VIISTEIST
Läksin majja tagasi ja sulgesin ukse, sest seda ka seda lahti hoi des ei tulnud sisse rohkem valgust. Valgust, mida tuppa lasta, lihtsalt ei olnud.
Nüüd olin veendunud, et võttegrupp tegi seda kõike mulle meelega: küllap pidi see olema mingi „Vene nuku“ laa dis egotsentriline loominguline pihkupeksmine, mille Steve Dade oli otsustanud minu kulul ette võtta. Sellest saaks turunduseks suurepärase loo. Või oli see säärane veider Stanley Kubricku laadis jama, sest ta tundis vajadust mulle tõeliselt hirm naha vahele ajada, kuna kahtles mu võimes veenvalt näidelda.
Ja võib-olla oligi nüüd õige aeg käes. Ehk oli Steve kusagil seal pimedas, valmis öökaameraga üles võtma, kuidas ma hir must hullununa mööda metsa ringi jooksen. Võib-olla oli ta mu juba varem sinna rajale kõndima ajanud ja siis läbi klaasi filmi nud, kuidas ma ümber peamaja sammun. Võib-olla peitus tõde selles, et „Viimasest visandist“ pidi tegelikult tulema justkui lei tud filmimaterjalil põhinev õudusfilm, aga kümme aastat hiljem, kui see oleks asjakohane olnud.
Võib-olla ta siiski teadis, mis juhtus siis, kui me „Me olime kuningaid“ filmisime – oli kogu aeg teadnud ja kasutas seda nüüd minu vastu ära. Kas Steve Dade võttis mind sellepärast Kate’iks, et tal oli igati põhjust uskuda, et kui ta suudab mulle piisavalt survet avaldada, lähen ma ikka täiesti endast välja?
Kas see kõik võis kuidagi olla Martiniga seotud?
Koputus uksele, avatud uks, üksi jätmine ja siis veel see, et elekter läks ära – kõik need asjad tabasid nii „Esimese visandi“ (romaani) Karenit kui ka „Viimase visandi (filmi) Kate’i ning nüüd ka mind, täielikku idiooti, kes oli nõustunud siia tulema ja Kate’i mängima, sest soovis nii kuradi meeleheitlikult näitlejana läbi lüüa. Veidrad sõnumid. Mu voodisse kaotatud kõrvarõngas. Stsenaariumi lehekülg, kus olid stseenide numbrid ja märkused, mille oli arvatavasti kirjutanud teine näitleja – see, kes oli enne mind sellesse rolli määratud, aga kelle puhul kõik teesklesid, et teda ei ole olemas. Võib-olla ei olnudki teda olemas ja kõik see oli samuti osa mängust.
Kui ma Donalit esimest korda haagismajast väljumas nägin, oli ta just telefoni käest pannud; hetk varem olin saanud teise veidra sõnumi. Sõnaga kokkusattumus ei saa ju ka päris kõike seletada –ühel hetkel see kõik puruneb ja kukub kokku.
Nojah, tõsi küll, mina olin Donalit pidanud kenaks inimeseks, aga teiste iseloomu üle otsustamine ei olnud just mu tugevaim külg. Seda teadsin ma kindlalt. Mulle hakkas tunduma, et kogu asi oli algusest peale lavastatud. Selle järele see lõhnas. Mul oli kõrini nendega kaasa mängimisest, aga niisuguses olukorras ei saanud ma lihtsalt autosse hüpata ja minema sõita, lisaks ei
saanud ma kedagi selle eest ette võtta, sest selleks oleksin pida nud nad kõigepealt üles leidma. Aga otsima minekuks puudus mul igasugune huvi.
Liikusin mööda kööginurga letiäärt, kuni mu sõrmed puutusid telefoni vastu, ja siis sain valgust. Telefonist, millel oli akut kõi gest kümme protsenti, kiirgas tuhmi ja õõvastavat sinakat kuma, aga vähemalt nägin ma nüüd oma lähemat ümbrust. Kui mu tele fon oleks täiesti või pooleldigi laetud, oleksid asjad hoopis teisiti. Mul oleks valgust ja seltsi ning kindlustunnet lisaks tead mine, et kui mul on vaja helistada, saan seda alati teha. Tuleks küll poole tee peale minna, aga vähemalt oleks mul see võimalus. Kuidas ma aga pean telefoni laadima, kui majas pole elektrit? Teadsin, et kõrvalmajas oli Steve’i MacBook täiesti laetud – võik sin kasutada mõnd ta USB portidest –, aga uks oli lukus. Saaksin millegagi ta akna puruks lüüa, aga …
No ütleme, et see võiks olla plaan E.
Kas peamajas on kah elekter läinud? Ja matkaautos? Ma ei näinud, et mingid kaablid või midagi seda peamajaga ühendak sid. Kas see töötas akude peal? Kui nii, siis elektrikatkestus seda ei mõjuta. Võiksin sinna minna ning mul oleks nii valgust kui sooja, aga ka kõike muud, mida vaja. Võisin lausa sinna jäädagi. Tegin kiiresti, et seda vähest akut, mis mul veel alles oli, või malikult hästi ära kasutada. Vahetasin dressipüksid toekamate teksaste vastu ja krimpsutasin nägu, kui libistasin paljad jalad –kuivad sokid olid mul otsa saanud – nüüdseks läbi ligunenud ja mudastesse baleriinadesse, mis hakkasid õmblustest lahti tulema ja olid kruusa peal peaaegu ribadeks kulunud. Tõmbasin pisti kust laadija ja toppisin selle mantlitaskusse, millel sai luku kinni
tõmmata. Läksin laua juurde, et haarata kaasa päevaplaan Donali telefoninumbriga, juhuks kui …
Aga päevaplaani seal enam ei olnud.
Laual oli ajakiri, mille olin Aer Linguse ootesaalist kaasa võt nud, mu A4 kirjaplokk, millesse ma stsenaariumi kohta märk meid tegin, ja need stsenaariumi leheküljed, mis ei olnud voodi peal laiali.
Päevaplaani ei olnud.
Näitasin telefoniga laua alla põrandale valgust, telefoni edasi ja tagasi liigutades, et päris kindel olla. Põrandal ei olnud midagi. Laua pealt maha kukkunud see ei olnud. Päevaplaan oli kadunud.
Tundsin seljal hirmujudinaid.
Üks asi oli virutada terrassilt mu kummikud, aga tulla mu majja sisse ja võtta ära mu ainsad kontaktid teiste inimestega neil võtetel oli hoopis midagi muud. Juba mu majja tungimine ja ükskõik mille kaasa viimine tähendas, et piirist oli üle astutud, aga see, et võeti kogu võttegrupi telefoninumbrid – mu ainus abi allikas –, oli võrreldes kõige siiamaani toimunuga täiesti uus tase. Tundsin, et mind ähvardab hädaoht.
Ometi oli sel hetkel mu valdavaks emotsiooniks raev. Valmis tusin puude vahelt tagasi marssima, nähes välja ja tegutsedes nii, nagu ei hooliks ma sellest kõigest kröömikestki. Kavatsesin need idioodid üle kavaldada ja seada end sisse matkaautos, kust saan siis, kui mul on telefon täiesti laaditud, minna tee peale, helistada Lindseyle ja lasta tal neile tulist põrgut teha, eelistatavalt juristide abiga. Ma saan rohkem raha – nii mulle lubatud tasu kui ka kom pensatsiooni selle kõige eest siin. Ja selle konfidentsiaalsuslepingu
põletan ma lõkkes suurejooneliselt tuhaks. Kirjutan sellest isikli kult loo. Kas Hollywood Reporter võiks selle vastu huvi tunda? Võib ju öelda, et #MeToo on küll liiga kaugele läinud, aga ometi meelitas üks produktsioonifirma veel 2022. aastal noore näitle janna kõrvalisse võttepaika, kus nad ta siis (pealtnäha) üksi jätsid ja seejärel teda terroriseerima hakkasid. Noort näitlejannat, keda hiljaaegu oli tabanud värvivapustus. Võtteplatsil.
Kui Steve Dade seda filmitegemiseks peab, ei ole ta niisugust tööd üldse ära teeninud. Ta ei ole isegi seda ära teeninud, et võiks inimesi kinos kohtadele juhatada. Ma võtan oma pühaks kohuseks hoolitseda selle eest, et ta sel elualal enam kunagi tööd ei saa. Siis tuli mulle aga meelde, et mul on veel kellegi kontaktid: Pegi omad. Ta oli mulle andnud oma nimekaardi ja öelnud, et elab sealsamas lähedal, mäest alla just enne silda. Ma võin talle helistada ja paluda tal mulle järele tulla. Ma võin lihtsalt minema sõita. Minna lähimasse külasse või linna, kus on mõni hotell või hommikusööki pakkuv öömaja, end seal sisse seada ja algatada operatsioon selle sitapea Steve Dade’i maatasa tegemiseks sealt.
Aga selle ilmaga ja nende kingadega ei saanud ma oma kohvrit küll tagasi peamajja vedada, nii et kõigepealt panin oma pangakaardi ja passi samasse lukuga taskusse, kuhu olin pannud tele foni laadija. Läksin kapi juurde, kus rippus villane mantel, mis mul oli siia tulles seljas olnud, ja pistsin käe taskusse, et Pegi visiitkaart välja võtta, aga …
Ma ei tundnud seal midagi peale tasku kareda sisemuse.
Tõmbasin mantli enda poole ja ajasin käe teise taskusse, ehkki olin kindel, et kaart oli mul olnud paremas käes. Sealgi ei olnud midagi.