Need vaiksed laaned by Apollo Raamatud

ÜKS

MISKI ON VALESTI, ma tunnen seda: nõel torkab nahka ja surub

sügavamale. Võib-olla unenägu. Mälestus. Mõlemad on mulle omajagu südamevalu toonud. Sunnin ennast silmi avama, kardinate vahelt immitseb tuppa pisut halli valgust. Pole veel päev. Aga küllalt valge, et näha ta kerratõmbunud siluetti väikeses voodis minu oma kõrval, tekk lõuani tõmmatud ja tihedalt ümber väikeste jalgade mässitud. Finch, magab. Kaitstud. Uni ründab, võimsa ja vintske jõuga. Aga ... majast väljaspool liigub midagi. Miski kiirustab aknast mööda. Rabin. Mütsatus, surmakarje, ahastus. Üles nüüd, Cooper. Aja ennast üles. Löön teki jalaga pealt, tõusen istukile. Kahman pealambi, sätin selle laubale. Libistan käe enda padja kõrval oleva padja alla juba laetud Rugeri järele.

K IMI C U N NIN G H A M G R A N T

Finch keerab ennast ja ajab istukile. Ta hõõrub silmi. „Mis lahti?“ „Püsi siin.“ Lipsan magamistoast välja. Elutoast võtan labida, mis toetub alati ukse vastu, metallist käepide uksenupu alla sätitud. Libistan lahti ülemise luku, avan alumise haagi, tihke puidust uks kägiseb, kui ma seda enda poole tõmban. Väljas on veel pime, päike pole tõusnud, aga tõuseb varsti, mets ja puud on hallid, kõrguvad kuju muutes: vahimeeste tumedad siluetid, sõdurid. Kõik need aastad ja ikka veel viib kõik tagasi selle juurde. Sõda. Näitan hoovis valgust, otsin. Kõige tõenäolisemalt oli see lihtsalt loom, tean seda, aga eelmisel nädalal me ärkasime ja üks oli läinud, vana paks Neptun, kana, kes taarus tähtsalt ringi, nagu kuuluks kõik talle. Põmm ja läinud. Ei hunnikut, ei jälgi, mitte midagi. Ainult väike aia alla kaevatud auk. Noh. Rebane, koiott, pesukaru, ilka: vaatamata mu tõsistele pingutustele seda paika kindlustada on tüdrukud kõigile neist kerge saak, ja sõltuvalt sellest, kui kaua aega on möödunud, kui kaua mul ärkamisele kulus, võib terve kanakari läinud olla, kõik neli, ja siis oleme tõsises jamas, sest oleme kaotanud oma ühe ja ainsa kindla proteiiniallika. Sellise olukorraga ei saa me leppida, kui jaanuar kord kätte jõuab ja lumi maha tuleb. Keegi on kanalas, kuulen kuidas ta laamendab. Madal urin. Kolgin metallkatusele, justkui mul kombeks, kui tahan kanu vastu nende tahtmist pesalt minema peletada. See tekitab korralikku kõminat ja terve ehitis väriseb, justkui hakkaks katus sisse kukkuma. Mingi olevus kihutab välja, nagu tavaliselt seda teevad kanad, vaaruvad mööda väikest kaldteed alla ja rohu sisse. Näitan pealambiga valgust ja näen

N E E D V A IK S E D L A A N E D

hõõguvaid silmi, pimeduses kollakasrohelised, kurjakuulutavad. Pesukaru. Lind lõugade vahel, lõtvunud. Nutikad väikesed saatanad, nagu tädi Lincoln alati ütles. Ja tigedad. Ta uriseb ja näitab hambaid ja jõnksatab nõksukese minu poole, justkui ütleks: hakka pihta. Seda ma teen. Avan värava, võtan labida ja virutan talle vastu pead ja siis veel, tümps, tümps, tümps, kuni ta lamab vaikselt, ja ehkki tean kindlalt, et tema jaoks on kõik läbi, taon teda ikka veel. Saan aru, et selles on julmust, talle nii palju kordi virutada, aga mõnikord sähvatab minus miski, tume ja jälk – see on seal, see on osa minust ja teinekord tungib see esile ning seda pole võimalik tagasi hoida. Kana tõmbleb, pesukaru lõuad on ikka veel kõvasti ta kaela ümber. Tõmban kana labida abil vabaks ja mingi ime läbi on ta veel elus, nii et ma löön ka teda, korra, vastu ta tibatillukest pead, piisavalt kõvasti, et ta pisike aju puruks ja kolju lõhki lüüa. Laskun põlvili ja näitan ta peale valgust. Finch on ühe meie tüdruku kaotamise pärast õnnetu. Mina ka, aga Finch – tema võtab seda isiklikult. „Cooper?“ Ehmun. Tema hääl pimeduses. „Kullake, ma käskisin sul majja jääda.“ Ta on alati osanud märkamatult liikuda. Ma olen seda talle õpetanud. Nii me elame. Suurem osa lapsi liigub metsas hirmsat lärmi tehes, taob lehti õhku, latrab ja hirmutab kõik peale rästaste minema. Finch pole selline. Enamjaolt on see hea, seda on vaja toidu jahtimiseks ja vaikselt elamiseks, aga mõnikord kuritarvitab ta seda ja tabab mind ootamatult, näiteks praegu, väljas hoovis ja pimedas, kui ma mõtlesin, et olen üksi, ilma publikuta, kes jälgiks, kuidas ma surma külvamise räpast tööd teen.

K IMI C U N NIN G H A M G R A N T

Ta seisab minu kõrvale, peopesa mu turjal. Ta võtab mu lõuast kinni ja liigutab mu pead, et valgus kanale langeks. „See on Susanna,“ ütleb ta. Tõmban ta endale sülle. „Sa lõid teda.“ Ta väriseb, pidžaama väel. On detsember ja külm, hoovis sätendab härmatis. Ta tõstab paljad jalad mu põlvedele. „Ta piinles.“ Me oleme metsa eetikast rääkinud. Oleme elanud selle järgi iga päev tema titeeast saati. Kedagi ei tapeta lihtsalt tapmise pärast. Aga ka: kui võimalik, lõpeta piinad. „Ta oleks lihtsalt jäänud sinna lebama ja aegamööda surnud, nii et see, mis ma tegin, lõin teda, see lihtsalt kiirendas juhtunut. Aitas tal minna.“ Finch tõmbub eemale, laskub põlvili ja silitab Susanna mustavalgekirjusid sulgi. Ta on Amrocki tõugu, ilus olevus, nii ilus, kui üks kana saab olla. Mina rehkendan oma peas ja loodan, et ta oli üks neist kanadest, kes oli kolmeaastane ega munenud iga päev. Munad meeldivad meile. Vajame neid. Tuleb talv, vähem päikesevalgust ja kanade tootlikkus langeb, juba praegu ei saa me piisavalt. Finchi selja taga hõõgub mets lillakaspunaselt ja siis trügib horisondile päike. Kõik noored puud ja männid, päike sirutab kiiri ja kõik on ere ja supleb valguses ja heidab uusi varje, maailm ärkab ellu. Pigistan Finchi kätt. „Ma ei taha teda süüa,“ ütleb ta pidžaamapluusi varrukaga nägu pühkides. „Hm.“ Sügaval sisimas mõtlen ahjupotis valmistatud kanaroast, kõige haruldasemast delikatessist. Kartulid, porgandid keldrist. Oh, juba mõte sellele. „See poleks õige,“ ütleb Finch. „Ei oleks?“

N E E D V A IK S E D L A A N E D

„Cooper.“ „Kui sa nii ütled.“ „Ja kas me võime ta maha matta?“ „Muidugi. Maja taha. Pärast hommikusööki.“ Ta hüppab püsti ja me seisame üle kahe surnud looma teineteisele otsa vaadates. „Aga mitte pesukaru,“ ütleb Finch. „Teda ma matta ei taha. Ta võttis selle, mis talle ei kuulunud. Ta varastas.“ Tahan talle öelda, et loom oli lihtsalt näljane, aga ei tee seda. Mõnikord teab inimene midagi, aga lihtsalt ei taha seda kuulda, saan sellest aru. Tõstan pesukaru labidaga üles. Paks, raske loom, aga nüüd näeb ta oma lapiku peaga imelik välja. „Ma viin ta teisele poole küngast. Tahad kaasa tulla?“ Ta raputab pead. Vaatan ringi, kõike registreerides. Punane käsipump kaevus. Pesunööril minu sinine flanellsärk ja kaks Finchi oma, kollane ja roosa. Puuriit terrassil. Kääbusõunapuud, nende oksad pole enam õunu täis. Kõik nagu ikka. „Ole hea, pane pann sooja.“ Ta noogutab ja läheb hüpeldes maja poole. Vaatan enne hoovist lahkumist kempsu üle, sest see koht on mind alati närviliseks muutnud – majast kaugel, keegi võib seal peidus olla – ja tegelikult käisime Finchiga kahe päeva eest ümbrust uurimas ja nägime ühe jahivarjendi lähedal jalajälgi. Liiga suured, et olla Finchi omad ja liiga väikesed, et olla minu omad. See tähendab, et veel keegi oli siin käinud, meie maal. Noh, mitte päriselt meie maal. Aga selles mõttes meie omal, et seda lapikest maad peame me koduks. Rohkem ei leidnud me ühtegi jälge ja need olid majast päris kaugel, aga ikkagi. Jalajäljed.

K IMI C U N NIN G H A M G R A N T

FINCH ON NÜÜD kaheksane. Kaheksa aastat ja 316 päeva. See tähen-

dab, et ta on 3234-päevane, sest vahepeal on olnud kaks liigaastat. Mõtlen mõnikord, kas lapsevanemad loevad oma laste elupäevi ja olen kindel, et nad ei tee seda. Vähemalt mitte nii nagu mina, iga päeva kohta üks kriips mu märkmikus. Mäletan, et enne kui minust lapsevanem sai, kuulsin teinekord isasid toidupoes või restoranis rääkimas, ja keegi, võib-olla ettekandja või keegi selline, küsis lapselt kui vana ta on. Ja tavaliselt vastas laps ise, kui oli piisavalt suur. Aga rohkem kui kord nägin isa valesti vastavat, aasta nooremaks või midagi sellist, nagu oleks ta ühe sünnipäevapeo maha maganud, ja laps, või siis mõnikord lapse ema, pidi teda parandama. Mitte mind. Ma olen hoolega järge pidanud ja tänulik viimse kui päeva eest, sest kui ma elus midagi õppinud olen, siis seda, et kõik võib otsa saada, äkitselt. Tean sedagi, et nii läheb. Tähendab, et elu lõpeb. Ühel või teisel viisil – Finch ja mina ja kanad selles vaikses metsasalus – meie elu ei kesta niisugusena lõputult. Mulle ei meeldi sellest mõelda. Kõnnin kahesaja meetri kaugusele metsa, sinna, kus algab kallak ja puud lõpevad ja maastik muutub pisut avatumaks. Annan pesu karule hoogu ja ta maandub mütsakuga sarik-hõbepuu kõrvale ja lehed löövad ta kohal värisema ja kukuvad alla, langedes alla nagu valge õnnistus. Raipesööjad leiavad ta siit varsti üles. Raisakullid, varesed. Võib-olla koiotid, ehk karu. Nad kõik on siin olemas ja koiotid uluvad mõnikord öösiti. Tagasiteel maja juurde laskun põlvili ja kitkun peotäie valget risti kut. Pühin pöidlaga härmatise maha. Me viskame need täna hommikul munade kõrvale. Toitev, ja Finchile meeldib.

N E E D V A IK S E D L A A N E D

KANAD ON AEDIKUS endiselt pesukaru pärast üles keeratud, hädalda-

vad ja rabelevad oma tarandikus ringi. Nad on tundlikud olendid, hari läheb kergesti punaseks, saate mu mõttest aru. Räägin nendega leebelt ja vaikselt. „Tüdrukud, kõik saab korda. Cooper kaitseb teid. Ma tulin välja kohe, kui müra kuulsin. Ma õiendasin selle vana kurja elukaga arved ja ta ei tule enam tagasi. Rahunege nüüd.“ Täna me ilmselt mune ei saa, sest nad on närvi aetud, aga meil on eilsest kolm alles, tööpinnal punases kausis. Toas on Finch malmpanni pliidile tõstnud, soojenema. Ta istub diivanil ja loeb. „On sul kõik korras?“ Ta tõstab pilgu ja seal see ongi – välgatus, mälestus, lahtine haav. Finchi ema, Cindy. Nagu näeksin vaimu, ma armastan ja vihkan seda tunnet ühtaegu. Tema heledad juuksed ja rohelised silmad, need on vähimagi kahtluseta Cindylt. See on tundunud mulle iseenesest alati teatava mässuna geneetika tõenäosuse vastu: minu tumedad juuksed ja pruunid silmad oleksid pidanud peale jääma. Aga see paistab ka viisist, kuidas ta mind vaatab, kuidas ta kõnnib, varbad väljapoole, kuidas ta juukseid nimetissõrme ümber krutib. Kõik see on Cindylt. Ennekõike ta ilmed. Kuidas saaks see kõik Finchil olla, kui nad tundsid teineteist ainult neli kuud. „Ma olen sinu peale natuke vihane,“ ütleb Finch. „Selle pärast, mis sa aedikus tegid.“ Ta pöörab pilgu kõrvale. Valan pannile teelusikatäie rapsiõli. Mõõdan seda, sest me normeerime kogu aeg, peame järge. Homme, neljateistkümnendal detsembril, peaks Jake – mu semu sõjaväest, see maja on tema oma – varudega siia jõudma. See on tema iga-aastane käik ja ausalt öeldes

K IMI C U N NIN G H A M G R A N T

terve aasta kõrgpunkt. Aga igal aastal sel ajal on mul hirm naha vahel. Mõtlen, mida see meie jaoks tähendaks, kui ta ei tule. Me peaksime rohkem küttima, võib-olla majakese pööningult lõksud välja otsima. Mis kõige häirivam, me peaksime minema välja varusid täiendama. See on võimalik, et ta ei tule, ja ma tean seda, see närib alati kuskil mu mõtteis, mina ja Finch piisavate toiduvarudeta talvele vastu minemas. Lumi kuhjub hangedesse, teed muutuvad läbimatuks. Võtan punasest kausist muna. „Mul on Susanna pärast kahju.“ „Asi on lihtsalt selles, et võib-olla oleksime me saanud ta terveks ravida. Võib-olla oleks temaga kõik korda saanud, kui talle natuke aega anda. Kui sa oleksid talle võimaluse andnud.“ „Ei, Finch. Ta oli sel pesukarul kaelapidi hambus ja kael oli murdunud, ma nägin mis nurga alla see paindunud oli.“ Pöördun puu pliidi juurest talle silma vaatama. „Võib-olla oleks see pisut aega võtnud, aga, kullake, ta ei oleks ellu jäänud.“ „Noh,“ ütleb ta vaikselt. „Ma ei saa aru, kuidas see su teo õigeks muudab.“ Löön kaks muna lahti ja pillan pannile, servad tõmbuvad valgeks, pragisevad, kerkivad. Puistan valget ristikut ja näpuotsaga soola. „Finch, mõnikord ei ole üheselt selge, mis on õige. Ma ei taha üldse seda öelda, aga nii see on.“ Ta sirutab jalad väikesele rohelisele kohvrile, mida me kohvi lauana kasutame, ja laksatab raamatu kinni. Ta viib raamatu nurgas seisvasse riiulisse ja lükkab oma kohale – väike korralik olevus see Finch, raamatud žanri järgi korrastatud – ja pöördub siis mulle otsa vaatama. Ta loivab minu juurde, suu pahakspanevalt viltu. „Aga sa räägid alati, et on õige ja vale ja peab õigesti käituma,“ ütleb ta

N E E D V A IK S E D L A A N E D

pannile vaadates. Ta vaatab mulle otsa. Need läbitungivad rohelised silmad, vastust nõudmas. Aga. See maja siin kahe toa ja nelja tekiga, vana laua ja raamatu riiuliga. Meil on kann, ahjupott, malmpann. Kraanikauss väikese aknaga selle kohal, mis avaneb pikale kruusateele, mis siia toob. Pliidi kohal kaks riiulit. Väike ja eraldatud maailm meie mõlema jaoks ja selles on lihtsus, mis muudab elu keerukuste selgitamise vaevaliseks. Ebausaldusväärne ja tihti asukohta muutev piir õige ja vale vahel. Tõsi on, et mõnikord otsib Finch vastuseid, mida ma talle lihtsalt anda ei saa, mitte selle pärast, et ma ei tahaks, vaid kuna selgitamist on liiga palju. Ta pole kunagi teadnud millestki peale selle majakese, metsa selle ümber. See on elu, mille ma meie jaoks valisin. Noh, arvatavasti polnud see päriselt valik. See oli ainus võimalus. Sellest peab mulle piisama, et öelda: mõnikord läheb halvasti ja sa pole valmis ja käitud viisil, mis sel hetkel tundub õige, ja siis vaatad tagasi ja tahad, et saaksid midagi olematuks teha, aga ei saa ja sellega see jääb. Keeran muna teistpidi ja rebu hakkab särisema. „Varsti tuleb Jake,“ ütlen lootuses ta tähelepanu kõrvale juhtida. Ta naeratab. „Ma tean. Homme.“ Vaatan kella: Seiko, ilma patareita. Kõige uhkem asi, mis mulle eales kuulunud, tädi Lincolni kingitus kooli lõpetamise puhul. Kolmkümmend kolm tundi. Võib-olla kolmkümmend kaks, kui ta õigesti ajastab ja tihedamast liiklusest pääseb. Esimese asjana kuuleme mootorimürinat: madalatooniline urin kontrastiks mändide sahinale. Näeme ta kastikat ilmumas, hõbedane kapott päikese käes sädelemas, tee kohal rippuvad oksad tõusmas nagu eest tõmmatud

K IMI C U N NIN G H A M G R A N T

kardin. Ta keerab hoovi, lülitab mootori välja. Ta ronib autost välja, tõstab käega viga saanud jalga, krimpsutab tõustes nägu. Ta toetub kepile ja naeratab, tema lai naeratus, suu on ainus osa ta näost, mis plahvatusest puutumata jäi. Finch jookseb tema juurde. Haarab tal kätega ümber piha ja paiskab ta peaaegu pikali ja Jake ajab pea kuklasse ja naerab ja hakkab ajama, kui suureks Finch on kasvanud sellest ajast, kui ta teda viimati nägi. Pakime Finchiga varud lahti, kast kasti järel. Trepist üles, üle terrassi, majja sisse. Sööme loomalihahautist, avame pliidi ukse, kuulame tule praksumist ja praginat. Kui Finch ei jaksa enam ärkvel püsida, on öö meie päralt, istume elutoas ja Jake küsib meie aasta kohta ja mina küsin tema tervise kohta ja me naerame ja nädal aega tundub kõik hästi olevat, peaaegu. Jake tuleb ja meil läheb kõik hästi. „Kas sul on kingitused valmis?“ küsin Finchilt, ehkki tean, et on. Need said valmis juba mitme nädala eest. „Jap. Luust nuga, mõned raamatu vahel kuivatatud kannikesed eelmisest kevadest.“ Ta nookab hunniku poole tööpinnal. „Ja,“ lisab ta, „mu kardinal.“ Finch on päris hea kunstnik ja tema joonistatud oksal istuv kardinal on siiani üks ta parimaid töid. „Hästi,“ ütlen ma. „Mis sa arvad, kui matame pärast hommikusööki Susanna, siis lõhume natuke puid ja laome maja taha riita? Lumi on kohal kiiremini kui arvad. Pakun, et ei lähe kuudki.“ Finch tõstab pilgu, silmad erutusest säramas. „Mul on kelk.“ Jagan munad võrdselt kaheks ja tõstan poole Finchi ja poole enda taldrikule. „Sul on kelk.“

N E E D V A IK S E D L A A N E D

Jake tõi selle eelmisel aastal, aga oli pehme talv, nädalate kaupa lörtsi ja jääd, aga korralikku lund ei tulnudki. Võtan kausist õuna, otsin taskust noa ja lõikan õuna keskelt pooleks. Panen taldrikud lauale. „Hommikusöök.“ Finch ronib toolile. „Ma teen Susannale risti, tema hauale.“ „Sahtlis on nööri.“ „Mul on vaja mu väikest kirvest. Ja kas ma tohin su taskunuga kasutada?“ „Kui sa ettevaatlik oled.“ Finch nügib muna taldrikul.„Mis sa arvad, kas see on tema muna?“ Finch ja tema võimatud küsimused. Miks selles metsatukas kasvab puudel samblik, aga teistes mitte? Miks kanadel on ümmargused silmad? Mis sa arvad, kas Emily Dickinson oli üksildane? Meil on neli kana. Nüüd kolm. Tõenäosus, et see on Susanna oma, on kakskümmend viis protsenti. „Kui sulle meeldib, võime öelda, et see on tema oma.“ Finch noogutab ja kraabib kahvlile suutäie. „Tema viimane kingitus meile.“ „Tänan sind, Susanna,“ ütlen ma. „Tänan sind, Susanna.“ Pärast hommikusööki läheme tagasi õue, kaasas sama labidas, mis vaese Susanna elu lõpetas, tagumisel küljel ikka veel verd. Püüan seda rohu sees maha pühkida, aga see on juba kuivanud. Kaevame väikese haua. Asetan Susanna sinna õrnalt, Finchi pärast aupaklikult, siis kraabin mulla peale ja patsutan selle kinni. Finch loeb luuletust, mille ta hiljuti pähe õppis. Selle eest võlgneme tänu elutoa riiulile, mis on viimse võimaluseni täis raamatuid. Mõni neist on

K IMI C U N NIN G H A M G R A N T

oma viis sentimeetrit paks ja seega on sealt kõvasti lugeda. Hans Christian Andersen, Walt Whitman, Ovidius. Ta on lugenud neid kõiki. Jake’i isa oli kirjandusprofessor, nii et arvatavasti võib väita, et loeme siin päris intellektuaalset kraami. Mingil põhjusel tundub see mulle naljakas, sest see on küll päris viimane sõna, mida keegi, kindlasti mitte mina, võiks kasutada selle elu kohta, mida me siin elame. Finch loeb ja loeb üle ja õpib ja jätab meelde ja asi on nii, et nüüd on ta oivaliselt kursis „Ameerika kirjandusega kuni 1900-nda aastani“, sest sel kevadel süvenes ta sellesse raamatusse. Kakstuhat viissada kuuskümmend neli lehekülge, ja nii väikeses trükis, et kui ma seda liiga kaua loen, hakkab mu pea valutama. Igatahes, kahtlustan, et enamiku kaheksa-aastaste puhul pole päris tavaline Emily Dickinsoni või Anne Bradstreeti või Walt Whitmani tsiteerida, aga Finch on seda teinud nüüdseks juba pool aastat. „Miskit surmast ei kaunimat juhtuda saa,“ ütleb Finch. Whitman. Uskuge mind, ma armastan Whitmani, aga väikese lapse suust on see talumatult morbiidne. „Susanna, sa olid vapper ja ilus ja kinkisid meile mune.“ „Aamen.“ „Cooper, ütle midagi. Midagi aamenile lisaks.“ Finch ei mäleta seda, aga see pole meil esimene kord kahekesi haual seista ja ehkki seekord on tegemist kanaga, ei suuda ma seda mõtet tõrjuda. Temast. Cindyst, kes, kui kõik oleks teisiti läinud, oleks pidanud olema mu naine, kes peaaegu oligi. Kallutan pea taeva poole, päike on nüüd tõusnud, pilvi pole, ei midagi peale sinise ja ühe lennuki üle laotuse edasi nihkuva valge triibu. „Susanna, sa olid hea kana, ja mul on väga kahju, et sa pidid nii lahkuma, ja palun

N E E D V A IK S E D L A A N E D

vabandust, et ma sind labidaga lõin, aga see oli parem kui pikk ja piinarikas surm.“ Vaatan vilksamisi Finchi poole, kes on silmad kõvasti kinni pigistanud ja tõmbab kõne viimase jupi peale nina krimpsu, ikka veel mu otsuses kaheldes. „Aamen.“ „Sa oleksid võinud luuletuse kirjutada,“ ütleb Finch eredas valguses silmi kissitades. Ta tõstab käe päikesevarjuks ja vaatab mulle otsa. „Luuletus oleks olnud parem viis hüvasti jätta.“ Sirutan käe ja sasin ta juukseid. „Ma lähen nüüd puid lõhkuma.“ Ta ajab käe pikale. „Nuga, palun,“ ütleb ta ja ma võtan selle tagataskust. „Ma teen ristiga algust.“