Mõrv Mallowan Hallis by Apollo Raamatud

1. PEATÜKK

HYLLIDA BRIGHT OLI NÄINUD I MAAILMASÕJA AJAL OMAJAGU

laipu, nii et kui ta avastas põrandal siruli oleva surnud mehe, ei tulnud talle pähegi karjuma hakata. See ootamatu vaatepilt kutsus siiski esile vaikse üllatunud hingetõmbe ja seejärel muresööstu, millele järgnes kiiresti ärritus. Justkui mul ei oleks täna juba piisavalt tegemist, mõtles ta, kui tal rindeõe väljaõpe sisse lülitus ja ta põlvili laskus, tegemaks kindlaks, kas see mees ikka tõesti surnud on. Mees oli päris surnud – rääkimata sellest, et ta oli märkimis väärselt verine sulepea tõttu, mis tema kaelast välja turritas. Plekid raamatukoguvaibal vajavad kaht lisatundi tööd ja seejärel aega kuivamiseks, enne kui katte maha tagasi panna saab. Ja ta ei tahtnud isegi mõelda, kui kaua võtab aega vereplekkide mahaküürimine raamatutelt ja tapeedilt. Sellele vaatamata sulges Phyllida silmad ja soovis mõttes tolle vaese mehe hingele siiralt head teed, ning lisas siis tänusõna, et see, kes härra Waringu leidis, oli olnud tema, mitte Ginny – too kiledahäälne teenijatüdruk, kes raamatukogu eest igal hommikul hoolt kandis. See oleks olnud lihtsalt kõige tipp. Mõttes juba oma töötajate töögraafikut ümber korraldades, hoidmaks neid eemal raamatukogust ja selle lähedusest, aga ka selleks, et anda neile võimalikult vähe võimalust toa ootamatu sisu üle keelt peksta, tõusis Phyllida püsti, võtmed vööl meeldivalt kõlisemas, ja läks kirjutuslaual oleva telefoni juurde. Oodates, et operaator kõne ühendaks, pani Phyllida kirjutus laualambi põlema ja seadis otseks nikerdustega mahagonipuidust

C O L L EEN CA M B R I D G E

aluse, millel muidu seisis sulepea, kui see surnud mehe arterist parajasti välja turritamas ei olnud. Ta sättis samale joonele tagasi ka väikese vaasi, milles olid alati lilled või midagi rohelist (noppides ära üksiku longus lehe ja pistes selle kleiditaskusse), ja naksutas keelt, kui laua läikiva pinna serval tuhmi jutti märkas. Käärid ja kirjapaberipakk laual olid puutumata, nagu ka väike ahhaadist paberiraskus. Lõpuks tema kõne ühendati, ja isegi siis sai sellest, mis oleks pidanud olema lihtne ülesanne, korraga tüütu. „Jah, konstaabel. See on tegelikult päris surnukeha.“ See oli kolmas kord, kui temalt seda informatsiooni nõuti, ja selle korda mise põhjust ei tulnud otsida telefoniliini ragisemisest. „Minu nimi on proua Bright. Ma olen siin Mallowan Hallis proua Mallowani majapidajanna.“ „Mallowan Hall? Kas te peate silmas seda paika, kus see detektiiviraamatu daam elab?“ Phyllida surus hambad kokku. „Jah, konstaabel.“ „Te ütlete, et Agatha Christie maja raamatukogus on surnu keha?“ „Just täpselt seda ma ütlengi, konstaabel. Ja ma loodan, et te hakkate sellega viivitamatult tegelema. Härra ja proua Mallowanil on maja külalisi täis.“ Phyllida ei olnud kindel, kas mees teda üle oma naerulagina kuulis. „See on hea nali, proua, seda see on,“ suutis mees tugeva naerupugistamise vahele öelda. „Surnukeha seal …“ „Konstaabel Greensticks,“ ütles Phyllida oma kõige tõsisemal toonil, „see ei ole naljaasi. Üks mees on mõrvatud ja ma soovitan teil selle asjaga viivitamatult tegelema hakata.“ Lõpuks, veendununa, et konstaabel täielikult mõistis olukorra tõsidust, pani ta telefonitoru hargile, olles samal ajal väga hästi teadlik sellest, et operaator, kes oli nende kõne ühendanud, oli arvatavasti omakorda telefonikõnesid tegema hakkamas, et uudist edasi rääkida.

M Õ R V M A LLOWAN HAL L I S

Phyllida tähelepanu langes vaesele härra Waringule … ta kaldus arvama, ehkki polnud täiesti veendunud, et see oli mehe nimi; lõppude lõpuks ei olnud tema saabumist eelmisel õhtul oodatud, ja päris kindlasti ei olnud teda külaliste nimekirjas olnud. See oli vaid üks paljudest ootamatute külalistega seotud probleemidest. Phyllida tundis ahvatlust vaesele mehele tekk peale laotada, aga otsustas, et on parem sündmuspaika mitte rikkuda. Härra Waring oli noor, hilistes kahekümnendates, helepruunide juuste ja sama tooni vuntsidega. Tema riietus oli stiilne: püksid olid küll kaubamajast valmiskujul ostetud, mitte õmmelda lastud, kuid sellegipoolest elegantsed. Tal oli seljas esmaklassilisest villasest kangast peenelõikeline mantel, mis oli moes olnud vaid kaks aastat tagasi. See oli puhas ja sel oli, nagu Phyllida rahulolevalt märkas, täiesti terve palistusega alumine äär. Tema arvates oli rippuv alläär esimene märk hoolimatusest üksikasjade ja välimuse suhtes ning sai tavaliselt kinnitust teistel viisidel. Phyllida heitis pilgu kellale ja nägi, et see oli alles seitsme peal. Proua Agatha ei tõuse tavaliselt enne vähemalt kaht tundi, ja isegi siis läheb ta oma kabinetti, et seal veidi kirjutada, enne kui oma abikaasa ja külalistega liitub. Phyllidale oli ka meenutatud, et ta pärast majakülaliste lahkumist korraldaks selle, et töötajad järgmisel nädalal tuleksid ja kellad ära õlitaksid. See oleks küll kaks nädalat enne tavapärast aega, aga ta oli märganud, et peatrepi alumise osa juures olev kappkell krigises pisut. Palju pakilisem ülesanne oli informeerida olukorrast härra Dobble’it, ja ainuüksi mõte sellest oli piisav, et panna teda soovima veel üht väga kanget tassikest Darjeelingi teed. Tavaliselt läks enne Mallowanide ülemteenriga suhtlema hakkamist vaja mingisugust toetust, ja kuna kell oli vaevu seitse läbi hommikul, tuli majapidajannal ilma rukkiviskita hakkama saada. Soovimata raamatukogu järelevalveta jätta, helistas Phyllida härra Dobble’i kutsumiseks kella. Mõte ülemteenri enda juurde

C O L L EEN CA M B R I D G E

kutsumisest, selle asemel et ise tema juurde minna, nagu ta muidu teeks, pani naise naeratama. Mitte et see oleks olnud ebatavaline. Kogu oma nõudlike standardite ja range meele juures oli Phyllidal elurõõmus, pragmaa tiline ja päikeseline iseloom. Ehkki isikuna, kes juhib suuremat osa majapidamises töötavaid inimesi (rääkimata selle eelarve haldami sest), tuli tal enamasti käituda reserveeritud moel, oli teada, et ta mängib toatüdrukutega visti, pakub teenijannadele nende vabadel päevadel moealaseid ideid ja annab toatüdrukule endise auto juhi küsimuses suhtenõu. (Too oli olnud oma uitava pilgu – ja käte – tõttu kehv väljavaade.) Ja mitu köögitüdrukut oli seda väga korrektset majapidajannat näinud pesakonna udupehme karvaga kassipoegade juures leebumas ja neid armastava pilguga vaatamas. Kaks neist kassipoegadest olid hiljem leidnud tee Phyllida elutoas olevasse korvi, lisandudes tema detektiivromaanide kogule ja raamatutele peaaegu igal siin maailmas leiduval teemal, ja olid nüüdseks täiskasvanud, läikiva karvaga kassid, kes põlgasid korvi, mis oli kunagi nende voodi olnud. Kuid Stilton ja Rye aitasid eemal hoida kõik hiired, kes võisid sahvri oma eluasemega segi ajada. Neist ühe või teise süles hoidmine – kui kassid seda muidugi lubasid – pakkus Phyllidale ka rahu- ja taastumishetki. Mis olid pärast härra Dobble’iga tegelemist eriti hinnatud. Phyllida ei olnud ametiredelil tõusnud majapidamises töötades: alustades nõudepesijana või toateenijana, kui oli kolmteist või neliteist, ja saades siis köögitüdrukuks või salongiteenijannaks ning liikudes seejärel hierarhias edasi. See tegi temast üsna ebahariliku majapidajanna. Tegelikult ei olnud ta üldse varem majapidamistes töötanud; asudes seda tegema alles mitu aastat pärast seda, kui suur ilmasõda ja tema töö sõjaväe juures otsa olid saanud. Põhjused, miks ta oli suure häärberi majapidajanna ametikoha valinud, olid suurepärased ja mitte kellegi teise kui tema enda asi. See oli osa põhjusest, miks tema ja härra Dobble omavahel eriti sõbralikus läbisaamises ei olnud. Phyllida kahtlustas, et mees oli

M Õ R V M A LLOWAN HAL L I S

umbusklik naise suhtes, kes oli asunud majapidajanna ihaldatud kohale ilma pika põrandate küürimise minevikuta (nii palju kui tema teadis) ja kes oli võrdlemisi noor (ehkki kindlasti mitte nii noor ja päris kindlasti mitte kogenematu), et võtta enda kanda säärane mõjukas roll suures keskklassi majapidamises. Ja mehe parimatele ponnistustele vaatamata ei suvatsenud Phyllida temaga jagada üksikasju oma tausta, perekonnaseisu ega vanuse kohta, isegi kui talle survet avaldati. Aga Phyllida oli kindel, et suurem osa härra Dobble’i vastu meelsusest oli tingitud tõsiasjast, et naine elas oma nime väärili selt – mitte ainult iseloomu, vaid ka oma juuksevärvi poolest. See oli särav*. Särav punakasblond. Nende esimesel kohtumisel oli ülemteener teda ülevalt alla silmitsenud ja soovitanud, et ta „mahendaks seda tulekahju oma pea peal“. Phyllida oli hoidnud end tagasi ütlemast, et mees võiks tolle jalutuskepi, mis paistis olevat talle tagumikku lükatud, sealt välja tõmmata, ja hakkas vastuseks hoolitsema selle eest, et mil iganes ta härra Dobble’iga kokku sattus, olid tema lõõmavad juuksed siledad, korras ja mitte vähimalgi määral mahendatud. Õnneks ei kandnud majapidajannad tanusid ja seega säras tema katmata pea alati nagu majakas. Phyllida oli just lõpetanud kardinate eest ära tõmbamise, et lasta valgusel sisse paista, kui raamatukogu uks avanes. Härra Dobble astus sisse vaikselt, nagu teevad kõige suure pärasemad teenijad. Ta oli umbes viiekümneaastane (ta oli oma vanuse suhtes sama ebamäärane nagu Phyllida), siledaks raseeritud näo ja samasuguse juusteta peanahaga, mille vasaku kõrva kohal oli selge lohk (iseloomulik tunnus, mis pani mõned töötajad teda Vanaks Lohuks kutsuma, kui tema kuuldekaugusest turvaliselt väljas olid). Ülemteenri juures oli kõik pikk – tema kõrvad, ta *

Phyllida perekonnanimi Bright tähendab inglise keeles „särav“. (Tlk.)

C O L L EEN CA M B R I D G E

sõrmed, ülakeha, tema hallide kulmude karvad –, välja arvatud tema jalad, mis ei olnud tema ülejäänud keha arvestades üldsegi pikad; asi oli lihtsalt selles, et tema pikkus tuli võrdselt ülakehast ja alajäsemetest. Tal olid tumedad silmad ja väga hele nahk, mis oli nii sile, et Phyllida võis ainult oletada, et mees lubas endale väga head näokreemi. Nagu enamik ülemteenreid, riietus ka tema sama peenelt nagu härrasrahvas. Aga kuna mitte keegi kõrgemast klassist ei tahtnud, et nende teenijaid võiks eksikombel nende endi seisusest olevaks pidada, oli ülemteenri riietuses alati mingi element, mis oli „mööda“: pisut vanamoodne kaelaside, liiga vana mantel, valesti välja lõigatud püksid. See väike igand aitas kõrgklassil hoiduda arvamast, et ülemteener on üks „nende omadest“ – või siis vastu pidi, nagu tol korral, kui üks toatüdruk oli rongiga reisides lord Haldane’i ekslikult ülemteenriks pidanud. Härra Dobble astus kolm sammu raamatukokku, ilme tardu nud ja kõrk ning pilk süüdistavalt Phyllidat sihtimas, suu avatud moel, mis oli kindlasti valmis karmiks noomituseks. Siis nägi ta härra Waringut. Härra Dobble peatus komistades, tuues kuuldavale tahtmatu hüüatuse, mis lämmatas käreda märkuse, mida ta tegema hakkamas oli olnud. „Nagu te näete, härra Dobble, meil on siin situatsioon.“ „Ma võtan otsekohe politseijõududega ühendust.“ Mees oli kiiresti toibunud, aga Phyllidal oli rõõm märgata, et ülemteener oli algul olnud palju rohkem segadusse aetud kui tema. Ta varjas rahulolevat naeratust, kui vastas: „Ma juba rääkisin konstaabel Greensticksiga. Ma arvan, et ta peaks üsna pea siia jõudma, eeldatavalt koos arstiga, nii et meil on väga vähe aega, et tegeleda töötajatega ja teavitada härra Maxi ja proua Agathat.“ Seda öeldes ootas ta ettenägelikult, et ülemteener olukorra üle kontrolli haaraks. „Mina teavitan härra Maxi,“ ütles mees. „Ja loomulikult ka lakeisid. Teie hoolitsege oma töötajate eest, proua Bright. Ma

M Õ R V M A LLOWAN HAL L I S

tõesti loodan, et te suudate ohjeldada nende kiljumist ja kriiskeid. Vaadake, meil on siiski külalisi.“ Phyllida naeratas talle külmalt. „Ma püüan tagada selle, et teenijannade teatraalsust vaos hoitakse.“ Mees tegi pausi, seistes surnukeha kohal. „Armas taevas. Sulepea?“ „Tõepoolest.“ Phyllida liikus lähemale. „Üsna hirmutav.“ „See on siis see reporter, jah? Et proua Agathaga intervjuud teha. Härra Waring.“ „Minu mälu kohaselt küll.“ Phyllida ei olnud külaliste tervi tamiseks ust avamas olnud, nagu seda oli härra Dobble, aga ta oli kandnud hoolt selle eest, et nägi vilksamisi iga saabujat, kui nad majja sisenesid, ning ka õhtusöögi ajal, sest tema töötajad on need, kes külaliste tubade ja üldiste vajaduste eest hoolitsevad. Ta arvas, et kui üldse on võimalik midagi head leida selle juures, et mõrvatud on külaline, siis seda, et see ei ole härra ja proua Mallowani jaoks ehk väga häiriv, sest surnud mees ei olnud neile üldse tuttav. Sellegipoolest. Ta oli ilmselgelt olnud tuttav kellelegi. Härra Dobble tegi mõtlikku häält. „Plekkide jaoks karbooli, ma oletan.“ „Alles pärast soolase veega leotamist.“ „Ja tapeet?“ „Piim ja keev vesi muidugi. Viimistluseks lavendlivaha.“ „Ma lasen Stanleyl ja Freddiel vaiba ära viia, kui surnukeha on … ee, niipea kui võimalik.“ „Oleksin selle eest väga tänulik, härra Dobble.“ Ja seda oleks ka Ginny, mõtles Phyllida emotsioonitult. Stanley, ülemlakei, oli toatüdrukute eriline lemmik. Nad vaatasid alla laiba poole, kummalgi neist ei paistnud olevat tahtmist end liigutada. Populaarseid detektiivromaane kirjutava kirjaniku majas elamine tähendas seda, et surnukehad olid pidev aruteluteema … kaasa arvatud peenemad nüansid sellest, kuidas neid kõige nutikamal

C O L L EEN CA M B R I D G E

moel nendeks üldse saada. Mürgitamine ja pussitamine (aga ilma nii rohke vereta) olid proua Agatha erilised lemmikud, ja aeg-ajalt esines ka kägistamist. Aga et tegelik mõrv siinsamas aset leiab … näha päris surnukeha põrandal siruli olemas, kirjutusvahend arterist välja ulatumas … Vereplekid vaibal näitasid, et härra Waring ei olnud surnud kohe ja näis olevat veidi maad roomanud, kahtlemata pinguta des, et leida abi, ise samal ajal ohtralt veritsedes. Phyllida judises, mõeldes surnud mehe kohutavatele viimastele hetkedele. See pidi juhtuma hilja öösel, sest muidu oleks keegi kindlasti mingisugust müra kuulnud. „Kes küll võis sellist asja teha?“ Härra Dobble’i jäik hoiak vääratas pisut, kui ehe emotsioon tema häälesse hiilis. „Ma ei suuda ettegi kujutada,“ vastas naine samasugusel vähem ametlikul toonil. „Aga see pidi olema keegi siin majas olijaist.“ Ülemteenri hääl takerdus, ja ta ütles sosinal ühe sõna, mida Phyllida ei olnud kuulnud sellest ajast, kui ta sõjaväes rindeõena töötas. Kuid ta kaldus sellega nõustuma. Kõik mõtted karboolhappest, kella õlitamisest ja töötajatega tegelemisest – tööülesanded ja mõtted, mille külge ta oli klammer dunud, kasutades neid nagu kilpi kaitseks reaalsuse eest – lagunesid laiali, kui tunded maad võtsid. Siin, kaunis, rahulikus Mallowan Hallis on mõrvar.

2. PEATÜKK

ALLOWAN HALL OLI TAGASIHOIDLIK HÄÄRBER, MILLES OLI

viisteist külalistetuba, töökabinet nii majahärra kui ka -proua jaoks, ja terve rida elutubasid ja salonge. See paiknes Devonshire’i lainjate küngaste ja lopsakate metsade vahel, mitte kaugel Cornwallist. Ehitatud sajandivahetusel, oli see maamaja kohta üllatavalt kaas aegne, veevärgi ja sisekäimlatega, ning elektrivalgusega köögis, alumisel korrusel ja kõikides magamistubades. Phyllida ei oleks majapidajanna kohta vastu võtnud, isegi mitte proua Agatha pärast, kui maamajas ei oleks olnud elektrilampe või kuuma kraanivett. Pidev gaasilampide puhastamine – need tekitasid pakse tahmatriipe, mis kleepusid lagedele ja seintele – oli töö, millega ta ei tahtnud oma töötajaid tegelevat üheski tema juhitud majapidamises. Ehitatud tumepunastest tellistest ja uhkeldamas seitsme korst naga, oli sel nelja korruse, pööningu ja keldriga majal aukartustäratav esikülg, millel oli kakskümmend akent ja grandioosne välisuks, mis avanes hästivalgustatud kolmekorruselisse fuajeesse, kus oli suur poolringikujuline aken. Kaarduv sissesõidutee hargnes hiljuti reno veeritud autogaraaži suunas ja seda ääristasid hoolitsetud elupuu hekid, spiraalsed pukspuuskulptuurid ja massiivsed potid luuderohu, laiutavate punaste begooniate ja nõtkete roosade gerberatega. Häärberit ja garaaži kaunistasid terrassid, veel värvilisemad aiad, väike õunapuuaed, ratsutamisrajad, ning – kaugemal – tihe mets. Lähemad alad olid ümbritsetud pooleteise meetri kõrguse kivimüüriga, mis kulges mööda laugjaid künkaid üles ja alla ning isegi üle kinnistu põhjapoolel oleva väikese oja.

C O L L EEN CA M B R I D G E

Mallowan Halli juurest viis kolmekümneminutine autosõit mööda kitsast käänulist teed Listleigh’ külla. Kõige populaarsem kohalik asutus oli seal Karjuv Harakas – kõrts, mis oli tuntud oma tumeda, pähklise õlle ja turtsaka kõrtsmiku poolest. Külas asusid ka postkontor, apteek, arstikabinet, kirik, teemaja ja pood, lisaks veel mitmeid teisi paiku, nagu näiteks lihakarn, kingsepatöökoda ja pesupood. Vaevu veerand tundi pärast seda, kui Phyllida telefonikõne lõpetanud oli, sõitis konstaabel Greensticks mürinal mööda sisse sõiduteed kohale. Tema innukas juhtimisstiil lennutas õhku tolmu ja kruusa, ja kui auto libisedes seisma jäi, jättis see teele sügavad jäljed. Phyllidat ei üllatanud, et värv sõidukil oli kriibitud ning et kõrvalreisijapoolse külje lähedal uhkeldas väike mõlk. Konstaabli järel veeres palju hillitsetumal moel kohale teine auto. Nüüdseks olid töötajad uudist kuulnud. Phyllida oli olnud kindlasõnaline Ginny ja Maryga – maja esiküljepoolsetes ruumides töötavate teenijannadega, kes tavaliselt tegelesid kõigi „avalike“ või üldkasutatavate ruumidega põhikorrusel ja leiutasid muudkui põhjuseid, et raamatukogust mööda käia – ning saatnud nad maja teises tiivas asuvasse muusikatuppa. Benitat, nõudepesijat, oli nähtud valgendamas treppi esiuksele kõige lähemal oleval maja poolel, hoolimata sellest, et ta oli seda juba samal hommikul koidu ajal teinud ning oleks pidanud olema köögis mune pesemas. Ja aednik ning lakeid näisid leidvat arvukalt pakilisi põhjuseid, miks maja eest mööda kõndida. Toaneitsi ja toapoistekolmik, kes olid oma emandal ja isandatel Mallowan Hallis kaasas, olid kindlasti samuti uudist kuulnud, aga neil ei olnud mingit ettekäänet, et ringi uidata ja kuulata. Nad pidid kannatamatult ootama, et keelepeks jõuaks allkorruse söögituppa, kus nad olid lõpetamas hommikusööki … keelepeks, mis, nagu Phyllida teadis, ei lase end kaua oodata. Ülemteener oli härra Maxile olukorrast teada andnud ja too oli omakorda enda peale võtnud uudisest teatamise oma abikaasale, kui

M Õ R V M A LLOWAN HAL L I S

naine ärkab. Mallowanid ootavad, ütles härra Dobble Phyllidale, oma külaliste teavitamisega, kuni nood on – pika reisipäeva järel suhteliselt vara voodisse heitnuna – üles ärganud. Härra Max pidi peagi konstaabli ja teiste võimuesindajatega oma kabinetis rääkima. Kuid Phyllida otsustas, et viib sel hommikul ise proua Agathale teed, selle asemel et lasta seda teha ühel toatüdrukul. Härra Dobble juhatas raamatukokku konstaabel Greensticksi ja ühe teise härrasmehe, kellel oli käes kott, mis paistis olevat arstipaun. Ehkki ülemteener vaatas Phyllidat tungiva pilguga, keeldus naine oma kohalt ukse kõrval liikumast. Loomulikult tahab politsei temaga rääkida, sest tema oli see, kes surnukeha leidis. Ja lisaks sellele on ülimalt oluline, et ta teaks, mis toimumas on, kui ta majapidamise ladusat toimimist säilitada tahab. Konstaabel oli suutnud oma lõbususe ilmselt kontrolli alla saada ja oli Phyllidat tervitades sobivalt tõsine. Ta oli lühike, tähtsust täis mees, nina all paksud tumedad vuntsid, kuid ei meenutanud naisele sellegipoolest vähimalgi määral Hercule Poirot’d. Phyllida pidas end proua Agatha kõige kuulsama väljamõeldud detektiivi suhtes asjatundjaks, ja osa (ainult osa) põhjusest, miks ta praegu abielus ei ole, on seotud sellega, et tal tuleb alles leida mees, kes ühe õige belglasest detektiivi seatud standarditele vastaks. Vaatamata tõigale, et see mees oli tema perenaise väljamõeldis, oli Phyllida välja arendanud omamoodi kirjandusliku õrnusetunde selle nutika väikese härrasmehe ja tema hiilgavate hallide ajurakkude vastu, ning jagas tema lugupidamist korra ja meetodi suhtes. Konstaabel Greensticksil võis ehk olla proua Agatha detektiiviga sarnaseid jooni, arvestades tema upsakat olekut, lühikest kasvu ja tihedaid vuntse, aga ta oli rohkem nagu inspektor Japp, mitte monsieur Poirot … arvamus, mida kinnitas tõsiasi, et maini tud vuntsid vajasid hädasti kärpimist ja mehe mantel istus üsna kehvasti seljas, laperdades kohmakalt ta põlvede juures. Tema märkmik oli kortsus ja plekiline, ja ta kandis pliiatsit kõrva taha torgatuna.

C O L L EEN CA M B R I D G E

Sellegipoolest oli ta Listleigh’s võimuesindaja ja, vaatamata oma nimele*, ei olnud ta ei sale ega kogemuste poolest algaja. „Ma helistasin Scotland Yardi ja inspektor jõuab kohale veidi aja pärast. Senikaua uurin ma sündmuskohta, märgin üles veidi infot ja abistan siin doktorit.“ Doktor Bhatt oli neljakümneaastane mees punakaspruuni naha ja tõeliselt musta värvi juustega. Tema vuntsid, ehkki vahatamata, olid läikivad, toretsevad ja kammitud täiuslikult otseks. Mitte ükski karv ei olnud liiga pikk, liiga lühike ega paigast ära keerdunud. Säärane pilt oleks monsieur Poirot’lt kindlasti siira komplimendi pälvinud, kui too oleks kohal viibinud. Arstil oli esileulatuv nina, mille juurel oli kühm, ja see oli ainuke füüsiline omadus, mida tema välimuses nägusaks pidada ei saanud. „Proua Bright. Härra Dobble. Mul on väga kahju säärastel asjaoludel siin olla.“ Tema inglise keel oli selge, ehkki ta kodumaa hõng kumas vaevuhoomatava aktsendina läbi. Doktori tegutsemis viis oli tõhus ja ometi lihtne, ning ta jättis mulje, et isegi kõige raskemaid olukordi tuleb võtta rahu ja meelekindlusega. Nad läksid neljakesi raamatukokku, Phyllida võtmekimbu pehme kõlksumine ainsaks heliks, ja arst laskus otsekohe härra Waringu kõrvale põrandale põlvili. Phyllida nihkus paratamatult lähemale, et vaadata, asetades seejuures käe võtmetele, et neid kõlisemast hoida. Detektiiv romaanide apla lugejana ja medõe abina, kes oli hoolitsenud kohutavate vigastuste eest, oli ta uudishimust vallatud ja surma koleduse kartusest vaba. Doktor Bhatt ei paistnud tema sealviibimist pahaks panevat. Tema liigutused olid sujuvad ja tõhusad, ja kui ta mõni hetk hiljem püsti tõusis, kohtusid nende pilgud üksmeelehetkes. „Surm saabus ühe torke järel unearterisse. Jooksis verest tühjaks; tõenäoliselt *

Greensticks – „green“ tähendab inglise keeles roheline või ka algaja, „sticks“ pulgad. (Tlk.)

M Õ R V M A LLOWAN HAL L I S

ei oleks saanud päästa. Ligikaudne surmaaeg võis olla kesköö ja kella kolme vahel hommikul. Ma ei näe mingit vajadust selle täpsemaks uurimiseks, kuna surma põhjus on ilmne ja ma olen oma järeldustes kindel.“ „Sulepea relvaks,“ ütles konstaabel keelt naksutades, rapu tas pead ja kritseldas oma päevinäinud märkmikku ülestähendusi. „Kuradima inetu viis minna.“ Ta tõstis pea. „Kui inspektor kohale jõuab, on tal vaja kõigi majasviibijatega rääkida. Kui palju inimesi kohal on?“ „Majas sees ja väljas on seitseteist töötajat – ei, kaheksateist, koos uue autojuhiga, kes saabus eile –, kaasa arvatud aednik, meie kõiksugu tööde tegija, ja proua Bright ning mina ise,“ ütles härra Dobble, samal ajal kui Phyllida endamisi ohkas. Ta ei olnud oodanud midagi vähemat, aga see tähendas ainult veel rohkem segamist, kui iga tema teenijanna ja köögitööline võimuesindajatega rääkimiseks töö juurest eemale tiritakse. „Härra ja proua Mallowan on pidamas majas pidu ja kohal on veel kaheksa külalist. Härra Waring oli üheksas. Ja siin viibib lisaks veel üks toaneitsi ja kolm toapoissi, kes tulid külalistega kaasa ja on käesoleval hetkel teenijate toas, ootamas, et neid kutsutakse.“ „Waring oli sellel peol külaline?“ Konstaabel Greensticks tegi ümisevat häält. „Teatud mõttes,“ vastas härra Dobble. „Ta oli siin selleks, et intervjueerida proua Agatha Mallowani. Proua on – nagu te tõenäoliselt teate – kuulus detektiivromaanide autor.“ Doktor Bhatt jäi liikumatuks ja siis läksid tema silmad suureks. Esimest korda oli tema rahulik olek häiritud. „Kas te tahate öelda – ei, ei, see ei saa ju olla tõsi, või saab? –, et proua Mallowan on Agatha Christie?“ Härra Dobble kallutas teeseldud tüdimusega kinnituseks pead, kuid Phyllida teadis kindlalt, et mees oli nende tööandja üle sama uhke kui ta ise. Tal oli endal Christie romaanide ja juttude arvukas kogu.

C O L L EEN CA M B R I D G E

„See on tähelepanuväärne!“ Doktor Bhatt säras, siis näis talle meenuvat, et ta on siiski mõrvapaigas, ja tema naeratus hajus. Aga ta ei suutnud vastu panna lisamast ilmset: „Ma olen proua Christie romaanide andunud austaja, ja eriti härra Quini lugude oma.“ Mis iganes ka oleks võinud toimuda järgmiseks (võib-olla arutelu selle salapärase kirjandusliku tegelase algupära teemal), katkestas selle koputus raamatukogu uksele, mille härra Dobble oli ettenägelikult nende järel sulgenud. Ta läks selle juurde ja Phyllida märkas, et ta suutis ukse avada piisavalt laialt, võimaldamaks ühel härrasmehel sisse astuda, aga mitte nii laialt, et jõllitav lakei, kes oli mehe kohale toonud, ruumi sisse näeks. „Inspektor.“ Konstaabel tervitas otsekohe uustulnukat, ja hakkas teda siis kohalviibijatele tutvustama. Detektiivinspektor Corki uurimisoskused ei äratanud esma pilgul erilist usaldust … vähemalt Phyllida arvates. Mees oli temast noorem, hilistes kolmekümnendates, ja tema sinised silmad pungi tasid veidi oma koobastes, justkui ta oleks pidevas šokiseisundis. Ta kandis oma tuhmkollast tooni vuntse samamoodi, nagu kandis oma sama värvi viltkaabut: see oli lihtsalt seal, et olla viisakas, võttes ruumi ja nõudes hooldamist (mida kaabu puhul ilmselgelt ei olnud tehtud, sest see vajas hädasti korralikku harjamist). Aga Phyllida kohene eelarvamus mehe uurimisvõimete kohta oli suuremalt jaolt tingitud tedretähnidest, mis katsid tema ninajuurt ja põski. Ta näis, otse öeldes, liiga noor ja poisilik, et olla hea mõrvajuurdlustes. Konstaabel ja arst andsid Scotland Yardi mehele edasi infor matsiooni, mis neil oli. Seejärel pööras inspektor Cork oma kala silmad Phyllida poole. „Proua Bright, teie olite see, kes surnukeha leidis. Mis kell see oli? Kas te märkasite toas midagi valesti olevat?“ Tema hääl ei sobinud kokku ta noorusliku välimusega, olles sügav ja kähe. „See oli pisut enne seitset. Tavaliselt vaatab raamatukogu üle Ginny, üks toatüdrukutest, aga teda ei olnud veel tulnud ja

M Õ R V M A LLOWAN HAL L I S

ma tahtsin kohe aknad lahti teha, kuna eelmisel ööl oli olnud torm. Ei ole midagi paremat kui hommiku lõhn pärast korra likku suvist vihma. Siin ei olnud midagi tavapärasest erinevat, välja arvatud vaene härra Waring.“ Seejärel, enne kui mees küsis, ta jätkas. „Ma ei puudutanud midagi, välja arvatud see, et ma laskusin tema kõrvale põlvili, et teha kindlaks, kas ta on surnud – ehkki olin üsna kindel, et nii see on –, ja siis helistasin konstaabel Greensticksile.“ Phyllida tundis härra Dobble’it enda taga liigutamas ja oletas, et mehele oli meenutatud, et ta on pahane selle üle, et Phyllida oli oodanud talle teatamisega seni, kuni oli võimudele helistanud. „Klaasuksed suleti siin eile õhtul mis ajal, proua Bright?“ Naine vaatas kahepoolsete uste poole. „See pidi olema umbes pool üksteist. Need olid riiviga kinni, nagu need alati on. Mallowanid ja nende külalised mängisid muusikatoas bridži, kui torm algas. Minu teada ei olnud siin kedagi pärast seda, kui Stanley – lakei – uksed sulges ja lukustas. Ma ei puudutanud toas midagi peale selle, et tõmbasin eest kardinad – noh, et saada valgust – ja silusin kirjutuslaual paari asja.“ Inspektor Cork tegi oma laitmatult puhtasse märkmikku mõned ülestähendused ja tõstis siis korraga pilgu. „Vabandust, et seda küsin, proua Bright, aga te ei paista oma leiu pärast hirmsasti endast väljas olevat.“ „Kui te küsite, et kas ma karjusin või reageerisin muudmoodi kuuldavalt, siis vastus on ei … ehkki ma ei ole kindel, kas see uurimise jaoks oluline on. Ma olin eesliinil medõe abi, inspektor. Olen näinud palju hullemat kui see.“ Mees uratas ja vaatas kirjutuslaua poole ning seejärel härra Waringu suunas. „Ja see täitesulepea. Kas tunnete selle ära?“ „Ma ei ole … Ma ei saanud piisavalt lähedale, et kindlalt teada,“ vastas Phyllida, ärritunud, et oli kogelenud, „aga kirjutus laualt on sulepea oma kohalt puudu. See võib olla seesama. Need on mõlemad tumedad. Kuid käärid ja kaalukas paberiraskus on

C O L L EEN CA M B R I D G E

endiselt paigal.“ Ta vaatas mehele tähendusrikkalt otsa ja märkas tema silmades tunnustusevälgatust. Miks ei olnud mõrvar kasutanud kääre või mehele paberi raskusega vastu pead löönud? Sulepeaga torkamine näis olevat palju rohkem vaeva nõudev meetod kui teravate kääride või ahhaadikamaka kasutamine. Inspektor Cork pöördus ja astus surnukeha juurde ning kükitas siis selle kõrvale. Kui ta püsti tõusis, hoidis ta mõrvarelva tasku rätiku sees. Phyllida vaatas kirjutusvahendit, mis oli tardunud verest ja teistest vedelikest libe. „Jah, see on sulepea, mille koht on kirjutus laual.“ Naine taipas, et inspektor Cork teeskles, et ei vaata tema poole, kui midagi oma märkmikku kirjutas, olles taskurätikusse keeratud mõrvarelva konstaabel Greensticksi kätte andnud. Kas inspektor oli verist instrumenti tema poole sirutades ta südikust proovile pannud, tundes huvi, kas ta reageeriks vastikule vaatepildile? Phyllida Bright oli tehtud palju tugevamast puust. „Te ütlete, et härra Waring oli siin kui reporter.“ Inspektor pööras tähelepanu härra Dobble’ile. „Mitte kui härra ja proua Mallowani külaline.“ „Jah, söör, see on tõsi. Ta saabus eile ootamatult just siis, kui teised peole saabumas olid. Tavalise laupäevast esmaspäevani peo asemel toimub see kolmapäevast reedeni, kuna proua Mallowan peab laupäeval Londonis olema.“ Phyllida ja inspektor Cork ajasid mõlemad end huvitatult sirgu. „Ootamatult? Kas te tahate öelda, et proua Chri – see tähendab proua Mallowan – ei oodanud härra Waringut?“ „Minu teada mitte, söör, ei. Aga selles ei ole midagi kohuta valt ebatavalist, et reporterid teevad katset temaga intervjuudeks ja muuks sääraseks kokku saada. Mõnikord nad helistavad ja mõnikord ilmuvad lihtsalt ukse taha, lootes parimat.“

M Õ R V M A LLOWAN HAL L I S

„Sellisel juhul härra Waring ilmselt ainult lootis parimat. Ja selle asemel lõpetab tüüp hoopis mõrvatuna.“ Inspektor Cork vaatas oma jaheda, skeptilise ilmega härra Dobble’i ja seejärel Phyllida poole. „Väga huvitav.“ Need viimased sõnad kõlasid rohkem nagu ähvardus, mitte tähelepanek.