2
Vä i k e s a a r t e võ l u
Eesti väikesaared lugudes ja päevapiltidel 1918–1940
ELU VÄIKESAARTEL Eesti on rikas väikesaarte poolest, kuid neid saari, kus püsivalt elatakse, pole palju. Suursaared on Saare-, Hiiu- ja Muhumaa ning esimeseks väikesaareks saab pidada Vormsit 92 ruutkilomeetriga. Tänasel päeval on kõiki selles fotoalbumis nimetatud saari võimalik külastada ja loodetavasti leiab keegi ka nendest vanadest fotodest inspiratsiooni oma silmaga praegust elu saartel vaatama minna. Elu väikesaartel on kõige enam muutunud seetõttu, et II maailmasõda sundis rootslastest elanikke Ruhnult ja Vormsilt lahkuma või tegi Vene sõjavägi saared elanikest sootuks tühjaks, nagu juhtus Osmussaare ja Naissaarega. Aegnale asuti kaitserajatisi ehitama juba enne I maailmasõda. Erandiks võib pidada Piirissaart, mille näol on tegu järvesaarega ja mille ajalooline areng on samuti olnud erinev. Kõige rohkem elanikke asus saartel 1930ndatel, mil põhilised tegevusalad olid kalapüük, hülgeküttimine ja lambakasvatus. Rahvusarhiivi filmiarhiivi fotokogu fotod selles albumis ongi pärit aastatest 1920–1940 ehk enne sõjaaegsest Eesti Vabariigist. Enam kui pooled fotod kuuluvad Eesti Teaduste Akadeemia kodu-uurimise seltsi fotoarhiivi (EFA.554). Seltsi toimkond andis enne sõda välja koguteost „Eesti”, kus iga köide kirjeldas maakondade kaupa nende loodust, majandust ja ajalugu, nimetatud fotod illustratsioonideks. Fotosid kasutati veel ka „Eesti Entsüklopeedia” artiklites. Filmihuvilistele teadmiseks, et lisaks Theodor Lutsu dokumentaalfilmile „Ruhnu” tehti 1930ndatel filmid Kihnust, Osmussaarest ning hülgekütti dest Pranglil ja Äksil. 1937. aastal Vladimir Bartelsi (Parveli) vändatud „Vilsandi linnuriiki” peetakse
Keri Prangli Naissaar Aegna Osmussaar Pakri Vormsi
Piirissaar Abruka Kihnu Ruhnu
Eesti esimeseks loodusfilmiks, mis sai Hamburgis omataoliste kultuurfilmide seas kogunisti hõbe medaliga pärjatud. Vaadates väikesaarte fotosid, on peaaegu igal saarel oma tuletorn (isegi mitu) ja kirik. Saarel elades on küllap eriti teravalt tunda looduse jõudu ja võimu, mis paneb ühed lootma Jumala armule ja teised vaid iseendale. Kuldsele keskteele viitab ütelus „Looda Jumala peale, aga ole ise ka mehe eest väljas!”, mis ehk ongi taganud elu kestvuse väikesaartel siiani. Kuigi põhitegevused on muutunud, on looduse ilu ja värvikad karakterid endiselt alles ning peamiseks elatusallikaks on saanud turism. Tänapäeval on populaarne koostada fotoalbumeid põhimõttel „enne ja nüüd”, nii et võtke seda fotoalbumit kui „enne” ja koostage enda avastatud põnevatest kaadritest „nüüd”. Fotoalbumis pole vaatluse all kõik Eesti asustatud väikesaared, asus tamata saartest rääkimata. Põhjus on lihtne – arhiivides puudub vajalikul tasemel fotomaterjal. Head väikesaarte avastamist! Ivi Tomingas üks koostajatest 5
Reisipaat Abruka ja Kuressaare vahel 1925. aastal. Foto: Konstantin Kalamees.
6
A bruk a Teisi nimevariante: Abro, Abrö, Abbruch, Abbrick, Abbruk, Abruga, Abrow,Ahvenasaare Asukoht: Liivi ehk Riia laht, Läänemeri Pindala: 8,8 km² Rannajoone pikkus: 30,6 km Kõrgeim koht: Kukemägi Elanikke: 30 (1. jaanuaril 2017) Vanimad kirjalikud teated: keskajal (16. sajandil) kasvatati Saaremaa piiskopkonnale kuulunud saarel siinses Abro väikses karjamõisas suvekuudel hobuseid, kes toodi saarele suurte paatidega. Hobuste eest hoolitsesid Sõrve talupojad, kes tulid kevadel saarele ja läksid sügisel Saaremaale tagasi. Vanimad teated püsiasustusest: esimesed inimesed (talupojad) asusid saarele alaliselt elama 18. sajandil.
7
Abruka tuletorn ehitati seoses Roomassaare sadama arenguga. Puidust ehitatud tuletorn aastast 1897 oli 1920ndatel kõrgeim omataoliste seas. 1931. aastal ehitati kahemeetrise läbimõõduga 36 meetri kõrgune raudkonstruktsiooniga tuletorn. Vaade aastast 1925. Foto: Konstantin Kalamees.
8
HUVITAVAID FAKTE • Abruka asub 6 km kaugusel Saaremaa lõunarannikul asuvast Roomassaare sadamast ja 12 km kaugusel Kuressaarest. • Saare pikkus on 6–7 km ja laius umbes 1 km (madala vee korral 3 km). • Saare nimi on tulenenud isikunimest (Aabram?), madalikust (abrikas) või pilliroosaarest ehk Roomassaarest (Abroh = pilliroost eemal asuv koht). • Saarel on üks küla – Abruka küla, mis tekkis 19. sajandil. • Abruka esimene alaline elanik olevat olnud kroonu metsavaht Frido Kristjanson ehk Tingiste Priidu (1766–1838). • Kõige rohkem on saarel elanud korraga umbes 150 inimest (19. saj lõpus, 1920.– 1930. aastatel). • Aastatel 1878–1880 rajati saarele nn hirveaed, kuhu toodi 13 hirve Kuramaalt. 1927. aastal jõudis Saksamaalt saarele ka hirvepull. Teise maailmasõja ajal oli Abrukal 12–15 hirve, kes jäid kadunuks (arvatavasti söödi nälja tõttu ära). 1946. aastal toodi saarele neli hirve ja 1965. aastal veel neli.
• Vanim säilinud hoone on saare keskel asuv maakivist rookatusega maja, nn Abruka maja. • Aastatel 1881–1972 tegutses saarel algkool. • Abruka omapära on kaks tuletorni, mis ehitati 1897. aastal puitehitistena. 1931. aastal püstitati insener Ferdinand Adoffi (1890– 1938) projekti järgi 36 meetri kõrgune ja kahemeetrise läbimõõduga raudbetoonist tuletorn, mis moodustab Abruka alumise tulepaagiga sihi. Abruka tuletorn on sihi ülemine märk, alumiseks on 1998. aastal valmistatud 21 meetri kõrgune metall sõrestiktorn. Märkide vahekaugus on 670 meetrit. • Saareelanike peamised tegevusalad on olnud kalapüük ja põllumajandus. Omal ajal oli saarel koorejaam ning Abruka või ja juust olid väga hinnatud Kuressaares. • Enne teist maailmasõda ehitasid Nõukogude sõdurid Abrukale Balti laevastiku mereväebaaside kaitsesüsteemi kuulunud rannakaitsepatarei 125 sõjaväelasega. • 2007. aastal moodustatud Abruka looduskaitseala
•
•
•
•
•
•
(412 ha) hõlmab peale Abruka saare ka asustamata Kasselaiu ja Linnusitamaa saari. Osaliselt võeti Abruka looduskaitse alla juba 1930. aastatel. Kaitsealuseks liigiks on merikotkas. Abrukal kasvab Eestis haruldane Kesk-Euroopa tüüpi lehtmets (pärn, saar, tamm, vaher). Saare põhjatipus, Kopli ninal asub Abruka sadam. 2010. aastal valmisid uus sadamahoone ja kaks uut kaid. Saare surnuaial on parvlaeva Estonia hukkunute mälestusmärk. Abrukast 200 meetri kaugusel asub ligi tuhande aasta vanune Vahase saar (0,65 km²), kuhu saab Abrukalt läbi mere jalgsi (läbi Vahase silma). Saare läänerannikul paiknevad kaks suurkivi: Abruka I suurkivi (pikkus 8,3 m, laius 6,5 m, kõrgus 4,6 m) ja Abruka II suurkivi (pikkus 7,0 m, laius 4,4 m, kõrgus 3,0 m). Abrukal on 1940. aastal sündinud kaksikvendadest kirjanikud Jüri ja Ülo Tuulik, kes kujutasid oma teostes saare loodust, inimesi ja ajalugu.
9
LOOD JA LEGENDID
Kuidas tekkis Abruka saar I Põduste jõe kõrgel kaldal kasvanud kunagi hallidel aegadel suur kuusemets. Kord sammunud Saaremaa vägilane Suur Tõll selles metsas ja vaadanud üle puulatvade merel olevaid võõraid laevu. Metsas elanud üks väga suur kurg, keda rahvas pidanud kuulsaks. Kui kurg Tõllu nägi, oli ta väga kohkunud ja tõusis hirmuga mere poole lendu. Seda nähes kiskunud Suur Tõll maast üles suure kuuse koos juurtega ja visanud selle kurele järele. Alles merel sai kuusk kurele pihta ja andis talle surmahoobi. Kurg kukkus merre, aga kuna tegemist oli suure linnuga, siis tekkis temast praegune Abruka saar, mis on veidi väljavenitatud kujuga, ja teda ümbritsevad saared.
Kuidas tekkis Abruka saar II Kui Kuressaares hakati lossi ehitama, pole see Vanakurjale meeldind, tahtnud ära hävitada kõige võõra. Läind Kuramaale, kaevand tüki maad välja, praegu sääl Angerni järv. Võtnud maatüki selga, lendand Kuressaare lossi poole. Keegi oli seda Vanajumalale tääda andand. Ta saand pahaseks, võtnud suure kivi, ning kui Vanapagan oli Kuressaare saamas, viskand pahema tiiva pihta. See on teda vähe kallutand. Viskand veel teise kivi rohkem kere poole, Vanapagan kukkund koormaga merre; tahtnud hüüda appi, saanud öelda: abrruu. Sellest saanud Abruka. Tiivad on praegugi veel näha, üks on Vahasi ning teine on Kaskse. Kivi aga, mis pooleks läks, asub praegu veel Vaherahus, on hiigla mürakas.
10
Vaade Salme külale 1925. aastal. Foto: Konstantin Kalamees.