„Kuule, kutt! Su rula jäi maha!” hüüab kellegi paps Harrile järele, aga Harri on juba nurga taga.
„Nõx! Täitsa segi oled või?” hingeldab Harri. „Miks sa niimoodi tegid? Mis siis, kui kogu kvartal põlema läheb? Meid pannakse vangi!”
„Mis mõttes MEID ?” kähvab Nõx. „MINU süü see küll ei ole! Mina olen tühipaljas tilluke nõid. Pealegi pole mind võib-olla üldse olemaski.”
„Häh, mis mõttes ei ole?” küsib Harri.
Õhtul voodis pigistab Harri kaelkirjak Tomi kõvasti kaissu. Hambad on pesemata. Und ei tule ja Nõx Rexonat pole kusagil näha. Kõht valutab, süda peksab. Harri kardab kõige hullemat. On see tuletõrjeauto hääl? On siin suitsuhais? Park on kindlasti maatasa põlenud!
TA PANNAKSE VANGI!
Vanglas on kivist voodid. Seal peab iga päev jõutrenni tegema. Joogiks-söögiks saab seal ainult vett ja näkileiba ja tuba tuleb mõne karmi tüübiga jagada.
Teisalt oleks täitsa lahe jagada tuba kellegi teisega peale printsessihullu väikese õe. Oleks ometi suur vend! Selline vuntsidega. Kes oskab jube hästi rulatada. Selline, kellelt saab nõu küsida, kui väike nõid pool linna PÕLEMA PANEB !
Nõx Rexonat pole ka hommikul näha. Harril pole tahtmist üles tõusta. Oleks ma ometi mardikas, mõtleb Harri. Poeksin maa alla peitu. Isa on hommikusööki teinud. Harri toob võileiva ja sööb selle teki all ära.
Ühel hetkel ilmub tuppa Megan ja kisab oma printsessimikrofoni.
„TASA! ” karjub Harri. Megan pressib end voodisse. „KÕTT! ” kamandab Harri.
Isa kutsub sööma.
„Ma ei söö enam kunagi,” vastab Harri.
„Isegi mitte lasanjet?”
„No võib-olla väikese tükikese.”
Tasapisi läheb Harri süda kergemaks. Teda pole ikka veel vangi pandud! Ju siis park ikkagi ei läinud põlema.
Nüüd mõtleb Harri, kuidas oma nõida tagasi saada. Nõx pole kunagi nii kaua ära olnud. Kus väike nõid ometi on?
