Suur sõda ja Eesti

1941

SÕJASUVI EESTIS

Rühm Punaarmee ohvitsere sõja algusaastail.

Kaitselt rünnakule

Nõukogude tankistid õppustel. Andmed näitavad, et Nõukogude Liidu sõjaplaanid nägid ette Saksamaa ründamist.

RAHVUSARHIIV

NSV Liidu ettevalmistused sõjaks Saksamaaga

Saksamaa kallaletung ei tulnud Nõukogude Liidule sugugi nii ootamatult, kui hilisem propaganda väidab. Stalin oli isiklikult teatanud rahupoliitika asendumisest rünnakupoliitikaga ning Punaarmee valmistuski Saksamaale kallale tungima.

Nõukogude diktaator Jossif Stalin oli 1930. aastate lõpuks ammu loobunud mõttest, et Euroopas oleks võimalik revolutsiooni esile kutsuda sisemiste protsesside kaudu. Ta mõistis, et see, mis töötas Venemaal, Euroopas läbi ei läheks, sest sealsed töölised polnud valmis kodusõda alustama.

Uute alade hõivamise metoodika sõnastas 1929. aastal sõjandusteoreetik ladimir riandafi llov pealkir a all „Tänapäeva armeede operatsioonide iseloom“. Muu hulgas nägi see ette kohaliku võimuaparaadi sisseseadmist okupeeritud territooriumidel. Triandafillov lähtus arusaamast, et ei saa arvestada kohalike bolševikega, kuna vaenlane on hävitanud kõik kohalikud revolutsioonilised organisatsioonid. Sestap tuli kõik vastutavad töötajad ja isegi osa tehnilist personali vallutatud alale sisse tuua ning sisse seatav võimuaparaat pidi olema mitte ainult usaldusväärne, vaid ka kvalifitseeritud „Sisemise revolutsiooni“ idee ei kadunud küll päriselt ära, kuid nüüd pidid selle suuremas osas teostama väljast poolt saadetud kohalikku päritolu „revolutsionäärid“, mõistagi Punaarmee ja sovetliku repressiivaparaadi toel. Nii polnud Komitern oma eesmärkidest tulenevalt enam „maailmarevolutsiooni peastaap“, vaid tulevaste vallutuste jaoks kohaliku rahvuskaadri koondamise ja välja õpetamise keskus. Nii toimus see 1939. ja 1940. aastal Poola ja Rumeenia aladel ning Balti riikides

(sama mudelit üritati rakendada ka Soome puhul, kuid soomlased hakkasid vastu ja 1940. aasta kevadel tuli piirduda pooliku lahendusega).

Soodne aeg vallutuseks Juba 1940. aasta suvel oli selge, et NSV Liit ei soovi seni hõivatud aladega piirduda. Küll aga tuli edasine tegevus kokku leppida eelkõige Saksamaaga ja peagi hakkasid mõlema diktaatori huvid põrkuma.

Välispoliitiliselt oli olukord soodne. Saksamaa jäi Suurbritannia vallutamisega hätta ja olenes sõjapidamises suuresti NSV Liidu toormetarnetest. Stalini poolavalikud sõnavõtud viitasid järjest rohkem agressiivsetele plaanidele, olles peidetud küll tavalise ideoloogilise maailmarevolutsiooni jutu taha. 5. mail 1941 toimus Kremlis sõjaväeakadeemiate lõpetanutega hiljem palju vaidlusi tekitanud pidulik koosolek, kus Stalin pidas oma viimase avaliku kõne enne sõja algust.

Selle kõnes ta väga ei varjanudki, et ees seisab sõda Saksamaaga ja see ei saa olla kaitsesuunitlusega sõda. Samal teemal jätkati ka pärast ametliku osa lõppu, kus toostid ja muud sõnavõtud viitasid selgelt agressiivsetele plaanidele. Näiteks ühe tankivägede kindrali toosti peale rahumeelse välispoliitika kiituseks vastanud Stalin, et nüüd, mil armee on ümber relvastatud, läheb Punaarmee üle kaitselt rünnakule, kaitsepoliitika aeg on läbi ja jäänud on üksnes sõjapoliitika.

ÜKP KK poliitbüroo liikme Andrei Ždanovi seisukoht edasise propaganda vajadustest.

1) Miks me vajame uue sisuga propagandat? Sõda kestab. Tuleb seletada, mispärast Prantsusmaa kaotas ja Saksamaa võitis, kummutada legend Saksa armee võitmatusest.

2) Nõukogude Liidu võimsus on kasvanud. [---] Me oleme muutunud tugevamaks, seame endale agressiivsemaid ülesandeid. Ei sõda Poolaga ega Soomega olnud kaitsesõda. Me oleme asunud ründepoliitika teele.

3) Rahust sõjani on üksainus samm. Sellepärast ei saa me teha rahupropagandat. [---] Armee peab olema iga hetk lahinguvalmis. Järelikult tuleb propaganda ümber korraldada, et see vastaks uutele eesmärkidele. [---] Ründepoliitikat oleme rakendanud varemgi. Selle poliitika sõnastas Lenin. Meie muudame ainult parooli. Olema hakanud Lenini teesi ellu viima.

Nõukogude diktaator Jossif Stalin (vasakul) ja tema ustav käsilane Andrei Ždanov sõnastasid teesi rahupoliitika asendamisest rünnakupoliitikaga.

WIKIMEDIA COMMONS

„Me oleme asunud ründepoliitika teele.“

olema täielikus lahinguvalmiduses.“

Väljavõte Balti erisõjaväeringkonna vägede juhataja kindralpolkovnik F. Kuznetsovi käskkirjast nr 0052, 15. juunist 1941:

... just täna, nagu ei kunagi varem, peame olema täielikus lahinguvalmiduses ... igal hetkel peame me olema valmis täitma igat lahinguülesannet ... Traattõkkeid tuleb paigaldama asuda viivitamatult ... Lahingutegevuse esimesest tunnist organiseerida oma tagala valve, aga ka kõik kahtlustäratavad isikud viivitamatult kinni pidada ja nende isik kiiresti kindlaks teha. Lennukid tuleb lennuväljadel hajutada ja maskeerida, lubamatu on neid ühele joonele rivistada. Tanki- ja suurtükiväepargid hajutada, paigutada metsadesse ja hoolikalt maskeerida, säilitades samal ajal võimaluse häire korral õigeaegselt koguneda. Armeede, korpuste ja diviiside juhatajatel koostada käskude täitmise kalenderplaan, mis tuleb täielikult täita selle aasta 25. juuniks.

Varustusraskustest hoolimata suurenes 1941. aasta esimesel poolel Nõukogude kõige moodsamate tankide ja lennukite saritootmine. Punaarmee ümberrelvastamine suudeti valdavas osas ellu viia ning varjatud mobilisatsiooniga oli püssi alla võetud miljoneid sõjaväekohustuslasi.

Niisiis pidi revolutsioon levima Punaarmee toel. Küsimus oli selles, millal see algab.

Ründeplaanid viidi ellu Konservatiivsemad asjatundjad viitavad sellele, et Punaarmee polnud sõjaks valmis ja oma agressiivsete kavade elluviimiseks ei saanud revolutsiooni levitamine alata enne 1942. aastat (siiani kostab koguni väiteid, et agressiivseid plaane polnudki). Ometi on ka palju viiteid selle kohta, et NSV Liidu rünnak Saksamaa vastu jäi hiljaks mitte mõni kuu, vaid mõni nädal või isegi päev.

Saksa vägede kätte vangi langenud punaarmeelased 1941. aastal Minskis. Punaarmee koondumine rünnakuks, mitte kaitseks, seletab ka algseid suuri sõjalisi kaotusi.

„Peame

Võimu jagamine

Okupeeritud idaalade haldamine

Kui Saksa võimud alustasid okupeeritud idaalade haldamiseks reaalsete plaanide välja töötamist, olid neil olemas kogemused varem vallutatud piirkondadest.

Idaalade asjus tehti konkreetsemate plaanide koostamine ülesandeks NSDAP välispoliitilise osakonna juhatajale Alfred Rosenbergile, kelle Hitler nimetas 17. juulil 1941 okupee ritud idaalade riigiministriks. Ühtlasi määrati idaalade valitsemise vastutusalad ning võimu üleminek sõjaväevõimudelt tsiviilvõimule.

Niisiis tuli 17. juuli dekreedi alu sel haldusküsimuste korraldamiseks võim pärast sõjategevuse lõppu üle anda tsiviiladministratsioonile. Idaalade valitsemist pidi Okupeeritud Idaalade Riigiministeerium (edas pidi Idaministeerium) teostama riigikomissariaatide (Reichskommissariat) kaudu. Viimased omakorda jagunesid kindralkomissariaatideks (Generalbezirk või Generalkommissariat), peakomissariaatideks (Hauptkommis sariat, Balti riikides polnud neid ette nähtud) ja piirkonnakomissariaatideks (Gebietskommissariat).

Esialgse kokkuleppe kohaselt tuli tsiviilvalitsuse alla anda piirkonnad,

mis jäid rindest 200 kilomeetri kaugu sele, ent sõda tegi omad korrektiivid ja sellisel kujul plaan ei teostunud. Reaal selt moodustati kaks riigikomissariaati: Ostland (Balti riigid ja Valgevene) 17. juulil ja Ukraina 20. augustil.

Nuditud võimuga Rosenberg

Idaministeeriumi puhul oli tegemist omalaadse moodustisega. Esiteks olid selle ülesanded määratud mitte tegevusvaldkonna, vaid territooriumi kaudu. Teiseks oli see alguses üldse pooleldi salajane institutsioon. Ilm selt oli asi seotud välksõja ootustega ja alles siis, kui see läbi kukkus, ilmus 17. novembril 1941 ajakirjanduses esimene tagasihoidlik teade ministee riumi olemasolu kohta.

Ühtlasi nuditi Rosenbergi volitusi juba alguses, sest majanduse juhti mine jäi kohe riigimarssal Hermann Göringile, kes kureeris neliaastaku plaani ja Ida Majandusstaabi tegevust. Selgituseks: neliaastaku plaan oli juba 1936. aastast alates tegutsenud

majanduspoliitiline institutsioon Saksa maa majanduse sõltumatuse tagamiseks ja sõjamajanduse juhti miseks. Idaalade puhul tähendas see, et tegelikke otsuseid langetasid Idaministeeriumi nimel Göringi majandus ametkondade ametnikud.

Samamoodi allutati ka julgeoleku probleemide lahendamine SS-Reichsführer Heinrich Himmlerile, kuid jälle näiliselt jagatult. Tulevaste haldusüksuste ehk komissariaatide juurde nähti ette SS- ja politseijuhid, kes

OSKAR VIIKHOLM / RAHVUSARHIIVI FILMIARHIIV

Alfred Rosenberg Tallinnas.

allusid vahetult komissarile, kuid ametialaselt hoopis SSi ja politseijuhi Himmleri ametkonnale, mis muutis alluvusvahekorra komissariga puhtformaalseks. Ka Idaministeeriumi arvatavasti kõige olulisem struktuuriüksus – poliitika peaosakond – kaotas peagi iseseisvuse ja Himmleri ametkond võttis selle järk-järgult üle.

Edukam oli Rosenbergi võitlus välisminister Joachim von Ribbentropi kava vastu saata hõivatud aladele välisministeeriumi esindajad, millega plaa-

niti vallutatud idaaladega ilmselt sisse seada kvaasidiplomaatilised suhted. Sellest hoolimata lähetati armeede juurde välisministeeriumi koostööohvitserid (Eesti ala vallutanud 18. armee juurde näiteks Tartust pärit Reinhold von Ungern-Sternberg). Lisaks oli veel ministeeriumidele ja

majandusorganisatsioonidele allunud struktuure (raudtee, side, toll jpm), mis ei allunud otse Rosenbergile, ning nende tegevuse kooskõlastamine käis keerukate bürokraatlike vahelülide kaudu. Kuna võimu tuli hakata jagama eri ametkondade vahel, pidid riigi- ja kindralkomissarid olulistes asjades konsulteerima teiste kõrgemate riigiorganitega. Vaidluste puhul jäi lõplik otsustav sõna Hitlerile. Seega olid tulevasse haldusesse arvukad kompetentsivaidlused ja intriigitsemine juba sisse

Okupeeritud idaalade riigiminister Alfred Rosenberg.

EESTI MEREMUUSEUM

kirjutatud. Edaspidi otsustati idaalade vaidlusi tekitavad küsimused – tihtipeale isegi suhteliselt tähtsusetutes asjades – hoopis Berliinis, mitte kohapeal. Teine võimalus oli, et asjad jäidki kompetentsisegaduste tõttu üldse ilma lahenduseta ehk korraga kehtis mitu regulatsiooni.

Idaalade ametnikeks valiti enamasti usaldusväärsed ja ideoloogiliselt kindla meelsed parteisõdurid. Nende ettevalmistuskursused toimusid Krössinsee NS-ordulossis (tänapäeva Złocienieci lähedal), kus tulevastele ametnikele anti koolitust nende peatse resideerimiskoha geograafia, ajaloo, kultuuri, poliitilise olukorra ja seaduste kohta ning tutvustati nende tulevasi ülesandeid. Ettevalmistus jäi küll väga pinnapealseks, sest vallutatud alad vajasid ametnikke kiiresti.

Tsiviilvalitsuse algus 16. juulil toimus Rastenbergis Hitleri peakorteris Hundikoopas koosolek, kus otsustati tsiviilvalitsuse sisseseadmine Ostlandi riigikomissariaadis. Kohmaka tsiviilhalduse sisseseadmise taga oli ühelt poolt Wehrmachti soov saada lahti administratiivsetest kohustustest, kuid oma osa oli ka sõja alguse edust tekkinud illusioonil, et sõda on juba võidetud. See omakorda süvendas arusaama, et tegu on „Saksa sõjaga“ ja teistel rahvastel puudub moraalne õigus võidust osa saada.

Oma osa kiirustamises võis olla ka sellel, et Ukrainas ja Balti riikides tekkisid sõja alguses seltskonnad, kes seadsid eesmärgiks omariikluse taastamise. Kuigi idaalade haldamise vorm oli veel lahtine, panid separatismiilmingud Hilteri sügavasti nördima, mistõttu deklareeriti kiiresti, et iseseisvus ei tule kõne allagi, samuti kindlasti mitte selli ne „liberaalne“ lahendus nagu Taanis või Vichy Prantsusmaal.

21. juulil andis Rosenberg ka täpsustavad juhtnöörid, mille kohaselt tuli eos lämmatada igasugused iseseisvuspüüdlused.

Esimesed tsiviilvalitsuse ametnikud jõudsid kohale 1941. aasta juulis. Neile antud üldised juhtnöörid nimetati kaane värvuse järgi pruuniks mapiks.

Ostlandi riigikomissariaadi nimeks planeeriti esialgu Baltenland, mis

tekitas kohe vastuseisu, sest arvati, et Valgevenel pole mingit pistmist Baltimaadega. Nii sai nimeks Idamaa ehk Ostland.

Rosenbergi algne plaan oli tuua Valgevene Ida ministeeriumi otsealluvusse, kuid sellest ei saanud asja ning praktikas elas Valgevene kindralkomissariaat Ostlandi koosseisus omaette elu.

Kui edaspidi nimetati dokumentides Ostlandi riigikomissariaati, siis tihtipeale see Valgevenet ei puudutanud

ning sealsed probleemid lahendati erikorraldustega.

Ka Ostlandi piirid polnud kindlaks määratud. Algul plaaniti territooriumi suurendamist ligi 150 000 ruutkilomeetri võrra. Eesti territoorium (või Eestimaa kindralkomissariaat) pidi suurenema üle kahe korra, Läti mõnevõrra vähem. Küllap sellest tingituna kaaluti uutele administratiiv üksustele nimedeks Peipsimaa (Peipusland) ja Väina maa (Dünaland). Sellel oli ka selge poliitiline tagamõte loobuda

Ostlandi riigikomissariaat hõlmas endised Balti riigid ja Valgevene.

põlisrahvale viitavast nimetusest. Suurem osa Eesti ja Läti elanikest kuulusid nagunii assimileerimisele.

Idaalade majandus Sõjamajanduse valdkonda pidi hakkama koordineerima riigimarssal Hermann Göringi juhtimise all olev Ida Majanduse Juhtstaap (Wirtschaftsführungsstab Ost), mille tegevuse suunamiseks oli Göring lasknud koostada „Juhtnöörid majanduse juhtimiseks“ (roheline mapp). Juhtstaabile allunud

Eesti ala oleks tulevikus hakanud kuuluma Peipuslandi koosseisu, millest nii territooriumi kui ka rahvastiku poolest oleks suurema osa moodustanud endise Leningradi oblasti lääneosa.

Kavandatud juurdelõiked Ostlandi riigikomissariaadis

Territoorium (km2) Rahvastik (mln) Eesti kindralkomissariaat 47 550 1,2 Leningradi oblasti lääneosa 65 000 1,7 Kokku 112 500 2,9

Läti kindralkomissariaat 65 800 2,0

Kalinini oblasti lääneosa 45 000 1,5 Kokku 110 800 3,5

Leedu kindralkomissariaat 59 500 2,9 Wilejka oblasti loodeosa 4000 0,14 Kokku 63 500 3,04

Valgevene kindralkomissariaat (v.a Gomeli oblasti lõunaosa, Polesje, Pinski ja Bresti oblastid ning v.a Wilejka oblasti loodeosa) 191 000 8,45

Orjoli oblasti loodeosa 10 000 0,5

Smolenski oblasti lääneosa 24 300 0,9 Kokku 225 300 9,85

1944

SÕJA-AASTA EESTIS

Sõda veeres Eestisse

Saksa väeüksustel õnnestus tagasi lüüa 1944. aasta veebruaris alanud Punaarmee massiline pealetung, ent likvideerida ei suudetud siinpool Narva jõge loodud Auvere sillapead.

Punaarmee Leningradi, Volhovi ja 2. Balti rinde väekoondised alustasid 14. jaanuaril 1944 Leningradi–Novgorodi liinil strateegilist pealetungioperatsiooni Saksa väegrupi Nord üksuste vastu. Eesmärgiks seati Leningradi ja Novgorodi oblasti vabastamine ning väegrupi Nord ära lõikamine väegrupist Mitte, mis oli kaitsel Punaarmee 1944. aasta pealetungide peasuunal.

Operatsiooni toetasid õhust 13., 14. ja 15. õhuarmee.

Väegrupp Nord valmistus eeldatud Punaarmee suurpealetungiks alates 1943. aasta teisest poolest. Piki Narva jõge, Peipsi järve idakallast ja Velikaja jõe suudmest üle Pihkva järve edasi lõunasse kulges väljaehitatud kaitseliin Panter. Väegrupile allusid 1944. aasta alguses kaks armeed, 16. ja 18. armee, ning õhust toetas Luftwaffe 1. õhu-

laevastik. Läänemere idaosas ja Soome lahel tegutsenud mereväeüksused, nii maal kui ka merel, allusid Ostlandi mereväge komandeerinud admiralile Theodor Burchardile.

Punaarmee pealetung osutus edukaks: 20. jaanuaril hõivati Novgorod, 29. jaanuaril Novosokolniki, 1. veebruaril Kingissepp, 4. veebruaril Gdov, 12. veebruaril Luga, 18. veebruaril Staraja Russa ning 1. märtsiks jõuti

1944. aasta alguseks sai selgeks, et Eesti ala muutub taas võitluste tallermaaks. Vasakul vaade Eesti talumaastikule 1943. aastal, paremal Kirde-Eesti lapsed 1944. aastal uudistamas Saksa fotograafi.

Eesti kaitsmine oli Saksamaale sõjaliselt oluline

OTTO SCHULZ-KAMPFHENKEL / HEINZ ELLENBERG / RAHVUSARHIIV

Narva jõe – Peipsi järve – Pihkva –Vitebski joonele. Peipsini jõudes poolitati väegrupi Nord 18. armee kaheks: armee vasak tiib asus positsioonidele Narva jõe joonel, ülejäänud väekoondised taganesid üle Pljussa ja Gdovi lõunasse, Pihkva poole.

18. armee vasakul tiival võitlesid Wehrmachti LIV armeekorpus ja Relva-SSi III germaani soomuskorpus, mille üksused taganesid jaanuari teisel poolel Narva poole. 27. jaanuaril 1944 anti mõlemad korpused LIV armeekorpuse peakorteri üldjuhtimise alla ning nimetati ümber Sponheimeri grupiks ja selle peakorter paigutati Narva. 4. veebruaril viidi grupp omakorda 18. armee alluvusest välja ning allutati otse väegrupi Nord juhatusele.

Narva rinde läbimurdmisel Soome lahe ja Peipsi järve vahelisel maakitsusel oli Punaarmeele suur strateegiline tähtsus, see võimaldanuks kiiret edasitungi piki rannikut Tallinna poole, sundides Saksa armeed Eestisse

kottijäämise ohu tõttu Eestist välja taganema.

Läbimurre laial rindel Narva jõel oli võimalik ainult talvel, kui Peipsi järv oli kaetud jääga ning sood ja rabad samuti külmunud. Toona asus Narvast edelas suur soo (praegu on sellele paisutatud Narva veehoidla). Edasi lõunas kuni Peipsi põhjarannikuni laiusid läbipääsmatud Alutaguse metsad. Kaks teed Eesti idapiirilt läände kulgesid Narvast piki Eesti põhjarannikut (seal oli ka raudtee) ning mööda Peipsi põhja kallast.

Märtsiks oli Punaarmee pealetungihoog siiski raugemas: väekoondised olid kandnud suuri kaotusi, puudus oli laskemoonast ja lahingutehnikast, halvenesid ka ilmastikuolud – algasid kevadised sulad – ning varustusteed muutusid Loode-Venemaa soistes piirkondades raskesti läbitavateks.

Pärast rinde jõudmist Narva jõele muutus Eesti territoorium 1944. aasta alguses väegrupi Nord lähitagalaks. 15. veebruaril allutati väegrupi Nord juhataja korraldusel armee tagalasse (st 20–50 kilomeetri kaugusel rindest) jäänud ja seni väegrupi tagala juhatajale allunud julgestusüksused operatiivselt armeedele. Alates 22. veebruari keskööst allutati kogu Eesti territoorium 18. armee juhatajale.

1. veebruaril 1944 tegi väegrupi Nord juhatus Narva rindelõigus kaitset koordineerinud väekoondisele ülesandeks iga hinna eest takistada Peipsi järve ja Soome lahe vahelise maakitsuse läbimurdmist. Saksa kõrgem väejuhatus pidas rinde stabiliseerimist Narva jõel ülioluliseks, sest Soome lahe lõuna ranniku kaotamine oleks tähendanud ühtlasi kontrolli kaotamist Soome lahe üle ja Nõukogude Liidu Balti laevastiku pääsemist Läänemerele. See seadnuks ohtu kogu Saksamaa kontrolli all olnud Läänemere ranniku,

Üleskutse Saksa sõduritele vabatahtlikuks vangiandmiseks. Lendleht pärineb 1943. aastast.

sh ohustanuks Rootsi rauamaagi sissevedu. Kui Saksamaa kaotanuks Eesti, seadnuks see Soome ranniku Eestist lähtunud õhurünnakute objektiks ning võimaldanuks ka meredessante Soome rannikule. Kroonilise kütte- ja määrdeainete puuduse käes vaevelnud Saksa sõjaväele oli oluline ka Kirde-Eesti põlevkivi õlitoodang.

Lahingud jõuavad Eestisse

5. veebruariks õnnestus Punaarmeel Narvast lõunas üle jõe tungida ja moodustada sillapea (Auvere platsdarm). Punaarmee eesmärk oli sillapealt lähtudes läbi lõigata raudtee- ja maanteeühendus Narvast läänes ja piirata sisse Narva jõel ja Narva jõe idakalda sillapeal asunud Saksa väekoondised.

11. veebruaril algas Punaarmee pealetung kogu Narva rinde ulatuses. See kestis väiksemate vaheaegadega ligi kaks kuud, kuid sakslastel õnnestus pealetung tagasi lüüa. Ohtlikum oli 8. märtsil alanud Punaarmee pealetung III SS-soomuskorpuse positsioonidele Narva jõe läänekaldal ja Narva sillapeal. 9. märtsil alustasid neli diviisi pealetungi ka Auvere platsdarmilt põhja

EESTI MEREMUUSEUM

Vasakul Kriegsmarine miinipraamid Soome skääride rannikuvetes.

Paremal Saksa Luftwaffe teenistuja aerofotosid uurimas.

Saksa sõjaväekaart Narva linnast koos lähiümbrusega.

Punaarmee Leningradi rinde juhataja, armeekindral L. Govorov ja sõjanõukogu liige kindralleitnant A. Ždanov nõupidamisel.