12Viimane tants
Champagne’i maakonna südames näitas kell kümmet õhtul, kui kogu jalgpallimaailma pilgud Stade de Reimsi jalgpalliklubi väljakuäärse varupingi poole pöördusid. Tol soojal augustiõhtul oli staadionile kogunenud umbes 20 000 inimest, et olla tunnistajaks sellele kindlale sündmusele, hetkele, kui Pariisi Saint-Germaini abitreener teatab neljandale kohtunikule, et män gija number 30 on valmis platsile minema.
Iial varem, terve sajandi jooksul poldud Prantsuse jalgpalliliigas ühtki vahetusmängijat sellise innuga platsile oodatud. Ja just Pariisist kahe sõidutunni kaugusel asuv Auguste Delaune’i staadion oli koht, kus seda näha sai. Üle 200 ajakirjaniku oli akrediteeringut palunud. 4000 piletit müüdi läbi sellise kiirusega, et Reims pidi vahepeal müügi katkestama, et hinda kergitada – ja kõike seda ühe tavalise liigamängu puhul, mille tulemus peale Reimsi ja PSG ei kõigutanud kedagi.
63. minuti mängupausi ajal tegi külalismeeskond vahetuse. Seal ta siis oligi: kodu- ja külalismeeskonna fännide aplausi saatel sörkis Barcelona kõigi aegade parim mängija PSG särgis platsile.
Kes on viimase 15 aasta jooksul jalgpalli vähegi jälginud, pidi Messit võõras särgis nähes kahtlemata jahmatust tundma – juba kasvõi sellepärast, kui kiiresti see üleminek lõpuks teoks sai. Joan Laporta oli Jorge Messiga kohtunud neljapäeval. Juba mõni tund pärast seda pidas Messi seenior läbirääkimisi PSG presidendi
Nasser Al-Khelaifiga. See endine Katari tennisist oli teinud karjääri ja tõusnud riikliku investeerimisfondi Qatar Sports Investmentsi juhiks. Sama nädala reedel helistas Khelaifi PSG eri osakondade töötajad läbi ja kamandas nad puhkuselt tagasi tööpostile – oli ju augusti keskpaik, mille terve Prantsusmaa muidu rannaliival veedab. Kuid nüüd oli tehing sündimas.
Pariisi Saint-Germaini Katari omanikud olid kümme aastat selleks hetkeks valmistunud – või kauemgi, kui Prantsusmaa ja üliväikse ülirikka emiraadi suhte pikkust arvestada. Katar oli hakanud Prantsusmaa majandusse raha pumpama 2000-ndate keskpaigas, kui ta Prantsusmaa ettevõtetes suuri osalusi soetama asus ja kümnetesse luksuslikesse kinnisvaraprojektidesse investeerima hakkas, Champs-Élysées’lt Cannes’i Croisette’i puies teel asuva Hôtel Martinezeni välja. Peale selle oli Katar üks suurimaid riigi kaitsetööstuse kliente. Kaua aega enne seda, kui Messi Pariisi särki riietamise eest kümneid miljoneid välja käidi, oli Katari riik enam kui 15 miljardi euro eest soetanud Prantsuse hävitus- ja Airbusi reisilennukeid.
Nüüd, kümme aastat pärast luksuskinnisvarasse ja kallisse sõjatehnikasse investeerimist tundus üksnes kohane soetada ka Katari lipulaevast jalgpallivõistkonnale oma luksusrelv.
Asi polnud üksnes selles, mida nüüdseks 30-ndate keskpaigale liginev Messi klubile mänguväljakul anda võinuks. Pärast omanikuvahetust 2011. aastal juhiti PSG-d hoopis teisiti kui ükskõik millist spordiklubi. See oli ühtaegu spordiklubi, elustiilibränd, suunamudijate kollektiiv, moetööstuse käepikendus, e-spordi frantsiis, sisuloomevabrik ja kuulsuste meelispaik. Milline spordivõistkond veel disainerrulasid, Rolling Stonesiga koostöös eksklusiivseid tenniseid ja spetsiaalselt Jaapani turule suunatud kõrgklassi lendõngekorke toodaks? Kes veel moeetendusi ja galeriide avamispidustusi korraldaks? Omanike strateegia oli algusest peale selge: kleepida Pariisi Saint-Germaini logo külge nii paljudele tippklassi kuulsustele kui vähegi võimalik ja need kuulsused seejärel Parc des Princes’i VIP-i-looži istuma tuua.
Punane vaip oli lahti rullitud, nüüd oli vaja vaid inimesed sellele paradeerima tuua. Klubi ihkas näha Mick Jaggerit ja Rihannat kauaaegsete PSG poolehoidjate seltsis, kelleks on ka näiteks Prant susmaa endine president Nicolas Sarkozy. Inspiratsiooni oli selleks ammutatud Madison Square Gardeni platsiäärsetest istekohtadest, kuhu New York Knicksi mängudel ennast näitama ja mängu vaatama tuldi. Polnud juhus, et PSG-lt sai kutse ka filmirežissöör Spike Lee.
„Me üritame inimesi üllatada, käia seal, kus teised veel käinud pole,“ räägib üks PSG siseringi inimene. „Jalgpall ei kao ka kuhugi, kuid see pole kõige tähtsam.“
Ühe silmaga alatasa moe-, suunamudijate ja sotsiaalmeedia maailma kiikavast PSG-st oli nüüd saanud Nike’i Air Jordani märgiga FC Moekeiser. See oli maailmas ainus jalgpalliklubi, mille särgiesisel ilutses hüppava Michael Jordaniga logo – kõik ainult ühe eesmärgiga: kuidas mõjuda igal sammul moeka ja ilmselgelt Instagrami-väärilisena. Spordipiltniku asemel palkas PSG mängijaid pildistama moefotograafi, kelle ülesanne oli neil 80 päeva aastas kannul kõndida ja teha neist eri rõivatükkides mossis modellipilte. Klubi loomingulisemad pead ei näinud mingit põhjust, miks ei võiks PSG-st saada samasugune ikoon nagu teistest Prantsuse ekspordiartiklitest Chanelist, Diorist ja Louis Vuittonist.
Miks? „Sest see on Pariis,“ ütleb klubi brändijuht Fabien Allègre. „Ma ei taha küll upsakas olla, kuid kõik maailma parimad asjad – arhitektuur, disain, toit – on siit pärit.“
Juba esimestest klubi juures veedetud päevadest saadik asus Allègre Khelaifi juhiste järgi kujundama PSG särki kui Euroopa vastet New York Yankeesi nokkmütsile – sümbolit tervele linnale, ja see ei tarvitsenud sugugi spordiga seostuda. Kui rahvas seda ostis, polnud ju vahet, kas jalgpall või pesapall neid üldse huvitas. See oli logo, mida võis kasutada räpivideotes, modellilavadel ning absoluutselt igas terminalis Kennedy lennuväljast Charles de Gaulle’ini välja.
Kogu selle esteetika väljatöötamine ja kureerimine oli võtnud aastaid. Nüüd oli aeg asuda kärarikkalt, värvikalt ja ekstsentriliselt haipima Lionel Messit.
Nädalavahetusel enne Messi esitlemist kiirustasid klubi bossid Pariisi tagasi. Otsekohe asusid nad tema kuvandit ümber kujundama ja sponsoritele helistama. Nende uudised olid kaheosalised. Esiteks: Leo on teel. Teiseks: muuseas, sponsorlepingu hind on nüüd kasvanud.
Näiteks olid PSG-l juhtumisi pooleli sponsorläbirääkimised kahe krüptovaluuta-ettevõttega. Tavahind niinimetatud esimese järgu partnerile oli kolm kuni kuus miljonit hooaja jooksul. Kui sellele aga Messi-maks juurde arvestati, kasvas hind peaaegu kahekordseks – ja ainult üks kahest firmast oli valmis seda välja käima.
Khelaifi ise võttis toru otsa klubi tähtsaimad partnerid, et selgitada, kui suur väärtus neile sellega nüüd kaasneb. Kuigi PSG sai Messi kätte vabaagendina, oli tal hädasti raha vaja palluri hiiglasliku palgasoovi rahuldamiseks. (Katari riigile võrdus 100 miljonit eurot muidugi sohvapatjade vahelt peenraha otsimisega, kuid klubil tuli Messile maksta ikkagi jalgpalli abil teenitud rahaga, et Euroopa jalgpalli tasakaalustatud eelarve nõudest kinni pidada.)
Ning samal ajal üritas PSG tehingut salajas hoida. Sest kui uudis juba välja lekib, levib see meediaväljaannetes üle kogu planeedi.
„Neymar teil juba on,“ hoiatas Messi kaaskond PSG bosse. „Aga oodake ainult. See on hoopis teine tera.“
Allkirjad pandi paberile. Pärast seda läksid asjad Messi jaoks pisut segaseks. Ta maandus eralennukiga Pariisi eeslinnas asuval Le Bourget’ lennuväljal, kuhu kogunes tuhandeid inimesi lootuses teda oma silmaga näha. Viimati meelitas maanduv lennuk Le Bourget’sse sellise rahvahulga kokku 1927. aastal, kui Charles Lindbergh esimest korda üksi üle Atlandi lendas.
Messi reis Hispaaniast oli märkimisväärselt lühem, kuid talle tundus ikkagi, nagu maandunuks ta teisel planeedil.
Lennukist väljudes suutis ta rahvahulka viipega tervitada. Tal oli seljas uus T-särk kirjaga „Ici c’est Paris“. Siin on Pariis. Klubi vedas ta treeninguväljakult staadionile, sealt edasi tema uude koju Royal Monceau hotellis, mis asus Triumfikaarest kiviviske kau gusel. Kõikjal jooksis ta kannul PSG võttemeeskond. Üksnes esimese nädala jooksul tootis klubi temast üle 200 videolõigu –Messi abil sai ju suurepärast sisu luua. PSG pressiosakond korraldas talle esimese päeva jooksul 11 eksklusiivintervjuud – mida oli ilmselt rohkem, kui ta oli kogu viimase kümne aasta jooksul kokku nõustunud andma.
Klubi pani aga tähele, et Messi küll rääkis, ent ei öelnud suurt midagi. Eelmised Pariisi staarid nagu Beckham ja Ibrahimović olid fännidega pisut avameelsemad olnud. Viisakalt öeldes leidis klubi pressiosakond, et Messi oli pisut uje ja sirgjooneline. „Täielik Zlatani vastand,“ kostab Allègre. Aga sotsiaalmeedias sellest ei hoolitud. Nelja päevaga kasvas PSG jälgijate hulk kõikidel platvormidel 13 miljoni võrra. Rahvas ei saanud Messist küllalt.
Särgimüük hüppas lakke ning PSG ja Nike suutsid sellega vaevu sammu pidada. Klubi särgitellimused anti sisse 18–24 kuud varem, nii et nad ei teadnud kunagi täpselt, millised mängijad kahe hooaja pärast veel nimekirjas on. Klubi hiiglaslikus Champs-Élysées’ poes seisid kliendid tundide kaupa järjekorras, et Messi särki osta – ning kokkuvõttes ei müüdud neid kellelegi üle kahe. Vähem kui poole aastaga müüs PSG rohkem fännikaupa kui terve tema saabumisele eelnenud aasta jooksul.
Klubi tegi kõik, et pandeemiast hoolimata Messi pealt võimalikult palju ja võimalikult kiirelt kasu teenida. Erinevalt paljudest teistest klubidest mõistis PSG, et 34-aastast Messit oli miskipärast terve tema karjääri alaturundatud, ning kui palju suuremalt oleks teda välja mängitud, kui ta olnuks USA sporditäht. Pepi vend ja agent Pere Guardiola oli seda Barcelonas kõrvalt näinud. Kataloonia korvpalluri Pau Gasoli tuttavana teadis ta hästi, milline kuulsus võis sportlast oodata lombi taha kolides, kui ta oma brändi õigesti välja mängida oskas.
„Kuidas meediale läheneda, kuidas ärisuhtlust arendada, kuidas kaamera ees käituda… Euroopas on see kõik tükk maad kehvem,“ nendib ta. „See on küll muutumas, kuid jalgpallis valitseb umbes selline suhtumine, et minu asi on vaid platsil käia.“
PSG-l olid seega käed tööd täis. Kui Messi prantsuse keele ja Pariisi liiklusega kurja vaeva nägi, õnnestus klubil isegi tema välimust muuta. Messi allkiri lepingul tõi PSG partnerite ridadesse Christian Diori. Leol tuli lühikesed teksapüksid kašmiirmantlite ja rätsepatööna valminud pükste vastu välja vahetada. Viimast 20 aastat arvestades tundus see kõik veel eriti ebatavaline.
Kui Messi lapsena Barcelonasse saabus, õpetati talle selgeks filosoofia „més que un club“ – jalgpallimeeskond võib korraga seista nii poliitiliste ideaalide kui ka kogukonna eest. Kataloonia identiteedi üle ei olnud tal põhjust eriti pikalt juurelda, vähemalt mitte enne seda, kui ta sai rinnal südame kohal senyera-kujutist kandes Bernabéul tunda 90 000 madridista raevu. Siis mõistis ta, et Barcelonat esindades mängis ta ka terve linna ja kogu ajaloo eest.
PSG oli oma ajaloo puudumist alati avameelselt tunnistanud. Kõigil teistel oli nende ees terve sajandi jagu edumaad, seega tuli klubil selle asemel midagi muud pakkuda – elustiilibrändi, imidžit, kõmu. Poiss, kes oli kunagi kehastanud kogu jalgpallimängu lapselikku rõõmu ja puhtust – vähemalt väljakul viibides –, mängis nüüd meeskonnas, kus jalgpall ise oli vaat et teisejärguline, vaid üks sammas suuremast turundusstrateegiast. Ka see oli „rohkem kui lihtsalt klubi“, kuid see mõiste sai 2021. aastal Pariisis Messi jaoks uue tähenduse. Äripõhine lähenemine, mis oli teda Barce lonas nii väga nörritanud (et tema pealt taheti igal moel raha teenida), oli kogu praeguse PSG olemus. Midagi muud peale äri Messi valitud klubi taga ei ajanudki.
Tal jäi üle keskenduda vaid ühele ja ainsale ülesandele, mille eest talle ta enda arvates absurdseid summasid maksti: võita kevadel PSG-ga Meistrite liiga. Paraku tähendas see, et ülejäänud aasta tuli PSG-ga esineda Ligue 1-s Uber Eatsi sildi all.