Märtsi iidid

Thornton Wilder

MÄRT SI IIDID

I Augurite Nõukogu vanemalt Caius Julius Caesarile, Rooma Rahva ülempreestrile ja diktaatorile. (Ärakirjad Kapitooliumi Jupiteri preestrile jne; Vesta neitsite kolleegiumi emand eesistujale jne, jne.)

[1. septembril 45. aastal e.m.a.]

Kõige aulisemale ülempreestrile: Selle kuupäeva kuues ettekanne.

Keskpäevase ohverduse näidud.

Hani: Süda ja maks tähnilised. Vahelihas üles pundunud.

Teine hani ja kukk: Ei midagi märkimisväärset.

Tuvi: Kurjaendeline seisund, neerud paigast nihkunud, maks suurenenud ja kollast värvi. Pugus roosat kruusa. Antud korraldus täiendavaks üksikasjaliseks läbivaatuseks.

Teine tuvi: Ei midagi märkimisväärset.

Täheldatud lennud: Kotkas kolm miili Soracte mäest põhja suunas kuni nähtavuspiirini Tivoli kohal. Linnale lähenedes ilmutas lind teatavat kõhklust suunavalikul.

Pikne: Pole täheldatud pärast viimast äikest kaksteist päeva tagasi.

Tervist ja pikka iga ülempreestrile.

[3]

I–A. Caesari eramärkmed oma isikliku usuasjade sekretäri jaoks.

Punkt I. Informeerida Nõukogu vanemat, et pole vajadust mulle kümme-viisteist korda päevas niisuguseid ettekandeid saata. Piisab ühestainsast kokkuvõtlikust aruandest päevaste vaatluste kohta.

Punkt II. Vali viimase nelja päeva ettekannetest kolm silmatorkavalt soodsat ja kolm ebasoodsat ennustust. Mul võib neid täna Senatis tarvis minna.

Punkt III. Koosta ja saada laiali järgmise sisuga teadaanne: Seoses uue kalendri maksmapanekuga tuleb Linna asutamise mälestusteenistus igal seitsmeteistkümnendal kuupäeval nüüdsest alates suurima riikliku tähtsusega riituseks muuta.

Kui ülempreester sel ajal Linnas viibib, võtab ta sellest nüüdsest peale alati osa.

Kogu rituaali ajal tuleb silmas pidada järgmisi täiendusi ja parandusi: Sündmuskohal viibib kakssada sõdurit, kes skandeerivad „Mars avita...“, nagu see on tavaks sõjaväe valvepostidel.

Rhea ülistus jääb Vesta neitsite hooleks. Kolleegiumi eesistuja vastutab isiklikult neitsite kaastegevuse, esituse kvaliteedi ja osavõtjate väärikuse eest. Rituaali läbiviimisel ilmnevad väärnähtused tuleb viivitamatult välja juurida. Rituaalis osalejad jäävad kuni lõpprongkäiguni nähtamatuks ja kõik etruski kombestiku elemendid tuleb kõrvale jätta.

Romuluse Testament olgu suunatud aristokraatia pinkide poole.

Preestrid, kes vahetavad repliike ülempreestriga, jälgigu täpselt kirjatähte. Iga preester, kes ainsaski üksikasjas vääratab, saab kolmekümnepäevase väljaõppe ning suunatakse teenima Aafrika ja Britannia uutesse templitesse.

[4]

I–B. Caesari päevik-kiri Lucius Mamilius Turrinusele Capri saarel.

[Selle päevik-kirja kohta antakse seletus III dokumendis.]

968. [Usulistest kombetalitustest.]

Lisan selle nädala saadetisele pool tosinat näidet neist arvututest ettekannetest, mida ma ülempreestrina auguritelt, ennustajatelt, taevalugejatelt ja kanalahkajatelt saan.

Niisamuti lisan juurde korraldused, mis ma Linna asutamise igakuuse mälestusteenistuse kohta andsin.

Mis parata!

Selle ebausu ja nõmeduse koorma olen ma eelkäijatelt päranduseks saanud. Ma valitsen lugematute inimeste üle, kuid pean leppima sellega, et mind ennast valitsevad linnud ja kõuekärgatused.

Kõik see segab tihti riigiaparaadi tööd. See sulgeb Senati ja kohtute uksed päevadeks ja nädalateks. Selle peale kulub tuhandete inimeste tööjõud. Kõik, kellel sellega pistmist on, sealhulgas ülempreester, manipuleerivad nende toimingutega oma huvides. Ühel pärastlõunal Reini orus keelasid meie peakorteri augurid mul vaenlasega lahingusse astuda. Meie pühad kanad olid nähtavasti närvad sööma. Emandad Tibud kakerdasid ringi, jalad risti all. Nad uurisid ühtepuhku taevast, vahtisid üle õla, ja mitte ilma põhjuseta. Juba sellesse orgu tulles olin minagi kõhedusega märganud, et see paik on kullide jahimaa.

Meie, väejuhid, oleme sunnitud piiluma taevast kana silmaga.

Ma andsin seks päevaks järele, ehkki võimalus vaenlast üllatada oli just üks mu väheseid eeliseid, ja ma kartsin, et järgmisel [5]

hommikul võib seesama takistus mind uuesti kimbutada. Õhtul läksime koos Asinius Pollioga metsa jalutama. Korjasime sealt umbes tosin tõuku, hakkisime noaga peeneks ja poetasime pühasse toitmissulgu laiali. Järgmisel päeval ootas kogu malev põnevusega jumalate tahte väljendust. Saatuse linnud toodi sööma. Algul uurisid nad taevast ja tõid kuuldavale ärevaid piiksatusi, millest piisab, et kümme tuhat meest paigale naelutada. Seejärel pöörasid nad pilgu toidule. Oh Herakles, neil läksid silmad pungi, nad kukkusid hirmsas apluses kisendama, kargasid oma piduroa kallale, ja mul lubati Kölni lahing võita.

Aga kõige halvem on, et need kombetäitmised ründavad ja õõnestavad eluvaimu meeste südames. Nad pakuvad kõigile roomlastele tänavapühkijast kuni konsulini mingit ähmast kindlusetunnet seal, kus kindlust ei ole, ja äratavad teisal üdini tungivat pelgu, mis ei kutsu tegudele ega terita leidlikkust, vaid halvab. Nad vabastavad inimese igavesest kohustusest luua hetkhetkelt omaenda Roomat. Me pärime need esivanemate pruugist pühitsetuna, neist õhkub lapsepõlve kindlusetunnet. Nad soosivad logelejat ja trööstivad saamatut.

Teiste riigikorra vaenlastega suudan hakkama saada – nii Clodiuse sihitu kiusu ja vägivallatsemisega kui Cicero ja Brutuse põriseva rahulolematusega, mida sünnitab kadedus ja toidab peenike tähenärimine vanade kreeka tekstide kallal. Tulen toime oma prokonsulite ja volinike kuritööde ja ahnusega. Aga kuidas sõdida apaatiaga, mis ennast rõõmsalt mässib vagaduse mantlisse, mis tõotab mulle, et kõigevägevamad jumalad päästavad Rooma, aga lepib sellegagi, et Rooma riik variseb põrmu jumalate pahatahtlikkuse läbi.

Ma ei ole loomu poolest mõtteheietaja, aga sageli taban end selle asja üle targutamas.

[6]

Mis teha?

Keskööl püüan mõnikord kujutleda, mis juhtuks, kui ma selle kõik ära kaotaksin, kui ma diktaatori ja ülempreestrina kaotaksin ära igasuguse vahetegemise õnnelike ja õnnetute päevade vahel, lõpetaksin lindude sisikonna ja lennu ning kõuemürina ja välgu vaatlused, kui ma sulgeksin kõik templid peale Kapitooliumi Jupiteri oma.

Ja Jupiter ise?

Sa kuuled sellest veel.

Mõtle see asi läbi ja valgusta mind.

Järgmisel ööl.

[Kiri jätkub kreeka keeles.]

Jälle on kesköö, kallis sõber. Istun akna all, soovides, et sellest avaneks vaade magavale linnale, mitte rikka rahva Tiberi-tagustele aedadele. Pisimutukad tantsivad mu lambi ümber. Vaevalt nähtaval jõel peegeldub tähevalgus. Vastaskaldal jagelevad veinipoes mõned purjus kodanikud ja aeg-ajalt puutub kõrvu minu nimi. Jätsin naise magama ja otsisin mõtterahu, lugedes pisut Lucretiust.

Päev-päevalt tunnen aina kasvavat survet, mida põhjustab minu ametiseisund. Tajun järjest selgemini, mida see mul teostada lubab ja mille teostamisele see mind kutsub.

Aga mida see mulle õieti ütleb? Mida see minult nõuab?

Ma olen toonud maailmale rahu. Ma olen kinkinud Rooma seaduse hüve loendamatutele meestele ja naistele. Trotsides ägedat vastuseisu, tahan neile nüüd kinkida ka kodanikuõigused. Ma panin maksma uue kalendri ning meie päevi korraldab nüüd päikese ja kuu liikumiste töökõlblik arvestus. Ma sean asjad nii, et maailm saaks ühtlaselt toidetud. Minu seadused ja laevastik [7]

tasandavad ebaühtlased saagid ja ülejäägid ühiskonna vajaduste kohaselt.

Tuleval kuul kaotatakse nuhtlusseadustikust piinamine.

Aga sellest veel ei piisa. Need abinõud on ellu rakendanud üksnes väejuht ja administraator. Nende poolest olen ma maailmale seesama, mis linnale linnapea. Nüüd tuleb käsile võtta teistsugused tööd, aga missugused? Ma olen niisama sitke nagu ikka, ja alles nüüd olen ma valmis alustama. Laul, mis kõigil suus on, nimetab mind isaks.

Esimest korda oma avaliku tegevuse vältel tunnen ennast ebakindlalt. Siiamaani on minu sammud olnud kooskõlas põhimõttega, mida võiks nimetada ka ebausuks. Ma ei katseta.

Ma ei võta ette ühtki toimingut ainult selleks, et tulemustest õppida. Ma ei astu ei sõjakunstis ega poliitilises tegevuses ühtki sammu ilma täpse kavatsuseta. Kui tekib takistus, koostan jalamaid uue plaani, mille kõiki võimalikke tagajärgi ma selgelt näen. Niipea kui taipasin, et Pompeius jätab igas oma ettevõtmises alati väikese osa juhuse hooleks, teadsin, et minust saab maailma isand.

Ent neis kavades, mis mulle nüüd kangastuvad, leidub elemente, mille suhtes ma pole kindel, et ma neis ise kindel olen.

Selleks et neid teostada, pean endale selgeks tegema, millised on keskmise inimese elueesmärgid ja milleks inimolend on üldse võimeline.

Inimene – mis see on? Mis me temast teame? Tema jumalad, vabadus, aru, armastus, saatus, surm – mida need tähendavad?

Sa kindlasti mäletad, kuidas me poisikestena Ateenas ja hiljem Gallias armastasime oma telkide ees lõpmatult nende asjade üle targutada. Ma olen jälle nooruk, ma filosofeerin. Nagu ütles Platon, see kardetav tüssaja: maailma parimad filosoofid on [8]

poisikesed, kellel habe alles lõua otsas tärkamas. Ma olen jälle poisike.

Aga näe, mis ma vahepeal selles riigiusu küsimuses olen teinud. Ma olen teda turgutanud, taastades Linna asutamise igakuuse mälestusteenistuse.

Võib-olla oli mu ainsaks ajendiks lihtsalt soov välja uurida, milliseid viimaseid vagaduse riismeid ma endas veel suudan avastada. Ja pealegi meelitab mind teadmine, et muistsete usutavade alal olen ma kõigist roomlastest kõige parem asjatundja, nagu mu ema enne mind. Tunnistan, et kui ma pentsikud loitsud kõrvale jätan ja keerukasse rituaali süvenen, valdab mind siiras hardus. Aga sel hardusel pole midagi ühist teise maailmaga.

Mäletan, kuidas ma üheksateistkümneaastaselt Jupiteri preestrina üles Kapitooliumile läksin, ja Cornelia minu kõrval, vöö all veel sündimata Julia. Millist hilisemat eluhetke saab sellega võrrelda?

Tasa! Just praegu oli minu ukse taga vahipostide vahetus.

Tunnimehed ristasid mõõgad ja kordasid tunnussõna. Täna öösel on tunnussõnaks CAESAR VALVAB.

II. Emand Clodia Pulcher Baiae villast Napoli lahe ääres oma majavalitsejale Roomas.

[3. septembril 45. aastal e.m.a.]

Selle kuu viimasel päeval korraldame koos vennaga lõunasöögi. Kui seekord jälle peaks mingi äpardus juhtuma, vahetan sind välja ja annan müügile.

Kutsed on saadetud diktaatorile, tema naisele ja tädile, Cicerole, Asinius Polliole ja Gaius Valerius Catullusele. Lõunasöök [9]

toimub algusest lõpuni vanade tavade kohaselt, tähendab naised võtavad osa ainult teisest poolest ega lebaskle.

Kui diktaator kutse vastu võtab, tuleb protokollinõuetest kõige rangemalt kinni pidada. Hakka kohe teenijatega harjutama. Vastuvõtt välisuksel, tooli edasitoimetamine, ringkäik majas ja lahkumine. Hoolitse selle eest, et palgataks kaksteist pasunapuhujat. Tee meie templi preestritele teatavaks, et neil tuleb esineda nii nagu ülempreestri juuresolekul kohane.

Diktaatori roogi maitsed tema nähes mitte ainult sina, vaid seda teeb ka minu vend, nagu endistel aegadel kombeks oli.

Menüü sõltub kasinuseseaduste uutest täiendustest. Kui need lõunasöögi päevaks heaks kiidetakse, pakutakse kogu seltskonnale ainult üht põhirooga. Selleks olgu egiptuse kalaraguu, mida diktaator sulle ükskord kirjeldas. Mina ei tea sellest midagi.

Mine kohe tema ülemkoka juurde ja tee kindlaks, kuidas seda tehakse. Kui sul on retsept selge, lase rooga vähemalt kolm korda prooviks valmistada, et pidusöögi päeval kõik kindlasti laitmatult välja tuleks.

Kui uued seadused pole seks ajaks veel vastu võetud, on roogade valik mitmekesine.

Diktaator, minu vend ja mina võtame raguud. Cicero jaoks olgu vardas küpsetatud tall. Diktaatori naisele lambapea küpsetatud õuntega, mida ta nii kangesti kiitis. Kas sa saatsid talle retsepti, nagu ta palus? Kui saatsid, siis muuda natuke valmistamisviisi. Soovitan lisada kolm-neli albaania viinas leotatud virsikut. Emand Julia Marciale ja Valerius Catullusele pakutagu midagi neist roogadest nende enda valikul. Asinius Pollio, nagu tavaliselt, arvatavasti ei söö midagi, aga hoia valmis pisut kuuma kitsepiima ja jahukörti. Veinide valiku jätan täielikult sinu otsustada. Pea silmas nende kohta antud seadusi. [ 10 ]

Ma lasen paar-kolmkümmend tosinat austrit vee all võrgu sees Ostiasse vedada. Osa neist võib pidusöögi päeval Rooma tuua.

Otsi kohe üles kreeka miim Eros ja palka ta selleks õhtuks.

Tõenäoliselt hakkab ta vastu punnima nagu ikka. Võib talle mõista anda, millise positsiooniga külalisi ma ootan. Kui oled läbi rääkinud, võid talle öelda, et lisaks tavalisele honorarile kingin talle Kleopatra peegli. Anna talle edasi minu soov, et ta koos oma trupiga etendaks „Aphroditet ja Hephaistost“ ja Herondase „Osirise rongkäiku“. Ja tema soolonumbrina tahan kuulda Sappho „Pärjapunuja tsüklit“.

Lahkun Napolist homme. Peatun nädal aega Quintus Lentulus Spintheri juures Capuas. Ootan seal sinu kirja minu venna praeguse tegevuse kohta. Võid mind Rooma oodata 10. kuupäeva paiku.

Tahan, et sa mulle ette kannaksid, kuidas on edenenud kõigi meie perekonna kohta käivate kritselduste mahakraapimine avalikest kohtadest. Puhastustöö peab olema väga põhjalik.

[Seda, mida Clodia viimase lõiguga mõtles, illustreerib kõige paremini väljavõte ühest Cicero kirjast ja mõned valitud müürisirgeldused.]

II–A Cicerolt Roomas Atticusele Kreekas.

[Kirjutatud sama aasta kevadel.]

Clodiast on kujunenud meie kõige kõrgema isanda kõrval Rooma kõmulisim isik. Tema kohta kritseldatakse piiritult roppe värsse üle terve linna, kõigi saunade ja avalike pissuaaride seintele. Olen kuulnud, et Pompeiuse termide jahutussaalis olevat [ 11 ]

talle pühendatud pikk satiir. Sellesse on oma panuse andnud juba seitseteist poeeti ja iga päev tuleb lisa. Üheks peamiseks juhtmotiiviks pidada olema asjaolu, et ta on konsuli lesk, tütar, õetütar, tütretütar, tütretütretütar, ja et tema esiisa Appius rajas tee, kus tema ise nüüd otsib lohutavat või koguni tulusat seltsi.

Emand, nagu kõneldakse, on neist ülistustest kuulda saanud. Öösiti on kolm palgatud puhastajat nende mahakraapimisega salamahti ametis. Nad on tööga ülekoormatud. Tööjärg kasvab aina. Meie koolmeistril [Caesaril] pole vaja laimu mahauhtmiseks töömehi palgata. Rõvedaid salme on küll omajagu, aga iga mustaja kohta tuleb temal kolm pooldajat. Tema veteranid on ennast nüüd relvastanud käsnadega.

Meie linna on vallanud luulepalavik. Olen kuulnud, et ka tolle uustulnuka Catulluse värsse, mis on samuti pühendatud Clodiale, ehkki pisut teises mõttes, sirgeldatakse meie avalike hoonete seintele. Süüria käkimüüjad oskavad neid peast. Mis sa selle peale ütled? Ühe mehe piiramatu võim jätab meid ilma tööta või vähemalt röövib töölt rahulduse. Me pole enam kodanikud, vaid orjad, kes pealesunnitud tegevusetusest luules väljapääsu otsivad.

II–B. Rooma seintele ja tänavasillutisele kritseldatud vemmalvärsid.

Clodius Pulcher ütleb senatis Cicerole: „Minu õde on hirmus kangekaelne. Ta ei loovuta mulle jalgagi,“ ütleb Clodius. „Tohoh!“ ütleb Cicero. „Meie pidasime teda heldemaks. [ 12 ]

Meie arvasime, et ta ei keela sulle sedagi, mis põlvest kõrgemal,“ ütles ta.

Clodia esivanemad panid maha Appia tee. Caesar kiskus selle Appia üles ja pani maha hoopis uutmoodi.

Ho-ho-hoo.

Nelja-penni-neitsi on miljonär, aga kole ahne.

Ja ta ei laiskle.

Küll ta on uhke, kui koidikul oma viiskümmend penni kokku loeb.

Iga kuu meenutab Caesar Linna asutamist.

Iga tund Vabariigi kukutamist.

[Järgnevat rahvalikku laulu kritseldati üle kogu riigi mitmes variandis avalike hoonete seintele.]

Rooma on maailma isand ja jumalad kinkisid selle Caesarile; Caesar põlvneb jumalaist ja on ise jumal.

Iial pole ta kaotanud ainustki lahingut ja igale sõdurile on ta nagu lihane isa.

Rikka mehe suu rõhus ta kanna all kinni, aga vaesele on ta sõber ja lohutaja.

Ja sellest on näha, et jumalad armastavad Roomat: Nad kinkisid ta Caesarile, kes on nende endi järeltulija ja ise jumal. [ 13 ]

„Väejuhist ja riigivalitsejast veel üksildasem on vist ainult luuletaja, sest kes võib talle nõu anda selles lugematute valikute ahelas, millest vähehaaval saab luuletus.“

Thornton Wilderi 1948. aastal ilmunud eksperimentaalne kiriromaan „Märtsi iidid“ viib lugeja Julius Caesari aegsesse Rooma, kohtuma ühe ajaloo paeluvaima isikuga.

Leidlikult üles ehitatud loo kihtide vahelt koorub välja eeskätt ajaloo esimese diktaatorina tuntud Caesari inimlik, teadmisjanune ja üllas pale sellisena, nagu see paistis tema tapmisele eelnevatel kuudel perekonnale, leegionäridele, impeeriumi roomlastele ja Kleopatrale – Egiptuse viimasele vaaraole. Romaani lehekülgedelt käib läbi kogu Rooma oma värvikas rahvarohkuses: agulite, villade ja paleede elanikud, lärmakad noored, nooblid daamid ja nägusad lõbunaised, ja salakuulajad ning palgamõrvarid, kes kuni saatusliku päevani 15. märtsil 44 eKr ähvardavate varjudena Caesari kannul püsisid.

Ühes romaaniga ilmub esimest korda eesti keeles autori vennapoja järelsõna. Toetudes sellistele haruldastele dokumentidele nagu Thornton Wilderi avaldamata kirjad, isiklikud päevikud ja aastate jooksul „Märtsi iidide“ käsikirjale lisatud märkused, valgustab Tappan Wilder geniaalse romaani sünniloo telgitaguseid.

postimehekirjastus.ee ISBN 978-9916-698-19-8

9

789916

698198