1
Francis puges pajuvõssa, mis oli kasvanud ta maja kõrval asuvale maatükile, lükates aeg-ajalt laiali painduvaid oksi ja põigeldes, kus võimalik, neist läbi. Kui teeraja libe pori muutus kindla maks puudevaheliseks jalgealuseks, läks ta kõnnak vabamaks ja tähelepanu avardus, et tunnetada oktoobriõhku, mis oli juba jahe, aga siiski veel leebe; kasvavate seente ja vettinud sambla lõhna; kõdunevate lehtede punast trotsi ja kollast letargiat, ning kuulda lähedalasuva põllu kohal kraaksuvaid vareseid. Ta tundis, kuidas elu ta ümber ja sees sulandub kokku, moodus tades aistingutekobara – kui ta puudutas mõnd oksa, puudutas see ka teda –, mõnikord vastandlikult, mõni teine kord sarna selt, ning olles vahel tunnetatav teadvuse kaugemas osas nagu maa-aluste ojade võrgustik või kahvatute juurte põiming ta jalge all, ilma et ta seda näeks. Ta tunnetas sisemise ja välise elu kokkupuutetausta kõigi eraldiseisvate asjade taga, mis võistlesid ta tähelepanu eest, nagu punarind, mis korraks ta ette maandus, pannes teda peegeldama oma kaela pisikesi järske liigutusi ja meelitades teda kaasa oma laskuvatele lennutuuridele puude vahel ja lehekrabinale, kui ta kusagil maandus. Iga eluvorm tõi maailma kaasa oma elukogemuse, mis mõnikord kattus tihedalt teiste omaga, nagu suur-kiirgliblika nukk, mida ta oli märga nud pajuoksa küljes möödunud maikuus; mõnikord aga puutus teisesse vaid põgusalt, nagu punarind, kes oli hetke eest korraks istunud samalaadsel oksal; mõnikord aga üksteisest läbini eral datult, nagu bakterite viirg peidus antarktilise rahnu kurrus oli oma nišis varjul vihiseva tuule ja alatise külma eest.
Täna õhtul tuleb Olivia esimest korda nädalavahetuseks tema poole. See oli julge samm kahele inimesele, kes tundsid teineteist nii vähe, aga kumbki ei tahtnud lõpetada viimast nädalavahetust ebamääraste lubadustega kohtuda tulevikus, mida märgistas murenev ind ja suurenev ebakindlus. Oxfordis toimunud konve rentsil oli nende vahel tekkinud justkui maa-alune külgetõmme,
mis ühendas nad enne, kui neid tutvustati. Nad tundsid midagi pigem äratundmise kui avastuse taolist. Olivia oli kahtlemata kena, tumepruunid juuksed tõstsid esile ta üllatuslikult hele sinised silmad, kuid eelkõige läks mehele hinge nende silmade selgus. Tal oli tunne, et sellised silmad suudaksid hoida kinni mitte ainult tema pilku, nagu juhtus esimesel kohtumisel, kui nad olid ületanud kohmetud naeratused ja tavapärased viisa kusfraasid, vaid et need köidaksid ka pilku, mis väljendab rahutut tõsiasja või ebalevat olekut. See oli omamoodi moraalne ahvatlus, mis lisas paratamatult võlu naise füüsilisele veetlusele. Nad olid koos veetnud vaid ühe öö, kuid selles oli pigem värske armuloo katselist pingsust kui kogenud andumust naudingule.
8 Edward St Aubyn
1 Tsitaat Ludwig Wittgensteini kakskeelsest teosest „Notebooks 1914-1916“. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
Kuidas tunneks naine end praegusel jalutuskäigul? Kas ta tajuks nagu Francis, et on elu kogemusvõrgustiku osa? Mees pidi tahes-tahtmata imestama, kuidas Olivia suhtumine loodusesse oli vastu pidanud bioloogiaõpingutele. Bioloogia tähendas suures osas loomade tapmist, nii nendega eksperimenteerimise ajal kui pärast seda; see oli haridus, mille karm nõue oli eraldumine kogu ülejäänud loodusest. Mitte kellelgi polnud hea olla „mudelorganism“ nagu äädikakärbes, hiir, koer, rott, kass, reesusahv või šimpans. Esimestel kursustel tegi Francis rohkem kui küllalt vivisektsioone, lahkamisi ja laboriloomade tahtlikke nakatamisi haigustega, et panna teda niipea kui võimalik spetsialiseeruma botaanikale. Miks pidi iga bioloogiatudengite põlvkond amputee rima elus konnade jalgu ja jälgima ristilöödud loomade põksu vaid südameid, nagu püüaks nad ühineda halastamatu jõuguga, mille proovikatseks on valimatu mõrv? Oma mässu kõrghetkel selle traditsiooni vastu sattus ta ühele Wittgensteini märkusele, mis polnud iseenesest kuigi kõnekas, aga tabav just tollal, sest näis vabastavat teda häirivast süüst selle pärast, kuidas teda oli õpetatud: „Füsioloogiline elu pole muidugi „Elu“. Ega ole seda ka psüühiline elu. Elu on maailm.“1 Francis ei pruukinud kaitsta kraadi tapjabioloogina, aga ta jäi loodusuurijaks, püüdes väär tustada just viimast Wittgensteini kolmest lühikesest lausest nii sügavalt kui võimalik. Loodusuurija olla ei olnud halb traditsioon; lõppude lõpuks oli enne uusdarvinismi olnud darvinism ja enne
darvinismi Darwin ise, mees, kes kirjutas vihmaussidest ja vaatles põhjalikult elusolendeid, ning ühinedes tuvikasvatajate ja aian dusklubidega pidas kirjavahetust teiste loodusuurijatega, ilma et oleks pidanud nende tähelepanekuid „pelgalt üksikjuhtumiteks“. Francis seisatas. Pärast seitset aastat Howorthis oli ta õppinud tundma siin kasvavaid seeni, teinud kindlaks metsad, kus võis leida lõunaks hiidmurumunasid või puravikke; ning läbi käinud aasad ja karjamaad, kus kiitsakad, tagasihoidliku välimusega seened nimega terav paljak varjasid oma psilotsübiinilaenguid nagu kalliskive, mis on õmmeldud põgeniku räbaldunud mantli voodrisse. Ta oleks peaaegu astunud kuke seene otsa. Selle olemasolu tõendas jõulist mükoriisat ta jalge all, pinnasest toitaineid otsivate seente ja noorte puude juurte vahelise sümbiootilise ühenduse saadust. Mõnedes ökosüstee mides kandusid toitained tugevatelt taimedelt üle kiratsevatele, aga igal juhul nõudis seeneniidistiku arenemine pikka aega. Oli erutav näha, kuidas uus teadmine kasvas välja metsastamise eksperimendist, mis leidis aset ta maamaja ümber. Kümme aastat tagasi olid majaomanikud märganud, et Howorthi põlis tammed nägid välja haiged ja hakkasid kärbuma; nad polnud enam elujõulised ja rohelisest võrast ulatusid välja põdrasar vede sarnased raagus oksad. Maaomanikud kutsusid kohale arboristi, kes ütles, et tammed surevad maa pideva kündmise tõttu, mis vigastab nende juuri, ja ka pestitsiidide ning kunst väetiste kasutamise pärast, mida pidevalt pinnasesse lisati. Puid, mis olid välja kannatanud laevaehituse vajadused, töös tusrevolutsiooni ja teise maailmasõja puiduvarumise nõuded, tapeti nüüd põllumajandust edendades. George ja Emma tegid radikaalse otsuse lõpetada intensiivne põlluharimine ja lasta oma maavaldusel metsastuda. Kunagi üksluistele nisuvälja dele ilmusid punahirvede, kabehirvede, Tamworthi sigade, Longhorni veiste ja Exmoori ponide karjad, kes näisid esin davat kunagi Briti saartel elada võinud loomi: ürgpiisoneid, metshobuseid ja metssigu; see oli maastik, mis tasapisi muutus omamoodi Inglise savanniks, kus vabadel rohumaadel sirgus ka puid ja põõsaid.
Pimekatse: esimene osa 9
10 Edward St Aubyn
Samuel Taylor Coleridge (1772–1834) oli inglise luuletaja, romantik, kirjanduskriitik ja filosoof.
Francisele, kes oli tulnud Howorthisse kaks aastat pärast metsastamise algust, tehti ülesandeks jälgida taimeliikide taas tärkamist ning teha külastajatele ekskursioone. Ta leidis end elavat üha suureneva rikkuse maailmas, ööbikute ja turteltuvide lemmikpaigas, niisuguses kohas, mis võis päästa mõne liigi välja suremisest ja kus tegeldi teadusuuringutega. Näiteks suur-kiirg liblika nukk, mida ta oli märganud pajuoksal keset võsastuvat nõmme, kummutas kinnistunud arvamuse, et kiirgliblikas elab vaid metsas. Põllumajandus oli varem lihtsalt kõrvaldanud üksi kuna kasvanud pajupõõsa, enne kui vaatlustulemus teaduskir jandusse jõudis. Põllupidamise ajal oli maa-alal olnud selge veega tiik, mis oli teistest vähem nitraadijääkidega saastatud, ning nüüd elas siin rõõmsalt ja segamatult haruldane vesi sulg. Praegu oli vesisulg levinud ka teiste tiikide äärde, laiudes pärjana nende ümber, ning maa-alal oli ka mitu süvendatud ala ja madalat lohku vihmavee kogumiseks. Mõnikord varasuvel, kui vesi polnud veel kuivanud, oli Francis näinud nende ajutiste joogikohtade ümber nii palju loomi, et see näis olevat omane pigem Aafrikale kui Inglismaale; hirved ja veised jõid vett, pardid ja tiigikanad ujusid ringi, pääsukesed ja kiilid kastsid end vette ning läheduses lendlevate lõokeste laul läbistas kõik muud linnu hääled, keerles õhus vee ja kõrkjate kohal.
Howorthit ümbritsev tasane, raske savimullaga maa, mis asus ühes riigi kõige tihedamalt asustatud kohas, oli üsna erinev Somerseti külast Quantocki mäestiku serval, kus Francis oli üles kasvanud ja mis oli üks esimesi Inglismaal silmapaistvalt kauni loodusareaali tiitli saanud kohtadest. Külas oli maja, kus oli paar aastat elanud Coleridge2. Umbes 30 miili Exmoorist oli Ashi farm, kus luuletaja oli kirjutanud „Kubla Khani“, kui teda häiris keegi Porlocki võõras; see oli mereäärne küla, kus Francis oli lapsena sageli käinud, otsides rannalt kurikaela, kes oli õnnetu Coleridge’i teose nii kahetsusväärselt kihva keeranud. Francise isa unelm oli saada veterinaariks, kuid õpingute lõpetamiseks ei jätkunud tal raha ja ta oli võtnud vastu töökoha Lloydi panga Tauntoni harus, mis haldas ta vanemate väikese piimafarmi võlgu. Seda peeti ajutiseks lahenduseks, aga majalaenu ja võlgade ning
2
Pimekatse: esimene osa 11
Isa haaras haamri talle mitteomase raevukusega ja see kummaline atmosfäär ajas Francisele hirmu nahka. Pärast mõnda jõulist haamrilööki palus isa vabandust ja selgitas, et pank oli võtnud üle ühe perekonna farmi, keda ta oli eluaeg teadnud; omanikud olid teinud nii rasket tööd, et seda endale hoida, ja isa tundis end olevat süüdi, et polnud suutnud neid kaitsta. „Mõõdame, kui suur see võrk peab tulema,“ ütles ta pojale rahulikuma häälega, „sina võid traati lõigata.“ Pühapäeva õhtupoolikuks oli töö tehtud: pool tosinat paju ritva, mida ühendas kolm rida läikivat traati, moodustas aia ääres poolkaare. Algul paistis see kõik harjumatu ja uus, aga kevadel nägi Francis, kuidas paljad ridvad, mis olid võetud vanast puuvirnast, hakkasid ellu ärkama: nad kasvatasid oksi ja muutusid pajupuudeks. See varajane elluärkamise kogemus mõjutas tugevalt ta kujutlusvõimet ja ühendas Howorthi maastiku ta sügava minevikuga, kahandades erine vusi ta praeguse ja lapsepõlvekodu vahel neile mõlemale ühise taastärkamise jõuga.
lapsekasvatamise kulude tõttu polnud isal kunagi võimalik naasta oma kutsumuse juurde ning ta veetiski elu soovimatus ametis, pangaametnikuna, spetsialiseerudes põllumajanduslaenudele; seal sai ta vähemalt maad mööda ringi sõita ja külastada kliente, kes hindasid tema nutikat ja osavõtlikku pilku, millega ta vaatas nende karju ja kodulinnuparvi.
Francise lapsepõlvekodu oli täis loomi: geniaalselt tark lamba koer Balthazar, troopiliste kaladega akvaarium, aeglaselt aeda uuriv kilpkonn ja närviline albiinojänes Alphonso, kes sai surma aplalt näritud elektrijuhtme tõttu. Ilma lammasteta, keda karja tada, ajas Balthazar taga kanu, keda pidas Francise ema, kuni ema lõpuks palus Francise isal ehitada lindude ja koera vahele võrkaed. Kuigi Francis oli siis vaid kuus aastat vana, kutsus isa ta appi.
Nagu Olivia, kuulus temagi põlvkonda, mille esindajad tundsid, et olid sündinud planeedile, mida inimeste ahnus ja rumalus olid parandamatult kahjustanud, ja Francis, kes oli vaid viieaastane, kui langes Berliini müür, ei tundnud mingit vajadust sõja järele, mis laastaks biosfääri; tema meelest oli vaja
Kui ta kolis Howorthisse ja hakkas osalema metsastamise projektis, leidis ta, et tema ümber toimuva muutumise mõjul muutub ka ta ise. Maastiku metsistumise paradoks ei olnud
vaid rahulikult oma rida ajada. Esimese vestluse ajal Oliviaga megafauna konverentsil, olles ehk juba elevil oma kohtumisest, kuid mitte veel valmis seda sõnades väljendama, ei saanud ta jätta märkamata imelikult rõõmsat, mõtteväljendustes peaaegu võistlevat viisi, millega nad arutasid looduse vältimatut hukku. Nad olid ühel nõul, et antropotseeni ajastu jääb pigem märkima oma ninaka peategelase allakäiku kui triumfi, ja et nad kohtuvad kord üritusel, kus niinimetatud arendaja lõikab läbi lindi nende kohal kõrguva enda nime kandva pilvelõhkuja peaukse ees, et mattuda vaid mõne hetke pärast maja lagu nemisest tekkiva tsunami ja tolmu alla. Ta rääkis Oliviale, et murdeeas tundus ökoloogilise hukulemääratuse raskus talle nii suur, et ta tundis oma õlul misantroobi meeleheitesurvet. Kui ta luges, et maailmamere hapestumine liigse süsihappegaasi tõttu viib kolmandiku mereelustiku kadumiseni, kutsus kriisi suurus temas esile õudusega võrdse abitusetunde. Ta tundis, et kui iga sõjas langenud sõdur vääris nime mõnel monumendil, siis peaks iga liigi nimi, mis on kadunud küttimise või kasvu keskkonna hävimise tõttu, samuti ülestähendamist väärima. Pärast vangistuses elavate ohustatud liikide imetlemist pakuks väljasurnud liikide galerii pühalikku ja loomulikku lõppvaatust ekskursantide loomaaias veedetud päevale. Kahekümnendate eluaastate algul leidis ta õudustundele vastumürgi teiste ökosõdalaste salaüritustel käimises, nagu näiteks südaöine kobraste lahtilaskmine Devoni maakonna jõgedesse. Erutuse ja õlatunde kaalus aga vahel siiski üles ta vihane arvamus, et kogu ülejäänud inimkond koosneb „tarbimishulludest zombi dest“, kellele loodus pole muud kui meelelahutusvahend ja kiiduväärne vaheldus telekavaatamisele pilvitul pärastlõunal. Tegelikult koges Francis ökoloogilist ängi peaaegu kõikjal, aga enamikule inimestest näis olevat raske iseendaga midagi muud peale hakata kui hommikust õhtuni süüa ja juua tagasihoid matus ihas täita nii palju prügikotte kui võimalik.
12 Edward St Aubyn
antropotseeni ajastul enam paradoks, mis oleks vastandanud süveneva inimese looduse rütmidele ja sundinud loodust matkima inimese lemmiknarratiive. Paradiisist pagendatud metsik loodus võis leida lunastuse rahvusparkides ja looduskaitsealadel. Oli liiga hilja lasta loodusel olla tema ise, kuid seda sai seaduslikult kaitsta ekspluateerimise eest, asetada see kõrgemale utilitaarsusest ning anda sellele mõnel pool silmapaistvalt kauni loodusareaali tiitel nagu Quantocki mäestikule, lasta sel saada osa kunsti glamuurse eneseõigustamise moodi enesestmõistetavusest. Kaotatud para diis polnud muidugi veretult harmooniline, vaid isereguleerivalt ja kiskjalikult külluslik, enne kui hävitavalt edenevad masinad langesid vaid ühe liigi võimusesse. Rändtuvi, kunagi PõhjaAmeerika ja võib-olla kogu maailma kõige arvukam linnuliik –mille üks 1866. aastal registreeritud parv oli miili laiune ja kolme miili pikkune ning milles oli pool miljardit lindu –, oli 1914. aastaks liigina kadunud ilma ühegi asteroidi või jääaja abita.
Pimekatse: esimene osa 13
Metsastamine ei olnud fantaasia tagasipöördumisest ürgse maa juurde, kust on ära viidud mootorsõidukite liiklus ja kuhu on asustatud väljasurnud liike, vaid püüe mõista inimese sekku miseta areneva maastiku dünaamikat ja luua neid maastikke tänapäevamaailma juurde. Üks põhjusi, miks Francis tuli konve rentsile, oli uurida ajaloolist küsimust sellest, kuidas ökosüs teemid olid minevikus saavutanud tasakaalu. Kas Briti saared
Yellowstone’i rahvuspargis oli huntide loodusesse tagasi toomine tasakaalustanud kogu ökosüsteemi, muutes suured rohusööjate karjad väiksemaks, hoides põhjapõtru eemal teiste loomade lemmikrohumaadest ning tuues parki tagasi haavad ja paplid ning üha suuremal arvul kotkaid ja kaarnaid, kes said toituda huntide murtud loomade korjustest ja nõnda edasi: see oli „toitumiskaskaad“, mille tegi korda huntide hävitamise lõpetamine, mida parkide juhtkond kunagi soosis. Metsiku looduse pooldajad vaidlesid huntide ja ilveste tagasitoomise üle Šotimaale, kuid neile hakkasid vastu karjakasvatusega tegelevad farmerid ja spordirajatiste omanikud. Selle asemel tuli igal aastal hukata sada tuhat hirve, et nad ei sööks maapinda liiga paljaks ja et sellele ei järgneks metsa taastumine.
14 Edward St Aubyn
olid kunagi peaaegu üleni kaetud metsaga, enne kui domi neerima pääses inimtegevuse mõju oma kütuse, ehitusma terjalide ja põllumajandusmaa vajadusega, või oli megafauna takistanud katkematute metsade kasvamist, lükates ümber puid ja trampides nende peal koos väiksemate loomadega, kes takistasid puude kasvamist, kahjustades nende koort ja toitudes seemikutest. Kuigi teda köitsid konverentsil esitatud võistlevad vaatepunktid endisaegsele loodusele, leidis Francis peagi, et Olivia köidab teda siiski rohkem. Teisel päeval lõid nad lahku diskussioonirühmast, kus arutleti hiidlaiskloomade mõju üle looduskeskkonnale, enne kui põlisameeriklased – hiidlaiskloo made seisukohalt mõrtsukatest uustulnukad – nad hävitasid, ning hakkasid rääkima hoopis oma tunnetest teineteise vastu. Uurinud järgmisel päeval järele, mida tema äraolekul räägiti, tundis Francis kergendust, et konverents pooldas niisuguseid maastikke, mis oli tekkimas Howorthis.
Francise mõtteid katkestasid lühikesed, üha arvukamad kraak satused. Ta vaatas ringi just õigel hetkel, et näha värisevate okstega puuvõrast tosinate kaupa õhku tõusvaid künnivareseid. Nad tule tasid talle meelde tindipritsmeid, mis lendasid välja ta täitesule peast, kui see ta lõpueksami ajal keereldes läbi õhu lendas. Kogu episood näis toimuvat aegluubis – just sel kiirusel, nagu lehvitasid tiibu ja keerlesid õhus need kauged künnivaresed –, mille tekitas teda kangestav hirm, et sulepea võib ta elu kõige tähtsamal eksamil maanduda otsaga keset paberilehte. See assotsiatsioon oli väga veider, aga samas intiimne, näidates, et ta kujutlusvõime ja mälu loovad omaenda kombinatsioone keset ekskursiooni, mida ta näis Olivia jaoks kohusetundlikult ette valmistavat.
Olivia rong pidi saabuma mõne tunni pärast ja Francisel oli aeg pöörduda koju tagasi, et vahetada voodipesu ja osta veel mõned toiduained õhtusöögi jaoks. Ta oli jõudnud rohe lise rajani, mida kunagi kasutasid karjused, et ajada lambaid ja veiseid South Downsi mäestikust Londoni poole müügile ja tapale. Nüüd võis ta siit lõigates oma teekonda lühendada, tehes poolkaarekujulise jalutuskäigu sirget teed minnes napimaks. Ta hakkas keskpäeva päikese all kiiresti astuma ja kohtumise
Pimekatse: esimene osa 15
ootus ühines ta hinges rahutu teadmisega, kui vähe ta Oliviat veel tunneb, ja suure hulga täiesti uudsete olude stressiga: see oli naise esimene külaskäik tema majja, esimene kord, kui ta temale süüa teeb, esimene kord, kui ta oli ostnud endale vaevu jõukohase hinnaga punaveini, mida kohalik kaupmees soovitas, ja lisaks veel pettumuse võimalus, mis kõiki uudsusi ümbritses. Francis jäi hetkeks seisma, surus ärevuse maha, vaatas uuesti ümbrust ja pahvatas naerma, taibates, et kõik on suurepärane just nii, nagu see on, ja et oletused ei saa teha seda paremaks.
