Moosese mõõk näidisleheküljed

2 USA Juhtimiskeskus (USCENTCOM) Camp as-Sayliyah Katar Pärsia laht on mu suurim probleem, doktor Curzon?” pöördus kindral Hunter sünktõsiselt Ava poole. Ta rääkis aeglaselt, kuid käskivalt, Alabama venitatud aktsendiga, mis lisas ta tohutule kehale kaalukust.

Aval polnud aimugi. Ta kehas tõusnud pinge segas keskendumist.

Naine raputas pead. Ta ei teadnud isegi seda, miks ta üldse siin viibib.

Ta oli ikka veel suures segaduses.

Ava päev oli alanud rahus ja vaikuses Bagdadi rahvusmuuseumis, kus ta täistuubitud kontoriruum oli üks väheseid pidevalt tegutsevaid kohti suletud ja tolmukorra alla mattunud galeriide hulgas.

Ta oli välja vaadanud oma suurest aknast muuseumi avara sissepääsu juures – mis oli vana kuulsa Babüloni Ištari värava koopia –, kui kaks vormiriietes USA merejalaväelast ilmusid ette teatamata ta uksele. Talle valikuvõimalust jätmata viisid nad ta soomustatud Humveesse ja sõitsid betoonist õhkimiskindlate seinte ja okastraadiga ääristatud Bagdadi rahvusvaheliselt roheliselt alalt läbi, juhatades ta seejärel ala südames asuvasse üliturvalisse sõjaväelaagrisse, kus oli asunud FOB Prosperity. Igaüks Bagdadis teadis Prosperity mainet. Siin oli asunud üks Saddam Husseini kullatud marmorpaleedest, enne kui USA sõjaväelased muutsid selle Bagdadi juhtimis- ja kontrollimiskeskuseks. Kui armee tagasi tõmbus, sai sellest USA välisministeeriumi osakond ja see jäi muljetavaldavaks sõjaväeliseks eelpostiks.

Ava polnud kunagi varem läbinud selliseid üksteisele järgnevaid kontrollposte ja mitmekordseid turvameetmeid – veel vähem relvastatud eskordi saatel ja ilma igasuguste selgitusteta.

Saabudes tsooni piirdetõkete juurde, esitasid ta eskortijad läbipääsuloa, millel ilutses valge „A” täht sinisel taustal, mida raamis punane ring ja sõna „ARCENT”. Hoolimata sellest, et sissepääsu ootas pikk sõidukite rivi, heitsid valvesõdurid loale vaid kiire pilgu ja viipasid neile, et nad kohe läbi sõidaksid.

„KAS TEAD, MIS

19

moosese-m66k.indd 19

29.08.2016 16:14:13

Baasis viisid eskortijad ta helikopteriplatsile, kus käis vilgas tegevus.

Nad juhtisid ta kõrbemaskeeringu värvi kopterile US-101, mis võttis suuna lõunasse.

Vastuseks tema korduvatele küsimustele öeldi vaid seda, et tema kohalviibimine USA Katari juhtimiskeskuses, türkiissinises Pärsia lahes, tuhat ükssada kilomeetrit lõuna pool on otsekohe vajalik.

Pärast neli ja pool tundi kestnud ebamugavat lendu hakkas piloot viimaks Katari kohal laskuma, libisedes üle Doha betoonmošeede ja minarettide silueti, enne kui maandus linnast edelas asuvas kõrbes Pärsia lahe kuumaastikuga juhtimiskeskuses Camp as-Sayliyah.

Helikopterist välja astudes ümbritses teda kohe kõrbeõhu lämmatav kuumus. Siin oli palju palavam kui Bagdadis – varjus oli sada kakskümmend kraadi Fahrenheiti järgi*, nagu ütlesid lennuvälja töötajad. Tegelikult ei saanud ta näha mingeid varje, sest kilomeetrite kaupa polnud ümberringi vähimatki elumärki.

Ta viidi kähku majja.

Turvatoas valgustati ta kiiresti röntgenikiirtega läbi. Muidugi olid valvesõdurid ta juba põgusalt üle vaadanud, hinnates teda pilguga, kui nad uurisid ta isikutunnistust. Ta arvas, et nad nägid siin enamasti vaid naisi, kes kandsid musta maaniulatuvat abaya’t ja katsid tavaliselt kogu näo niqab’iga, mis jättis paistma vaid silmad.

Kuldsete täppidega pruunide silmade ja pikkade mustade juuste tõttu võinuks teda pidada kohalikuks, kuid avatud kaelusega argipäevane särk, tunked ja hobusesabaks köidetud juuksed reetsid kohe, et tegemist on lääne naisega.

Nüüd, vähem kui kümme minutit pärast maandumist, istus ta USA Lähis-Ida sõjaliste operatsioonide strateegilise juhtimise keskuses konditsioneeritud õhuga ruumis tammepuust laua taga.

Ta polnud kunagi varem Ameerika Ühendriikide sõjaväe juhtimiskeskuses viibinud.

Valvelauas olev ametnik saatis ta vahekorrusele, mis oli täis khaki- ja liivakarva vormides sõdureid, kes olid kogunenud kobarasse töölaudade ja seintele paigaldatud ekraanide ette. Ta juhatati kohe helikindlasse klaasist boksi, niinimetatud briifingutsooni korruse keskel, kust ta nüüd välja vaatas, jälgides, mis toimus tervel korrusel ta ümber.

See oli hoopis teistsugune maailm, kui tema lihtsas Bagdadi kontoris, kus olid soojas toonis puidust riiulid, ning lauad täis raamatuid, katalooge ja koopiaid. * 49 °C

20

moosese-m66k.indd 20

29.08.2016 16:14:14

Tema vastas kindral Hunteri kõrval istusid erariietes mees ja naine.

Kõigil kolmel olid nina all laual pruunid õhukesed toimikud, ameeriklaste DIA (Defense Intelligence Agency*) templiga – sinisel taustal leegitsev tõrvik ja ringidega ümbritsetud maakera.

Aval oli räbal tunne. Pärast kopterist väljumist ei antud talle aega kohvi juua ega end välja puhata. Ja tal polnud aega valmistuda selleks, millest nad tahtsid temaga rääkida.

Kindral Hunter vaatas talle läbitungivalt otsa, tõsine ilme kahvatuhallides silmades. „Doktor Curzon, te näete, et see ...” Ta osutas läbi klaasseina pearuumi ekraanile, kus plinkis siniste ja roheliste numbrite rida, mille väärtused iga sekundi järel kasvasid ja kahanesid. „... on WTI Light Sweet Crude’i poolt Oklahoma Cushingile üle antud NYMEX-i hind.

Ta vaikis hetke. „Teie ja minu jaoks tähendab see hinda, mida maailm maksab bensiini eest.”

Ava vaatas ekraani tähelepanelikumalt. Numbrid näitasid, et nafta hind võbeles umbes saja viie dollari peal barreli kohta.

Heites taas pilgu ruumi, märkas ta, et kindral Hunteri kõrbemustriline sõjaväevorm oli päikesest pleekinud ja kulunud, nagu ka kaks luitunud tähte ta õlakutel. See ei üllatanud teda – kindlasti ei olnud kindral sõdur, kes istub vaid staabis. Temast õhkus meest, kes sõdib eesliinil.

Hunter jätkas, soovides ilmselt, et ta mõistaks. „Enne kui alustasime 2003. aastal operatsiooni Iraagi vabastamiseks, oli nafta hind umbes kakskümmend dollarit barrel. 2008. aasta keskel oli see sada nelikümmend kuus dollarit, eelmise aasta alguses aga sada kümme dollarit. Nüüd on see õige pisut madalam, aga kes teab, kuhu see jõuab. See muutub isetahtsi ega ole enam seotud mingite reaalsete asjadega. Kui ebastabiilsus regioonis jätkub, võib see number igal ajal kontrollimatult kasvada ja ületada kahesaja dollari piiri.” Hunter vaatas talle tõsiselt otsa. „Iga tööstur ja autojuht kogu maailmas tunnetab selle mõju, mida meie siin teeme.”

Ava polnud päris kindel, kuhu see vestlus välja viib. Ta ei olnud naftamajanduse ekspert.

Nägu krimpsutades osutas kindral läbi klaasi paistvale valgele tahvlile juhtimiskeskuses. „Ja see on reaalsus, mida keegi näha ei taha. Ma olen veendunud, et siinne väljapanek on alati värske ja kättesaadav.”

Ava luges käsitsi kirjutatud teksti:

* DIA – sõjaväeline organisatsioon, mis seisab Ameerika Ühendriikide elanike turvalisuse eest

21

moosese-m66k.indd 21

29.08.2016 16:14:14

Mässulised jõud Iraagi sunniidid 65 000 50% Iraagi islamistid 32 500 25% Iraagi šiiidid 29 900 23% Al Qaeda ja džihaadi mässulised 2600 2% Kokku 130 000 Aval hakkas äärmiselt ebamugav. Ta teadis Iraagi kohta tohutult palju, kuid see polnud üldse tema eriala – ta ei olnud militaaranalüütik. Üks sõjaväelane sisenes koputamata vaikselt klaasboksi. Tal oli sõjaväe eeskirjade kohane soeng ja samasugune kõrbemaskeeringuga vorm nagu Hunteril. Varrukal kandis ta kolme V-kujulist embleemi ja vanemseer­ sandi triipe.

Ta kummardas, et Hunterile midagi kõrva sosistada ja lahkus seejärel vastust ootamata.

Hunter maigutas suud ja pöördus enda kõrval istuva naise poole. Naisel oli seljas kena puhas hall kostüüm ja ta kandis oma pikki juukseid kuklas ranges juuksekrunnis. „Seitse revolutsioonilise kaardiväe patrullkiirkaatrit on avastatud valel poolel Shatt al-Arabist, nende eesmärk on teadmata.” Hunter kõneles mahedalt, kuid otsustavalt. „Kui oleme siin lõpetanud, tahan ma, et üksus sellele vahejuhtumile kohe reageeriks.” „Washington tahab olla informeeritud,” vastas naine, trükkides midagi kiiresti oma Blackberrysse.

Hunter noogutas vaikides.

Avat haaras ootamatult tunne, et ta on segatud millessegi strateegiliselt väga tähtsasse – kindral Hunteril polnud aega korraldada temaga kokkusaamine lihtsalt seltskondlikuks vestluseks. Kuid ruumis ringi vaadates polnud tal aimugi, kuidas ta oma oskustega saaks siin kasuks olla.

Kindral kallutas oma härjakeret tema poole. Naine taipas, miks mees oli nii kõrgele kohale tõusnud. Temast lausa õhkus autoriteetsust. „Doktor Curzon, ükski neist asjaoludest ei ole iseenesest minu suurimaks probleemiks. Tõelist peavalu tekitab hoopis see, et kõigisse neisse – nafta, relvastatud mässulised, piiritülid, kui nimetada vaid mõnda neist – on segatud üks tundmatu faktor.Ta tegi pausi ja vaatas naist süngelt, enne kui vastuse välja ütles: „Iraani Islamivabariik.”

Ava otsustas, et nüüd on õige aeg midagi vahele öelda, enne kui asi liiga kaugele areneb. Oli ilmne, et siin on tegemist tõsise eksitusega.

22

moosese-m66k.indd 22

29.08.2016 16:14:14

Ta vaatas Hunterile vabandavalt otsa: „Kindral, ausalt öeldes arvan, et mina pole see isik, keda te vajate. Ma ei ...”

Kindral vaigistas teda oma massiivse käe tõrjuva liigutusega. „Doktor Curzon, me teame, et see pole teie ala. Te olete arheoloog ning see ongi põhjus, miks te siin olete.”

Ava kuulis ta sõnu, kuid arvas ikka veel, et tegemist on suure eksitusega. „Kindral, ma pole praegu selle tööga üldse tegelenud. Ma ainult ...”

Hunter katkestas teda. „Hästi. Mingem edasi. Alustades teie kogemustest. Me oleksime tänulikud, kui annaksite meile ülevaate oma tegevusest.”

Olles ikka veel kahevahel, kuidas ta sobitub kindral Hunteri kõrgtehnoloogilisse militaarsesse maailma, hingas ta nüüd siiski kergendunult.

See ei olnud raske ülesanne. „Ma olen iidse Lähis-Ida spetsialist,” alustas ta. „Ma olen õppinud arheoloogiat ja vanu Lähis-Ida keeli Oxfordis, Kairos ja Harvardis. 2005. aastal ühinesin Briti muuseumi osakonnaga Lähis-Idas. 2007. aasta keskel saadeti mind Rahvuslikku Arheoloogiamuuseumisse Ammani Jordaanias.

2009. aastal, arvestades minu kogemusi selles piirkonnas, kutsuti mind juhtima UNESCO Iraagi eriüksust, et ajada kümnete tuhandete Iraagi Rahvusmuuseumist sõja ajal röövitud eksponaatide jälgi.”

Ta tegi pausi, vaadates Hunteri poole, et näha, kas too tahab teada rohkem detaile. „Bagdad on ohtlik paik tsiviilisikule, kes töötab väljaspool rohelist tsooni.”

See ootamatu märkus tuli sportlikult mehelt, kes istus Hunteri vasakul käel. Tal oli briti aktsent. Ehkki ta ei kandnud vormi, oli ta päevitunud ja tuulest pargitud, nagu mees, kes viibib palju lageda taeva all. Ava arvates oli ta umbes kolmekümne viie aastane.

Ta heitis pilgu mehe nimekaardile, mis tal kaelas rippus. Seal seisis lihtsalt DAVID FERGUSON. Muid andmeid polnud lisatud.

Fergusoni vahemärkus oli sedastus, mitte küsimus. Nüüd uuris ta Avat tähelepanelikult, ta pilgus polnud Hunteri sõbralikkust. Ava vaatas mehele otsa, mõistatades, mida too öelda tahtis. Kuid mehe ilme oli läbitungimatu.

Ava ignoreeris Fergusoni märkust ja pöördus taas Hunteri poole. „Minu ülesanne on seista selle eest, et muuseumi röövitud kollektsioonid uuesti kokku kogutakse. Selleks kulub aastakümneid. Me oleme röövitud eksponaate leidnud isegi Peruust.”

23

moosese-m66k.indd 23

29.08.2016 16:14:14

Hunteri ilme muutus. Sekundi murdosa vältel arvas Ava nägevat kahetsusvälgatust, kuid siis see kadus. „Me tegime vea, doktor Curzon. Nüüd me teame seda. Kõik alluvad ei osanud hinnata, kui tähtis on muuseum.” „Jah, te teadsite,” vastas Ava pisut ägestudes. „Aga teil olid teised prioriteedid.” Ta silmad vilksasid ekraani poole, mis näitas nafta hinda käesoleval hetkel.

Ta teadis, et mõni nädal enne sõjategevuse algust oli ründavaid liitlasvägesid diplomaatiliste kanalite kaudu palutud, et nad kaitseksid muuseumi ja selle unikaalseid kollektsioone. Ta teadis seda, kuna talle oli tehtud ülesandeks koostada infoleht sõjaväe ülemjuhatuse jaoks. Selles oli ta üksipulgi selgitanud, et muuseumi kollektsioonid on hindamatud, ainulaadsed ja asendamatud – inimkonna ajaloo kataloogimisel niisama olulised kui Briti,Vatikani või Louvre’i muuseumi eksponaadid.

Kuid 2003. aasta aprillis, kui tänavalt tänavale rullusid metsiku suurtükitule saatel raevukad lahingud Bagdadi al-Karkhi piirkonnas muuseumikompleksi lähedal ja selle naabruses asuva Spetsiaalse Rahvuskaardiväe (SRG) baasi ümbruses, ignoreeriti muuseumi kaitsmise palveid. Kaitseta ja haavatava muuseumi kümned tuhanded hindamatud eksponaadid kadusid Iraagi pimedasse öösse. Mõned neist peideti taskutesse ja laperdavate dishdasha’de alla, teised aga veeti minema laenatud või varastatud lahtiste veoautodega.

Rahvusvahelised ajalehed asusid kohe kajastama ennenägematut vägivalda maailmapärandi kallal. Nad teatasid, et kaduma on läinud üle saja seitsmekümne tuhande inimkonna kõige varasemast ajast säilinud aarde kirjalike ürikute, ilukirjanduslike teoste, matemaatika-alaste kirjutiste, teaduse, skulptuuri ja kunstiteoste näol – need olid kas varastatud, hävitatud või nende asukohta lihtsalt ei teatud.

See kõik oli juhtunud kümme aastat tagasi, aga vihastas teda ikka veel hullupööra. Seda katastroofi oleks saanud täielikult vältida, kuid mingil põhjusel oli sõjaline koalitsioon vastu võtnud tegevuskava, mis tõi muuseumi ohvriks.

Ta ei osanud sõnadega väljendada, kui vihale see teda ajas.

Ferguson katkestas ta mõttelõnga. „Kas te olete meile oma kogemustest rääkinud?”

Ta noogutas käesolevasse hetke tagasi tulles. „Minu avaldatud töö käsitleb peamiselt viljakuse kasvu selle regiooni riikides. Minu eriala on pronksiaeg.” Ta naeratas. „Enamiku inimeste jaoks tähendab see, et ma tegelen piibli vana testamendi perioodi arheoloogiaga.”

24

moosese-m66k.indd 24

29.08.2016 16:14:14

Ferguson tõstis pilgu oma kartoteegilt, vaadates seekord talle otse silma. „See näitab, et teil oli koolis käies probleeme teistega suhtlemisel.”

Ava kahtles, kas ta ikka kuulis õigesti.

Mida see küsimus pidi tähendama?

Ta eeldas, et ta oli siia kutsutud nõustamiseks, mitte selleks, et lasta end solvata.

Ta vaatas toimikuid, millest kolm olid juba läbi lehitsetud.

Kas need olid isiklikud toimikud?

Või tema kohta?

Ava vaatas Fergusonile uuesti otsa.

Kas see oli mingi katse?

Mees jätkas: „Ja kuueteistkümneaastasena lahkusite te internaatkoolist Inglismaal. Earls Court Roadil Londonis leidsite ühe turismifirma ja avaldasite neile Ida-Aafrika keelte tundmisega niisugust muljet, et saite seal tööd giidina Sinise Niiluse Sudaani-ringreisil, mis sai alguse Sannarist. Kui nad olid teid kord juba lennukiga kohale toimetanud ja te olite oma tööülesande täitnud, jätkasite reisi juba omapäi läbi Etioopia, jõudes tagasi oma vanematekodusse Addis Abebas, kus teie isa oli olnud aastaid tööl Briti saatkonnas.” Ta heitis Avale pilgu. „See on muljetavaldav. Kas olete kindel, et te pole akadeemikuna asjata aega raisanud?”

Ava tundis, kuidas veri talle pähe tõusis.

Kas ta püüdis teda sihikindlalt provotseerida?

Hunter sekkus naerdes. „Doktor Curzon, lubage kinnitada, et olete siin sõprade hulgas.” Ta koputas DIA toimikule. „Me teame, et te käite oma isa jälgedes ja pärast ülikooli lõpetamist töötasite mitu aastat Briti välisluureteenistuses MI6.”

Ava tundis, kuidas pinge ruumis kasvas.

Kas selles oligi siis asi? „Mul pole lubatud sellest rääkida,” vastas ta. Hoolimata soovimatutest mälestustest jäi ta hääl rahulikuks. „Ja ma ise ei taha ka sellest eriti rääkida.”

Tekkis ebamugav vaikus. „Te olite oma ala tipp,” jätkas Ferguson. „Ma arvan, et olite üldse esimene MI6 naisohvitser, kes töötas alal, kus opereeritakse väekoondiste kasvuga. Ka see on enam kui muljetavaldav.” Ta näol peegeldus ehtne uudishimu. „Miks te lahkusite?”

Ava raputas pead. „Ma ütlesin juba, et ma ei saa sellest rääkida. Võin vaid öelda, et mul sai sellest villand.” Ta ütles rohkem, kui oleks tahtnud öelda, aga see oli tõsi.

25

moosese-m66k.indd 25

29.08.2016 16:14:14

„Ja nii pöördusite tagasi oma esimese armastuse juurde,” jätkas mees. „Arheoloogia juurde?”

Ta noogutas.

Hunteri kõrval istuv naine köhatas hääle puhtaks.Teda vaadates mõistis Ava alles nüüd, kui pikk see naine oli, isegi kui ta istus. „Doktor Curzon, minu nimi on Anna Prince,” alustas naine. Ma töötan USA luureagentuuris Washingtonis. Meil oleks hea meel, kui te sellele pilgu peale viskaksite.” Tal oli idaranniku aktsent – rahulik ja täpne.

Valgustus nende peade kohal muutus tuhmimaks ja laua keskel lösutav töntsakas projektor hakkas sumisema, heites tagaseinale tolmuse valgusvihu.

Projitseeritud kujund oli umbes auto pakiruumi suurune kuldne kast.

Ava vaatas seda professionaalse huviga, eseme äratundmiseks kulus tal vaid murdosa sekundist. „See on Jumala seaduselaeka mudel,” ütles ta, tundes end pisut tobedalt. Polnud ta ju sellesse suurde Ühendriikidest eemale jäävasse Ameerika sõjaväebaasi lennanud selleks, et neile seda öelda. Suurem osa Ameerika sõduritest sellel okastraadiga piiratud alal oleks osanud sama öelda. „Mida te oskate meile sellest rääkida?” küsis Prince.

Ava vaatas kujutist lähemalt. „See on mudeli foto sellisena, nagu seaduselaegas võiks kunstniku arvates välja näha.” „Miks on see teie arvates üksnes jäljend?” küsis Hunter. „Milline peaks välja nägema tegelik seaduselaegas?”

Ava raputas pead. „Keegi ei tea seda. Selle kohta ei ole säilinud ainsatki nikerdist, skulptuuri ega maali. Kõik taasloodud mudelid on vaid teaduslike oletuste tulemused, mille aluseks on võetud põgus kirjeldus piiblist.” „Mida te võite öelda selle konkreetse mudeli kohta?” küsis Prince. „Kas on midagi, mis eriliselt silma torkab?”

Ava vaatas uuesti seinal kumavat kujundit. „Raske on otsustada, kuid see tundub olevat pigem suurem, kui peaks olema. Ja veidi ebaharilik.

Enamik praeguse aja mudelitest tunduvad laias laastus sarnastena, kuid varem pole ma näinud ühtki täpselt sellesarnast.” Ta võttis laualt laserosutaja. „Kas ma tohin?”

Hunter noogutas.

Ava suunas valgustäpi kahele tiivulisele kujule, mis tõusid esile laeka kuldsel kaanel. „Kunstniku seisukohalt on sellel mudelil mõned ainulaadsed tunnusjooned. Näiteks inglid kaanel, keda nimetatakse keerubiteks, on ebatüü-

26

moosese-m66k.indd 26

29.08.2016 16:14:14

pilised. See on viletsa kvaliteediga foto ja ma ei näe kujusid selgelt, kuna nende tiivad on ees, aga jääb mulje, et need on pisut Egiptuse-laadsed.” „Egiptuse?” küsis Prince kulmu kortsutades. „Mida see tähendab?”

Ava vastas: „See tähendab, et kunstnik mõtleb oma peaga, mitte nagu lammas, kes järgneb karjale. Enamik inimesi kujutab keerubeid nagu Kristuse ingleid – nagu neid kujutatakse postkaartidel ja kirikute akendel. Kuid legendi järgi ehitasid heebrealased seaduselaeka kõrbes, kui nad pöördusid tagasi Egiptusest, kus nad olid sadu aastaid orjuses elanud. Seepärast on loogiline, et seaduselaeka juures võib märgata Egiptuse mõjusid – eriti seetõttu, et paljude ekspertide arvates ei olnud vanadel heebrealastel oma kunstistiili.”

Ava langetas lasernäitaja, ikka veel selgusele jõudmata, mida nad tahavad talle öelda. „Legend?” küsis Prince. Kui Ava just valesti aru ei saanud, siis oli ta hääles üllatusenoot. Te ütlesite, et Teises Moosese raamatus kirjeldatud heebrealaste rännakud kõrbes ja seaduselaeka ehitamine oli legend?”

Ava noogutas. Ta teadis, et see oli paljude inimeste jaoks hell teema. „Tõde on see,” vastas ta, „et keegi ei tea täit tõde. Enamik piiblis kirjeldatud sündmustest ei ole pädevate tekstide või arheoloogide poolt tõestust leidnud. Teadlased on kahevahel, kas piiblis kirjeldatud sündmused on üldse kunagi aset leidnud – kas isikud nagu Aabraham, Mooses, Taavet või Saalomon tegid neile omistatud tegusid või kas nad olid üleüldse olemas. Isegi templi ehitamist kuningas Saalomoni poolt ei ole üleüldiselt tunnustatud, kuna selle kohta ei ole leitud mingeid tõendeid.” „Kas piibli sündmused polegi tegelikult toimunud?” küsis Hunter, kes ei suutnud oma uudishimu varjata. „Mitte tingimata,” vastas Ava. „Näiteks võib igal sündmusel olla mingi seos ajalukku jälje jätnud juhtumitega, kuid aja jooksul on need lood nii läbi põimunud heroilisusest ja üleloomulikkusest, et pole enam äratuntavad. See on üsna tavapärane protsess. Sama võib näha põhjala müütide, Kreeka ja Rooma kangelaste ja pooljumalate ning India „Mahabharata” näidete varal ning isegi rahvalikes pärimustes nagu kuningas Arthuri ja ta ümarlauarüütlite lood.

Hunter kergitas kulme. „Hästi, doktor Curzon, te ei valmistanud meile pettumust. Te rääkisite asjast, nagu te sellest aru saate.” Ta vaatas teda tähelepanelikult. „Mulle see meeldib.” „Aga küllap on seaduselaegas siiski olemas?” käis Prince talle peale.

27

moosese-m66k.indd 27

29.08.2016 16:14:14

Ava kõhkles. Tuli olla diplomaatiline, et iga kuulaja rahule jääks. Ta kogemus ütles, et diskuteerimine piibli teemadel eruditsiooni ja teaduse kontekstis on sageli libe tee. „Nende jaoks, kes usuvad piiblisse ...”, alustas ta, kuid Hunter katkestas teda järsult: „Hästi, rääkige meile asjast.”

Ava noogutas. „Seaduselaegast on piiblis mitu korda mainitud. Minu arvates on peaaegu kindlasti olemas kas seaduselaegas või midagi selle sarnast. Kuid meil pole usaldusväärseid andmeid selle kohta, kuidas, millal või kus see loodi või mis eesmärgil seda tehti.”

Kõik laua ääres istujad olid pingsalt kuulanud. Prince oli teinud koguni üksikasjalikke märkmeid. „Mida sellega tehti?” küsis Hunter sõrmedega järelemõtlikult lauale koputades. „Ma mõtlen, milleks see vajalik oli?” „Jällegi on meile abiks üksnes piibel,” ütles Ava. „Teises Moosese raamatus on öeldud, et juudid kasutasid seaduselaegast nagu seifi selleks, et kanda selles kivilaudu, millele olid kirjutatud Jumala kümme käsku.

Samuti oli selles pott mannaga, imelise toiduga, mis langes nende kõrberännaku ajal taevast.Veel on piiblis öeldud, et selles kanti Moosese venna Aaroni, esimese ülempreestri ametisaua.” Ava tegi pausi. „Põhimõtteliselt oli see nende hõimu aardelaegas, kirst, mis sisaldas nende kultuurilise identiteedi võtmesümboleid.” „Ah nii,” ütles Ferguson. „Kui see oli üksnes kaunistatud kandekast, siis miks see neile nii püha oli?”

Ava noogutas. „See tähendas palju enamat. Selle katet nimetati lepituskaaneks. Jahve, heebrealaste Jumal ütles neile, et ta ilmutab ennast neile lepituskaanel keerubite tiibade vahel, et öelda neile, mida nad peavad tegema. Seepärast arvati, et seaduselaekal on jumalik vägi ja sellepärast võtsid juudid selle kaasa ka sõtta minnes.” Ava vaikis viivu. „Kuna laegas oli jumalik, siis kontrolliti rangelt ligipääsu sellele. Piibli järgi tappis Jahve kord viiskümmend tuhat seitsekümmend inimest üksnes sellepärast, et nad olid vaadanud Issanda laekasse.”

Prince niheles oma istmel. „Ja seda hoiti kuningas Saalomoni templis, kas pole?” küsis Hunter pärast väikest pausi. „Jah, hiljem,” vastas Ava. „Kui uskuda piiblit, siis valmistati seaduselaegas umbes aastal 1290 enne Kristust. Alguses hoidsid kõrbes rändavad juudid seda telgis, mida nimetati tabernaakliks ja mille nad püstitasid iga kord, kui nad kusagil mõneks ajaks peatusid. Aga kui kuningas Taavet oli

28

moosese-m66k.indd 28

29.08.2016 16:14:14

vallutanud Jeruusalemma, ei elanud juudid enam rändhõimuna. Taaveti poeg Saalomon lõpetas esimese paikse pühakoja ehitamise umbes 597 eKr ja paigutas seaduselaeka sellesse kui kõige pühama aarde.” „Mis siis juhtus?” küsis Prince. „Mis sellest sai?”

Ava võttis lonksu vett klaasist, mille Hunter talle ulatas. „Seaduselaegas kadus ajaloolehekülgedelt 597 eKr, kui Babüloni kuninga Nebukadnetsari sõjaväed tegid Jeruusalemma maatasa ühes kõige rängemas rünnakus, mis iial on juute tabanud.” „Babüloni?” küsis Prince kulmu kortsutades. „Kas see oli Mesopotaamias või kuskil seal lähedal?” „Mesopotaamia on tänapäeva Iraak,” kinnitas Ava. „Babülon asub umbes kaheksakümmend kilomeetrit Bagdadist lõuna pool.”

Laua ümber tekkis vaikus.

Aval polnud aimugi, mida ta äsjane ütlus neile tähendas või miks need kolm talle otsa vahtisid.

Järgmisena hakkas kõnelema Hunter, seekord aeglaselt ja kaalutletult, kortsutades kulmu, kui ta talle ettevaatlikult küsimuse esitas. „Nõndaks, doktor Curzon, te rääkisite meile, et ammusel ajal rüüstas Iraagi sõjapealik Jeruusalemma ja võttis sealt kaasa kõige pühama eseme – nende Jumala trooni?”

Kuna ta ei teadnud, miks see kõik aset leiab, tõmbus Ava pingesse. „Piibel ütleb, et Nebukadnetsar tegi Jeruusalemma maatasa ja viis endaga kaasa kõik peale kõige vaesemate elanike lõunapoolsest Juuda kuningriigist.Ta viis juudid Babüloni, kus nad elasid rahus, aga olid siiski maapaos.

Enne Jeruusalemmast lahkumist põletas ta Jeruusalemma templi ja sulatas metalliks kõrged vasksambad ja teised pronksist esemed, viies kogu sõjasaagi Babüloni. Pole säilinud eraldi märkmeid selle kohta, mis juhtus seaduselaekaga, kuid Nebukadnetsar röövis kõik, millel oli rahalist väärtust või mis tuli kasuks tema propagandale – ja seaduslaegas pidi selles nimekirjas olema esikohal.”

Ava võttis veel lonksu vett. „Kuid liiguvad ka teistsugused legendid, mis on eelmisele sootuks vasturääkivad. Näiteks see, et seaduselaegast hoiti Jeruusalemma templis mehaanilise seadme peal, mida sai mistahes ohu korral langetada maa-alusesse tunnelitesüsteemi.”

Jälle võttis tükiks ajaks maad vaikus. Isegi liiga kauaks.

Ava tunnetas teravalt, et atmosfäär ruumis muutub üha pingelisemaks. „Lubage küsida,” pöördus ta Hunteri poole, „miks olete nii huvitatud seaduselaeka ajaloost ja sellest mudelist?”

29

moosese-m66k.indd 29

29.08.2016 16:14:14

Hunter maigutas suud ja põimis sõrmed vaheliti. Puurides teda oma hallide silmadega, tõmbas mees sügavalt hinge ja nõjatus ettepoole. „Ütelgem, et see on nüüd muutunud sõjaväeliseks prioriteediks ja me peame sellest kiiresti kõik teada saama.”

Ava peopesad tõmbusid ärevusest niiskeks.

Kas ta oli õigesti kuulnud?

Ta pigistas käed laua all rusikasse, surudes küüned valusalt peopesadesse.Vaevu suutis ta esitada järgmise küsimuse.

Ta kuulis oma häält nagu kaugusest kostvat. „Kust see mudel pärineb?”

Hunter vaatas Prince’i poole. Pärast väikest pausi noogutas pikakasvuline naine aeglaselt.

Hunter pöördus uuesti Ava poole, asetades oma tohutusuured käed enda ette lauale. „Doktor Curzon, see ei ole muuseumieksponaat. See foto on tehtud täna hommikul vaenuliku poole poolt ühes Kasahstani laoruumis. See saadeti meile kinnitusega, et see on tõeline Jumala seaduselaegas, ja sellega kaasnesid tõsised poliitilised nõudmised.”

Ava kuulis ta sõnu, kuid tal oli raskusi nende mõistmisega. Tundus, nagu oleks mees rääkinud aegluubis.

Ava peas surises.

Kas nad narritasid teda meelega?

Kui ta rääkima hakkas, oli ta hääl kähe ja mõrane. Ta esitas küsimuse kogu laudkonnale. „Kas te usute, et see võib olla ehtne Jumala seaduselaegas?”

Hunter mõõtis teda sünge pilguga ja hingas sügavalt välja. Seejärel ütles ta madala vaikse häälega. „See, doktor Curzon, on just selline, nagu te meile rääkisite. Vaenlased ütlesid, et me võime saata sõltumatu eksperdi, kes kinnitaks, kas see on ehtne. Te saite just selle töö endale. Major Ferguson tuleb teiega kaasa kui tehniline assistent.”

Aval käis pea ringi. „Teie lennuk Kasahstani väljub neljakümne minuti pärast.” Hunter tõusis püsti, et lahkuda. „Preili Prince varustab teid kõigega, mida te sellel reisil vajate.”

Ava peas tulvas läbisegi tuhat mõtet. „Kindral, ma vajan laboratooriumi tingimusi, et seda eset hinnata – spetsiaalset valgustust, töövahendeid ja kemikaale, fotograafiavarustust ...”

Talle ust avades lehvitas Hunter tõrjuvalt kätt. „Ma kardan, et midagi sellist ei võimaldata. Astanasse saabudes saate te põhjalikku infot. Ma

30

moosese-m66k.indd 30

29.08.2016 16:14:14

usun, et te juba tunnete Peter DeVere’i. Ta liitub teiega kohapeal ja viib teid kõigega kurssi.”

Hoolimata Hunteri julgustavast hääletoonist oli selle nime kuulmine Avale kõike muud kui trööstiv. Seda kuuldes tundis ta, nagu oleks teda kõvasti kõhtu löödud.

31

moosese-m66k.indd 31

29.08.2016 16:14:14

23 Tuvastamata piirkond IDENTITEEDIVARGUS.

Malchusele meeldis see mõte. See oli nii lihtne.

Ta imestas, miks kõik tegid seda ikka veel vanamoeliselt – raisates nädalaid, et luua endale valeidentiteet võltsitud passi ja keeruliste tõendite abil.

Praegusel ajal oli see palju lihtsam – internetis olid tuhanded elud, mis ainult ootasid, et keegi need omaks võtaks.

Talle oli kiiresti selgeks saanud, kuivõrd tõene oli iidne mõttetera „Tõde on palju uskumatum kui väljamõeldis”. Inimeste soov end reklaamida tähendab seda, et internetis leidub lademetes üksikasjalikke veidraid ja ootamatuid andmeid nende muidu nii anonüümsest elust. Tulemuseks oli aardelaegas valmiskujul identiteetidega – lõputult värvikam, sisukam ja usaldusväärsem kui miski muu, mida ta oleks suutnud leiutada.

Ta vaatas aknast välja tohutule sügavsinisele veeväljale, mis laius ta silme all orus, mida igast küljest ümbritsesid imetlusväärsed sinirohelised madalad mäed.

See oli täiuslik koht. Ta oli seda alati teadnud, juba siis, kui viibis siin esmakordselt. See paik polnud talle kunagi pettumust valmistanud.

See oli Tema oma. Tema oli siin olnud. Toad olid seniajani täis Tema kohalolu tunnet.

Malchus kõndis puhtasse Bauhaus-stiilis kabinetti ja istus valge nahaga ületõmmatud metallist kirjutuslaua taha.

Olles mõned tunnid sülearvuti kohal küürutanud, sai ta oma tööga valmis.

See oli lapsemäng.

Ta ei pidanud pikalt traalima kübersügavustes, et leida enda jaoks sobiv mees – professor Erik Schottmüller Viini ülikoolist. Professor Schottmüller oli ideaalne valik – saksa keelt kõnelev ajaloolane, kelle erialaks oli Kesk-Euroopa varajane uusaeg. Ta oli täpselt see mees, kes Malchus pidi olema. Ja tema kohta oli olemas kogu see info, mida Malchus vajas. Ülikooli veebilehel oli ära toodud tema täielik elulugu, huvipakkuvad uurimistööd, kursused, tema kontori asukoht, täielik nimekiri avaldatud raamatutest ja artiklitest ning isegi tunnid, mil ta oli üliõpilaste päralt.

114

moosese-m66k.indd 114

29.08.2016 16:14:16

Tema karjäär oli olnud muljetavaldav. Ilmselgelt oli ta toimekas ja pühendunud teadlane, kelle avaldatud tööd näitasid, et ta külastas paljusid maailma suuremaid raamatukogusid. Oma karjääriredelil oli ta kuus aastat tagasi lihtsast nooremteadurist tõusnud vanima saksakeelse ülikooli professori austusväärsele ametikohale.

Malchus sõelus läbi sadu professor Schottmülleri kohta antud viiteid ja lõi endale tasapisi pildi silmapaistva akadeemiku elust – nii professionaalsel tasandil kui ka isiklikus plaanis.

Ajaleheintervjuust sai ta teada, et professor ei olnud abielus ja veetis aega, nautides matku Austria looduslikes parkmetsades. Kohtudokumendid, mis puudutasid kollektiivset hagi turismifirma vastu ebaõnnestunud puhkusereisi pärast, avaldasid tema koduse aadressi ja selle, et talle meeldisid klassikalised Egeuse piirkonna puhkereisid. Ja okkaline e-posti kiri, mille ta oli kord saatnud oma kolleegile, oli arhiveeritud kui osa avalikust uudistegrupi ahelast ja ilmutas, et ta oli tujukas ja kergesti ärrituv.

Malchus kogus usinalt kõik need infokillud kokku. See oli tema jaoks nagu kullatolm.

Kõige parem oli asja juures see, et internetis ei leidunud professorist ainsatki fotot ja ülikooli veebilehel hoiduti targu andmast tema isiklikku telefoninumbrit ja e-posti aadressi.

Malchus printis välja professori elu käsitleva lehekülje koos põhjaliku elulookirjelduse ja avaldatud tööde nimestikuga. Ta sisestas need skannerisse ja muutis kähku pdf-failideks.

Järgnevalt leidis ta Viini ülikooli muljetavaldava keskaegse päritoluga hea kvaliteediga logo ja paigutas selle uuele dokumendile, mille ta kiiresti trükkis paberile, mis nägi välja nagu ülikooli ametlik kirjatarve.

Ta lisas professor Schottmülleri nime ja teaduslikud kraadid ning printis seejärel kõik paksule valgele paberile.

Hinnanud tehtut kriitilise pilguga, jäi ta tulemusega rahule. See nägi välja suursugune ja enesekeskne – nagu Euroopa akadeemikutele kohane.

Lõpuks registreeris ta domeeni nime www.univienna.ac.at. See oli küllalt sarnane originaaliga www.univie.ac.at ja võis enamiku inimesi ära petta. Ta tegi koopia ülikooli koduleheküljest ja kandis selle üle oma võltssaidile koos väikese pealkirjaga, mis teatas, et sait on kasutusel vaid ajutiselt.

Siis lõi ta oma postkasti e-kirjade jaoks aadressi e.schottmuller@ univienna.ac.at, enne kui lisas selle kirja päisesse. Muidugi ei olnud see 115

moosese-m66k.indd 115

29.08.2016 16:14:16

Schottmülleri tegelik e-posti aadress, kuid keegi ei saanud seda ehtsa aadressiga võrrelda. Kellel oleks selleks aega leidunud?

Seejärel seadistas ta oma interneti virtuaaltelefoni kaugvalimise tarvis Viini telefonikoodi +431 ja sisestas selle oma telefoni, lisades selle kirja päisesse kui Schottmülleri erakabineti numbri ülikoolis.

Olles oma hommikuse tööga rahul, koostas ta kirja professor Schottmülleri uues ametlikus ümbrikus Briti muuseumi eelajalooliste kollektsioonide Euroopa osakonna kuraatorile.

Ta kirjutas kiiresti, tekst voolas ladusalt.

Austatud härra Osana oma käesolevast uurimisreisist viibin ma homme pärastlõunal Londonis ja oleksin Teile väga tänulik, kui mulle võimaldatakse uurimiseks eraviisiline ligipääs teie unikaalsete eksponaatide kollektsioonile, mis kuulus algselt John Deele (1527–1608), kuninganna Elizabeth I matemaatikute ja astroloogide ülemale. Minu uurimistöö, mis puudutab 16. sajandi vaimuelu Prahas, keskendub John Dee elule, kes oli teadupärast selle linna ja keiser Rudolf II õukonna prominentne isik 1580. aastatel.

Ma väga loodan, et osutate mulle selle teene, sest ma saan Londonis viibida vaid ühe päeva, seejärel pean tagasi pöörduma Viini oma ametikohustuste juurde.

Ma lisan oma tõenduskirjad.

Teie Professor Erik Schottmüller, PhD

Malchus printis kirja välja, allkirjastas selle terava otsaga täitesulepeaga, skaneeris ja lisas teistele pdf-failidele, mis saadeti professori uuelt e-posti aadressilt.

Lõpuks saatis ta e-kirja Briti muuseumi eelajalooliste kollektsioonide Euroopa osakonna kuraatorile.

Ta vaatas rahulolevalt, kuidas kitsas riba ekraanil libises nullist saja protsendini, teatades, et e-kiri on nüüd vaid sekundite kaugusel Briti muuseumi e-postkastist.

Malchus oli mõni tund hiljem ikka veel oma kirjutuslaua taga, kui talle helistati. See oli viisakas daam Briti muuseumist.Ta kinnitas mehele, et too on teretulnud ja et ta annab pärastlõunaks tema käsutusse uurimisruumi. Ta selgitas kannatlikult muuseumi lahti- ja kinnioleku aegu ja ütles, et saadab talle e-postiga muuseumi kaardi ja ametliku kirja turvameestele esitamiseks, kui ta on jõudnud idatiivas asuvasse valgustusaja

116

moosese-m66k.indd 116

29.08.2016 16:14:16

galeriisse. Saabumisel peab ta küsima teda nimepidi – proua Pamela Richards – ja tema kannab kogu külastusaja vältel hoolt professori vajaduste eest.

Malchus tänas teda viisakalt, aga pigem ametlikult abi eest ja vabandas peenetundeliselt nii lühiajalise etteteatamise pärast.

Kui kuraatori kiri ta e-postkasti jõudis, printis ta selle välja ja libistas oma pehmest pruunist nahast kotti.

Asjad olid juba pakitud ja kümne minuti pärast asus ta teele Londoni poole.

117

moosese-m66k.indd 117

29.08.2016 16:14:16

49 The Lord Nelson Barking London IG11 Inglismaa Ühendkuningriik URI – VÕI DANNY, nagu

ta ennast nüüd nimetas – sulges enda järel päevinäinud, mõranenud ja mõlkis ukse. Kunagi oli see olnud erksat sinist värvi, kuid nüüd polnud selle endisaegsest ülevusest enam midagi järel ning koridoris lehkas uriini ja rõskuse järele.

Selle väikese korteri oli ta leidnud hõlpsasti.

Omanikuga oli ta kohtunud kohvikus teetassi taga, süües kõrvale vorstikesi ja praemune.Tehinguks polnud vaja mingeid dokumente – tuli maksta ära esimene osamakse ja nädala üür ette. Peale selle hoiatati, et kui ta peaks tulevikus üüri maksmata jätma, võib peremees ta asjad tänavale tõsta. Ja kui tema tõttu peaks tekkima mingeid pahandusi, võivad teda külastada „partnerid”, kellega tal oleks parem mitte kohtuda.

Selline asjade käik ei üllatanud teda, nagu ka päevinäinud korter ise ühes Londoni allakäinud linnaosas.

Koridoritrepist alla astudes lõi uriinihais veel teravamalt ninna. Siin oli räpane ja seintele kinnitatud traadist lambivarjude taga ei põlenud ükski elektripirn, akendest imbus sisse vaid tuhmi päevavalgust.

Pärastlõuna oli ta veetnud lähedal asuva internetikohviku ebamugaval plasttoolil. Kohviku kitsad kabiinid olid määrdunud papist seintega lahtriteks jaotatud, nii et seal oli vaevalt ruumi arvutihiirt liigutada. Kuid see andis talle küberruumis vajaliku anonüümsuse, võimaldades tal süüvida Inglismaa paremäärmuslaste üllatavalt mitmenäolisse maailma.

Nagu ta oli arvanud, leidus seal rikkalikult materjali, tuli vaid õigele lingile vajutada. See maailm ei rabanud teda millegi eriliselt uuega, ei midagi läbinägelikku ega isegi ehmatavat – üsna tavalised monoloogid rassismi, nahavärvuse, religiooni või mõningate ühiskondlike pahede kombinatsiooni hukkamõistmise teemadel.

Kuid teda ei huvitanud propaganda.

Kaevudes mõneks tunniks kasutajagruppide infosse, leidis ta lõpuks midagi, mis sobis ta eesmärgiga.

254

moosese-m66k.indd 254

29.08.2016 16:14:20

Dogs of War, bänd, mille liikmed kunagi arreteeriti nende äärmist rassivaenu õhutavate laulusõnade pärast. Täna õhtul pidid nad esinema ühes pubis Barkingis. See oli väga populaarne sündmus, nagu selgus paaris elevile aetud jutunurgas.

See sobis suurepäraselt.

Uri tegi märkmeid ja sõitis seejärel rongiga Londoni kesklinna, kus ta veetis ülejäänud pärastlõuna, ostes endale disainerite kujundatud rõivad, mida eelistasid tema sihtgrupi inimesed, kes olid juba ammu hüljanud mustad seelikud, nahktagid ja Dms hilbud, mille järgi neid oli varem nii kerge ära tunda. Nüüd kandsid nad rahvusvaheliste brändide rõivaid, mis torkasid vähem silma politseile ja avalikkusele, kuid mille järgi nad üksteist ära tundsid.

Lord Nelsoni juurde jõudes leidis ta, et see oli just selline, nagu ta oli kujutlenud – lagunenud ehitis räpasel tänavanurgal. See oli tüüpiline äärelinna pubi – kunsti ja käsitöö liikumise ajastu vaimus kerkinud võltstudorlik hoone, mis oli ehitatud üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi vahetusel.

Maja ees ei olnud tavapäraseid puid-põõsaid, lillekorve ega uksele riputatud aukirju, mis andnuksid teada selle pubi edust mitmesugustel kursustel või võistlustel. Selle asemel olid roostes iluvõred süngetel akendel ja allalastav raudvõre toeka eesukse kohal.Vildakal katusel laiutas suur hall kleebistega kaetud TV-satelliittaldrik ja mahakoorunud värviga tahvel väljas esitles T-särki buldogiga Inglismaa lipu taustal, mis teatas, et külastajad saavad suurelt ekraanilt jälgida kõiki Inglismaa vutimatše.

Oli ilmne, et see baar polnud mõeldud rahvarohkete perekondlike lõunasöökide jaoks.

Selle poliitiline suunitlus oli samuti eksimatult äratuntav. Lengerdava rippsildi ühel küljel oli pikksilma käes hoidva lordadmiral Nelsoni portree, teisel küljel aga tundis Uri ära Inglismaa kurikuulsaima fašisti Oswald Mosley, kes oli samas asendis kui Nelson, kuid hoidis pikksilma asemel käes Briti saarte kokkurullitud kaarti.

Juhuks, kui sellest ei peaks piisama mitteinglastest joomameeste eemalepeletamiseks, oli pubi esine rutakalt värvitud tuhmides toonides punavalge-sinisetriibuliseks.

Pubi juures lärmitses juba hulk inimesi. Õlleloikude ja sillutisel vedelevate tühjade klaaside järgi oli ilmne, et nad olid siin kesvamärjukest kaaninud juba mitu tundi. See sobis Urile hästi – nende reaktsioonid on aeglased, kui peaks tekkima kokkupõrge. Jalutades enesekindlalt piller-

255

moosese-m66k.indd 255

29.08.2016 16:14:20

kaaritajate vahelt läbi, sisenes ta pubisse. Hoolimata sellest, et Londoni baarides tungles kümneid tuhandeid mittevalgeid kliente, võis Lord Nelsonis sel õhtul näha ainult valgeid.

Enamik napsitajaid olid kahekümne kuni kolmekümne viie aastased – ja kõik nad olid rõivastatud asjakohaste disainerite silte kandvatesse riietesse, mille leidmiseks Uri oli kulutanud kogu pärastlõuna. Läbi inimhulga trügides pani ta tähele, et ehkki rõivad ja soengud olid moodsamad ja kallimad kui need, mida nähti selles pubis paar aastakümmet varem, valitses siin ikkagi Fists, Boots and Bricks* atmosfäär.

Uri tundis ennast kindlalt. Haifas koolis käies oli ta õppinud briti, mitte ameerika inglise keelt ja seetõttu polnud ta aktsendis midagi erilist – paljud siin rääkisid nii.

Ta oli lihtsalt veel üks kartulikarva juustega valge mees.

Lihvimata puidust baarileti juurde minnes tellis Uri õlut. Ta rüüpas seda tasapisi. Ta pidi jääma kaineks ja keskendunuks.

Ruumi tagaosas oli kahe poolega uks, mis oli kaetud plakatitega, mis tutvustasid täna õhtul esinevat bändi Dogs of War. Uri suundus sinnapoole, soovides tundma õppida pubi siseplaani.

Ta lükkas uksed lahti ja avastas keskmise suurusega tagaruumi, mis oli juba napsitajaid täis. Kolmandiku põrandast hõivas tagaseina äärde püstitatud lava, mille kohal rippuvad prožektorid paistsid läbi külmade punaste, valgete ja siniste valgustunnelite. Aeg-ajalt tuli lava tagaosas seisvast metallkastist susinal suitsu, mis täiendas teatraalset uduvinet, mis hõljus kitarride, võimendite ja trummikomplekti kohal, mille kroomitud garnituur läigatas säredalt iga kord, kui prožektorikiir neist üle libises.

Kõige selle taustal oli tagaseinale kinnitatud must plagu kirjaga DOGS OF FAR. Selle all oli manga** stiilis pilt keskaegsest lahinguväljast, millel tõusid esile kolm lõrisevat inglise dogi, ila tilkumas naastudega pikitud kaelarihmadele, kõik kolm kujutatud Union Jack’i*** vimpli all.

Uri naaldus vastu seina. Tal oli rohkesti aega ning just nüüd vajas ta seda vaatlemiseks.

Inimesed jäid aina enam purju ja õhkkond muutus pingelisemaks, kui inimesi tagaruumi üha juurde tuli.

Samal ajal, kui inimsumm leti ääres tihenes, hakkasid ka bändiliikmete puhutised hõiked ja kisa valjemini kostma. * Fists, boots and bricks – rusikad, saapad, sillutiskivid – teatud moestiil ** Manga – Jaapani koomiks *** Union Jack – Briti riigilipp

256

moosese-m66k.indd 256

29.08.2016 16:14:21

Lõpuks läksid tuled hämaraks ning publik hakkas ärevalt bändi ilmumist oodates lõugama ja ulguma, oma iidoleid kutsuvate hõigetega kannustades.

Nad ei lasknud end kaua oodata.

Publik elavnes kohe, kuuldes „Land of Hope and Glory”* avanoote.

Rahvahulk hakkas röökima juba enne, kui neli muusikut lavale ilmusid ja publik karjus oma hääled kähedaks. Kui trummimees andis esimese loo avalöögi, lõhestas lava külgedele kuhjatud võimenditest väljaprahvatav mürin õhku, paisates kõmisevaid helilaineid publiku hulka.

Helitugevus oli kõrvulukustav – üleforsseeritud kitarride ulgumine segunes halastamatu bassitümpsuga ja metsiku kuulipildujatärinana kõlavad trummid kajasid sellest üle, nii et Uri tundis end kui läbipuurituna.

Ta vaatas huviga, kuidas suur osa lava ees võnkuvast publikust hakkas keerlema nagu pööristorm, segunedes pulbitsevaks ihuliikmete massiks – rusikatega vaheldumisi õhku pekstes ja kokku puutudes teiste inimestega kuulajaskonnast, haarates nad kaasa meheliku vägivaldse tornaado ringi.

Ta sai vaevu aru laulja ohtlikust sõnumist. Mida iganes higistav paljakspöetud peaga solist karjus, oli see valju heli tõttu tundmatuseni moonutatud. Kuid rahvahulk ei näinud sellest hoolivat. Nad olid haaratud kakofoonilise müra ja agressiivsuse keerisesse.

Uri vaatas, kuidas pähelööv alkoholi ja mürtsuvate trummide kooslus muutis kontserdisaali reegliteta rusikavõitluse areeniks. Kui keegi veel kahtleb selles, et inglaste soontes voolab viikingite verd, mõtles Uri, siis peaks ta seda pilti nägema. Puudusid vaid mitmeharulised habemed.

Ta seisis vastu tagaseina toetudes ja kuulas ära mõned laulud, kuni oli selge, et kõik bändi näha soovinud inimesed olid kohal.

Läbi kahe poolega ukse tagasi baari minnes vaatas ta kümnete meestega täidetud ruumis ringi.

Leti juures seistes mõtles ta, et talle oli varemgi antud väljakutset pakkuvaid ülesandeid, kuid praegune oli nendest kõige nõudlikum. Juba see oli piisavalt kummaline, et tal kästi tagasi tuua piibli seaduselaegas – ta esivanemate kõige kaalukam pärand –, kuid nüüd leidis ta end ruumist, mis oli täis purjus ja vägivaldseid äärmuslikke antisemitiste.

Ta naeratas mõttes.

Seepärast meeldis elu Instituudis talle nii väga.

Ta jumaldas ohtusid. Miski ei muutnud teda nii erksaks kui teadmine, et kõikjal ta ümber varitses hädaoht. Oht, mida ta kontrolli all hoidis.

Enamjaolt. * ”Land of Hope and Glory” – ”Lootuse ja kuulsuse maa” on helilooja Edward Elgari (1857– 1934) loodud ülev-pidulik sõjaväemarss, millest on saanud inglastele nagu teine rahvushümn.

257

moosese-m66k.indd 257

29.08.2016 16:14:21

See missioon oli tema jaoks midagi täiesti uut ja see süstis temasse teotahet. Ta teadis, et ta kolleegid poliitosakonnast sulandusid pidevalt vaenulikesse grupeeringutesse. Kuid Metsadas olid tema ülesandeks tavaliselt kiired „sisse-välja” operatsioonid, mis tuginesid suuresti ta enda oskuslikele plaanidele, et need oma vahenditega lõpule viia.

Käesolev operatsioon oli sootuks erinev. See nõudis mõneks ajaks täielikku salastatust. Ja tegelemist oli üliohtlike inimestega.

Tal polnud kunagi varem olnud nii ülevat tunnet.

Ta vaatas tähelepanelikult ringi, uurides igaüht, otsides ülesande täitmiseks sobivat inimest.

Rahvahulka hinnates mõistis ta, et enamik neist oli siin vaid selleks, et olla seotud endasarnaste inimestega ajatutes rituaalides, mis käivad kaasas purjutamise ja agressiivsusega.

Kuid kaugemas nurgas oli üks paljulubavam meestepunt.

Suure laua taga jäi silma võimsa kehaehitusega tumedajuukseline mees. Ta tundus olevat mõned aastad vanem kui jõuguliikmed ta ümber – vast neljakümnendate keskpaigas. Ta nahktagi käised olid üles kääritud, jättes paljaks geomeetriliste tätoveeringutega kaetud lihaselised käsivarred. Tal oli väärikas rüht, mida rõhutas kõrge kasv. Uri käis asjatundliku pilguga üle ta istuva keha ja arvas hindavalt, et ta peaks olema üle meeter üheksakümne pikk ja tugev nagu härg.

Pubis ringi vaadates pöördus Uri pilk ikka ja jälle selle suure mehe peale tagasi. Talle sai üha selgemaks, et see oli keskne kuju, ümbritsetud aupaklikust kuulajaskonnast, kes ta sõnade peale noogutasid ja nagu tellimuse peale naerda rõkkasid. „Sa oled meie sõbrast vist väga huvitatud?” Tugeva Londoni lõunaosa aktsendiga hääl Uri kõrval oli kõlav ja enesekindel.

Uri pöördus ja nägi kõhna nurgelise näoga ruudulises särgis meest – samuti pisut vanemat –, kes osutas peaga kaugemas nurgas oleva laua poole. Uri tundis ta ära, natuke aega tagasi oli ta istunud koos suure mehega. Üllatunult, kuid rahulikuks jäädes vastas Uri hooletult. „Ma mõtlen, et siin kõik ainult räägivad.Või oskate midagi kasulikku ka teha?”

Mees hammustas mõtlikult huulde ja vaatas Urit hindavalt ülalt alla. „See on üsna kõva sõna, mu sõber.” „See oli lihtsalt küsimus.” Uri vaatas talle otse silma. Ta oli silmanähtavalt väljakutsuv.

258

moosese-m66k.indd 258

29.08.2016 16:14:21

84 Brompton Road South Kensington London SW7 Inglismaa Ühendkuningriik AVA KORDAS MÕTTES uuesti

sõnumit: „Vana Londoni jaam sammaste vahel Kas pole kahju lese pojast?”

Kuidas oli ta nii pime olnud?

Vabamüürlaste loožist lahkudes ja metroo poole suundudes kirus ta end endiselt.

Vastus oli nii ilmne ja see oli tal kogu aeg silme ees olnud. See oli puhtal kujul spionaaži ajalugu – just meetod, mida võisid kasutada Prince ja katsa.

Ja ta oleks pidanud seda mõistma. „Londoni jaam” ei tähistanud raudtee- ega metroojaama. See oli täiesti teistsugune jaam.

Salaluure raadiojaam.

Ja mitte tavaline luure raadiojaam. „Londoni jaam” oli KGB kurikuulus nimetus, mida nad kasutasid külma sõja ajal oma keeruliste Londonioperatsioonide läbiviimisel.

Sõna „vana” oli lisatud sellepärast, et KGB-d enam ei eksisteerinud.

Uuel moderniseeritud glasnost’i-järgsel Venemaal oli selle asemel Föderaalne Julgeolekuteenistus, Federalnaja Služba Bezopastnosti. Kremli aparatšikud ütlesid, et endised ajad on möödas ja FSB on uue ajastu uus organisatsioon. Kuid kõik, kes jälgisid endises Nõukogude Liidus toimuvat, teadsid, et midagi pole muutunud. Sünges Ljubljankas olid ikka samad inimesed, jätkates usinalt oma õõvastavat ametit.

Hoolimata Cordingly kinnitusest, et ta mõistis kohe mõne Prince’i kirjutatud fraasi tähendust, oli Ava hakanud kahtlema, kui mees ütles, et see ei ole „x-ga tähistatud kaart”. See oli pannud ta tõsiselt arvama, et sõnumil pole mingit seost vabamüürlastega.

503

moosese-m66k.indd 503

29.08.2016 16:14:29

Ja kui Aval nüüd õigus oli, siis oli tegemist just katsa kaardiga, mis andis sõnumi saajale juhtnöörid – peaaegu kindlasti salapostkast, kuhu Prince Ava arvates oli jätnud midagi väärtuslikku.

Ta pidi olema seda kohe märganud, sest Prince polnud otseselt viidanud ühelegi salapostkastile.

See oli neist kõige tuntum.

Avale meenus, kuidas ta õppis niisuguseid postkaste tundma MI6 treeningutel Fort Moncktoni keskuses. Alguses oli ta arvanud, et see kõik tundub liialt asjatundmatu ja melodramaatilise salajase tegevusena – küllaltki ebaolulisena tänapäeva moodsas kõrgtehnoloogilises maailmas. Ta kujutles, et arvutite ajastul peab olema sadu nutikamaid ja tõhusamaid meetodeid salajaste dokumentide edastamiseks.

Aga alles siis, kui instruktorid jagasid üliõpilased gruppidesse, et nad looksid ja salastaksid oma salapostkastid, sai ta tegelikult aru, kui raske oli neid identifitseerida.

Tema ja ta kaastudengid said kiiresti ekspertideks sel alal, kuidas kasutada hulka erinevaid transpordivahendeid, et „vabaneda” enne oma postkasti külastamist mistahes jälitajatest. Ja neile oli näidatud, kuidas kasutada eelnevalt kokkulepitud märke, et anda märku, kui postkast oli täis ja vajas tühjendamist – nendeks märkideks võis olla mis iganes, alates lillepottide arvust rõdul, kuni viisini, kuidas oli kokku volditud ajaleht avalikus prügikastis. Ühinedes oma esimese bürooga, nägi ta peagi, kui tõhusad olid need salapostkastid vaenlase territooriumil.Ta taipas üsna varsti, miks olid need nii hästi ajaproovile vastu pidanud. Nende lihtsus, anonüümsus, keerulise ebausaldusväärse tehnika puudumine, mis võis streikima hakata või mis võidi avastada; võimalus need täielikult maha salata – kõik see muutis niisugused postkastid võitmatuks.

Ta tormas välja Lõuna-Kensingtoni askeldavast metroojaamast ja tõttas põhja poole.

KGB peamine salajane postkast Londonis oli legendaarne. Koos kaastudengitega olid nad naernud, kui neile sellest räägiti. Kuid peagi nad mõistsid, et see inspireeris neid.

See asus avaras hoones, kus oli lõputu hulk tolmuseid nurkasid. Inimesed kõigist rahvustest tulid ja läksid iga päev kõigil kellaaegadel, käies ringi just nii kiiresti, kui nad tahtsid, põlvitasid või seisid, nagu neile parajasti meeldis. Ja kellegi käitumine ei pannud kedagi kulme kergitama.

See oli ideaalne koht informatsiooni peitmiseks.

504

moosese-m66k.indd 504

29.08.2016 16:14:29

Ta jõudis Cromwell Roadile välja viiekümne tuhande ruutmeetrise Victoria ja Alberti muuseumi platsi kaudu – läbi Londoni Albertopolise südame. Oma ligikaudu saja viiekümne galeriiga täis dekoratiivset kunsti ja tunglevaid rahvahulki oli see ülianonüümne paik.

Kuid ta ruttas sellest läbi kõrval asuva väiksema ehitise poole.

Ehitatud umbes kakskümmend aastat hiljem, võis selle mustusekihiga kaetud Portlandi kivist fassaad kergesti jätta mulje, et see on rajatud muuseumi laiendamiseks. Kuid sammaskoja kohal kõrguv Neitsi Maarja kuju reetis kohe, et see on midagi muud.

See oli üsna muljetavaldav katoliku kirik.

Ava tõttas läbi raudväravate, mis eraldasid kirikut tänavakärast ja trampis kuue astmega trepist üles sammaskoja juurde.

Seal oli kolm massiivset ust, mis viisid hoonesse ning ta suundus otse lähima poole. Seda tehes märkas ta puidust ukse kõrval tahvlit, mis oli kinnitatud seinale ta paremal käel. Sellele olid märgitud missa ajad ja teda üllatas, et katoliiklastest jutlustajad pidasid siin ikka veel osa igapäevaseid teenistusi ladina keeles.

Ta teadis, et see oli esimene Londonisse ehitatud katoliku kirik pärast seda, kui katoliiklus tunnistati üheksateistkümnenda sajandi keskel seaduslikuks religiooniks, kuid ta ei aimanudki, et see oli nii vanamoodne.

Isegi paavst pidas nüüd missat vaid harva ladina keeles.

See oli kindlasti väga tugevate traditsioonidega koht.

Tõugates lahti raske ukse, sisenes ta jahedasse hämarasse ehitisse ja seisatas korraks, et silmad valgusega kohaneksid.

Kui ta oli koos Cyrusega Fergusonile selgitanud, et kristlus oli AntiikRooma müstiline religioon, mis on suuremas osas muutumatuna püsinud ka kaks tuhat aastat hiljem, oli ta mõelnud, et ta peaks mehe siia tooma.

Kirik oli sopiline, avaram kui paljud teised katedraalid ning täis neoklassikalisi pilte ja kujusid.Ta võis kergesti ette kujutada, et viibib Rooma Pantheonis, kus riitused paganlike jumalate auks olid lõpuks maad andnud uuele riiklikule religioonile – kristlusele.

Kui ta sisenes, tungisid ereda valguse viltused vihud ümmargustest katuseakendest läbi sügava hämaruse, suurendades antiikse vaatepildi dramaatilisust.

Esimene asi, mis teda rabas, oli lõhn. Näis, et see ei lähtunud mingist konkreetsest kohast, vaid oli imbunud igasse tolli vanadesse kaunistatud seintesse, suurte silmadega kujudesse ja kangelastest pühakute kuldraamides portreedesse, mis kujutasid neid agoonias ja ekstaasis.

505

moosese-m66k.indd 505

29.08.2016 16:14:29

See oli kirbe ja magus lõhn – peadpööritav segu viiruki, küünlasuitsu ja vaha lõhnast, mis oli äsja lõppenud missa ajal hõljunud kõrge altari kohal paksu viiruki- ja mürripilvena.

Käputäis missal osalenud inimesi liikus nüüd uste poole – mõned neist peatusid, et süüdata küünal või silitada varbaid pühakutel, kellesse nad uskusid.

Ava teadis, mida ta otsib.

Leske, kes vääris „kaastunnet”.

See kuju oli katoliku kirikutes üsna harilik – tavaliselt tunti seda ta itaaliapärase nime pietà järgi.Ta teadis täpselt, milline see välja näeb. Need olid alati ühesugused – meeleheitel noor ema, kes hoiab käte vahel oma hukatud poja vigastatud surnukeha.

Ta mõtles jälle Prince’i sõnumile.

Vihje, mida ta polnud enne tähele pannud oli ingliskeelne sõna pity.* Tundus uskumatuna, et ta polnud seda varem märganud. Prince’i sõnumist võis lugeda: „Kas pole kahju lese pojast?” Talle oli meenunud, et vabamüürlik fraas kõlab „Kas pole abi lese pojast?”, kuid ta oli arvanud, et see erinevus pole nii oluline.

Aga see oli.

Prince’i sõnum ei olnud üldse vabamüürliku alltekstiga.

Ava oli nüüd kindel, et lese all mõeldi Neitsi Maarjat. Vana kirikulegendi järgi kaotas Maarja oma mehe väga noorelt. Ehkki piiblis pole Joosepi surmast selgesõnaliselt räägitud, pole temast pärast Jeesuse lapsepõlve enam midagi kirjutatud ja varajase kiriku teoloogid tegid sellest kiiresti järelduse, et Maarja jäi leseks.

Ava uuris, kus võiks pietà selles kirikus asuda. Kirik oli skulptuuridega üle külvatud, aga kui ta mööda löövi lõunapoolse külje juurde liikus, nägi ta lõpuks ka seda – suur marmorkuju rauast piirde taga. See seisis umbes kümne sammu kaugusel ta ees, nähtav kõigile, kes astusid kõrge altari poole, just samamoodi, nagu see oli olnud külma sõja perioodil.

Kuju oli kõrgem ja suurejoonelisem, kui ta oli arvanud – dramaatiline ja liigutav tõlgendus lapsevanemast, kes on lohutamatult kurb lapse vägivaldse surma tõttu.

Lähemale astudes nägi ta, et väike kabel, milles see asus, oli pühendatud pühale Patrickule, millest andis tunnistust gooti tähtedega kirjutatud kiri.

Hämaras orvas püüdis pilku kõrge ehitud altar, mis kubises ülisuurtest küünlajalgadest. Nende kohal rippus võimukalt kuldraamistuses triptüh* Mäng sõnade sarnasusel: Is there no pity for the widow’s son? – Kas pole kahju (pity) lese pojast?

506

moosese-m66k.indd 506

29.08.2016 16:14:29

hon, mis kujutas piiskopirõivastes hallihabemelist Iirimaa kaitsepühakut.

Sellest paremal oli meri hubisevaid küünlaid, mis olid süüdatud usklike poolt, kes lootsid leida lunastust.Talle meenus, kuidas professor Duffy, üks ta juhendajaid paleograafia alal Harvardi ülikoolis, rääkis umbusklikele esimese aasta Iiri-Ameerika üliõpilastele alati suure rõõmuga, et püha Patrick ei olnudki iirlane, vaid pärines tegelikult hoopis Inglismaalt. Nad kuulasid õudusega, kuidas ta selgitas, et püha Patrick oli Iirimaaga seotud vaid seeläbi, et Iiri sissetungijad ta röövisid ning orjana oma rohelisele, niiskele ja tuulisele saarele viisid.

See lugu oli avanud Ava silmad müütidele, mis ümbritsesid tuhandeid pühakuid ja millest paljud olid üllatavalt ebatäpsed. Nagu siis, kui ta aastaid hiljem Jordaanias töötades avastas, et Inglismaa ülespuhutud kaitsepühak püha Jüri ei pannud tegelikult oma jalgagi Euroopa pinnale, veel vähem Inglismaale. Ta sündis ja kasvas üles Palestiinas ning ei reisinud kunagi kaugemale kui Türki, kus tal pea maha raiuti.

Ringi vaadates nägi ta, et inimesed sagisid pärast missat ikka veel kirikus. Et mitte tähelepanu äratada, lasi ta mõned mündid roostes hoiukarpi, mis oli lõdvalt logiseva küünlaaluse külge kinnitatud, ja seisis järjekorda, et küünalt süüdata.

Kui väike kabel tühjenes, sai ta lõpuks mahti pietà’le läheneda.

See oli luksuslik, hallikast marmorist nikerdatud kuju. Nagu ta oli eeldanud, oli sellel klassikaline kompositsioon. Maarja istus murest murtult, hoides käte vahel Jeesuse vigastatud surnukeha – ta nägu oli varjatud, pea kurbusest longus.

Kontrastina oli Jeesuse nägu detailselt esile toodud. Seda silmitsedes mõtles Ava, nagu palju kordi varem, miks on kunstnikud kujutanud Jee­ sust kiitsaka pikajuukselise ja habetunud põhjaeurooplasena. Ta mõtles, kas ka lääne ajalugu oleks võinud kujuneda teistsuguseks, kui religioosne kunst oleks olnud etniliselt täpsem. Nad oleksid võinud teda kujutada väikest kasvu oliivikarva naha, lühikeste juuste ja korralikult raseeritud näoga mehena – palju äratuntavama kujuga Lähis-Idas kui Skandinaavia tänavatel. Pietà’le lähenedes nägi ta kuju taha seina sisse kirjutatud pikka rida nimesid. Nende kohale oli kirjutatud „Dulce et decorum est pro patria mori”, milles ta kohe ära tundis kuulsa fraasi „Meeldiv ja auväärne on surra isamaa eest”.

Musta-valgeruudulisele marmorpõrandale olid sisse laotud sõnad „Consummatum est” – Jeesuse tuntud sõnad, mis ta ütles surres: „See on lõpetatud.” Kirja kõrval märkas ta põrandasse marmordatud arve 1914 ja

507

moosese-m66k.indd 507

29.08.2016 16:14:29

1919 ning mõistis, et juba teist korda sel hommikul näeb ta memoriaali Esimeses maailmasõjas langenutele.

Ta oli juba ammu mõistnud, et Inglismaa oli riik, kus sõjas langenuid oli kõikjal. Inglismaa kaotused kahekümnenda sajandi sõjalistes konfliktides kuulusid riigi rahvusliku identiteedi juurde.

Ta keskendus taas pietà’le, teades, et KGB kurikuulus salapostkast oli olnud kusagil selle kuju läheduses. Aga kui ta kriitilise pilguga uuris marmorisse nikerdatud riidevoldiimitatsioone ja kehade kaldenurki, ei leidnud ta ainsatki kohta, kuhu oleks saanud midagi peita või kust oleks olnud võimalik midagi leida. Ees ega külgedel ei olnud mingeid õõnsusi ja kuju taha pääseda oli füüsiliselt võimatu, kuna see oli liiga kaugel takistavatest raudpiiretest.

Ometi teadis Ava kindlalt, et ta ei saanud eksida. See oli koht, kuhu Prince oli jätnud sõnumi katsa’le.

Ummikusse aetult astus ta sammu tagasi ja vaatas kuju uuesti.

Mida ta polnud arvesse võtnud?

Siis nägi ta kaht massiivset sammast, mis seisid pietà’st vasakul.

Kirikus ringi vaadates nägi ta, et kõigil väikestel kabelitel oli sarnane sammastepaar, mille sissepääs oli väljaspool pealöövi. Need olid kolossaalse konstruktsiooniga poleeritud sambad, välja tahutud tumedasoonelisest marmorist, mis toetasid laevõlve kabeli igal küljel.

Kas see?

Kas sellele vihjaski Prince?

Ava oli arvanud, et „sammaste vahel” viitab üldisele kirikuarhitektuurile. Aga ehk oli Prince mõelnud just seda, mis ta kirjutas.Võib-olla olid nad katsa’ga kokku leppinud just selle koha suhtes ja see ei olnud mitte pietà taga, vaid sõna-sõnalt „sammaste vahel” skulptuuri kõrval.

Niipalju kui Ava aru sai, oli see ainus koht, kuhu sai midagi peita.

Ta astus lähemale, silmad sammastele sihitud.

Sammastele lähenedes märkas ta kergendusega, et need seisid üksteisest piisavalt kaugel, nii et oli võimalik sirutada käsi nende vahel olevasse tühemikku.

Ehkki nende nelinurksed kivist soklid puutusid peaaegu kokku, oli nende vahel siiski kitsas pilu.Veel üks pragu oli tagaküljel soklite ja seina vahel. Mõlemad kohad olid piisavalt suured, et sinna mõnda väikest asja peita.

Ta pidi kiiresti tegutsema, saamaks teada, mis on sinna peidetud, et seejärel Fergusoni juurde tagasi rutata. Kes iganes oli Prince’i tapnud – ta

508

moosese-m66k.indd 508

29.08.2016 16:14:29

oli endiselt vabaduses. Kuni ta polnud teada saanud, kes need olid ning miks olid nad Prince’i sihikule võtnud, pidi ta eeldama, et ka Ferguson ja tema olid nende nimekirjas.

Kui tal oli jäänud sammasteni minna veel vaid mõni samm, nägi ta äkki tekkinud suurt probleemi.

Umbes kahekümneaastane mees pruunikaskollases sametpintsakus ajas juttu preestriga mustas sutaanis, mis oli karjuvas vastuolus ta kasimatute blondide juustega. Mees oli tõmmanud taskust väikese raamatu ja osutas preestrile üht tekstilõiku. Need kaks olid innukas jutuhoos ja nad olid seisma jäänud otse sammaste ees.

Ta ei saanud hetkel midagi teha. Nad olid blokeerinud võimaluse, et ta saaks sammaste ümbruse läbi uurida.

Mehed rääkisid nii vaikselt, et Ava ei kuulnud, millest jutt käis, aga kuna sametpintsakus mees keeras teise lehekülje ja osutas uuele tekstilõigule, oli Avale selge, et ta palus preestrilt millegi kohta selgitust.

Ta ootas mõne hetke, lootes, et nad lõpetavad või liiguvad edasi, kuid varsti oli ilmne, et neil kahel seisab ees pikem vestlus.

Ava pidi midagi ette võtma.

Vaadates otse piki löövi põhjapoolse külje poole, nägi ta enda vastas ühes väikeses kabelis seisvat veel ühte preestrit.

Kuju võtva idee ajel suundus ta otse tema poole, kõndides nobedalt mõnikümmend sammu läbi löövi ning jõudis hubisevate küünaldega kabelisse, mis oli pühendatud Jeesuse pühale südamele.

Vahakarva nahaga preester pani endale parajasti kaela ümber sallitaolist stoolat, jättes selle otsa enda ette rippu. See oli erklillat värvi, pisut aja jooksul tuhmunud ja sellel oli rohkesti kuldniitidega tikitud riste ja hiiroo* motiive.

Ava lähenedes liikus preester pihitooli ornamentidega kaetud mahagonist uste poole kabeli tumedas lääneseinas. Pihtimiskabiin oli kaetud keeruliste nikerdustega ja selle peal oli suur puidust kuppel, mis meenutas keskaegseid illustreeritud käsikirju Jeruusalemma kirikutes. Selle esiküljel oli väike nikerdatud uks sisenemiseks preestrile. Kuid erinevalt paljudes filmides nähtud variandist, kus siiras kangelanna istub hämaras pihitoolis, eraldatuna preestrist õhukese puidust võrega, tunnistades varjatult oma patte, ei olnud sellel pihitoolil teist ust.

* Kirikusümboolika – omavahel ühendatud kreeka tähestiku 22. (hii) ja 17. (roo) täht (moodustatud Kristuse nime esitähtedest)

509

moosese-m66k.indd 509

29.08.2016 16:14:29

98 Oxfordist Londonisse Inglismaa Ühendkuningriik AUTOSSE ISTUDES EI RÄÄKINUD Ava

ega Ferguson sõnagi.

Nende vahel näis olevat vaikiv kokkulepe, et kasutu on midagi öelda.

Nad olid Malchuse keskaegses raamatukogus silmist kaotanud ja koos temaga kõik võimalused teada saada, kuhu ta oli surnud professori „Moosese mõõga” tõlkega läinud.

Ja seda kõike pärast suure edu saavutamist. Pärast seda, kui nad olid eesmärgile nii ahvatlevalt lähedale jõudnud. Esimest korda pärast seda, kui kindral Hunter oli ta lennukiga Katari saatnud, tundis Ava, nagu jookseks ta peaga vastu seina.

Tal polnud ainsatki mõtet, mida järgmise sammuna ette võtta. Malchus oli läinud ja tal polnud ühtki mõttekat niidiotsa, kust alustada uut jahti talle ja seaduselaekale.

Ta vaatas tuimalt välja nelikveolise maasturi kergelt toonitud aknast, kui auto võttis kohalt ning hakkas liikuma linnakärast eemale voogavate põldude ja hekkidega palistatud maavalduste poole.

Et vaikust millegagi täita, lülitas Ferguson sisse raadio, jättes selle vaikselt mängima.

Ava oli mõttesse vajunud.

Teda haaras tohutu pettumus ja masendus.Ta ei suutnud leppida mõttega, et nad olid jõudnud nii lähedale vaid selleks, et taolisel kombel lõpetada. Kõik oli olnud juba käeulatuses – seaduselaegas, menoraa, isa mõrtsuka paljastamine, tema ja Fergusoni nime puhtakspesemine.

Aga koos Malchuse põgenemisega hertsog Humfrey raamatukogu vaikusest pidi ta paratamatult tunnistama, et on kaotanud igasuguse võimaluse kõige selle saavutamiseks.

See tundus talle peaaegu talumatult raske koormana.

Ta avas läikivate kaantega raamatu Aleister Crowley kohta, mille ta oli ostnud, ja hakkas seda hajameelselt lehitsema.

See tundus olevat tavaline biograafia. Lapsena kasvas Crowley rangelt kristlike vanemate pilgu all, kes kuulusid üliäärmuslikku puritaanlikku Plymouthi kogudusse. Seejärel kirjeldati ta õpinguid Cambridge’i

604

moosese-m66k.indd 604

29.08.2016 16:14:32

ülikoolis, kus ta paistis silma kui mägironija ja tippmaletaja. Kuid suurem osa tekstist keskendus ta elu tumedatele külgedele – ta uuestisünnile Suure Metsalisena 666 ja kurikuulsusele, mis teda saatis, kui ta nautis kõige ebatavalisemat elustiili.

Lehekülgi keerates tabas ta pilk stiliseeritud diagrammi rabava tähekujulise motiiviga. Selle agressiivne orajas kuju tundus talle tuttavana, aga ta ei suutnud kohe meenutada, kus ta oli seda näinud.

Olles tänulik, et ei pea enam oma läbikukkumise üle pead murdma, püüdis ta pingsalt meelde tuletada, kus ta oli seda silmanud. Egiptuse templi nikerdisel? Mesopotaamia kivisambal? Ta lappas mõttes läbi loetud raamatuid, püüdes täpselt meenutada, kus ta oli selle ebatavalise kujundiga varem kokku puutunud.

Ferguson pidurdas ootamatult, sundides autodevoolu nende taga mööda sõitma.

Ava heitis talle mureliku pilgu. „Meid jälitatakse.” Fergusoni häälest kostis pinge. „Alguses polnud ma selles päris kindel, aga nüüd küll. Nad ripuvad meil järjekindlalt sabas – kaks autot meist tagapool.”

Ava pööras ennast istmel, et laiast tagaaknast välja vaadata. Ferguson ei pidanud talle selgitama, mis auto see oli. Punane BMW5 paistis nagu verine sõrm silma igaühele, kes asjast midagi taipas.

See oli luureteenistuse, relvastatud politsei ja diplomaatilise turvateenistuse standardauto. Kui üks Tema Majesteedi valitsuse varjatum ešelon andis korralduse kedagi jälitada, siis võis näha just sellist sõidukit.

Ettearvatavalt oli kabiinis kolm tähelepanelikku meest – juht ja navigaator ees ning raadioühenduse pidaja taga.

Ava tundis seda kooslust hästi.

Auto võis olla täielikult ümber töötatud Firma töökojas. Nad olid tugevdanud keret ja uuendanud seadmeid kapoti all, et autot täiustada.

Lisaks oli pakiruumis mitu pakki varunumbrimärke, millega Swanseas asuv Driver & Vehicle Licensing Agency neid abivalmilt varustas.

Kõik oli selge.

Kui ta seda taipas, mõistis ta ka seda, et teatud asjad ei muutu kunagi.

Hoolimata aastakümnetest, mis olid ilmsiks toonud uute protseduuride hädavajalikkuse, polnud jälitusüksused senini võimelised kaasama naisi, et muuta oma meeskonnad vähem silmatorkavaks. „Me oleme siin neile kergeks saagiks. Peame nad maha raputama,” ütles ta Fergusonile, silmitsedes tähelepanelikult suurt satelliitnavigat-

605

moosese-m66k.indd 605

29.08.2016 16:14:32

siooniekraani auto armatuurlaual. „Kiirteel ei õnnestu see meil mitte mingil juhul. Kuid eespool on harutee.” Ta ei teadnud selle koha nime. „Tundub, nagu viiks see ühte väikelinna.” „Sain aru,” ütles Ferguson ja pööras suunatuld näitamata järsult kõrvalteele.

Vaadates tagasi neid jälitavate meeste poole, tundis Ava kõhedust.

Kuidas ta ka püüdis mõelda muust, näis ometi paratamatuna, et Firma jõuab neile varem või hiljem jälile. Ja kui see peaks nii minema, siis oli selge, et ilma Malchust tabamata oli tal ja Fergusonil vähe lootust oma süütust tõestada.

Ta ei hinnanud oma võimalusi üle. Ega ka Fergusoni omi.

Neil polnud kindlaid tõendeid DeVere’i süü tõestamiseks ja kaugelt parem võimalus oli süüdi mõista nemad kaks. See oleks säästnud bürokraate suurtest ebameeldivustest ja keerulistest vestlustest DeVere’i alatute tegude teemadel.

Kuid ta mõtted katkestas järsult Ferguson, pöörates rooli ootamatult vasakule, nii et auto teepiirde suunas liikus. „Pagan!” hüüdis ta, kui jälitav auto agressiivselt kiirust lisades nende oma kõrvale jõudis ja selle juht Fergusonile ühetähenduslikult märku andis, et ta teeserval peatuks.

Ferguson vaatas Ava poole – sõnatu küsimus rippus nende vahel õhus.

Ava raputas kindlalt pead. „Ka mina ei mõtle seda teha.” Ferguson krimpsutas nägu ja vajutas kõvasti gaasipedaalile, nii et auto pöördus järsult kõrvalteele ja hakkas kiiresti väikese elurajooni poole liikuma.

Majad olid siin ühesugused – kahekorruselised betoonkivist eluasemed nelinurksete õuedega ja muruplatsidega majade ees. Mõningase privaatsuse saavutamiseks olid akna- ja ukseklaasid seestpoolt võrkkardinatega kaetud. „Hoidke kinni!” hoiatas Ferguson ja vajutas tugevalt gaasi, püüdes saavutada suuremat vahemaad nende ja neid jälitava BMW vahel, mis oli nende järel kitsale tänavale keeranud ja lähenes kiiresti.

Ava vaatas kasvava ärevusega, kuidas kõrgtehnoloogiline auto edasi sööstis ja neile ligines. Kuid seekord ei nõudnud BMW juht Fergusonilt peatumist. Ta sõitis selleks liiga kiiresti.

Ja oli jõudnud liiga lähedale.

Enne kui ta jõudis Fergusoni hoiatada, rammis valitsuse tugevdatud auto kõvasti nende nelikveolise tagumist paremat külge.

606

moosese-m66k.indd 606

29.08.2016 16:14:32