JAAN RANNAP
Pildid joonistanud
EDGAR VALTER
Tekst © Jaan Rannap 2015, 2022 Illustratsioonid © Edgar Valteri autoriõiguste pärija Külli Leppik 2015, 2022 © Kirjastus Pegasus 2015, 2022 Esmatrükk: Eesti Raamat, 1983 Teose esimene osa ilmus 1976. a eraldi raamatuna pealkirjaga „Maja metsa ääres“ Uuendatud kujundusega trüki (2015) parandatud trükk Toimetanud Eve Leete Kujundanud Ivi Piibeleht ISBN 978-9949-550-59-3 Trükitud Printonis
pegasus.ee
ESIMENE OSA
KOMPASS, MILLEST KÕIK ALGUSE SAI. Kompassi sai Maari sünnipäevakingiks. Muidugi sai ta teisi kinke ka. Täpselt praegu ei tea, aga kui umbes ütelda, siis sai ta veel ühe neegernuku ja mõned kummist kutsikad või ühe kummist kutsika ja mõned neegernukud. Või koguni midagi muud. Aga kompassi sai ta kindlasti. Maari kompass oli nagu kell, ainult aega ei näidanud. Seda ei saa ühelt kompassilt tahtagi. Aja asemel näitas kompass põhja- ja lõunakaart. Põhjakaar asus alati põhjas ja lõunakaar lõunas. Nendega oli niisugune naljakas lugu, et kui üks oli otse ees, siis teine jäi alati selja taha. Sellest oli kogu aeg teada, et iga samm, mis viib soojast lõunamaast kaugemale, toob külmale põhjamaale lähemale. Sünnipäevast peale ei pannud Maari kompassi enam käest. Või kui panigi, siis ainult taskusse. Ta käis kompassi järgi läbi kogu köögi ja kõik oma kodu kolm tuba. Siis tagaõue ja eesõue. Ja ka kõik muud kohad, mis käia andis. Aga kui kõik läbi käidud oli, ütles Maari isale: „Kallis isa. Igal pool lähedal olen ma oma kompassiga juba ära käinud. Nüüd tahaksin ma ka kaugele minna.” „Kuhu kaugele sa siis tahaksid minna?” küsis isa.
5
Ja Maari vastas: „Ma täpselt ei tea. Ma arvan, et päris kindlasti tahaksin ma minna kaugele lõuna poole. Või siis kaugele põhja poole. Ei, ma tahaksin tegelikult nii, et lõunasse ja põhja ja veel vahepeale ka.” Muidugi ei saa nii suurt minemist paugupealt ette võtta. Aga millal saab, ei või jälle lastele rääkida, sest ette teada olev päev on väga pikaldane kätte jõudma. Seepärast ei öelnud isa midagi täpset. Ta ütles: „Vaatame.” Või: „Eks näeme.” Või: „Me peame emaga nõu.” Või hoopis midagi muud sellesarnast. Tegelikult ei ole see, mis ta täpselt ütles, üldse tähtis. Tähtis on, et ta peaks oma sõna, ja seda ta tõesti tegi. Mõne aja pärast olid asjad pakitud, piletid ostetud ja kauge reis võis alata. Algul sõideti rongiga peaaegu lõuna suunas. Siis bussiga peaaegu põhja suunas. Ja siis mindi natuke jalgsi, just nii, nagu Maari oli soovi nud – vahepealses suunas ka. Vahepealses suunas minnes läksid nad mööda metsateed. Metsatee läks algul läbi haaviku, siis läbi vaariku. Kui see tee ka läbi kaasiku oli läinud, hakkas eespool paistma heledat päikesevalgust. Järgmisena paistsid neli kõrget kuuske. Kuuskede tagant tuli nähtavale hall küünimürakas, küünimüraka tagant pärnapuu ja seejärel ka kõik ülejäänud hooned: väike madal elumaja, palkidest ait ja saun, mis sarnanes heinasaoga. Kui need kõik koos kätte paistsid, sai Maari aru, kus nad on. Ja ta hüüdis: „Hurraa! Minu kallis kompass on meid maale vanaema juurde toonud!” Midagi rohkem ei olnud tal aega hüüda. Elumaja uks kääksatas. Sauna uks kriiksatas. Nagu jalad võtsid, tormas Maari üle õue ja hüppas täielt hoolt vanaemale kaela. „Uist! Sa pelestus!” hüüatas vanaema. „Kes siis nii kõva hooga teretab!” 6
„Vanaisa teretan veel kõvemini,” lubas Maari ning taganes uut hoogu võtma. Mis edasi räägiti, on kerge ära arvata. Kõik vanaemad-vanaisad, kes üle pika aja oma lapselast näevad, räägivad ühte ja sama. „Küll oled sa aastaga ikka suureks kasvanud!” imestas vanaema. „Olen jah!” kinnitas Maari. „Ja targemaks olen kah saanud. Kahele kaks juurde on neli.” „Küll oled sa ikka raskeks läinud!” imestas vanaisa, kelle kael hooga teretamisest pisut tuikas. „Olen jah!” kinnitas Maari. Ja lubas veel raskemaks minna. See oli kena kallak lagendik, kuhu vanaema-vanaisa maja oli ehitatud. Aga mitte päris lage lagendik. Suuri puid oli seal ikka ka. Ja mõned sirelining toomepõõsad. Õuna- ja ploomipuid oli mitu rida, marjapõõsaid samuti. Aga kõige rohkem oli lilli. Akende all õitsesid tulbid ja nartsissid, kaugemal kollendasid võililled. „Siin oli mul vanasti kiik,” jooksis Maari pihlaka juurde, mis metsast pika oksa lagendikule sirutas. „Tänavu tuleb ka,” lubas vanaema. „Siin oli onn,” puges Maari kirsivõssa. „Tänavu teeme ka,” kinnitas vanaema. „Aga sealt üle tee männikust leidsin ma metsõunapuu,” meenutas Maari ning oleks vist kohe mullust leidu vaatama lipanud, kui vanaema poleks tal käest kinni saanud. „Nüüd läheme hoopis tuppa,” ütles vanaema. „Mul oli juba hommikul tunne, et täna tulevad külalised.” Mida niisugune etteaimdus võis kaasa tuua, seda Maari teadis. „Tulge kõik!” hüüdis ta toa poole lipates. „Vanaema on kooki küpsetanud!” Esimene, kes kutset kuulda võttis, oli suur hall kass. Kust ta välja ilmus, ei näinud keegi. Aga trepile jõudis kass enne teisi. Vuntsid harali ja saba nagu lipp püsti, kõndis ta edasi-tagasi, oodates, millal uks lahti tõmmatakse. Maari pidurdas nii järsult, et pidi pikali lendama. 7
„Kas teil on nüüd kass? Mis ta nimi on?” Vanaisa kissitas silmi. „Ei see ole meie kass. See käib meil siin ajutiselt, kohakaasluse alusel. Aga mis ta nimi on, pole ta veel öelnud.” Uks kriiksatas. „Mjäuu!” tegi kass ning vupsas kööki. „Nüüd ütles! Nüüd ütles!” kilkas Maari ja tormas kassile järele.
KÄSUD JA KEELUD. Järgmisel hommikul sõitis isa minema. Bussi oodates jagas ta Maarile viimaseid õpetussõnu: „Kas pead meeles, et vanaema-vanaisa sõna tuleb kuulata?” „Jaa,” ütles Maari. „Kas pead meeles, et kaevuraketel ei tohi kõõluda?” „Jaa,” ütles Maari. „Ega sul ei tule pähe tikkudega mängida?” 8
„Ei,” ütles Maari. „Kas on meeles, et elektrikontakti ei või puutuda?” „Jaa,” ütles Maari. Et asju, mida laps peab meeles pidama, on väga palju, läksid mõned vastused Maaril segi. Nimelt ütles ta paar korda „jaa” seal, kus oleks pidanud „ei” ütlema. Ja „ei” seal, kus oleks pidanud „jaa” ütlema. Aga seda ei pannud ta ise ega isa tähele. „Küll nende lastega on ikka muret,” ütles Maari vanaisale, kui isa oli ära sõitnud. „Kes oskab ette näha, kus nad võivad viga saada.” „Õigus, Maari,” oli vanaisa nõus. „Aga katset peab ikka tegema. Mängime nüüd nii, et sina oled suur, aga meie vanaemaga väikesed. Ei tea, kas me ikka võime siin julge südamega ringi joosta?” „Kohe vaatan järele,” lubas Maari ja läks, käed seljal, õue kontroll käiku tegema. Sauna räästa alla jäi ta seisma ja raputas pead. „Oi, kui väga madalale on vikat riputatud! Väike vanaisa ja väike vanaema võivad selle ju endale kaela tõmmata.” Ruttu võttis suur vanaisa vikati, viis küüni ning pistis kõrgele sarika vahele. „Oi, oi!” peatus Maari aida taga. „Tassikillud ja klaasikillud! Aga kui väike vanaema siit nukunõusid otsib ja sõrme katki teeb?” Sedamaid kraapis suur vanaema killud kühvliga kokku, viis kuuseheki taha auku ja viskas muldagi peale. „Küll on nende lastega alles muret!” ohkas Maari ja kõndis edasi.
HAAVAPAKK. Ühel hommikul, kui Maari nelja kuuse all kooke küpsetas, kostis metsast urinat. Algul urisesid kaugel koerad – kaks või kolm, kes neid teab. Siis urises karu, aga juba hoopis lähemal. Ja siis tuli teekäänaku tagant nähtavale roomiktraktor, suur raudplaat puukoormaga järel. Just vanaisa-vanaema küüni kohal veeres koormalt maha ümmargune haavapakk. 9
„Onu! Onu!” hakkas Maari kätega vehklema. „Pidage kinni! Te kaotasite midagi!” Traktorist lehvitas talle vastu, kuid kinni ei pidanud. Ta vististi ei kuulnud Maari hüüdu, sest koormat vedades uriseb traktor valjemini kui koer, valjemini kui karu, valjemini kui mitu koera ja karu kokku. „Vanaisa!” jooksis Maari tuppa. „Üks traktor kaotas suure puupaku. Mis nüüd saab?” „Mis muud kui pliidipuid,” ütles vanaisa. „Kus on saag ja kirves?” Aga kui vanaisa pakku nägi, ta arvamus muutus. „Kas tead, Maari,” ütles vanaisa. „See ei ole tavaline pakk. Siin on keegi elanud.” Nüüd märkas ka Maari mustendavat avaust. See oli nagu väike ümmargune uks, mis viis puuõõnde. Ümmarguse ukse taga oli ümmargune tuba, ainult et metsameeste saag oli toal lae pealt ja põranda alt lõiganud. „Vanaisa, kes siin on elanud?” Vanaisa koputas kirvesilmaga vastu pakku. „Ma arvan, et mõni pisike loomake. Nagu näiteks orav. Mis siin viga elada oli. Vaata, kui hea uks sisse-välja käimiseks.” Uks oli tõesti hea: Maari võis sealtkaudu käe vabalt pakku pista. Ta pistiski, ja tõmbas välja pehme halli sulekese. „Seda ma tegelikult arvasingi,” ütles vanaisa sulge uurides. „Siin on elanud mõni öökull.” Veidi hiljem istusid nad juba vanaisa laua taga ja vaatasid värvilisest linnuraamatust öökulle. „Lumekakk,” luges vanaisa, „on meie talvekülaline. Sulestik põhiliselt valge.” Maari keerutas sulge sõrmede vahel. See oli hall mis hall. Lumekakule ei saanud sulg kuuluda. „Kodukakk,” luges vanaisa, „elab meil kogu aasta. Sulestik hall või roostepruun.” Kodukakk võis pakuelanikuks sobida. Aga teisedki öökullid võisid olla selles pakus elanud. „Karvasjalg-kakul on väga jäme pea,” luges vanaisa. 10
„Uraali kakul on võrdlemisi väikesed silmad ja pikk saba.” Maari pilk jäi peatuma kõige suuremal, valge kurgualusega öökullil. „Aga kes see on?” „See on kassikakk,” ütles vanaisa. „Teadusliku nimega Bubo bubo. Tegutseb öösel ja lendab hääletult. Ainult et tema puuõõnde ei poe.” Maari vaatas ööelanikku, kelle kohta ta nüüd teadis, et sel on hääletu lend ja teaduslik nimi Bubo bubo. Vaatas, vaatas ja kohkus. „Vanaisa, miks see Bubo siin pildil mind nii kurjalt põrnitseb?” 11