Peedistan, järelikult elan

PEEDISTAN, JÄRELIKULT ELAN

PEEDISTAN, JÄRELIKULT ELAN

© Miina Piir, 2022 Kõik õigused kaitstud

Toimetaja: Anu Nurk Küljendaja ja kujundaja: Rein Seppius Kaanekujundus: Aime Andresson

ISBN ISBN 978-9916-9700-1-0

Trükk: Pakett AS

Pühendan kõigile neile, kellele põhiküsimus – kes ma olen –pole vaid filosoofiline küsimus.

Eessõna 11

Mõte, mis võttis kuju 17 Ajalugu – psühhoanalüütiline vaade nartsissismile 29

Mina ise 30 Terve või ebaterve 33

Mis on isiksushäire? 35

Isiksushäirete tüüpilised skeemid 36 Mis on nartsissistlik isiksushäire, psühhopaatia, sotsiopaatia? 41 Häire avaldumine 42

DSM-IV kriteeriumid 42

Kas nartsissist on psühhopaat? 43 Kes need keerulised inimesed veel on? 51

Nartsissistlik personaalsus või isiksushäire? 51

Kuidas häirub isiksus? 61 Vaimsed häired 61

Me kõik oleme pärit lapsepõlvest 62 Süüdiv või süüdimatu? 66

Kes vastutab? 69

Markku Salo – pioneer Soomest 75

Mida suudab üks inimene? 77

Kuidas nartsissistlikku inimest ära tunda ja mis on talle eluliselt vajalik? 83

Võim, võim ja veel kord võim 89 Võim ja kättemaks 92

ARENG

Väikelaps 99

Kuidas saab nartsissistlik kahjustus alguse ehk Vanemate tähtsaim töö 99 Sünnitusjärgne depressioon 103

2- kuni 7-aastane väikelaps 107 Lasteaed 110

Nooruk 113

„Täiskasvanu“ 119 Häbi 123

Ta päästab maailma 126

Lähisuhted 128

Kas naisnartsissist erineb meesnartsissistist? 132

Nartsissist armub. Paarisuhe 137

Tutvumine, moosimine, haare 137

Armastuse ja lugupidamise nõudmine 139 Surve 141

Karistus 142 Terror 145 Kontroll 151

Tema tegi 153 Rasedusaeg 159

Nartsissist lapsevanemana 161

Emotsionaalse toetuse ja empaatia puudus 164 Vähemalt viiendikul lapsevanematest on psüühiline häire 169

Histriooniline ehk nn edev inimene ja nartsissistlik isiksushäirunu 181 Inimesed, kes röövivad rõõmu 185 Manipuleerimisoskused 189

Gaslighting 191

Pahupidi pööratud suhtlemine – tõde on vaenlane 200 Ja vale tõuseb 203 Kiusamine – tõhus manipuleerimisvahend 207 Koolitöö ja -kiusamine 207 Tööelu ja -kiusamine 214 Kodu ja naabrid – kius puhkehetkel 238

Need, keda peaks tingimusteta uskuma ja usaldama; need, kes peaks kaitsma ja aitama 243 Vastutus 243

Empaatia ja lugupidamine 249

Tänapäevane pilk nartsissismile ja nartsissistlikule isiksushäirele 257 Vastutusega silmitsi 261

ISIKSUS

Missugune on isiksushäirunu isiksus? 267

Miks ta seda teeb? 271

On vaja ära tunda 274

Terve nartsissism – terve isiksus 277

Terve nartsissismi tunnused 277 Terve isiksuse seitse annet 278 Isiksuse struktuur – kes ma olen? 279

TERVENEMINE

Tervenemine 285 Lendavad ahvid 291 Kaassõltuvus 293

Need, kes on kutsutud abi andma 303 Ravi 307

Ohver vs. vägivallatseja 313 Väärikus 318

Tunne iseennast 321

Iseendaks 325 Järeldus 329 Lõpetuseks 331

Tänusõnad 333 Autorist 335

EESSÕNA

Aastaid tagasi perega Soomes sõpradel külas olles otsustasime ühel hilissuvisel hommikul seenele minna, sest kukeseened olid hakanud juba ilmet võtma. Pidimegi korjama ainult kukekaid, ka nii väikseid, mida palja silmaga suurt ei näinudki. Kui lõunaks koju jõudsime, kallasime korvid suure ümmarguse köögilaua peale kummuli. Laua diameeter oli rohkem kui 1,5 meetrit ja seenekuhi aukartust äratav. Kukeseened pole niigi teab mis suured, aga pisikesi oli ikka väga palju. Siis tõstis perenaine lauale klaasid ja kolm pudelit valget veini. Laua ümber oli kuus täiskasvanut ja meie pere kolm poega, kaugeltki mitte veel veinijoomise eas. Minu küsimusele, milleks vein ja veel nii vara, vastas sõbranna, et ega ma ometi arva, et seda tööd saab ka kaine peaga teha. Ja tõsi see oli. Kui üks väikese sõrme otsa suurune seenenubin on enda peale kogunud mustmiljon kuuse- ja männiokast pluss veel muud kraami kuni karukakani välja ja neid igaüht peab pintseldama, siis see kõik võtab ropult aega ja on ütlemata nüri töö. Seega hakkas minu küsimus koha tuna tunduma küll. Nii me siis istusime, ajasime juttu, jõime veini, no mitte palju, sest saime pintsliga veel paari tunni pärastki ilusti seentele pihta.

See lugu tuli meelde, kui mõtlesin algul kirjutada oma uurimistööst nartsissistliku isiksushäire kohta, seejärel aga ehk nartsissismist üldse ja lõpuks pigem sellest, kuidas nartsissism kujundab meie isiksust. Kui räägin uurimistööst, ei kavatsegi ma seda jutumärkidesse panna. Mitte et ma kuuldes sõna uurimistöö haaraksin kohe relva järele, kuid mul pole vähimatki soovi mitme aasta jooksul läbitöötatud materjale siin tekstis

Oluline on, et raamatut, millel pole plaanigi olla akadeemiline nägemus millestki, ei saa samuti kirjutada kaine peaga. Ja kuna ma olen üliväike alkotarbija, siis võtsin pigem abiks pisukese heatahtliku iroonia, milleta olnuks sel teemal ülimalt raske kirjutada, õigupoolest lausa masendav.

Pisukese seepärast, et täit huumorit kasutusele võttes võib solvujaid olla rohkem.

Ehk nagu väljenduks nartsissist: huumorita oleks raamat jäänud sündimata ja teie kõik peale minu oleksite lollina edasi elanud.

Seega pole mul ka vähimatki soovi kedagi õpetada ega targaks teha. Targaks tegemise soov peitub eelduses, et teine on rumal. Kuid Eestis pole ühtki rumalat inimest, pole kunagi olnud ega saagi olema. Teiste rahvuste hulgas tuleb ikka mõni ette, aga eestlastega nii ei ole. Küsin endalt kirjutama hakates alati, kas tahan olla tark või tõhus ning valin alati viimase. Stephen King ütleb selle kohta hästi: „Te peate meeles pidama, kuidas erineb see, kui peate oma teadmiste kohta loengut, sel lest, kui kasutate teadmisi loo rikastamiseks.“

Aga läheme asja juurde. Viimasel kümnendil hakkab silma järjest suurenev seltskond, kes tavaolukorras nii tööl, kodus kui puhkehetkel käitub nagu esietendusel peaosa mängides. Eks vanasõnagi ütleb, et alati on ju olnud inimesi, kes on peigmees igas pulmas ja kadunuke igal matusel, kuid midagi on minu arvates oluliselt muutunud. Nimelt see, et kui pulm ja matus on tõesti erilised sündmused, siis tööle, poodi, teatrisse või trenni minek pole seda ometi. Kui oma mõtetest aastate eest ka kolleegile rääkisin ja küsisin, kas ebaterve nartsissism suureneb vaid minu arvates, vastas ta, et suureneb on pehmelt öeldud, tema arvates on see võtmas pandeemia mõõtmeid. Nii hull ehk asi pole, kuid kui ühes ETV „Jõulutunneli“ saates ei osanud perevägivalla all kannatanud inimesed seda isegi sõnadesse panna, et noh, jah, abikaasa kiusab, siis ei usu, et käesolev raamat päris tühja tuult tallab. Koduvägivalla osas ei muutu seni

suurt midagi, kuni me ei teadvusta probleemi. Sest mõistmata nartsissis mi olemust, pole võimalik mõista lähisuhtevägivalda, ammugi seda „leevendada“ või välja juurida.

Pärast pikki okupatsiooniaastaid, mis eestlastes tõhusalt lambamentali teeti kasvatasid, võluvad meid järjest enam inimesed, kes julgevad „kõik otse näkku öelda“. Peame neid julgeteks, enesekindlateks isiksusteks, kes on vabad silmakirjalikkusest ja hindame seda kui kompleksivabadust, ausust jne, kuid meid ei võlu vähimalgi määral inimesed, kelle nn julgu sele lisanduvad manipuleerimine, survestamine, alandamine, mõnitamine. Nii tuleb ka nõustami sele ja teraapiasse paraku järjest enam inimesi, kes on õnnetuseks sunnitud kodus sellise inimese käitumist taluma, kuigi kaitstud pole me keegi ka kodunt väljas pool. Kodus on see kõige raskem ja talumatuks muu tudes on sellisest partnerist irdumine, eriti kui peres on lapsed, vägagi valulik ja teinekord ka ohtlik. Ohutu pole see ka tööl, „ehk“ sellepärast, et olles vägivallaohver tööl, võib see maksta töökoha ja sissetuleku.

Koduvägivalla osas ei muutu suurt midagi, kuni me ei teadvusta probleemi. Sest mõistmata nartsissismi olemust, pole võimalik mõista lähisuhtevägivalda, ammugi seda „leevendada“ või välja juurida.

Niisiis räägib raamat nartsissismist. Ta räägib ka paljust muust, sest üldises pildis toob nartsissism meile meelde erakordselt enesekeskse inimese, kes peab end ülimalt eriliseks, väljavalituks ja privilegeerituks. Nii et ikka väga ülbed ja pahad inimesed. Tundub, nagu oleksid need inimesed kõik sügavalt häirunud, ikka kindlasti diagnoosiga ja mis parata, mingi osa neist ongi.

Tegelikult aga ei saa keegi meist nartsissismita läbi. Vastasel juhul ei pürgiks me elus millegi poole, meil poleks ambitsioone ja me ei saavutaks midagi. Seega on meis kõigis nartsissismi, küsimus on vaid annuses, ja kui see on väga suur, võib eeldada ka isiksushäiret. Skaala on lai ja see tõttu võib ka nartsissismi jagada terveks ja ebaterveks. Kas nartsissismi

Kuid kui vaadata nartsissismi nii hävitava kui ka inimest ehitava oma dusena, siis armastatakse alati positiivse, terve nartsissismi näitena tuua USA telestaari Oprah Winfreyt, kes vajab esilolemist rohkem kui õhku, kuid kes on samas ka empaatiline ja hooliv. Olete kindlasti näinud, et kui saatesse on kutsutud rohkem kui üks külaline ning kui järgmine tulija kallistab eelnevat külalist enne kui saatejuhti, seisab Oprah käed rippu ja suu mossis nagu väikesel lapsel. Samas on ju teada, et oma ülima vajadusega olla esil ja paista silma on ta annetanud heategevuseks kümneid miljoneid küll Aafrikas tüdrukutele koolide ehitamiseks, küll muuks heategevuseks.

Mis on siis raamatu eesmärk? Eesmärk on oma nõustamis- ja teraapiatöö näidete ja kogemuste varal aidata inimesi, kes ei suuda mõista, miks nende partner, abikaasa, sõber või töökaaslane suudab oma käitumisega meis esile kutsuda sedavõrd ambivalentseid tundeid, miks temaga on alati halb olla ja miks ta käitub omavahel või kodus alati teistmoodi kui teiste inimeste seltskonnas. Mitmetest naistest hakkasid need neli, kes andsid tõuke raamatu kirjutamiseks ja kellega kohe tutvume, iseend, oma partnerit, suhet tema ja lastega mõistma. Ühe naise sõnul oleks nagu pusletükid ise paigale nihkunud. Teisest küljest usun, et raamatust on abi ka neile (kahjuks küll valdavalt meestele), kes ise pole sugugi rahul sellega, et neil on millegipärast vaja naises näha partneri asemel konkurenti, keda pidevalt alla suruda, ja ka neile, kes ei kohku selle nimel „vahel“ ka kätt appi võtmast, elades seda siiski ise väga üle, kahetsevad ja saavad suurepäraselt aru, kui valesti nad käituvad. Samas need, kellele ka mitme kooselu järel on alati „juhtunud“ vale naine, keda peab pidevalt alandama ja rusikahoopidega ohjeldama, lugegu Machiavellit, sest mul pole huvi täita lünka, mis eesti keeles isiksushäiretest rääkimisel või kirjutamisel liiga suureks on veninud. Aga loodame, et keegi võtab

Mis puutub koolitustesse, siis mõned Don Quijoted Tartu Ülikoolis ikka on, kes selle lüngaga tegelevad, ja täienduskoolitustel on olnud rõõm näha peale psühholoogide ka järjest rohkem pedagooge, sest isiksushäired on sagenemas. Kui pedagoog tänapäeval end nende teemadega kurssi ei vii, on tal enesel raskem. Ka laste suunamisel ja nõustamisel on eneseharimisest palju abi.

Viimselt on see raamat neile, kel tõsine tahtmine end tundma õppida ehk küsida eneselt: kes ma olen, milline ma olen ja kuidas olen endale kasuks või kahjuks. Neile küsimustele ei saa oma nartsissismi tundmata kuidagi vastata.

MÕTE, MIS VÕTTIS KUJU

Selles, et mitmeaastane uuringute- ja mõtlusperiood hakkas raama tu kuju võtma (õigupoolest hakkas raamat end ise kirjutama), on „süüdi“ kolm naist, kes tulid suhteliselt samal ajavahemikul nõusta misele. Neil kõigil olid rasked probleemid abikaasadega, kes käitusid nende arvates täiesti ebaadekvaatselt, kuid olid lugupeetud ja suurepärased inimesed kodunt väljaspool, mis omakorda suurendas segadust ja arusaamatust veelgi. Ühel naistest oli ka juba lahutusprotsess käimas, nii et isegi naabrid ridaelamu kõrvalboksist käisid naist „korrale kutsumas“, et vaadaku ette, millise briljandi ta ometi minema viskab, sellist meest annab tikutulega otsida. Kahe naise abikaasad olid sõjaväelased, ühel arst. Kõik nad olid otsinud abi, kuid polnud seda saanud. Ühele oli mind soovitanud psühhiaater, kelle poole ta oli masenduses pöördunud, teine naine oli organisatsioonist, kus parasjagu töötasin, ja kolmas leidis mind netist. Niisuguste probleemidega olid naised sattunud minu juurde varemgi, kuid see, et kolme naise jutt oli peaaegu identne, pakkus mulle huvi. Nagu käiks jutt ühest ja samast mehest. Kuna väikeses Eestis ametlikult mitmenaisepidamist viljeleda ei saa ja kõik naised olid amet likult abielus, siis ei saanud ometi tegemist olla ühe ja sama mehega. Asi naljast kaugel, sest peatselt jõudis minu juurde ka neljas naine „samasuguse mehega“.

Nimelt* kutsus osakonnajuhataja mind ühel hommikul oma kabinetti, kus istus meile hiljuti värvatud töötaja, kelle nägu ilmutas jõhkra vägivalla

* Erinevatel (mh juriidilistel) põhjustel on teatud inimeste nimed ja andmed selles raamatus muudetud. See ei moonuta mingil viisil nende varjatud isikute häält, kuid võimaldab anda kohtumisi ja vestlusi edasi nii autentselt kui võimalik. Siin ja edaspidi autori märkused.

Naise abikaasa võttis pärast seda minuga kohe ühendust ja istus nüüd minu juures ning rääkis. Tund aega rääkis. Hoiatasin teda, et minu ametist hoolimata ei pruugi meie vestlus jääda konfidentsiaalseks, sest see teave tuleb mul ehk edastada politseile. Niisiis rääkis ta, missugune tubli mees ja fantastiline inimene ta on ning milline joodik ja rongaema on tema naine. Aga selgus, et mees oli nõus naise „tagasi võtma“, kui too joomise jätab ja kodus püsib, kuna naine pidavat ka armukesi. Ma ei kuulnud selle tunni jooksul temalt ühtki positiivset sõna, ammugi lauset oma naise kohta. Ja kuna selgus, et nad on juba mõni kuu olnud ka ametlikult lahutatud ja naisel üürikorter olemas, tekkis minus õigustatud küsimus, miks ta ometi soovib, et nii hirmus naine tema juurde tagasi tuleb. „Aga ma ju armastan oma naist!“ Vastasin, et tema poolt naisele antud iseloomustusest ei selgu kuidagi, et ta naist armastaks, rääkimata naise suhtes toime pandud füüsilisest vägivallast. Pea kahemeetrine mees lendas kui ussist nõelatult püsti: „Kas te arvate, et MINA olen oma naist löönud?“ Vastasin, et nägin tema naist ega arva, et ta on teda löönud, arvan, et teda on lausa taotud, pekstud.

„Ma lähen praegu kohe minema... süüdistada mind niisuguses jubeduses!“ Vastasin, et see õigus tal on ja see oleks isegi soovitav, kuna mul oli palju tööd. Ent ta ei läinud kuskile, vaid tahtis ikka veel selgitada, et ma suhtun temasse halvasti ja eelarvamusega ning kaitsen naisi(?!) – naised hoidvat alati naiste poole –, süüdistan teda alusetult jms. See on nartsissistile ülimalt omane ja oluline, et tema oma renomee, isegi kui seda polegi, tuleb esile tuua, seda parandada, üle lihvida, läikima lüüa, veenda kõiki oma laitmatu fassaadi ülimas puhtuses, veatuses, samal ajal, kui tema kõrval on alati „psüühiliselt häirunud“ abikaasa, kellel on „psüühiliselt häirunud sugulased“, ka sõbrad ja töökaaslased ning lapsed, kes hoiavad ema poole (täiskasvanud tütar ei suhelnud isaga), on ajupestud jne.

„Te mõtlete kindlasti,“ jätkas ta, „et ma valetan teile, aga ma ei ole selline, nagu te arvate.“ Soovitasin tal lõpetada nii tulutu tegevuse nagu minu mõtete lugemine. „Ma olen väga hea mees,“ jätkas ta, „keedan

Mõte, mis võttis kuju 19 naisele hommikul tatraputru ja saadan ta tööle, kuid tema läheb jooma ja hoorama teiste meestega, kukub siis oma näo lõhki ja valetab töö juures, et seda tegin mina... Kui alatu! Jah, hea küll, ma tunnistan tõesti üles, et meie peres esineb füüsilist vägivalda, sest kui naine üritab purjus peaga mind noaga tappa, siis ma pean end ju kuidagi kaitsma. Kõik see toimub 16-aastase poja juuresolekul. Vaene laps. Poja klassikaaslasedki imestavad, missuguseid emasid ikka maailmas leidub.“

„Oot, mis puutuvad siia teie poja klassikaaslased?“

„Ei noh, ma lihtsalt selgitan. MINA olen ohver, saage aru!“

Tuletan meelde, et mees oli suur – pea kahemeetrine jõuline kuju. Tema naine oli vaevalt 160 cm pikkune habras olevus, kes saab tunni jooksul paar sõna suust. Naine oli haritud, tuli meile ametikohale, mis ei vastanud kaugeltki tema haridustasemele, kuid tal oli hädasti raha vaja, sest ta oli kohtu kaudu lahutuse vältimiseks kirjutanud kogu nende ühise vara mehe nimele.

Kui rääkisin naisega, siis nentisin, et nüüd on ta ju ise üüri maksmisega hädas. Ta vastas, et ega seda vara polnud palju: „Maamaja, mis pole ju kuigi suur, kaks autot ja korter vanalinnas.“(?!) Küsisin, miks ta nii tegi – mees teeb ju kõik selleks, et naine tema armule jääks. Ta vastas, et oli vara jagamise ajal niivõrd tugevate rahustite mõju all, et oleks alla kirjutanud ükskõik millele, sest oli väga mures poja pärast, kuna tahab teda näha, aga poeg jäi isa juurde ja isa takistas nende kohtumisi väljaspool kodu. Ent kodus isa juuresolekul oli poeg nagu teine inimene.

„Miks sa siis üldse lahutasid, kui endiselt mehe armul oled?“

„Ma lootsin, et ehk on olemas ka mingi parem elu,“ ütles ta väga vaikselt.

Naine jäi õige pea haiguslehele ja ma kahtlustasin, et taas on tegu lõhki pekstud näoga, millega ei saa tööle ilmuda. Helistasin naisele ja küsisin, kuidas temaga on. Ta vastas peaaegu sosinal, et ta on tõesti haige, aga ei saavat rääkida, sest mees oli võtnud teise telefoni ära ja sedagi telefoni ta kontrollivat, kuid tal on üks meiliaadress, mida mees veel ei tea ega kontrolli.

„Sinu mees loeb su meile ja „vaatab üle“ telefoni?“

„Mitte ainult, tal on ligipääs ka minu pangaarvele. Ta teab täpselt, mida olen ostnud.“

„Te olete pool aastat ametlikult lahutatud ja ta saab vaadata su pangaarvet?! Ja mis see lahutus siin loeb, ka abielus on see ebanormaalne.“ „Ta kontrollib kõike,“ sosistas ta ja katkestas poolelt lauselt kõne.

Enne kui naine uuesti tööle jõudis, oli mees uurinud välja minu meiliaadressi ja kirjutas, et naine joob ja et ta küll hoiatas meid, et temast ei ole seetõttu töötegijat, ja tal on naise tekitatud olukorra pärast väga kahju. Kuid naine ilmus tööle kainena. Mõtlesin, et asi hakkab kuidagi lahenema. Lõpuks naine ikkagi lahkus meilt ja hiljem selgus veel, et mees oli seganud naist kõikvõimalikul moel ka eelmisel töökohal, käies naise töökaaslastele „selgitamas“, kuivõrd halva inimese nad on tööle palganud. Sarnast selgitustööd tegi mees ka poja koolis.

Kuid mees ilmus minu juurde veel kord. Ta palus telefoni teel võima lust minuga korra veel rääkida – ehk suudaksin teda aidata. Hetkeks mõtlesin mingisugusele kahetsusele, sest naise mustamine, tema maine rikkumine nii töökohtades kui poja koolis võib ju mõnes inimlikumas nartsissistis süütundeid tekitada küll, ja olin nõus. Hoidsin aga siiski kinni teadmisest, kui head manipulaatorid nad on. Mees tuli kohtumisele tugevas pohmellis, istus väsinuna toolile ja hakkas kurtma oma kurba saatust. Meie pika vestluse (õigemini tema pika monoloogi) ajal küsisin mehelt, miks ta kogu kinnisvara oma nimele kirjutas, naisel ei ole ju nüüd kuskil elada.

„Jumal hoia,“ ahastas mees, „ta ju ise lausa nõudis seda!“

„Nõudis, et ta tänavale jääb?“

„Jah, aga ta võib ju minu juurde – koju – tulla. Me ju armastame teda pojaga ja hoolitseme tema eest. Ma olen ju ainus inimene, kes teda reaalselt aitab.“

„Aitab? Kas teie naine on invaliid?“

Ta ei vastanud.

„Kuidas on võimalik, et te kontrollite oma lahutatud naise pangaarvet?“

„Noh, see on saladus,“ irvitas mees mõnuga.

„Teile pole ilmselt veel pärale jõudnud, et olete lahutatud.“

„Jah, sellega peab leppima, mul tuleb endale ÕIGE naine leida. Sest uskuge, see naine on kohutav.“

Et asi ikka kindel oleks, näitas ta telefonist oma kauni naise pilti, ja siis teist pilti oma naisest – lõhkise huulega, veriseks pekstud ja näost paistes. Pilt oli šokeeriv, kuid mitte sel määral kui tegu ise. Mees peksab