Epistolaarsest pärandist. Kirjavahetuse väärtusest

EPISTOLAARSEST PÄRANDIST KIRJAVAHETUSE VÄÄRTUSEST

Raamatus käsitletud materjal tugineb peamiselt Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe isiklikule kirjavahetusele aastatest 1959–197547 ning Nõukogude perioodi kajastavatele arhiivisäilikutele. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudest on uurimise alla võetud Vettikuga seotud kirjavahetus, eeskätt tema kirjad (vt lisad) abikaasa Lonnile aastatel 1955–1967, mis kirjeldavad värvikalt nõukogude ühiskonnale omaseid tunnusjooni ja võimude alatust, peamiselt on need aga vanglaelu kirjeldavad saadetised. Kirjad sisaldavad avameelseid episoode isiklikust elust, kriitilisi hinnanguid mõne inimese ja poliitilise olukorra kohta. Lisaks Vettiku ametlikud kirjad kolleegidele ja ametiasutustele, samuti Roland ja Linda Laasmäe kirjad Tuudur Vettikule. Kirjad avavad kirjutajate psüühikat, tegutsemise motiive ja eesmärke.

Laasmäe ja Vettiku kirjavahetuse erilisus peitub selle äärmiselt avatud ja siiras toonis. Lugedes tähelepanelikult nii kirju ennast kui ka seal peituvat allteksti, saame öelda, et kirjutajad annavad lisaks informatsioonile üksteisele kätte ka kammertooni ehk kooritööks vajaliku metoodika. Kooriloomingu interpretatsiooni ja kontsertide repertuaari koostamise nõuannete kõrval on soovitused, kuidas juhtida oma elu nii, et mitte kaasa minna režiimi hullustega ja mitte lasta end hirmutada. Enesestmõistetavalt on kahe muusiku, koorijuhi, õpilase ja õpetaja, kolleegi ja hea sõbra kirjavahetus siinse raamatu lisas algupärases kirjaviisis.48

47 Kirjavahetuse annetas Roland Laasmäe lesk Linda Laasmäe. 48 Randjärv, Roland Laasmäe ja Tuudur Vettiku kirjavahetus. // Sillad üle piiride, lk 80–144.

Kirjavahetus annab tugipunkti just vähem tuntud ja peidetud maailma – vaimuinimeste tegelike püüdluste mõistmiseks. Laasmäe ja Vettiku kirjavahetus toob mõnel juhul otse, kohati alltekstina või märkustes esile inimesi, kes oma liigse püüdlikkusega okupatsiooniaparaadi käskude täitmisel alandusid isegi võimukäskude ennetamiseni.49

Laasmäe ja Vettiku kirjavahetus oli esmakordselt teaduslikus käsitluses avalikkuse ees, kui avaldasin raamatu „Sillad üle piiride”.50 Jõudsin selle kirjavahetuseni 1989. aastal, kirjutades diplomitööd Roland Laasmäe tegevusest pedagoogi ja koorijuhina ning meeskoori Gaudeamus loomisest51. Tegemist on materjaliga, mis harmoneerub analoogiliste allikatega, luues nii sünergilise kogumi. Laasmäe ja Tuudur Vettiku kirjavahetus kordab teataval viisil – kakskümmend aastat hiljem – omaaegsete sõprade ning kolleegide Mart Saare ja Vettiku kirjavahetuse52 stiili (1930–1940), minnes aga õpetusliku sisu kõrval rohkem isiklikuks ja intiimsekski.

Ei Vettiku ja Laasmäe omavaheline kirjavahetus ega Vettiku tegevust käsitlevas peatükis analüüsitud kirjad abikaasa Lonnile polnud kirjutamise ajal mõeldud avaldamiseks. Seega polnud abikaasadel vaja neid kirju tsenseerida või ilustada. Vettiku vangilaagrist saadetud kirjad avavad täiesti uue, isikliku tahu tema loomusest nagu ka hiljem, juba kodumaal kirjutatud kirjad. Vanglast saadetud kirjavahetust iseloomustab brutaalne sõnakasutus, mis annab tunnistust keskkonna tugevast mõjust isiksusele. Seda kirjeldab oma ülevaatlikus teoses GULAGi laagrite ajaloost ka Anne Applebaum. 53 Muu hulgas on Vettiku vangilaagri kirjadest abikaasale

49 Randjärv, Roland Laasmäe ja Tuudur Vettiku kirjavahetus. // Sillad üle piiride, lk 80–144. 50 Tuudur Vettiku kirjad Roland Laasmäele on minu erakogus. Kirjad, millele hiljem lisandusid

Laasmäe kaustikud, mustandid, töövisandid, päevikud ja kontsertide analüüsid, annetas Rolandi lesk Linda Taal-Laasmäe mulle 1988. aastal, kui hakkasin lõpetama Tallinna Konservatooriumis koorijuhtimise eriala ning kogus materjale diplomitööks. 51 Jänes, Diplomitöö, 1989. Selgitamist vajab ka meeskoori Gaudeamus nime kujunemisega seonduv. Esmalt oli kooril pikem nimi – Kõrgemate Koolide Lõpetanute (KKL) Tartu meeskoor. Kuid et liiga pikk nimi oli väljaütlemiseks tülikas, ristiti koor 1970. aastal Gaudeamuseks. Käesolevas töös kasutatakse nüüd ja edaspidi selguse mõttes nime Tartu Meeskoor

Gaudeamus. 52 Põhjavaim : Valik Mart Saare ja Tuudur Vettiku kirju, mõtteid, mälestusi. Elavik, 6. raamat.

Koostanud Tiiu Tosso. ETMM, Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2007; vt ka ETMM, M 9, Mart

Saare kogu. 53 Applebaum, Anne. Gulag: a history of the Soviet camps. Random House, London, 2003, p xvi.

selgunud, et lisaks lubatud kahele kirjale aastas on vangidel õnnestunud mõnedki kirjad vabanenud inimeste kaudu kodumaale toimetada ning nende sisu on jäänud seetõttu õnnekombel võõrastest silmadest lugemata. Tsenseerimata kirjavahetusel on lisaks erakorralisele faktikogumile väärtus ajastu olme ja mentaliteedi allikana, omavaheliste suhete selgitajana ning paljude ühiskonna elu salajaste hoovuste väljaselgitajana. Isiklik kirjavahetus on unikaalne ja asendamatu teabeallikas, mis võimaldab uurida ajalugu nn rohujuure tasandil.54 Liisi Eglit märgib, et „kirjade eripära muu materjaliga võrreldes seisneb kogemuse vahetus kirjapanekus”55 ning see võimaldab uurida süvitsi sündmuste keskel viibinud inimeste mõtete kaudu ühiskonnas toimuvat.

Kirjavahetuse kõrval on tähtsal kohal loomeinimeste isiklikud dokumendid, mis seni pole veel arhiivi jõudnud. Need pakuvad samuti unikaalset informatsiooni ja aitavad lahti mõtestada Eesti koorielu tervikuna. Dokumentide hulgas on Roland Laasmäe põhjalikud muusikaelu hooaegu kirjeldavad päevikud, kus on kirjas ka meeskoor Gaudeamus tegemised, Laasmäe mõtteterad, juhatatud ja kuulatud kontsertide analüüs, õpetajatöö märkmed, ajalehtede väljalõiked, mis puudutavad nii Laasmäe juhatatud kontserte kui ka koorimuusikaelu Tartus ja laiemalt Eestis.

Arusaamist laulupidude ettevalmistamise telgitagustest ja kultuuritegelaste mõjukusest ühiskonnas avardasid Laasmäe-Vettiku kirjavahetusest inspireeritud intervjuud tuntud koorimuusika- ja kultuuritegelastega56. Intervjuude tekste on toimetatud vaid väga vähesel määral ja vastavuses intervjueeritavate palvega, et kultuuriloolise teabe kõrval säiliks nende algupärane stiil ja keelekasutus. Neis intervjuudes meenutavad Kuno Areng, Ants Üleoja ja Valve Lepik Tuudur Vettikut ning Roland Laasmäed kui kolleege ja avavad intriige ning laulupidude korraldamisega seotud tagamaid. Meenutajad on rääkinud Vettikust kui andekast koorijuhist ja suurepärasest

54 Dobson, Miriam. Letters, in Reading Primary Sources: The Interpretation of Texts from Modern History, co-edited with Benjamin Ziemann (Routledge, 2008), p 60. 55 Eglit, Liisi. Kirjad, päevikud, mälestused Esimeses maailmasõjas osalenud eesti sõdurite sõjakogemuse allikana. // Eesti ajaloost 19.-20. sajandil. Koostanud Tõnu Tannberg. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 2012, 19 (26), lk 215. 56 Vt ka Randjärv, Laine. Sillad üle piiride. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2012.

õppejõust, aga ka kui äärmiselt vastuolulisest isiksusest. Mahlaka ja markantse sõnakasutusega torkab silma Elvi Alekandi jutustus Laasmäest57, mis annab värvikalt edasi situatsioonikoomikat ja kultuurivaldkonnas töötava inimese sisemist traagikat ning võitlust tegelikkuse ja enda tõekspidamiste vahel.

Otsides vastust küsimusele, mis võiksid olla Eesti põhiväärtused uuel aastatuhandel, on põhjust vaadata ühtaegu soosivalt, aga samas kriitiliselt minevikku. Möödunud sajandi teise poole ränga kogemuse aus analüüs võib meid nende väärtuste otsimisel ja kinnistamisel aidata.

57 Vt ka Randjärv, Laine. Sillad üle piiride. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2012.

LAULUPIDUDE SÕNUM

Tallinna lauluväljak linnulennult 1938. aastal. Laulukaart, mis kaitseb lauljaid päikese ja vihma eest ning aitab luua suurepärast akustikat, polnud. Heli tollal veel ei võimendatud. Foto Aivo Aia kollektsioonist