivanemad vastu eestlaste asunduses Sõrt-Karaktšoras, kus tol ajal elati juba jõukalt – onul oli üle paarikümne hobuse ja papa jõudis lisaks oma majapidamisele ka piirkonna meieri ametit pidada. Aga suur sotsialismus muutis kõik varsti põrguks – sead, lehmad ja lambad rööviti punaväele toiduks, aitade uksed lõhuti eest ja vili lasti külatänavale maha, et hobused, keda kätte ei saadud, end öösiti priist viljast lõhki sööksid. Isale jäi kolm eredat mälestust Krimmis oleku ja sealt tuleku ajast. Ta mäletas surmani, kui magusalt maitses Krimmis kevadel tärganud värske rohi, mida toa taga 19
Ants Aaman
põlvili olles nagu lammas sõi. Sest kõht oli tühi, kuna punane terror oli riisunud kogu inimtoidu. Teiseks mäletas ta, kuidas papa suutis asjad nõnda korda ajada, et nad said perega õiguse esivanemate maale naasta. Pikaks rännuteeks ja rongisõiduks meisterdas papa talle väga uhked puukingad. Kolmandaks jäi mällu, et Moskvas peeti meeldejääv lühike rongisõidupaus, sest perre lisandus noorem õde, kes ei jõudnud Eestimaale naasmist emakõhus ära oodata. Moskvast Eesti poole sõites aga võttis kiiskavat viisnurgatähte „täitornist” pilotka ees kandev soldat ta jalast papa tehtud uhked puukingad ja viskas need rongiaknast välja. Nõnda jõudis seitsmeaastane poisike paljajalu vanavanaisade sünnimaale.
20
Maa ja armastus
Ungars ja põrsad
See lugu juhtus noore Eesti Vabariigi algusaastail. Harjumaal, Leesi kaluriküla keskmes elas ettevõtlik mees, priinimega Ungars. Ta pidas erapoodi, ehitas ka väikese meierei ja tema majapidamise õuel oli varjualune omnibussile, mis tegi tellimusreise, kui vaja, kas või pealinna. Õhtuti seisis omnibuss Narva maantee Kuusalu tee ristis Kapa kõrtsi ees ja ootas, mil rannameestel aeg parajaks sai kodu poole sõita. Mõistagi ei konutanud bussijuht masinas, vaid liitus kõrtsitoa seltskonnaga. Esimese taliteega rakendas Ungars ree ette oma armsa Neidi ja sõitis Kaberla kandist põrsaid tooma. Kaup läks edukalt, põrsad põõnutasid ree peal olevas kastis paksu põhu sees ja tuule eest oli kastil tekk üll. Paraku jäi Kapa kõrts Ungarsi ja Neidi koduteele ning otsustati, et hüva kaupa peab natuke tähistama. Heas kambas lendab aeg nagu lind, aga lõpuks tuli 23
Ants Aaman
asuda koduteele. Ungars oli kindel, et tema Neidi on nii tark ja hea hobune, et kui buss 10 kuni 15 kilomeetrit tunnis vaikselt sõidab, sörgib Neidi ree ja põrsastega need paarkümmend kilomeetrit ilusti bussi taga. Sest olnuks ju hirmus ülekohtune jääda hea tujuga üksinda hobusega Leesile sõitma, kui buss samasse öömajale jääb. Nõnda seotigi Neidi bussi taha ja näis, et kõik sujub kenasti ning hubane mõttevahetus võttis bussis taas tuure üles. Ent Leesile jõudes Neidit ree ja põrsakastiga enam bussi taga polnud… Kabaku Kaarel pani järgmisel hommikul sündmuse salmi sisse: nüüd Ungars ohkab südamest, on põrsad läinud igavest, oh saaksin ma veel Neidit näha, kellega oli armas tööd mul teha. Aga õnneks läks elus paremini kui salmis. Nutikas Neidi oli end ree eest „lahti rakendanud” ja tuli järgmise päeva õhtuks koju. Regi oli Pedaspea metsavahel kraavis kummuli ja põrsakastil kaas pealt. Et lumi oli madal ja ilmgi pehme, aeti metsas põssade jälgi ning leitigi nad lõpuks kuivanud sõnajalgade kuhilast, mille põssad olid ise kokku tassinud, oodates üksteise kaisus saatuse edasist kulgu.
24
Maa ja armastus
Aaviku Juss ja hobunonnid
Kui Aaviku Juss pärast Esimesse Maailmasõtta minekut ja Saksamaal sõjavangis olekut kodumaale jõudis, oli Eesti Vabariik välja kuulutatud ja Vabadussõda lõppemas. Üle viie aasta sõjavintsutustes olnud mees ei kiirustanud end kohe jälle kirja panema. Seda pani noor võim natuke pahaks ja määras Jussile karistuseks kuu aega riigiparanduslikke töid Suurupis. Mees viidi sinna kroonutapiga, kuid tagasi tuli omal jõul tulla. Kui kuu aega tööd täis sai, otsustas Juss umbes 60 kilomeetrit koduteekonda jalgsi ära visata, arvates, et küllap tekib võimalus mõne talumehe vankril ka küüti saada. Juba varahommikul hakkas Juss kärmesti astuma. Aga päev tõotas kuum tulla ja mõne tunni pärast hakkas teda kõvasti janutama. Aaviku Juss pööras ühe teelähedase talu õue, tutvustas, kes ta on, kust tuleb, kuhu läheb ja palus keelekastet. 25
Ants Aaman
Perenaine saatis juba kaelakandva tüdrukutirtsu kapaga aganikust kalja tooma. Ähmis olekuga tüdruk tuli varsti ema juurde tagasi ja sosistas poolvaljult: „Hobu on paargund nonnid taari tõrde.” Selle peale õpetas ema selgesti ja kuuldavalt: „Hämmelda nonnid toise serva ja too ikke veerale juua.” Varsti tuligi tüdruk täis kaljakapaga ja Juss rüüpas tubli janu, sest kali oli hea ning ega hobunonn mürk ole. Enne päikeseloojangut jõudis Johannes reipal sammul Aaviku talu õuele. Sel kaljal oli olnud imeline jõud.
26
Maa ja armastus
Maa ja armastus Kõne Ugalas peetud pidulikul koosviibimisel*
Lugupeetud president, austatud publik! On õnn olla koos teiega vabal esiisade maal ja sellest rõõmu tunda täna, mil maareformist on möödunud sada aastat. Kui mu siin ettekantavad mõtted inimese ja maa kooselu sidemest on liiga emotsionaalsed, andke mulle see andeks. See oli sada aastat tagasi, kui üks mees tuli õhtuhämaruses oma talu poole, mille omanikuks ta oli krahv Stenbockiga allkirjastatud kontrakti kohaselt 23. aprillil 1907. aastal saanud. Kui mees Esimesse maailmasõtta läks, jäid koju talu pidama ema ja äsjakositud noor naine, kes oli esimese lapse ootel. Talu väljaostu võlga oli siis jäänud veel 300 rubla. Ants Aamani kõne Viljandis, Ugala Teatris toimunud tänugalal „Maaga rahva pidu”, millega tähistati saja aasta möödumist maaseaduse vastuvõtmisest. 29. september 2019. *
117
Ants Aaman
Nüüd luban põhiteemaga haakuvat kõrvalpõiget. Krahv oli enda jahipidamise õiguse eest talumaadel vähendanud talu hinda kahesaja rubla ehk kaheksakümne tuhande kanamuna hinna võrra. Üle saja aasta hiljem valitseb Eestis täna igamehe mõtteviis tasuta jahiõiguseks omanike maal… Maailmasõjas õnnestus mehel end mõttetutest tapatalgutest säästa vabatahtlikult sõjavangi langemisega. Seejärel töötas ta sõjavangina üle nelja aasta Saksamaal Baden-Badeni lähedal talus. Eesti rahvusele omase töökusega oli mees võitnud talupere toetuse ja heatahtlikkuse. Et oli sõda, tuli tal talus õppida härgadega põllutöid tegema, mis oligi kontisäästvam kui ägedate hobustega rahmeldamine. Talus töötav tüdruk Sofii oli nende omavahelises asjaajamises palju osavam, kui kodumaal kositud süütu kaasa. Noor mees oli ju mees, mitte munk. Ka oli vabastav mitte kogeda ema ülekohtust sallimatust ja pahatahtlikkust oma väga tööka ja otsustekindla minitütre vastu. Mida päev edasi, seda enam aga hääbusid uue olukorra meeldivused ja pinnale trügis teadmine, et ainult ühes kohas maailmas ootab teda väike kuningriik, kust võiks ükskord kuninga tundega igavikku kaduda.
118
Maa ja armastus
Viimseks tõukeks otsustamises said asetleidvad maailmarevolutsiooni järellained, mil Saksamaalgi asuti nõukogusid moodustama, ja teadmine, et Eestis on juba loodud oma riik. Pärast pisaratesse kastetud hüvastijättu BadenBadeni äärses talus ja läbi mässava Euroopa tulles, sõjavangi paberid taskus, seisis mees lõpuks oma talu piirinurgas, veel enne tema sõtta minekut ehitatud Turba Kusti maja kohal. Maja akendest tulesilma ei paistnud, aga see ei tähendanud midagi. Erakordselt vähese jutu, kuid uskumatu töövõimega poissmehena oli Kusti turbalõikamisega suutnud niipalju raha teenida, et endale maja ehitada. Ja ta jõudis ka talus hinnatud abimees olla. Oma tuleku oli mees nõnda vaikselt sättinud seepärast, et tema ema oli varaõhtuse raske unega ning arvatavasti võis magada lapski, kelle soost ja kindlast olemasolust tal selget teadmist polnud. Mehe nägu kattis võimas punane habe, ta oli tundmatu. Juba seisiski mees rehetoa hämaras valguses. Naine ei kiljatanud ega minestanud ega tormanud habetunud mehe kaela rippuma, vaid läks talle vaikselt vastu. Seisis tema ette, nii lähedale, et ka nõrgas valguses võis üksteise silmisse kirjutatut lugeda. Siis ütles mees: „Ma olen viis aastat ära olnud, mitte keegi ei tea, et ma elus olen, sinul on siin 119
Ants Aaman
võimatult raske olnud üksinda talu pidada. Kui sul on keegi südamesse läinud abiline olemas, siis ma võtan peotäie koduõue mulda ja lähen ööpimedusse tagasi. Ma palun, et sa emale ei ütleks, et ma elus olen, ja lapsele… ütle siis, kui ta täiskasvanuks saab.” Me ei tea, millist vastust mees ootas või kas ta üldse ootas. Naine luges vaikides mehe silmadest oodatavat vastust. Me ei tea, kas ta luges välja… Ühtäkki taastus naise elukorraldav otsustusvõime: „Tütar on viiene,” ütles, ja tõi kärmesti vanast kapikesest krahvi allkirjaga kinnituskirja, et talumaad on täielikult välja makstud. „Kuidas see võimalik on?” küsis mees. „Kahe seaga,” vastas naine, „ja kerenskitega. Krahv arvas, et selle rahaga pole küll enam midagi teha, aga rubla oli rubla, ja ta pidi allkirja andma. Mul on tõesti üks südamesse läinud abiline olnud… see on meie talumaa, mis jääb järglastele põlvest põlve.” Naise usk maa põlisesse püsimajäämisse oli nii tugev, et ta suutis selle usu üle anda napilt seitsmeseks saanud tütrepojale. Ja ühtlasi rääkis ta aastaid hiljem, kes on see võim, mis nende maa röövinud oli, ja mida tegi too võim Katõni metsas Teise maailmasõja ajal. ...Naise aeg sai otsa. Aga usk maa kestvusse jäi järeltulijates püsima. Naise tütar puhkes vanas eas 120
Maa ja armastus
FOTO ELMO RIIG / SAKALA / SCANPIX
südantlõhestavalt nutma, kui veel vaevalt hingitsev kolhoos saatis tagastamisotsusega talumaadele metsalõikajad. Ja seda Eesti Kongressi esimese istungi päeval, mil naise tütrepoega, Eesti Kongressi saadikut, polnud sel hetkel kohapeal oma maad kaitsmas. Esitasin pildikese ajatuultes olevast maareformist ja külaelust. Sada aastat tagasi reformiti mõisate maid taludele. Kas nüüdne uusmõisastamine, kus väiketalud on riigil risti-põiki jalus ees, on paratamatus?
Kõnet pidamas tänugalal „Maaga rahva pidu”. Ugala Teater, 29. september 2019. 121