© Päkapikuraamat. Jah, ma olen olemas (2024)
Autor: Viktoria Ladõnskaja-Kubits
Toimetaja: Mari Klein
Kujundaja: Anneli Akinde
Illustratsioonid: Anneli Akinde, Uma-Sofia Veisserik
Väljaandja: Ladõnskaja OÜ
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda
Kõik õigused kaitstud
ISBN 978-9916-4-2610-4
Pühendatud tõe otsijatele, nii lastele kui ka nende vanematele.
Ühel eluhetkel tekivad kõigil meist esimesed tõsised küsimused, mõni neist väga põhimõtteline. Mis toimub teisel planeedil? Kuhu kaovad sokid? Ja ... kas päkapikud on ikka olemas? Seda küsivad lapsed terves maailmas põlvest põlve. Ka sinu vanemad, avastades sussist imeliselt lõhnava mandariini, küsisid kunagi, kuidas see Aafrikast siia sai? Ja su vanemate vanemad küsisid ja nende vanavanemad. Sellest raamatust leiad vastuse. See raamat on ehk abiks su vanematelegi. Ma jutustan sulle oma loo. Jah, omaenda loo. Sest mina olengi Päkapikk.
Ma surusin end vastu seina, käed laiali, ja hoidsin kõrvad ebaloomulikult kõrgel. Krimpsutasin nina ja pigistasin silmad kinni, sest mind haaras tõeline hirmutunne. Kuulsin, kuidas sa kõrvaltoas ema käest küsisid: „Kas päkapikud on ikka päriselt olemas?”
Oh õudust! Kas see hetk tõesti saabus? Kas sa saad varsti juba suureks? Kas ei ole liiga vara? Nii on see alati, kui tuleb just see küsimus: „On nad ikka päris ... või panevad vanemad midagi sussi sisse?” Ilmselt pani sind kahtlema mõni sõbrake lasteaiast või koolist, kes pidas end muinasjuttude jaoks liiga suureks ja otsustas tirida ka sind täiskasvanute maailma. No kuulge. Mina ju ei küsi, kas sa oled päris? Ma tean, et lapsed on päris.
Eriti minu oma! Aga ju siis tuleb sulle tõestada. Ju siis on just praegu õige hetk rääkida sulle, mu kallis laps, ära kõik oma saladused.
Kuulsin, kuidas ema ehmunult, aga kindlalt vastas: „Muidugi toovad kingitusi päkapikud.”
Tubli ema! Kuid su toast välja tulles, kissitas ta silmi ja kirtsutas nina nagu minagi. Need küsimused ei ole tallegi lihtsad. Ja ma otsustasin tegutseda!
Alguses sa isegi ei imesta, kui sussi sisse ilmub komm. Sest kõik asjad su elus lihtsalt juhtuvad. Ise sa ju endale pükse jalga ei pane. Ja süüa sa ise ei tee. Isegi juukseid ei pese ise. Ju siis on ka sussi sisse ilmunud komm loomulik osa sinu maailmast, kus kõik asjad juhtuvad. Kõik asjad on imelised. Mina mäletan sind sellest ajast, kui sa olid peaaegu minusuurune. Olgu-olgu, tegelikult oled sa ikka alati olnud pisut suurem kui mina. Aga toona olime mõlemad väikesed. Iga talve alguses toovad need mälestused mu silma jää. Õigem
oleks muidugi öelda vee, aga kuna õues on külm, siis mis vesi? Puhtad jäised pärlid pisarate asemel.
Aga läikivad, sest head mälestused ikka säravad. Nii ka praegu. Ma ootasin seda tumesinist novembrilõppu, et taas sinu tuppa ilmuda.
„Maailma parimad varbakesed!” – võtsin iga varba eraldi kaissu ja pigistasin nii tugevalt, kui oskasin. Sina selle peale isegi ei ärganud. Läbi une ilmus ainult naeratus su näole, sest kõdi oli.
Võtsin väikesest taskust väikese joonlaua ja mõõtsin, kuhu ulatub juba kõige suurem varvas.
Aga väike nunnu?! Ja kallistasin uuesti. Ja istusin varbale toetudes nagu puu all. Väikese puu all. Varvastest oskan lugeda, kui kaugel sa sel suvel käisid ja kas mängisid jalgpalli, olid sul mugavad kingad ja kas liivane rand on teinud sulle massaaži? Niimoodi me kasvamegi suureks –mõtlesin ma – mina ja su varbad. Imeline aeg.
Paar talve tagasi proovisid sa mu nime ära arvata. Tegelikult mul polegi nime. Meil on see pisut teistmoodi. Ma kannan uhkusega oma üldist nime – Päkapikk. Ilus ju. Ja lihtne meelde jätta. Peamine on aga see, et igal lapsel on oma Päkapikk. Ja minul on ainult sinu varbakesed.
Ma haarasin suurest varbast kinni ja võtsin ta kaissu, nii nagu sina hoiad pehmeid kaisukaid.
Tavaliselt ma hiilin läbi praokile jäetud ukseava. Teen sõrmedest binokli ja vaatan otse, vasakule ja paremale. Ja igaks juhuks selja taha ka. Pilt on selge – tuba on sassis. Vanemad kordavad sulle tihti, et tuba peab olema korras. Tüütu, on ju?! Sassis tuba on elavam. Sul on siin alati nii palju tegemist. Aga tead sa, mida see minu jaoks tähendab? Ööd täis seiklusi! Sest mina olen tilluke. Ja iga asi, mis mu teele satub, on suur takistus. Õnneks olen ma takistusjooksus tugev.
Läbi minu binokli paistab, et su voodini ja selle all seisvate sussideni on pikk maa. Hämaras. Ainult öölamp põleb kõrgel laual nagu korralik kuu. Su tuba on omaette planeet. Siin on mäekõrgune kapp, ummikus seisvate autodega maantee, värvidest kokku kuivatud jõgi, unustatud riietest mets, lobisevatest nukkudest kesklinn, toalillede džungel, parimate sõprade saladuste aardla. Päevast päeva ehitad sa oma maailma. Aga ehitusest jäävad vahel maha klotsid. Ja nende otsa ma iga kord komistangi.
Vanemad ostsid vaiba, et su varbakestel poleks külm. Mööda vaipa kõndimine on minu jaoks nagu kõrge rohuga heinamaal seiklemine. Raske kõndida ja lihtne eksida. On ka palav, sest vaibamuru on villane. Ja prügine. Vaibapõllul on lihtne astuda limpsiloiku, kleepuda plastiliinitüki külge või leida vana krõbe küpsis ja kaotada hulk aega selle söömise peale. No ma ei saa ju küpsisetükist loobuda.
Et kõiki neid meeldivaid takistusi läbida, on mul kaasas väike kokkupandav redel, mille abil kõrgele ronida. Mul on kaasas ka lasso, et sügavikest üle saada. Ning väike punane ämber, sest äkki on vaja midagi tassida. Nagu ma juba mainisin, on mul alati kaasas mu oma sõrmed, millest teha binokkel! Ja ... kingitus! Sa mõtle vaid, kui hea füüsiline vorm mul peab olema, et igal ööl niimoodi su toas rännata! Õnneks on talvede vahel suved. Ja suvel teen ma trenni –vaatan telekast takistusjooksu.
