Metsaline

Carmen Mola

Hispaania keelest tõlkinud Riina Valmsen

Minu emale

Esimene osa

Madrid, 23. juuni 1834

Savipinnase sooks muutnud vihma käes mängib nälginud koer tüdruku peaga. Vihma langeb halastamatult majalobudikele ja igerikele katustele, mis näevad välja, nagu kukuksid nad järg mise tuulepuhanguga kokku. Matadero de Madridi lähedal asuva Cerrillo del Rastro ujutab vihma ajal alati üle.

Sellesse vaesesse ja unustatud kogukonda jõudmiseks tuleb las kuda järsust kallakust alla ja ületada mitu maalõhet, mis siin-seal kuristikke moodustavad. Vesi trummeldab jõuliselt plekist, õlge dest ja okstest katustel, tungib majadesse, tekitab liiva sisse lompe ja nõlvadele koski. Pole ime, et keegi ei märka inimpeaga män givat koera, kes uriseb ja raputab seda, kihvad sügavale põske surutud.

Vihmamürina taustal on kuulda kraavi põhjas porise laiba kõr val põlvitava vana naise hüsteerilist soigumist.

„Metsaline ... tuleb kõigile järele. Metsaline tapab meid ...“

Donoso ei suuda teda vaigistada. „Metsaline on siin,“ pomiseb vanaeit lakkamatult. Mees on laskunud aeglaselt mööda ebatasast nõlva ja tema ees avanev pilt meenutab lihuniku tööd tapamajas, lihakeha jäänuseid: rebestatud lihaga torso, mille küljes ripub käsi veel vaid paari lihaskiu abil. Parem jalg tundub olevat terve. Seal, kus peaks olema vasak jalg, haigutab aga auk, mis laseb paista vaagnaluu elevandiluuvalget. Puuduvad kehaosad on vägi valdselt küljest rebitud, puhtaid lõikejälgi pole. Isegi mitte kae lal, kus võib lömastatud lihamassis aimata kuklaosa. Vaid tärkavad rinnad annavad aimu, et tegemist oli kõige rohkem 12–13aastase tüdrukuga. Vihm on keha puhtaks pesnud, verd peaaegu ei pais tagi. Võiks mõelda, et tegu on hüljatud katkise nukuga, mis on ilma käes poriseks saanud.

„Metsaline on siin.“

Vanaeit kordab seda nagu lõputult keerlev rikkis plaat. Donoso tõmbab ta jõuga laibast eemale.

„Mine oma hurtsikusse ja lõpeta inimeste hirmutamine.“

Tal on peavalu, torm muudkui trummeldab vastu katuseplekke ja ta tunnetab ajusse tungivat niiskust. Ta tahaks olla siit kaugel eemal. Keegi ei taha Cerrillo del Rastros viibida kauem kui vaja, ainult kõige vaesemad, kaltsakad, need, kel pole maailmas muud kohta. Need, kes on siinsed hurtsikud uhkelt oma kätega püstita nud ja tunnevad kaasa teistele, kel pole pea kohal sellistki viletsat katust.

Täna on jaanilaupäev. Teistel aastatel oleks kõikjalt üle Hispaa nia saabunud oma kodukandi kommetele truuks jäänud naab reid, oleks süüdatud jaanituled, hüpatud üle lõkke ja selle ümber tantsitud.

Madridis pole see tavaks, seal tähistatakse San Antonio de la Floridat paar päeva varem, öiste jalutuskäikude ja õmblejaõpi laste nööpnõelte traditsiooniga*. Kuid täna takistab igasugust pidu vihm. Vihm takistab ja sanitaarmeetmed on keelanud rah vakogunemised. Sel neetud 1834. aastal näib kõik viltu minevat: koolera, karlistide sõda, jaaniöö ja Metsaline. Eriti Metsaline.

Donoso Gual oli olnud kuninglik korravalvur, kuni jäi armas tuse nimel peetud duellis ühest silmast ilma ja lasti töölt lahti. Siis värvati ta politsei abiteenistusse linnaväravaid valvama ja abis tama seal, kus parasjagu vaja, kuni koolera kestab. Ta kannab kor puse vormiriietust: lühikest punase kraega jakki, siniseid punaste lampassidega pükse ja valgeid puuvillaseid õlakuid, mis näevad vihma käes välja nagu kaks tilkuvat skunki. Varem kandis ta kara biini, kahte sadulapüstolit ja kõverat mõõka, kuid ametist vabastamise järel tuli relvad tagastada ning abiteenistuses pole neid ette nähtud. Kui kvartali elanikud talle kallale tuleksid, poleks tal end

* San Antonio üks populaarsemaid tavasid on seotud nööpnõeltega. Linna valla lised mehed ja naised loodavad sel kombel leida armastust. Traditsioon sai alguse 19. sajandil ja selle algatasid noored õmblejannad, kes igatsesid leida partnerit. Püha Antoniuse päeval läksid nad San Antonio de la Florida pühakoja juurde ja viskasid pühitsetud vette 13 nõela, seejärel pistsid käed nende kohale vette. Nii mitu, kui peopesale kleepus nööpnõelu, oli eesoleval aastal loota kosilasi. Nööp nõelte arv oli arvatavasti seotud pühaku päeva kuupäeva, 13. juuniga. Õmble jannade algatusest on praeguseks kujunenud mõlemast soost vallaliste noorte komme endale armuvallas tulevikku ennustada. Siin ja edaspidi tõlkija märkused

millegagi kaitsta. Parim viis neid endast eemal hoida on panna nad uskuma, et ta on neist tugevam, et tal on rohkem võimu ja meelekindlust kui neil.

„Ta oli ju alles lapsuke, miks te midagi ei tee? Minge koletist püüdma. Minge teda jahtima enne, kui tema meid kõiki kätte saab.“ Vanaeit ei lõpeta paduvihmas karjumist ja peagi ühinevad tema sajatamisega teised naabrid: mudased ja määrdunud, on nad nagu tigedad kaarnad sel pärastlõunal, mille torm on muut nud ööks.

Donoso mõtleb, millal tullakse surnukeha ära viima. Kahtlane, kas siia vankriga üldse pääseb, arvestades kõike seda, mis on tae vast alla sadanud.

Küll aga jõuab kohale Diego Ruiz, kellele makstakse ajalehes uudiste eest ja kellele nii kõmuline lugu, nagu siit hargnema hakkab, võib anda järjekordse võimaluse silma paista. Ta hakkas tulema kohe, kui oli saanud teate sõber Donosolt, oma öiste lõbustuste kaaslaselt. Diego saabub mööda porist maapinda, kus mudalombid segunevad lähedalasuvatest hurtsikutest välja voo lava reoveega. See pole talle esimene kord seda piirkonda külas tada: vaid mõni kuu tagasi kirjutas ta Cerrillo del Rastro kohta artikli, milles taunis võimude vähest tähelepanu pööramist abiva jajatele. See oli üks neist vähestest kordadest, kui väljaande direk tor lubas tal sotsiaalseid teemasid puudutada. Pole välistatud, et see linnaosa ei kesta kaua, sest linnavolikogu tahab selle maha lõhkuda ja saata selle elanikud Madridi ümbritseva müüri, Felipe IV müüri* taha.

Pärast koolera laastamistööd Madridis, teistes Hispaania piir kondades ja Euroopas on hakatud epideemia siiajõudmises süü distama vaeseid. Madridi salongides öeldakse, et vaeste puudulik hügieen tapab linna.

* Felipe IV müür ümbritses Madridi linna aastatel 1625–1868. Felipe IV käskis selle ehitada varasemate Felipe II ja Arrs Walli müüride asemele. Tegemist ei olnud kaitsemüüriga, pigem vajadusega kontrollida linna kaubandust ja maksude laekumist, samuti valvata, kes saabub linna ja kes sealt väljub. Müür oli 13 km pikk ja ümbritses viiesajahektarilist ala. Müür kui Isabeli võimu aegne sümbol lammu tati 1868. aastal.

Diego silmab Donosot läbi vihmakardina paarikümne meetri kaugusel. Ta üritab tempot tõsta, kuid selles linnaosas ei tule kii rustamine kasuks: ta libiseb mudas ja kukub porri istuli. Kaks seitsme-kaheksa-aastast poissi naeravad, paljastades puuduvate esihammaste tühimikud. Väga vähestel on alles kõik hambad.

„Ta kukkus perseli, tal on perse vastu maad,“ mõnitab üks neist.

„Kõik tagasi!“

Kätega vehkides ajab Donoso lapsed eemale. Diego püüab asjatult oma pükse, vesti ja hõlmu puhastada. Plekid ei tule nii kergesti maha.

„Teine surnukeha?“ küsib ta.

„Sellega kokku on juba neli, nagu kuulukse.“

Eelmisi ei jõudnud Diego näha; nad maeti enne, kui ükski nuputreial jõudis neid silmata. Sellele vaatamata kirjutas ta ajalehes uudise Metsalisest, kes rebib oma ohvrid tükkideks. See võeti hästi vastu ja teel Cerrillosse arvas ta, et see oleks hea võima lus ajakirjandusringkondades kuulsust koguda. Ta saaks esimese kohalviibijana jutustada, mida Metsaline teeb. Kuid nüüd, kui tema silme ees on tükeldatud mudane keha, tajub ta, et ei leia iialgi õigeid sõnu selle õuduse kirjeldamiseks. Ta anne ei küüni nii kõrgele.

„Siin! Tulge siia!“

Tüdruk terrassil karjub meeleheitlikult.

„See on pea! Koer sööb selle ära!“

Diego jookseb. Kõhn koer, tilkuvalt märg nagu hernehirmutis, hoiab käppade vahel tütarlapse pead. Nälginud peni rebib põsest liha. Üks lastest viskab looma poole kivi ja tabab tema külge. Koer toob kuuldavale valukiunatuse ja põgeneb laste kätest õhku saa detud kivirahe eest.

„See on Berta, Genaro tütar.“

Kõhn vanamees on see, kes nime välja ütleb: Berta. Diego tun neb valu, vaadates terrassil avalisilmi lebavat pead, koera ham bajäljed põsel ja must lokkis juuksesalk poriga kaetud. Hetkeks meenub talle üks neist neitsidest kirikus, kelle ekstaatiline pilk

on eksinud taevasse. Sellesse musta taevasse, millest jätkuvalt vett alla kallab. Kas Berta valu on võimalik ette kujutada? Naabrid on takerdunud segasesse jutuajamisse, kust lisandub üksikasju tütar lapse elu kohta: ta oli 12aastane ja tuli umbes kolme või nelja aasta eest koos oma isa Genaroga ühte hurtsikusse elama.

Enam kui kuu aega pole temast midagi kuulda olnud. Liha on aga terve: kui ta oleks olnud surnud kauem kui üks päev, oleksid loomad, nii nagu koer, kes teda näksis, korraldanud endale pidu söögi. Pärast seda poleks temast enam leida olnud midagi peale mõne luu.

„See oli Metsaline, Metsaline jahtis teda.“

Itk, mis levib naabrite seas. Diego ei taha uskuda juttu Metsali sest, selle nime ümber põimivad väidetavad pealtnägijad jaburaid kirjeldusi. Mõni on rääkinud karust, teised enneolematute mõõt metega sisalikust; on neid, kes arvavad, et tegemist on kellegi metssea sarnasega. Milline loom tapab ainult naudingu pärast? Niipalju kui ta teab, on kõik ohvrid vägivaldselt tükeldatud, kuid ühelgi polnud märke sellest, et Madridis elutsev kuratlik elukas oleks neid toiduks kasutanud. Ainus, mis peitub Metsalise nime taga, on tülgastav tunne, sama vormitu ja rahutukstegev nagu need hullumeelsed kirjeldused: hirm.

Teine naaber hüüab: leiti puuduv jalg. Keha juurest pea juurde, pea juurest jalani. Kusagil peaks olema ka teine käsi, ehk tuleb välja. Hambutud lapsed siblivad seda otsides ühest kohast teise, nagu oleks see mäng.

Läheneb muula veetav vanker, selle rattad vajuvad porri ja kutsar karjub Donosole, et surnukeha tuleb sinna tuua. Lähemale sõita ei saa. Kostab hurtsikute kõrvale kogunenud kolme leinaja nuttu. Üks ema püüab lapsi tagasi koju kutsuda, kuid ahvatlus näha tükeldatud surnukeha kaalub laste silmis üles igasuguse karistuse, mida naine võib määrata, ja nad keelduvad tema käsku täitmast. Aardejaht jätkub: kus on puuduv käsi? Kes selle esime sena avastab, võib teistele võmmu kuklasse anda.

Diego näeb ja kuuleb kõike nagu keset absurdset õudusune nägu: vanade naiste kurjakuulutavad eelaimused ja väikeste laste

empaatiavõimetus. Tuimalt surnukeha ümber oma igapäevaseid toimetusi tegevate meeste ükskõiksus, kes ei riiva laipa isegi pil guga. Kas tema on neist parem? Teel Cerrillosse oli ta mõelnud vaid sellele, kui palju võib uudise pealt teenida. Ta jõudis fantaseerida isegi pealkirjast: „Metsaline tapab jälle“ ilmuks Äritea taja esilehel ja kõik Madridis mõtleksid, kes on see Häbematu Kõuts – pseudonüüm, millega ta kõiki oma artikleid allkirjastab. Nüüd, nähes nälginud koera, kes toitub surmast, tunneb ta õõva. Vihm lakkab, justkui oleks täitnud oma eesmärgi lisada het kele dramaatilisust. Taevas selgineb ja paljastab piirkonna õudu sed, tüdruku keha tükid.

Donoso kannab Berta torsot ja tõstab selle juhi abiga vankrisse.

2

Lucíale tundub, et San Jerónimo maantee peaks olema koht, kus elab kõige rohkem maailmas preestreid, nunnasid ja munki. Puerta del Solist Recoletose alleeni reastuvad Victoria klooster, Buen Suceso kirik, Pinto nunnade klooster, itaallaste pühakoda ja Püha Vaimu klooster. Seal on ka elumaju, peaaegu kõik need kuuluvad kirikule ja räägitakse, et paljudes neist elavad preestrid. Templite luksuslikkus ei varja linna räpasust: kanalisatsioon on vilets ja maapinnale kujunevad ojad kannavad endaga kõiksugu jäänuseid, mis on ümbruskonna majadest välja visatud. Suvine torm on kõik elanikud oma majadesse ajanud ja tänav on mõneks ajaks lakanud olemast tavapärane sigina-sagina paik.

Ta on varjunud vihma eest veinikaupluse varikatuse alla. Ülalt langeb hobusesabana veejuga ja Lucía kujutab ette, et on pei dus koopas kristalse kose taga – ideaalne pelgupaik neljateistaas tasele tüdrukule, kes trotsib ohte ja elab loodusega lähisuhtes. Ta punastest juustest nõrgub vett, nagu oleks ta just vannis käinud, ja jalge ette on tekkinud loik. Iga hetk võib teda otsima tulla mõni näljane laps, kes palub tal oma koolerahaiged vanemad ter veks ravida. Ta teab kõiki ravitseja abinõusid ja tunneb võlujooke,

mida saab selles džunglis valmistada puude mahlast ja ämblike mürgist.

Lucía eksleb oma fantaasiate labürindis, kuid, nagu ikka, lõi kab tema kujutlustesse sisse tegelikkus. Seekord veinipoe omaniku kujul, kes on pööranud talle oma tiirase pilgu. Neiu tunneb, kuidas see himur pilk otsekui paitaks ta rindu. Vihm on koredast riidest kleidi ta vormide ümber kleepinud ja joonistanud välja tema lapseliku silueti, mis veinipoodnikku ahvatleb. Kuid Lucía ei kavatse peitu pugeda: ta vaatab poepidajat põlglikult, tema tuli punaste lokkis juustega raamitud näost vastu vaatavad mustad sil mad esitavad mehele väljakutse: „Julge ainult! Tule, püüa mind!“

Ta on läbi linna seigeldes õppinud, et viimane asi, mida välja võib näidata, on hirm. Madridi elanikud oskavad selle tundemärke lugeda ja sööstavad nagu hüäänid saagi kallale.

Veinimüüja vaatab esimesena kõrvale ja tüdruk hingab kergendatult: ta on paanika varjamises päris andekaks muutunud. Sise muses keeb Lucía ärevusest nagu laps, kes ta tegelikult ongi. Ta on ärevil selle pärast, mida see mees talle teha võiks, ja sellepä rast, et tegelikult peaks ta lahkuma, kuid just seda ta teha ei taha. Ta ei seisa veinilao varikatuse all juhuslikult. Just sealt avaneb suurepärane vaade vastasmaja teisele korrusele. Rõdu on olnud tormi ajal avatud, vett immitseb tuppa. Nii on see olnud mitu päeva, ilma et keegi oleks ruume kaitsnud. Detail, mis võis teis tele märkamata jääda. Aga mitte Lucíale.

Peaaegu nädal tagasi nägi ta tänaval selles korteris elavat meest, vanameest, kel võis aastaid olla juba üle viiekümne. Ta märkas mehe ebakindlat kõnnakut, kergelt sinkjat nahavärvi, aga ka tema heldet viisi vaestele annetada, ja järeldas, et too on tava kodaniku moodi rõivastunud vaimulik, üks paljudest, kes elab San Jerónimo maanteel. Temaga oli kaasas noormees, kelle käele ta toetus, kuigi too ei näinud palju parem välja: temast oli järel vaid luu ja nahk, luine kolp muutis ta kõndiva laiba sarnaseks. Tüdruk oli järgnenud neile kuni hooneni, mida ta praegu valvab, olles veendunud, et mõlemad mehed on haigestunud koolerasse.

Tormist hoolimata kinnitab pärani rõduuks talle midagi veel ena mat: tuules lehvivate märgade ja määrdunud kardinate taga leba vad nende elutud kehad. Sees võib aga olla palju väärtuslikke asju, mida ei nõua enam tagasi ei usumees ega noormees. Vaimulikud elavad külluses ja nüüd, kui nad on surnud, ei vaja keegi neid rikkusi rohkem kui tema. Ta saab need maha müüa ning osta oma emale süüa ja ravimeid: ka Cándida on langenud koo lera ohvriks, mis pureb ta jõuetut keha. Ta 11aastane õde Clara ei saa veel aru, et ema hääbub nagu päikeseloojang ja nad ei saa midagi teha, et teda veidigi kauem elus hoida.

Ta näeb mööda sõitmas matusevankrit, neljal rattal kasti, mida veavad kaks hobust ja juhivad mundris mehed. Keegi täh tis inimene pidi olema surnud, arvab Lucía; vastasel juhul kan taks tema keha kanderaamil. Surnutele ei helistata enam kellasid, sest valitsuse arvates tekitab matustega seotud kellahelin inimes tes kurvameelsust. Praegu on normiks vaikus, et kellad ei annaks märku igast uuest ohvrist. Linna kuu aega laastanud koolera epideemia jooksul on surnud liiga paljud. Esimene rakendatud meede – tervete inimeste pagendamine – on asendunud haigete väljasaatmisega.

Kui Lucía näeb majaust avanemas, jookseb ta üle tänava ja kasutab sisse lipsamiseks hetke, mil vana naine väljub. Teisele korrusele tõustes lööb ta süda juba nii kõvasti, et tüdruku arva tes on majarahvas peagi trepimademel uurimas, mis seal lahti on. Kuid naabreid ei paista. Uks pole probleem, selle avamine peente metallnäpitsatega võtab paar sekundit: kunagised män gud Peñuelases, tema lapsepõlvetänaval, kus võisteldi roostes luku kiireima avaja tiitli eest, võivad täna ta kõhu täita.

Sisenedes tabab teda pettumus: korter on tagasihoidlik. Kuigi hoone tundus väliselt luksuslik, ei pruugi sealt leida oodatud varandust. Kõikjal on hunnikutes raamatuid. Lauakesel on klaaskast, mille sees väikesed taimed. Ta seisatab mõne hetke ja kuu latab, kas kostab mõni heli, enne kui esikust edasi läheb. Vihm

on elutoa põranda märjaks teinud, kuid ta ei kavatse rõduust sul geda, ta ei taha riskida sellega, et keegi tänavalt näeb teda ringi liikumas. Ta peab kiirustama. Toledo värav, mille ta peab koju naasmiseks läbima, suletakse kell kaheksa.

Väärtuslikke asju leidub napilt: küünlajalg, mõned söögiriistad, mis võivad olla hõbedased, mõni münt ... Ta topib kõik riidest kotti, mille on leidnud köögist. Lisaks tormi tekitatud kopitus lõhnale tajub ta korteris veel mingit aroomi: happelist ja kirbet. See on surma lõhn.

Ta avab esimese magamistoa ukse ja näeb voodil kuju. See on noormehe surnukeha, riides ja kangestunud. Räägitakse, et sur nukehad võivad haigust levitada, kuid ta ei hooli sellest, vaid otsib surnud mehe taskud läbi ja leiab mõne mündi. Mehel ei ole käe kella ega ripatseid, on vaid krutsifiks, mis ei tundu väärtuslik ja ta eelistab selle jätta surnule juhuks, kui see tagab ohutu pääsu taevasse, tasuna Charonile*. Toas pole midagi ahvatlevat, millega koti täitmist jätkata, ei midagi peale raamatute ja veel enamate raamatute, aga need Lucíat ei huvita, ta tunneb vaevu tähti.

Vaimulik lebab järgmises magamistoas. Ta ei ole voodis nagu teine mees, vaid lamab põrandal, keha groteskselt väändunud, nahal koolerasse surnutele tüüpiline sinkjas varjund. Kõigepealt otsib tüdruk laiba läbi ega põrku millegi ees tagasi. Ta näeb riide puul pikka redingotti: pruuni villasest riidest mantlit. Ta paneb selle emale mõeldes selga, kuigi see on tema jaoks liiga suur, ta käed kaovad varrukatesse ja ta lohistab palitut mööda põrandat järele, otsides samal ajal toast midagi, mis oleks tõepoolest väärtuslik. Lõpuks leiab ta nikerdatud puitkasti: selle sees on pitsa tiga kuldsõrmus. Joonis sellel meenutab kahte ristatud nuia või ametisaua.

Kostab ukse paugatus, sellele järgneb mehehääl.

„Isa Ignacio!“

* Charon – Kreeka mütoloogias raugast paadimees, kes viis surnuid üle allmaa ilma (Hadese) jõgede (Acheroni, mõnes versioonis Styxi). Tasuks sai ta surnule suhu pandud mündi.

Keegi on sisenenud ja Lucía tunneb end nurka surutuna: mär kamatult lahkuda on võimatu. Ta libiseb voodi alla sekund enne, kui tulija tuppa tormab. Ta surub vastu rinda riidest kotti oma napi saagiga: mündid, sõrmus, hõbe ja veel miskit. Oma peidukohast näeb ta vaimuliku keha, mis on hirmutavalt jäik. Seejä rel pöörab laip näoga tema poole, nagu keerab inimene voodis külge mugavamat asendit otsides. Rigor mortis on joonistanud ta näole kurva klouni naeratuse. Lucía summutab karje, kuni mõis tab, et uustulnuk otsib surnud meest läbi ja liigutab teda ühelt küljelt teisele, et taskuid üle vaadata.

Ta ei julge hingata. Ta nihutab end nii kaugele kui võimalik ja seda tehes põrkab käega millegi vastu. See osutub harjavarreks. Kas ta liigutas vart seda puudutades? Kas see tegi müra? Ei tea. Ta kuuleb rasket, lõõtsutavat hingamist, mis summutab tema enda hillitsetud, hirmunud loomakese moodi hingamise. Ta tunneb parema jala vastas puudutust ja loodab kogu hingest, et see on vaid ettekujutus või surnud mehe jalg. Aga see pole nii: ta pahk luu ümber klammerdub käsi ja tõmbab tugevasti. Sissetungija on ta avastanud.

Lucía haarab harjavarrest ja lööb sellega kõvasti, püüdes tabada kätt või voodi alla piiluvat nägu. Valus ulgumine ütleb, et end pimesi kaitstes õnnestus tal tollele haiget teha. Nüüd on tal paar sekundit aega, ta teab seda hästi. Ta tõuseb teisel pool voo dit üles ja liigub nii kiiresti kui võimalik, hoides ühes käes harja.

Püsti tõustes avastab ta enda ees tohutu suure mehe: see on üle seitsme jala pikk, pool tema näost on kui nahatu toores liha, põlenud, rohkem roosa kui punane. Ta suu valutab, ilmselt tabas sinna harjahoop, ja ta vaatab tüdrukut vihaselt. Lucía ei mõtle kaks korda. Ta lööb harjavarrega hiiglasele kõhtu ja kui see valust kössi tõmbub, jookseb riidest kotist kõvasti kinni hoides ukse juurde, mantlisaba mööda põrandat lohisemas nagu pruutkleidi slepp. Ta tõttab kahest trepijärgust alla ja lidub tagasi vaatamata tänavale. Ta teab, et mees jälitab teda, tema sajatused kajavad tre pilt ja jõuavad nüüd tänavale.

„Püüdke vargaplika kinni!“

Mõni pealtnägija vaatab neid, kuid keegi ei tõtta tema jälitajat aitama. Lucía jookseb edasi.

„Siitkaudu …“

Temast veidi noorem, umbes kolmeteistaastane poiss on talle söehoidla sissepääsust viibanud. See võib olla lõks, millest ta enam välja ei pääse, kuid tal ei jää muud üle, kui poissi usaldada. Ta kõnnib läbi söemägede ja väljub tagaaeda. Ja sealt üle müüri hüpates jõuab aeda, mis võib kuuluda mõnele kloostrile. Järsku leiab ta end rahulikus, ilusas, puhtas ja vaikses kohas, mille kes kel on väikesed kruusateed ja kivist purskkaev. Vesi rikastab õhku värskusega ja kõikjal hõljub tormist pestud märja maa aroom.

„Parem ootame siin veidi, enne kui välja läheme. Vähemalt seni, kuni tänav on tühi. Midagi ei juhtu, kui sa ütled „suur aitäh, Eloy“.“

Lucía märkab oma ootamatut abilist. Ta on õhukeste juuste, kulunud lühikeste pükste ja väga elava välimusega poiss.

„Nad panevad Toledo värava kinni.“

„Sa võid ööbida Madridis, seespool müüri. Ma tean palju kohti, siin on isegi tühje maju.“

„Ma ei saa, pean ema juurde tagasi minema ...“

Eloy naeratab.

„Ise varastad surnutelt, aga ei taha oma ema pahandada, koolibri.“

Eloy sasib kelmikalt ta punaseid juukseid. Tüdruk hoiab tagasi soovi talle virutada. Karjuda, et ta ema on suremas ja kui ta natu kestki raha koju ei vii, mille eest süüa osta, ei ela ema tänast ööd üle. Ta eelistab hambad kokku suruda ja pomiseda:

„Minu nimi on Lucía, ma ei tea, mis on koolibri. Ja ma ei ole sinult abi palunud, seega ei pea ka millegi eest tänama.“

„Ma juhin nende tähelepanu kõrvale, koolibri,“ jätkab Eloy, nagu poleks teda kuulnud. Ta võtab taskust mütsi ja paneb pähe. „Võta see mantel ära, muidu komistad ja jääd vahele. Võta see …“ Ta ulatab ketiga uuri.

„Ma ei taha seda kaotada, ma just äsja varastasin selle ühelt tudengilt ja minu kaks tundi Puerta del Solis jalutamist on end

ära tasunud. Anna see mulle homme kell kaksteist Leñase välja kul tagasi. Meelitan nad enda kannule, sa mine teist teed.“

Enne kui Lucía jõuab midagi öelda, ronib Eloy üle kloostri tara, hüppab tänavale ja jookseb veinipoe poole, kus tüdruk varem varju oli leidnud. Ta paiskab ümber hunniku uksele välja pandud pudeleid, äratades sellega hiiglase tähelepanu. Too on nüüd koos kahe valvuriga. „Sinna!“

Lucía pistab mantli kotti ja müürile ronides haistab maha val gunud veini lõhna. Ta näeb Eloyd väledalt põgenemas, too on tekitanud piisavalt segadust, et tüdruk saaks alla hüpata ja mööda San Jerónimo maanteed teisele poole põgeneda. Ühte kätte on ta tugevasti surunud koti koolerasse surnute majast varastatud asja dega, teise aga taskukella, mille Eloy talle andis. Homme kesk päeval on ta Leñase väljakul, et see tagasi anda.

3

Berta surnukeha või see, mis sellest järele oli jäänud, on juba muula veetavas kärus: torso, üks käsi, üks jalg keha küljes ja teine kõhu peal risti nagu palk. Mahalõigatud pea põrkub rataste rap pumise taktis edasi-tagasi, silmad on ikka veel avatud ja nende katmata pupillid vaatavad üle mudase maa kiirgavat päikest. Käru möödudes tõmbuvad Cerrillo majakeste elanikud eemale. On neidki, kes teevad ristimärgi, mõni naine nutab, teised naasevad oma kodutööde juurde, osa mehi on kogunenud ringi, vandu des kättemaksu. Nad tahavad minna Metsalist püüdma, just nagu oleks too mingi uluk. Uhkeldav praalimine.

„Siin on kõik tehtud. Hakkame minema?“ paneb Donoso ette.

„Kuhu nad ta viivad?“

„Üldhaiglasse ja kuhu sealt, ma ei tea. Säilmed maetakse kuhugi.“

Donoso ei jõua ära oodata, millal saab Cerrillo del Rastrost lahkuda, kuivad riided selga panna, juua veini – või veel parem,

paar klaasi kanget napsu, et külm kontidest välja raputada – ja lõpetada oma tööpäev. Tema töö ei meeldi talle ega huvita teda. Kuid Diego tahab jääda rääkima kellegagi, kes on tundnud tüd rukut, Bertat, Genaro tütart.

„Sa võid ära minna. Kui politseinik kõrval seisab, ei taha keegi minuga rääkida.“

Isegi nii vähesõjaka välimusega mees nagu Donoso, kes täidab oma kohustusi vastumeelselt, kannab siiski mundrit ja Madridi vaesemates piirkondades ei usalda vormikandjaid keegi.

„Sind on hoiatatud, see pole esimene kord, kui sa selles naab ruskonnas ringi kõnnid. Tea, et nende inimeste pisarad on ainult sinu tähelepanu hajutamiseks ajal, kui nad su rahakoti pihta panevad.“

„Mine rahus. Pärast lähen haiglasse, juhuks kui tuleb veel infot, et uudislugu täiendada.“

Donoso kõnnib poris sumbates minema, väsinud nagu alati. Diego märkab Cerrillo elanike pilke. Ajakirjanik kannab moetruult lopsakat põskhabet, lokitud juukseid, punast vöö rihma, musta kuube ja velvetpükse. On selge, et ta ei kuulu sel lesse räbalapundardega asustatud külakesse, kuid pole ka här rasmees nende hulgast, kellel on toupet ja redingot, vaid keegi, kes võib kanda rihma sisse peidetud nuga. Mees, kes suudab end vajadusel kaitsta. Tema käitumismaneer on sihikindel, isegi välja kutsuv, kuid samas on tal Prantsuse poeedi melanhoolne pilk –naistele vastupandamatu kombinatsioon, mis tõmbab neid ligi rohkemgi, kui ta seda sooviks.

Ühte ja teist küsitledes, inimestele heldelt oma sõbralikkust ja atraktiivsust jagades – võib-olla muudavad porised riided teda usaldusväärsemaks – jõuab ta poisi juurde, kes vannub, et on Met salist näinud.

„Ta oli sama pikk kui kaks meest kokku ja ta silmad olid puna sed nagu veri ... Nägin teda ühel õhtul müüri taga. Ta häälitses nagu siga, aga nahk oli nagu sisalikul.“

„Teised on mulle öelnud, et ta oli karvadega kaetud nagu karu.“

„Jah, nii oligi. Karu karvad ja metssea kihvad.“

Ta teab, et poiss laseb end kujutlusvõimel kaasa haarata või soovib lihtsalt tähelepanu. Metsalisest on maalitud veelgi absurd semaid portreid. Teise surnukeha leidnud kaltsukaupmees kirjeldas teda kui inimpea ja sarvedega neljajalgset, omamoodi inime sesarnast õnnetoovat muinasjutuhirve. Kui Diego püüab otsida erinevate tunnistuste vahelisi kokkulangevusi, ei leia ta ühtegi. Kuid isegi kui need kummalised inimlikud omadused tõele ei vasta, miks siis eksleb loom väljaspool linnamüüre ja valib oma ohvreid nii püüdlikult? Selles äärmuses joonistub välja kindel muster: kõik ohvrid olid napilt teismeikka jõudnud tüdrukud. Kui Metsaline on nii tugev, nagu öeldakse, siis miks valib ta välja kõige kaitsetumad? Need küsimused näivad olevat olulised ainult Diego jaoks: ta on ainus ajakirjanik, kes neid sündmusi on kajas tanud, ja mitte sellepärast, et teema pole eksklusiivne, vaid selle pärast, et tegelikult ei taha lehelugejad neist midagi teada. Kes hoolib sellistest kõige armetumates piirkondades elavatest tüdru kutest nagu Berta? Neis paigus on surma külaskäik igapäevane, olgu põhjuseks siis koolera, nälg või Metsaline.

Diego peatub metsalisejahti kavandavate meeste kõrval.

„Kas keegi teist tundis Genarot?“

„Ka tema kadus varsti pärast tüdrukut.“

Klaasistunud pilguga mees, kes koperdab, nagu oleks tal juba liiga palju tulivett keres, räägib talle Berta isast Genarost. Too teenis linnusõnnikut müües mõne reaali. Sellest isa ja tütar elasidki – või pigem kiratsesid.

„Mine Corral de la Sangre juurde, sealt ta sõnnikut saabki, sealt saad ta kätte. Kuigi ma ei tea, kas ta tahab teada, millisena Metsaline ta tütrekese maha jättis. Kindlasti ei taha mina olla see, kes talle seda räägib.“

Diego Ruiz eelistab minna haiglasse. Teda ei ahvatle mõte edastada Genarole teadet tütre surmast, eriti selle üksikasjadest. Nagu kooleranakkus, jõuab ka Berta surm isa kõrvu. Võib-olla siis, kui ta teab, milliseid küsimusi esitada, kui ta on veendunud,

et mälestuste ergutamine on seda väärt, läheb ajakirjanik talle külla.

Endisaegse vaestehaigla kohale ehitatud üldhaigla asub Atocha tänava kõrval, väga lähedal tema enda kodule. See on Madridi suurim haigla. Kakskümmend neli suurt ruumi mahutavad 1500 patsienti – üheksasada meest ja kuussada naist. Sinna sattusid Berta säilmed, sinna viiakse ka koolerahaiged. Isegi oma tohu tute proportsioonide juures ei mahuta hoone nii palju patsiente, kui sinna saabub. Kõik nurgad koridoridest fuajeeni on patsiente täis, paljud neist surijad.

„Te poleks pidanud siia tulema, siia on kogunenud kõik koole ranimelise loterii võitjad. Epideemia ajaks rajatakse uut laatsaretti Santa Bárbara väljakul omaaegses peekonisoolamismajas asu vasse vanglasse, kuid see saab valmis alles järgmisel kuul. Praegu on siin väga vähe võimalusi midagi ära teha. Ja nagu meil poleks endal veel piisavalt haigeid, saame Casa de Socorro de San Caye tanost rohkem patsiente. Sinna neid enam juurde ei mahu ja ars tid haigestuvad seal kümnete kaupa.“

Diego pealekäimine aitas tagada, et Berta surnukeha ei läheks otse hauda, nagu juhtus eelmiste surnukehadega – ilma arsti läbi vaatuse ja lahkamiseta, isegi kui seda teeb doktor Albán, alles tärkava habemega noor praktikant, keda aastatepikkuse karjää riga arstid koormavad ülesannetega, mida nad ise teha ei taha. Ruumi, kuhu viidi Berta, hoitakse jahedana, võrreldes ülejäänud haiglaga varasuvises Madridis. Kuid purskkaev, mis jaheduse hoid miseks pidevalt töötab, ei suuda varjata haisu, mis ründab kohe sisenemisel ja ajab Diegol südame pahaks.

„Pidage vastu, keegi ei harju selle lõhnaga.“

Ainus surnukuur, millest Diego on seni kuulnud, on Grand Châtelet Pariisis. Sealses hoones, mis oli kombinatsioon kohtust, vanglast ja politseijaoskonnast, toodi tänavalt üles korjatud surnu kehad ühte ruumi kokku, kus kõik said neid näha ja tuvastada. Kummalisel kombel oli see veel paar aastat tagasi pariislastele kohtumispaigaks, peaaegu avalikuks vaatemänguks. Siinne ruum Madridis on hoopis teistsugune.

Siin seisab kaks marmorist lauda, mille külge on kinnitatud segistiga ühendatud voolik tekkivate jäänuste minemauhtmiseks. Berta surnukeha on ühel laudadest.

„Ma ei ole jõudnud seda veel süvitsi uurida. Tema juhtum pole nii pakiline kui teiste patsientide omad, kes on veel elus. Ma saan teile näidata ainult ühte asja.“

Arst paneb Diego pihku kullatüki. See meenutab reväärile kin nitatavaid rinnamärke. Sellel on kujutatud kaks ristamisi saua või õigemini nuia.

„Mis see on?“

„Ma ei tea, see oli tüdruku suus, kurgunibu taga.“

„Mis asi see on?“

„Seda nimetatakse kellukeseks. Kuidas see sinna sattus, ei oska ma enam vastata.“

Diego uurib üksikasjalikult väikest, vaevalt kahesentimeetrist märki. Nõelal on tume vari, Berta vere jälg. Kelle käsi võis selle märgi sinna panna? Kas see on mingi sõnum? Albán märkab ilm selt Diego hämmingut leiu üle, ta naeratab ja pakub talle istet.

„Pole vaja. See on lihtsalt ... ma ei oodanud midagi sellist. Kõik, mida olen samasugustest mõrvadest siiani kuulnud, lood, nagu oleksid tüdrukud sattunud Metsalise küüsi, on sarnanenud pigem muinasjuttude kui tegelikkusega. Aga see sümboolika ... See on keegi mees, kes tapab.“

„Ega ma teist valesti aru ei saanud? Kas te ütlesite „samasugu sed mõrvad“? Kas neid on olnud rohkem?“

„Ma olen sellest Äriteatajas kirjutanud, arvatavasti te ei loe seda ajalehte või ei peatu neljanda külje lühiuudistel ... Veel vähe malt kolm tüdrukut on leitud tapetuna ja samasuguses seisukor ras. Madrid peaks teadma, mis toimub teisel pool müüri.“

Nüüd nihkub Albáni pilk marmorlaual lebava Berta säilmetele. Ta läheneb aeglaselt ja uurib neid märksa tähelepanelikumalt. Ta pilk peatub mahalõigatud käel. Ta libistab sõrmega mööda ver mes vorpi tüdruku randmel.

„Ma ei tea, kuidas see lihunikutöö toime pandi, aga kas näete randmel olevat haava? See tüdruk oli kinni seotud.“

„Ma tean haigla olukorda ja juhtumite arvu, millega te peate tegelema, kuid … kas te saaksite haavu põhjalikumalt uurida? Võib-olla paljastavad need selle jõletu teo kordasaatja kohta veel midagi.“

„Loodan, et leian selle aja,“ lubab doktor Albán. „Loodan, et preestrite jutt on tõsi: Jumal valib, kes koolera all kannatab. Kõi gekõrgem peaks nakatama pigem deemoni, kes selle koletise on loonud.“

4

Väljaspool linnamüüre asuvas Peñuelases pole elukeskkond kuigi palju parem kui Cerrillo del Rastros. Paseo de las Acacias ja Ronda de Embajadores ei asu siit kaugemal kui sada meetrit, kuid tunduvad nagu teine maailm. Lucía, tema õde Clara ja ema Cándida elavad majas, mille eeskojast viib kaarjas uks trapetsiku julisse siseõue. Siseõuele avanevad neljaruutmeetrised toakuubi kud, kuhu kummalisel kombel mahub koos elama viisteist-kaks kümmend inimest. Neil on vedanud, nad on ainult kolmekesi. Seni on emal võimaldanud üüri maksta jõe ääres pesu pesemine, aga temagi on haigeks jäänud, nagu nii mõnigi ülerahvastatud hoonete elanik siinses piirkonnas. Piirkonnas, kus puudub voo lav vesi – nad peavad kasutama väljakul olevat nelja tilaga kaevu, mida varustatakse veega Lozoyast –, kus tänaval pole munakivisil lutist, kehva valgust pakub mõni lagunenud gaasilatern ja mõne hoonealuse künka jalamil on kuivkemmergud koos prügimäega. Ümbruskonna ainus kanalisatsioon kulgeb Labradori tänavast Laureli tänavani ja kõikjal voolavad fekaalidega reoveeojad. Lin naosa koosneb valdavalt hurtsikutest, kuid nende seas eristuvad kolm soliidset hoonet: härra Duthú vooditehas, perekond Laorga maja ja Lorenzale jahuvabrik.

Kui Lucía ukse lahti lükkab, pole veel pime – käes on jaaniöö, aasta lühim – ja vanem naine, Villafranca proua heategevus nõukogust, on ema eest hoolitsemas. Ta annab talle juua

lumesulamisvett, mille on pudeliga kaasa toonud. Tema ele gantne ruuduline korsetiga kleit ja kitsenahast kindad näitavad, et proua ei kuulu Peñuelasse. Ta on üks neist naistest, kes mak sab Jumalat teenides kümnist heategudega. Vahel toob ta neile ka süüa ja kasutatud riideid. Hirmunud Clara toetab ema pead, et ta saaks juua. Lucíat väga nõrga naeratusega tervitava Cándida nägu raamivad määrdunud blondid, peaaegu valkjad lokid.

„Mul on vaja puhast ja värsket vett ning ka kaltse. Peame ta palaviku alla saama.“

„Kaltse pole, valvurid võtsid need ära,“ teatab Clara.

See on olnud üks võimude otsuseid, millest keegi aru ei saa: korravalvurid käisid majast majja kogu kvartali läbi ja korjasid kokku kõik riideräbalad ettekäändel, et need on koolera leviku põhjustajad.

Villafranca proua võtab välja oma lõhnastatud taskurätiku ja hõõrub patsiendi keha vee ja äädikaga, nagu tavaliselt tehakse, kuigi tegelikult, nagu ka lumesulamisvee puhul, pole teada, kas sellest on kasu.

„Homme tulen tagasi aristoloquia* pulbriga.“

„Kas sellega, mida kutsutakse ussimürgiks? Seda olevat võimatu saada.“

„Ma tean, kust seda saab.“

Tore, mõtleb Lucía. See kooleraravim on kättesaamatu vaes tele, kuid mitte sellistele inimestele nagu Villafranca proua. Uhkelt tõmbab ta riidest kotist välja peotäie münte.

„Ma saan selle eest maksta.“

„Hoia alles, sul läheb neid vaja. Ma ei tea, kui kaua teil siin majas elada lastakse. Jutud käivad, et teid visatakse siit välja.“

Kuulujutt on ringelnud juba mitu päeva. Koolera tõttu visa takse vaesed minema nagu labidatäis pori. Vaeste linnajaod tahe takse teha maatasa ja inimesed Madridist minema ajada. Neile ei piisa müüriväravate sulgemisest ja läbipääsu kontrollimisest. Nad

* Tobiväät (Aristolochia) on Põhja-Ameerikast pärinev taimeperekond, kuhu kuu lub eri andmetel 300–500 liiki. Liiki Aristolochia clematitis hinnati ravimtaimena kõrgelt alates iidsetest egiptlastest, kreeklastest ja roomlastest kuni varauusajani; see mängib rolli ka traditsioonilises hiina meditsiinis.

tahavad, et nad oleksid kaugemal. Lucía on veendunud, et nad soovivad nende surma.

„Ma jätan sulle natuke äädikat. Vala väike lonks kuuma veega kastrulisse ja anna talle seda juua, et ta oksele hakkaks. Homme on tal parem.“

Cándida ajab end vaevaliselt püsti ja kallistab daami. See näeb välja nagu tänulikkuse žest, kuigi on tegelikult meeleheitlik palve. Väriseval häälel sosistab ta daamile kõrva.

„Ärge jätke mu tütreid üksi.“

„Sa saad terveks, Cándida, usk aitab sind.“

„Nad on alles väga väikesed, hoolitsege nende eest Jumala armastuse nimel. Neil ei ole kedagi.“

Villafranca daam silub sõrmedega haige õlekarva juukseid. Enne lahkumist suudleb ta teda laubale. Clara vaatab oma ema tundetulvast niiskete silmadega. Ta on üheteistaastane tüdruk, kes oskab hüvastijätmise jälgi ära tunda, kuid ei ole valmis sellega leppima.

„Ma ei taha, et see daam minu eest hoolitseks. Ma tahan, et sina hoolitseksid minu eest.“

Cándida üritab Clarale naeratada, kuid naeratus muutub kum maliseks valugrimassiks. Ta lamab kurnatuna madratsil. Lucía võtab kotist välja San Jerónimo maantee korterist varastatud palitu ja mähib selle emale ümber.

„Ema, mul on raha, et saaksime paar päeva süüa.“

Cándida tõmbub silmi pilgutades mantli alla kössi, pugedes selle pehmesse soojusesse. Clara ilme muutub helgemaks. „Kust sa selle said?“

Lucía naeratab talle.

„Ma avastasin Madridis nõiutud purskkaevu. Kui sinna väikseid ümmargusi kivikesi visata, muutuvad need reaalideks.“

„Siis oleksid kõik rikkad.“

„Ei, sest need tuleb sinna visata just siis, kui vihma on sadanud ja need läigivad vihmaveest. Just siis, kui päike on tõusnud ja kii red paistavad purskkaevu. Ja seda ei tea keegi peale minu.“

„Sa pead mind õpetama, kuidas seda teha.“

„Mulle ei meeldi, kui sa varastad, tütar,“ pomiseb Cándida poolunes ja katkestab lummuse.

Lucía krimpsutab nägu. Pole esimene kord, kui see teema jutuks tuleb. Ema käib talle peale, et ta asendaks teda Manzanarese jõe kaldal Paletíni pesumajas. „Ole korralik naine,“ on ema talle alati öelnud. „Ära jookse ringi linna taskuvaraste jõuguga, jää siiapoole müüri, Madridis pole meie jaoks midagi head.“ Seda tüütut juttu on Cándida korrutanud päevast päeva. Aga mis tolku on korralikkusest? Kuigi ta sai oma ema töö jõe ääres endale, ei teeninud ta piisavalt, et kolme inimest ära toita. Miks peaks oma konti murdma rikaste saasta küürides? Miks surra nälja asemel kurnatusse, mille all ema alati on kannatanud? Oma neljateist kümne eluaasta jooksul on Lucía harva ta korraldusi täitnud. Kuid kuuldud lood Peñuelase naabritest, kes üritasid linnas elada ning lõpetasid prostituutide, vägistatute ja läbipekstutena, haigetena ja lapsekarjaga, on ta ümber veennud. Praegu on olukord siiski teine: Cándida on koolerasse suremas ja Lucíale langeb kohustus toitu hankida. Seepärast on ta otsustanud linna tundma õppida. Et otsida raha, mis ei võrsu maagilisest allikast, vaid ootab teda surnute majades. See on saladus, mille ta avastas. Seal leidub kulda, nagu see sõrmuski, mille ta täna leidis.

Kui ema on uuesti palavikust rahutusse unne suikunud, söö vad Clara ja Lucía tüki leiba. Täna on neil vedanud, daam Vil lafrancast on toonud ka sibulat.

„Leib sibulaga, poleks arvanud, et see on selline hõrgutis,“ naerab Clara.

„Homme ostame liha.“

„Liha? Kas sa said purskkaevust nii palju raha?“

„Jätkub terveks kitsekeseks. Sööme liha nii palju, kui jaksame. Vaata!“ Lucía näitab õele kahe ristatud nuiaga sõrmust. „See on kullast.“

„Kui ilus. Kui sädelev. Kas sa said selle ka purskkaevust?“

„Sellest räägin sulle mõni teine päev.“

Nad jäävad magama, jagades ainsat tuba oma haige emaga, tema raske hingamise ja soigumisega. Kella tiksumine uinutab